Saade suurest muusikust. Inimesele on palju antud, kuid seda tuleb nii mõnigi kord eneses otsida. Tuleb osata näha ilu kõikjal. Kunstniku ülesandeks on seostada iluelemente tervikuks. Nii on öelnud Elsa Maasik, Eesti teatriajaloo, üks väljapaistvamaid sopranit, kelle sünnist möödus eelmise aasta juulis 100 aastat. Elsa Maasik esituses kõlas Miina härma, kui sa tuled, too mul lilli Anna Haava sõnadele. Kõik meie elus saab alguse kodust ja lapsepõlvest. Eks need avaneb lapsepõlve mälestused mis ei vanemas eas jällegi elustavat, sellepärast et kontakt lapsepõlvega on kogu aeg olnud. Minul ma ei ole vist ühtegi suve vahele jätnud, ilma et ma oleks käinud Võrumaal. Elsa Maasik sündis 23. juulil 1908. aastal Vastseliinas kaagu külas kuuelapselise pere esimese lapsena. Oma kodukoha Haanjamaa loodust kandis lauljatar alati hinges. Haanja ahelik, mu meelest ta on selle korrast ikka väga tore, et ta on väga vahelduv. Samas on orge jällegi küngas, Kasesalu okaspuusalu ja ühte teist ja kõik on niimoodi küllaltki nähtav, tõuseb kõrgemale künkale need palju-palju kaugemale ja põldu ja igasugust lihtsat ristikheinapõldu ja lokkavat rukist. Mul tundub, et mina vaatasin teda juba lapsepõlvest saadik. Kõlas Sergei Rahmaninovi, siin on nii hea. Klaveril saatis Elsa awesson. Elsa Maasik armastas väga viibida vabas looduses ja teda võis vabadel hetkedel alati kusagilt jalutamas leida. Looduse keskel oli hea mõlgutada oma mõtteid ning laadida oma emotsioone. Näib niimoodi, et kui inimene sünnib ilusasse lohutusest, seal Pinesid ringi käia, tihtipeale on nii, ütleme, kes on karjas käinud, see teab, et hommikuse kastega, kui loomad väga suure isuga kustutavad nälga siis oli suurepärane visata ennast pikali hunniku otsa ja vahtida taevasse pilvede kuju muutus pidevalt liikumisega, kuulata linnulaulu ja putukate suminat, see oli nii kui orkester. Tänu nendele putukate suminale, no nagu kuulsin kõrvades mingisugust muusikat. Nüüd mul paistab, et, et need olid minu esimesed lavastused või kuidas öelda eriti kui oli Zampane ilm pilves, siis kari hästi sõita. Ei olnud muret, et lähevad kurja tegema vilja ja ma võisin siis ümbrust vaadata ja eriti veel vihmase ilmaga ma teadsin, siis ei ole kusagil kuulda. Võisin siis laulda. Kõlas katkenud Eduard Tubina laulust igatses Ernst Enno sõnadele Vaheril Valdur Roots. Elsa Maasik on tunnistanud, et peaaegu igas oma rollis otsis ta niite ja sugemeid lapsepõlvest loodust, päikesetõusu ja loojangut kõlada. Margo Laul Sigmund Rumbergi operetist kõrbelaule. Terve maasikute perekond oli väga muusikalembene, kus laul ja pillimäng alati au sees. Elsa suhe oma vanematega oli väga au, paklik, seda nii leebe iseloomuga isa kui ka range ja põhimõttekindla emaga. Kriitikuna oli muidugi emase terav punkt, ma mäletan väga hästi, kui hakkasin laulmist õppima, ema vendadest oli loomaarst ja niisugusel seisukohal oldi vanasti etega kunstniku leib, seon, kerjuse leib. Ja niimoodi oli nendel kah arvamine, et ega me sellest minule elukutset Tiidule. Hilisematel aastatel juba teatriteid käies pidas Elsa emaga tihedat kirjavahetust. Mõnikord läks teele koguni mitu kirja päevas. Kui lauljatar õpingute ja teatritöö vaheaegadel kodutee jalge alla võttis, siis oli tal komme endast alati lauluga märku anda, kui kodu paistma hakkas. Ja siis tuli üks niisugune väga tore küla, tee ühest künkast üles, teisest alla ja niikaua kui sinna meie kodulähedane, kust see kõige kõrgem küngas siis lõpes säält minema laskuma ei hakanud, enne kui maalin ikka endast märku andnud. Naasis kodurahvas teadis, et tuleb koju. Ema pidi tingimata teada saama, missugusel tasemel ma olen. Nüüdki kirjutab mulle, et ei, ma küll neid jakk, kus seal on, ma ei ole kuulnud sinna ammu. Kõlas katkend Mart Saarelaulust tuule hõlmas. Luule hõlmas Karl Eduard Söödi sõnadele klaveril taas Valdur Roots. Vastseliina algkoolis õppides laulis Elsa Maasik lastekooris. 1927. aastal lõpetas ta Võru Gümnaasiumi ning kuna laulupisiku, kui oli juba esimese lauluõpetaja Karl Grünwaldi poolte verre süstitud viis tee sealt edasi Tenna Vironi laulustu. Kuidas see ning sealt Aleksander Arder juurde Tallinna konservatooriumisse. Tähendab ei roni, hea sõber oli siis toona professor Arder, nad olid koos käinud omal ajal Itaalias. Arder oli üks harukordne pedagoog selles suhtes, et tema ja tema ei pahandanud kellegiga kunagi, seda ei heitnud ette, aga ta nii toredasti oskas jätta niisuguse mulje et ega ei ole veel kõik kõige paremas korras ja ei saanudki kunagi, kõik kõige parem ikka jäi mulje, ütleb, et tohutult endaga lävel töötame ennem kui täiesti rahuldavad. Alles siis, kui ma olin juba mitu aastat laval ja Arder tuli saali ka tema ei jätnud külastamata ühtegi esietendust ooperites, ta tuli ikka garderoobi ja ütles, et täpselt nii nagu Heila oleksid tunnist läinud. See nii ilusti kergi Kohkamisega ja kõik, kes on naatoritereid, toredasti valveli hingamine. Täpselt nii nagu eile tunnistasin. Kõlas katkenud Antonio aariast šakoffenbachi ooperist Hoffmanni lood. Aastast 1932 Sai Elsa maasikast Pärnu Endla teatri solist. Ma neli aastat olin Kasahstanis käinud ja siis oli niimoodi, et kevadel minu juure tuli Tiiu targama Viktor Krulliga Pärnust. Hektar küll, oli just parajasti uuesti taastanud Pärnu Endla teatri ja otsis nüüd naissolisti, toona Vitel tihka primadonna ja nad tegid mulle siis ettepaneku. Ma muidugi isand midagi otsustama, natukene rõõmustasin, natukene ehmatasin ja üks aasta jäi konservatooriumis veel käia. Mõtlesin, et see on täitsa võimatu ja siis laenutasin ruttu jalgratta, ma teadsin, et Viimsis puhkasid professor Alter Marta rongiga ja kihutasin sinna küsima järgi, et mis nüüd saab. Arder vääris nii muhedalt ja ütlesid, et nad said enda kätte ükskord. Aga mine ütleb mulle nii, mudimine pealegi. Küll me saame hakkama, et oled õpilasõhtutel, ma kontrollin ja veadmis juurde tulevad, et siis on aega veel parandada. Endlas lisandus Elsa maasiku laulukoolile juurde uus ala näitlemine milles lauljatar oli juba lapsena unistanud. Pärnu laval tuli kaasa teha kõiges, see omakorda aga andis jälle suure praktika. Lauljatari tekkis koguni vastupandamatu soov katsetada Tiinaga libahundist. Aga unistuseks see kahjuks vaid jäigi. 1936. aasta sügisel tehti Elsa maasikale ettepanek asuda Tartu Vanemuise solistide ridadesse. See tähendas aga koostööd suurte muusikutega. Olid sel ajal seal dirigent, näiteks Juhan Simm ja Eduard Tubin. Tänutundega on Elsa Maasik meenutanud Tartu perioodist ka lavastaja Kaarli Alujat ja ballettmeister. Kiida Urbelit. Ja kõlab katkend Rosa Lindatšardašist. Johanson. 1936. aastal tuli Vanemuises lavale Giacomo Puccini ooper Madame Butterfly mis oli Elsa maasikule esimeseks kokkupuuteks tšauhh rolliga. Kuis armusin sellesse osasse, kuna ta nagu peegeldas mu unistusi elust on kirjutanud Elsa Maasik 1981. aastal oma ülestähendustes lõputuid unistusi oma kodust ja perekonnast, mis ei jõudnudki täituda ning jäid unistuseks kogu eluks. Sellel teemal võiks kirjutada terve romaani, kuis elu pillas mind sinna-tänna rebides ühe, teise ja võib-olla ka kolmanda elukaaslase käest. Kindlasti olin halb elukunstnik ega osanud lavatöö kõrval asetada õigel ajal oma isikliku elu. Mulle ei meeldi, kui pater slaid hirmust dramaatiliselt tehakse, on leidnud Elsa Maasik. Taani liblikas ja tema traagika hakkab ooperikonflikti kaudu iseenesest kõlama. Nägin kord Silvia Sydnid proosa filmis Putšiini muusika taustal. Ta oli lõpmatult usaldav, õrn, nõtke ja liikuv. Seda kõike on Putšiini muusikaski. Silm veenis mind lõplikult, et selles ooperis tuleb kirgede ja dramatismiga väga diskreetselt ümber käia. Estonias patriarh lai osa tegema hakkaks kates aitasid mind Jüri Roosaare sõnad. Jaapanlannad on kõige naiselikum naised maailmas. 1936. aastal võttis Elsa Maasik USA rahvusvahelisest lauljate konkursist Viinis millelt tuli tagasi teise vooru diplomiga. Lauljatar käis ka Viini muusikaakadeemias lilli Leemanile ette laulmas. Kellelt jäi meelde ütlus? Laulmine armas laps, on eelkõige üks häbematu rahu. Nii mõnigi kord mõtlesin sellele vaiksetel süvenemise hetkedel on meenutanud Elsa Maasik. Elsa maasiku esituses kõlas Joosep Marxi metsa õndsus, klaveril saatis Valdur Roots. 1939. aastal sai teoks Elsa maasiku teine välisreis stipendiaadina sihtkohtadeks sedakorda Berliin, Pariis ja Rooma. Lauljatar armus Pariisi vaimustades linna vaatamisväärsustest. Prantslaste haruldasest maitsest meelde jäävad, eks osutusid teatriks kontserdielamused, kus avanes võimalus kuulda laulmas selliseid vokaalkunstimeistreid nagu helge Ros, vänge Jankija Puura ja Richard Tauber. Roomas võis õnnelik juhus Elsa maasika kokku eestlanna Alma Hablits Kurtnaga. Seal Astolfapecia juures laulmist õppis. Pessa, kes oli olnud omal ajal käbenjamiinatšilli repediitoriks, oli maasikast väga huvitatud ja seda eelkõige lauljatari põhjamaise häälematerjali tõttu. Elsa saigi maestro õpilane ning tunde hakati andma Capri saarel keset lõunamaise looduse külluslikku ilu. Kuid ootamatult katkes kõik ajalehed tõid murelikke sõnumeid natside sissemarss Poolasse hakkasid puhuma ähvardavat sõjatuuled. Oli vaja pöörduda koju. Õpingute ajal Itaalias jäi meenutama Astolfabishija kingitud Sevilla habemeajaja klaver. Ma ei mõelnud millegile, Margaret, ma saan oma kamarale jama vanemate juurde. Ja muidugi seegahet, kohusetunne oli mul maal, riik oli stipendiaadina, mind. Nüüd ma pidin selle kõik tagasi oma kodumaale, see oli minu moraal. Kõlas katkenud jutt aariast Evald Aava ooperist Vikerlased. 1942. aastal sai Elsa maasikust koos Raava Hannura, Georg Taleshi, Andrei Krist Janseni ja Endel Pärnaga Estonia teatri solist. Siin muidugi mitmed osad kordusid, kordusid, pajatasid Travjaata, oneegin pater flaya, aga siia tuli juurde veel terve rida uusi osi. Esimene osa, mida ma Estonias õppisin, oli vaakneri. Tanhezer oli mulle väga suureks pähkliks sellepärast, et on teada Wagneri laulja ta nii väga jõulised nist jõulist materjali mul ei olnud, kuigi ma olin noorvili, aga pikapeale ta kuidagi ka vastavalt minu aparatuuri sai omaseks ja hakkas istuma. Dirigent Verner merep tegi komplimendi Elsa maasiku Elizabethi rolli kohta tan hõisarys öeldes, et oi, Maasik teid saata on nagu rusikas silmaauku. Käimas oli aga teine maailmasõda saatusliku päevana eestlaste jaoks jõudis kätte 1944. aasta üheksas märts. Pommirünnakus tulemöllus hukkusid või said haavata sajad inimesed ning tuhanded kaotasid sellel õuduste ööl oma kodu. Marta sillaots on kirjutanud Estonia purunenud akendest sajab lumehelbeid sisse. Kontsertsaali valged sambad on tules pruuniks kõrbenud. Varemina seisab Estonia keset varemeid. Märtsipommitamises sai tabamusega Elsa maasikakorter, Tallinnas armastusega rajatud kodu koos hoolikalt kogutud arhiiviga ja mälestusesemetega reisidelt sai tuhaks ja tolmuks. Tulevik tundus tume ja segane. Kõlas Pjotr Tšaikovski romanss akna avasin ma klaveril Elsa awesson. Armastus kodukoha ja vanemate vastu ei lubanud Elsa maasikul ette võtta pagulaste ning lauljatar otsustas jääda kodumaale, kus peamiseks ülesandeks sai siitpeale vaid jäägitut öösse pühendumine. Elu näitas, et töö enda võimete vormis hoidmisel oli peamine, mida ei saa iial kelleltki võtta ja see saadab sind elu lõpuni, on tõdenud Elsa Maasik. Nõukogude korra aega ka tuli väga palju huvitavaid uusi asju juurde esimeses järgus muidugi algupärand Eugen Kapi tasuleegid siis seal tuli juurde veel tärbamowski näkineid ka huvitav osa, siis tuli Rahmaninovi frantšeskadariimini tohutult huvitav maasikaprintsi korsakovi, tsaari mõrsja jällegi väga huvitav. Väga huvitav osa. Ooperilauljale ja näitlejale vist on kõik osad eraldi tõld huvitavat seepärast, et nad ikka lahkati jälle igaüks ise probleeme ja näitleja hakkab, armastame paratamatult iga tasa üheksandale hingele lähedasem pole teine kaugemaga huvitavat nädal, kõik publik teeb oma. Otsuse, kui ta on käinud vaatamas ühte teist paistab niimoodi. Publiku hinnangu järgi on. Või siis Tartus või Tallinnas, et ikka siit vaktsiini jää Phys peale. Kusjuures Verdi nad rajada, et ma olen ka ikka hästi palju mänginud ja laulnud ja nüüd hilisemal ajal Verdi maskiball ameeli osa pean ütlema, et saaliga ikka väga huvitav. Väga huvitav reis oli nüüd ikkagi juba kõrgemas eas, enne pensionile minekut ma õppisin selle nii-öelda täiesti iseseisvalt. 20. jaanuaril 1959. aastal tähistati Riia ooperiteatris üht juubelit. Sellel päeval andis Elsa Maasik seal oma 50. külalisetenduse. 20 aastat tagasi, 1939. aastal oli lauljatar astunud esimest korda sellele lavale Margarete Nahkul ooperis Faust. Gunnar Spriede kirjutas juubeli puhul. Mõtlen Elsa maasikule, kui kaob usk ooperisse. Võrratu laulja ja tugev näitleja ühes isikus on unistus, mis täitub harva. Kui 1970. aasta detsembris esietendus Estonias Richard Straussi Roosikavaler tunnistas selle lavastaja Paul Mägi, et kümmekond aastat tagasi, kui esmakordselt unistasin Straussi ooperi Roosikavaler lavastamisest ei osanud mu oma ideed kaitsta mitte millegi muuga, kui et teos on ääretult huvitav. Teatril on olemas suurepärane Marshaliini osatäitja Elsa Maasik. Kahju, et aeg ei lubanud täituda minul teisel soovil, mis siis ikka. Elsa Maasik tuli ka nyyd roosikavaleri proovidele ehk küll mitte marssaliini osatäitjana, vaid kui pedagoog jälgima oma õpilasi. Ka see oli rõõmustav. Aga siiski, kuidas küll, Elsa Maasik oleks laulnud seda fraasi esimesest vaatusest klaviiris, lehekülg 139, tempo priima, titt, sait, aines under paar ting. Kõlas Richard Straussi mälestamise päev, klaveril saatis Therese raide. Enda vastu paati nõudlik Elsa Maasik on tõdenud ühes intervjuus. On tõsiselt kahju, et laulja iga on nii lühike vanemana ja kõigeks rakenduda viiekümnesena enam 15 aastast pater slaid mängida. Kord jõuabki kätte see moment, kui sa pole enam publiku küps ja pead lavaga hüvasti jätma siis tahaks ikka veel püüelda millegi poole, niipalju kui aparaat sõna kuulab. Küllap sellest mul ka need kontserdid. Eks selle nagu ka pedagoogitöö juurde tuleb jääda, et veel anda enesest parimat. Maailma repertuaar on nii suur, et pärast aastakümneid tööd teatris tundub nagu polekski veel midagi ära teinud. Minu osa selles on olnud õige väike. Eriti nüüd, vanemas eas ma näen, et kõige suurem rõõm ongi tee ja ma kuulen seda kõikidelt aladelt ja kunsti halal, eriti laulja seisukohad, talent on, aga töö peab olema ja laulja peab otsima kogu aeg parimat lahendust kohe katsetama Marizonaatorise oma hingamiselundeid ja muidugi pluss sinna sisu, ilusaimad või parimat tõlgendamist. Elsa Maasik esituses kõlas aaria bankelli ooperist Yokonda üks neid rolle, mis jäigi vaid unistuseks kontserdilaval. Elsa Maasik suri 30. septembril 1991. aastal Tallinnas. Kõlas Mart Saare mu viimne laul Juhan Liivi sõnadele klaveril Valdur Roots. Tänases saates kõlasid katkendid Ivalo Randalu intervjuust Elsa maasikuga 1968. aastal. Saate ettevalmistamisel on olnud mulle abiks ilma Paal maraamat Elsa Maasik Heino Pedu saare raamat, kive Estonia alusmüürist ja ajakirjas muusika ilmunud Raili Sule artikkel Elsa maasiku laulmisele elatud elu. Tänase saate Eesti laulu legendist Elsa Maasik, kust pani kokku Jaak Jõekallas ja helioperaator oli Helle Paas. Saadet Elsa Maasik, kust jääb lõpetama Artur Lemba hällilaul klaveril Elsa aresson ja viiulil Rudolf Palm.