Alustame kunstisaatega Kunzee R, stuudios on Karen Jagodin Aleksander saakkov. Alustame arhitektuuri teemadel ja meil on külas vastne Kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik Laila Põdra. No väga vastne, sa enam ei ole nüüd pea kaks kuud või, või kuule Sa selle koha peal töötanud noh jah, esimesest märtsist nii et varsti saab kaks kuutest. Miks saab, kandideerisid selle koha peale? Traditsiooniliselt vastates ja küsimus. Aga elu on siiamaani niimoodi kujunenud, et arhitektuur on mänginud suurt rolli selles, et see on ühtlasi olnud töö jaga hobi ja üldiselt võiks öelda, et arhitektuur on elustiil. Ja selle tulemusena Ma võin öelda, et arhitektuurielus toimuv läheb mulle korda ja miks ma kandideerisin, sellele kohal oli eelkõige see, et mul oli tugev kolleegide toetus, mis julgustas mind seda tegema. Kuna see töökoht on täiesti uus, te olete esimene inimene selle koha peal, siis ei ole võib-olla teie õnneks mingisugust võrdlusmomenti. Aga kuidas te arvate, kui palju mõjutab seda, et teie olete ju ise eri Ard arhitektid? Samamoodi oleks võinud selle töö peale minna ka mõni arhitektuuriteadlane või mõni arhitektuuriga ametnik. Ma arvan. See on väga hea, et sinna töö peale läks inimene, kes on konkreetselt arhitektuuriga noh, otseselt seotud on, kes on praktiseeriv arhitekt. Sellepärast, et, et siis on need arhitektuuriga seonduvad probleemid, küsimused nagu väga tuttavad ja isegi igapäevaselt esineb vägagi spetsiifilisi tehnilisi küsimusi isegi arhitektuuri alal millele vastamine on suhteliselt lihtne tänu sellele, et maa orienteerun selles erialas Küsiks vahele, et kas nüüd kandideerijate nimed olid nagu avalikud, et mis nagu see proportsioon olijat, kes või kuidas, et kas teadlane, praktiseeriv, arhitekt või siis võib-olla mõni päris diretant. No ma tean seda, et oli kokku neli kandidaati, mis on teie sellised esmased eesmärgid selle ametiposti peal? Esmased eesmärgid on ikkagi selgusele jõuda, mida konkreetselt, et noh, on võimalik arhitektuuri vallas sellel kohal olles korda saata, mida teha mingil määral need asjad on juba selgunud, aga nad ikkagi veel vajavad läbimõtlemist ja just nimelt nagu noh, idee tasandil on väga palju ideid, aga, aga selleks, et neid ellu viia, nendel peab olema ikkagi väga tugev selline konstruktiivne raamistik ja nad peavad olema ikkagi väga hästi läbi mõeldud. Noh, eelkõige esmane eesmärk on ikkagi arhitektuur kui kultuuri osa. Seda ikkagi teadvustada kogu rahvale läbi kultuuriministeeriumi siis ja noh, arhitektuur kui väga oluline kultuuri osa Kui palju moodustavad teie tööülesannetest ka sellised nii-öelda mittearhitektuuri kui idee tutvustamine, aga kuivõrd sellised praktilisemad või bürokraatlikumad tööülesanded alates rahastamisskeemide väljamõtlemisest või muust sellisest? Jah, et kui suur on teie võim, kui nõunikuna? Muidugi, minu kui nõuniku üks esimesi ülesandeid oligi teha ettepanekuid järgmise aasta eelarvesse. Et millised projektid peaksid olema toetatud riigi poolt arhitektuuri erialal? Mis mõttes, milline võim, noh, see on nagu noh, ma olen nagu ainukene, kes arhitektuuri alal neid ettepanekuid teeb ja, ja noh, selles mõttes nagu võiks öelda, et arhitektuuri alal on ainu. Loomulikult ma ei ole otsustaja, aga ma teen ainsana neid ettepanekuid, mis on väga spetsiifiliselt arhitektuuriga seotud Päris kindlasti olete kohtunud uue kultuuriministri Laine jänesega? Ma olen väga põgusalt kohtunud. Me oleme tutvunud Laine Jänes on külastanud minu kabinetti, aga meil tol hetkel ei olnud mahti väga pikalt arhitektuurist rääkida, nii et see, ma usun, seisab ees veel. Teil ei ole aimu, kui teadlik Laine Jänes sellest valdkonnast on. Jah, ei oska seda kommenteerida, praegu. Kui palju teie arhitektuurinõunikuga näiteks saate reaalselt kultuuriministri otsuseid üldse mõjutada või on see puhtalt selline nõuandev organ ta võib teie arvamusele ka ei öelda, või, või saate te kuidagi? Kuidagi suunata neid otseseid noh, niipalju, et kui minu käest küsitakse nõu mingis asjas ja, ja ma seda teen kõige paremini oma vastavalt oma oskustele ja teadmistele siis on see juba kõrgemal tasemel otsustada, kas neid võetakse kuulda või mitte. Et ma ei oska selle koha pealt rohkem kommenteerida. Et kultuuriminister on, eks ole, palju neid nõunikke? Kultuuriministeeriumis on kunstinõunik, kirjanduse nõunik, muusikanõunik, teatrinõunik, filminõunik ja nüüd on ka arhitektuuriline. Kas teil on toimusid nõunike üldkui ka, et kõik nõunikud siis tulevad ja võetakse läbi miski teema sest noh, ega arhitektuur ei pruugi olla mingi autonoomne objekt, et noh, et need põimuvad kindlasti. Kindlasti ütleks täpsustavalt veel, et Kultuuriministeeriumi kunstide osakonda kuuluvad need nõunikud, mida ma siin eelnevalt nimetasin. Aga meil on nõunikega omavahel väga hea klapp. Informeerime 11, et enda valdkonnas toimuvast ja miks mitte ka otsime võib-olla ka niukseid, ühistegevuse võimalusi. Näiteks siin mõni päev tagasi tekkis mõte kuidagi arhitektuuri ja filmi siduda, et rääkisime sellest filminõunikuga ja ma usun, et selline konstruktiivne koostöö käib tegelikult kõikide nõunike vahel ja kindlasti kunsti ja arhitektuurinõuniku vahel, sest varem olid arhitektuuri küsimus, et osa kunstinõuniku tegevusest kui pikaks ajaks esialgu tööleping on tehtud. Aga mul on neljakuuline see aeg. Kui ta selle edukalt läbite, et siis ei ole tähtajaline, lepi. No siis ütleme näiteks ennummerane ajavahendiks viis aastat, et mis peaks viie aasta jooksul oleme muutunud, et te tunneksite, et te olete teinud nii-öelda õiget tööd või et see nõuniku amet on olnud põhjendada. Raske öelda, ma ei sulanda küll midagi konkreetselt öelda, et mis viie aasta pärast peavad täpselt olema tehtud, et selleks peavad olema need ideed ja mõtted, mis praegu on, need peaksid olema ikkagi natukene selgem mas versioonis, kui nad hetkel on, nii et hetkel me jääks vastuseta. Olen selle koha teil ometigi on mingid idealistliku tunnistused mis nagu võiks olla, et võimalikkus. No idealistliku, et võimalikud ülesanded, mis võiks olla täidetud, on noh, jooksvalt ikka kerkivad üles vajadused näiteks mingil moel seadusemuudatusettepanekuid teha, kui ühel või teisel juhul kerkivad mingid probleemid, kus üks või teine seadus ei võimalda väga konkreetselt mingeid olukordi selgitada. Noh, kui saab vajalikud seadusemuudatused tehtud, on väga hea ja kui nad veel on õigustatud olnud, seda parem. Muidugi ma saan aru ka seda, et kui puudub hea tahe, siis ei ole ka seadustest kasu. Nõunikega me juba rääkisime, mida te koostööd, aga linnaarhitektidega erinevate linna arhitektidega? No see on valdkond, kus ma tahaks seda koostööd laiendada, et kindlasti oleks seda vaja teha. Minu töö aluseks on Eesti arhitektuuripoliitika, mis on dokumendina täiesti olemas ja see on vabariigi valitsuse poolt heaks kiidetud. Ja seal on ka tegevus, kui on ette nähtud ja tegevusprogrammis üks ülesanne ongi luua nagu selline üksus, mis hakkaks omavalitsusi nõustama arhitektuuriküsimustes. Et kui on, on tegemist mingisuguste väiksemate omavalitsustega, kellel ei ole võimalik Harhiteti alaliselt palgata, et siis neil oleks võimalik, kas või noh, projektipõhiselt siis nihukest spetsialisti nõu saada, et noh, selline süsteem välja töötada see muidugi puudutamine, selliseid omavalitsusi, kellel siiralt nagu on tahtmine sellist erialalist nõu saada siis samas muidugi linnaarhitektidega, kes juba on töös ja kui noh, kerkib üles selliseid küsimusi, kus riik saab näiteks konkreetselt aidata millegagi. Selline koostöö on igati nagu oodatud ja, ja teretulnud, kui see kuidagi realiseerus ka, et see oleks väga hea. Kas teie tulevaseks suures koostööpartneriks võiks saada ka riigi arhitekt, kelle ameti loomisest on siin fantaseerides? Jah, sellel teemal on, on fantaseeritud kõvasti ja kui see kunagi peaks reaalsuseks osutuma, et siis kindlasti saab olema suur koostööpartner, et noh, seal ei saagi olla muid võimalusi, mis te arvate, kas realiseerub millal, millal see võiks realiseeruda. Ajaliselt Ma ei oska midagi öelda. Sellepärast et, et selleteemalised kõnelused on toimunud juba väga pikka aega, et lehitsedes neid vanu arhitektuurikomisjoni Kalle siis see teema on seal üles kerkinud juba aastate tagant on juba esimesed sellised vihjed tehtud, et meil ikkagi oleks vaja sellist institutsioonide ja nad, see küsimus on alati kerkinud, kui on mingisugused probleemid. Vähemalt niimoodi olen mina nüüd aru ja, ja eks neid ehitatud keskkonna, kus siiamaani on olnud üksjagu. Et seda riigiarhitekti on nähtud nagu sellise korrastaja, anna siis ja noh, mingil määral ka siis nagu arvamusliidrina, et kui muidugi arhitekt suuri teemal on ju neid vaidlusi väga palju, et noh teemal ilus maja, kole maja, et seal ei ole ühest vastust planeeringu teemadel, siiski on teatud objektiivsed kriteeriumid, mis ütlevad, kas planeering on hea või halb, kas ta toimib või, või mitte. Püütakse nagu sellistes vaidlusküsimustes sellisesse ummikseisu. Et siis nagu on alati hea, kui oleks veel siis see üks koht, kus siis nagu seda nihukest lõplikku vastust kuulda, et, et noh, niimoodi nagu ma olen, ma olen aru saanud, kuidas ideaalis see riisiarhitekt teeametipost peaks välja nägema, aga kui nüüd hakata nagu väga reaalselt seda institutsiooni sellesse riigivõimustruktuuri panema, siis seda kohta no raske leida, kuhu ta panna, et Ast oleks kust ta täidab seda funktsiooni, milleks teda vaja on, et seda tuleb otsida ja, ja tuleb väga selgelt defineerida, siis mis peaks selle riigiarhitekti ülesanded olema ja, ja kui noh, selline põhjalik eeltöö on tehtud ja, ja see tõesti osutub olema põhjendatuks. Et eks ta siis peaks ka kunagi reaalsuseks muutuma. Kas te arhitektuuri kriitikat ka loetan? Jah, aeg-ajalt ikka jah, loen. Paluks siis hinnangut, et mis te arvate, kas arhitektuurikriitika on õiglane või pigem hüsteeriliselt vinguv. Hea küsimus. Ausalt öeldes ma ei ole ühtegi kriitikat lugenud, mis oleks läbinisti hüsteeriliselt vinguv et seda nüüd ei saaks öelda. Olen selle kirjutusest muidu kirjanikuna tuntud Wimberg kord rohkem praegu näiteid ei tule. Aga jah, ei, ma ei ole konkreetselt seda kriitikat lugenud, nii et ma ei oska kommenteerida. Aga mina arvan, et ta on ikkagi asjakohane ja need kriitikat, mis on ilmunud, mina olen küll lugenud suure huviga ja noh, mingil määral arvamused langevad kokku ja ei lange, aga noh, see on nii normaalne. Telemuidu ajastuse mõttes tundub selle arhitektuurinõuniku koha loomine, et kas see tuli just õigel ajal või, või on see jäänud natukene hiljaks. Kui näiteks vaadata eelmise kultuuriministri arhitektuuri Valdkonnas tegutsemist no kuidas nüüd öelda, kui nüüd lähtuda sellest, et arhitektide liit on selle koha loomise nimel tööd teinud juba aastaid, noh, kes ütleb kolm aastat, neli aastat, viis aastat, et noh, see ei ole reaktsiooniks mingisugusele konkreetsele protsessile vaid Nemad on seda vajadust näinud juba ammu-ammu. Just nimelt vajadus on tingitud sellest, et, et arhitektuuriproblemaatikat üldse nagu valitsuse tasandil käsitleda et teda käsitleda kui ikkagi väga olulist kultuuri osa ja käsitleda, kui isegi teete, et sellest oleks võimalik teistmoodi aru saada, sest see puudutab keskkonda, kus elab iga inimene iga päev, noh et selle problemaatikaga oleks kursis nagu ka valitsuse esindajad, siis kuule ma siiski üks niisugune vahelüli, kelle kaudu see informatsioon jõuab sinna, kuhu, kuhu vaja nii-öelda. Te ise olete olnud ju ka pikka aega tegevarhitektid, kuidas nüüd selle uue ametiseisusesse tõusmisega mahulise projekteerimisega jääb, et kas te jätkate või jääb mõneks ajaks seisma? Muidugi, ma väga tahaks jätkata, et eks mul on niukseid väikseid projekte, mida tahaks nagu teha, et et vaimu värske hoida ja eks ta raske on muidugi energiat ja aega kipub väheks jääma. Aga noh, nii palju kui võimalik on, ma siiski üritan jah, niukseid väikesemahulisi projekte teha. Maarajoonidesse eelkõige jõudu siis sellel ametikohal ja ja aitäh tulemast, aitäh. Jätkame kunsti saate teise saatepoolega ja nüüd on meil külas Eha Komissarov. Ma ei teagi, kuidas peaks tutvustama kunstikriitik kuraator kunstiekspert, mis õudus TV3. Põhjus, miks me teid siia kutsusime, on selles, et räägiksime natukene kunsti oksjonitest kevadel mitmed meie galeriid Lavnevad selles valdkonnas oma oksendan nii Hausgaleril vaalal alleel kui E-Kunstisalongile, et kuidas praegu oksjoniturul läheb. Minu meelest läheb hästi, sest on huvitavaid juba kuskil kolm-neli aastat kindlasti ennustatakse nagu Eesti majandus ei olegi praegu pidevalt seda kokkukukkumist ja kriisi ja katastroofi. Aga, ja huvitaval kombel oksjonid püsivad, mis tähendab seda, et kõikidele oksjonimajadele pidajatele korraldajatele jätkub siiski mingisuguses hulgas väga häid töid, siis tavalisi töid ja, ja seetõttu on siis võimalik nagu kunstikaubandust üleval pidada. Ma torkaks vahele, et kuidas saab ennustada mingit katastroofi oksjonikaubandust. Ja no lihtsalt lõpevad otsa tööd, eks ole. Seda Eesti kunstiturg oksjonile sobib, siis ei ole eriti suur, noh, seda pole raske ette ennustada, sest vaadake, Eesti kunsti ajalugu on väga noor. Me saame supelda, kui me räägime Eesti kunstist, me saame kaubelda kuskil alates Paul rauast ja laikmaast, eks ole, kui niikuinii ja see tähendab 20. sajandi algust. Kuni vot see on nüüd väga hea küsimus. Me võime uhkeldada ja öelda, et kuni tänase päevani, et vaalal on ka näiteks sellel oksjonil üks Jaan Toomiku maal sees, aga see üks või kaks praegu kaasaegse kunsti näidet muidugi oksjoni saatust ei otsusta, vaid otsustab ikkagi see põhihulk, mis siis on kaubanduslikult atraktiivne, kaubanduslikult atraktiivne, on siis see ärgne kunst ja nüüd viimastel aastatel ka kahelda sajandi modernism? Oksjonite tähistavad tänavu oma kümnendat tegutsemisaastapäeva Eestis, et kui palju see kunstiteadlikkus selle aja jooksul muutunud on? No ma arvan, ikka on, sest vaadake viimastel aastatel juba oksjoni pidamise stiil on muutunud, et varem oli endastmõistetav ja klientide poolt väga oodatud, et kui tutvustati Öelda, et siis räägiti ka sellest kunstnikust ja sellest tööst ja käis selline väike loeng ette. Aga nüüd on nagu kõik oksjonid sellistest loengutest loobunud, lodja käib karm äri, nagu saad piss, Kristis lüüakse haamriga, kuulutatakse nimi, algendia, võetakse arvele pakkumised ja siis lüüakse haamriga. Nii et järelikult oksjon juba enam nõuandja osas ei pea olema, saadakse mujalt või lihtsalt juba teadlikkus on nii suur, et mul ongi nüüd raske öelda, et et oksjon tõstab teadlikkust muidugi tõstab, see on selge, kui sa tahad ikka kunstiäriga tegeleda, siis sa võtad ka pihku need raamatuid ja loed läbi ja tihtipeale oksjoni tööga seotud inimesed on palju suuremad kunstieksperdid kui muuseumitöötajad, sest nende elu ja sissetulek, eks ole, oleneb sellest ja kliendid kahtlemata ja on väga teadlikud sellest edetabelist ja Top Ten, kes siis seal kõige ihaldatavamad ja. Ma kujutan ette, kui erineva sissetulekukihile on oma top ten, eks ole. Et kuskil seal kolm, neli kunstikogu, et Eestis võivad siis sihtida väga üksikutele nimedele, mis tähendab seda, et nad on vajaduse korral valmis välja käima kuni miljon eesti joonid. Selle hinnani on need sesse, need panused meil läinud, aga järgmine sihtgrupp peab laeks 500000, kolmas seal 100000 ja et igalühel on oma oma lagi, oma mänguruum nagu eluski, eks ole. Siit võrsub teine küsimus, et eks ole, kui me võtame, et potentsiaalse äriguru hind oleks miljon, siis eks ole selle kõrval, kunstimuuseumi ostusummad on tagasihoidlikud või. Ja loomulikult ma pean ütlema, et minul kui Eesti kunstimuuseumitöötajal on alati noh, aga väga kaua aega kriipis mu hinge, kuidas tuleb siis eraraha turule ja kuidas muuseum nagu peaaegu lülitatakse siis ringlusest välja. Aga kui ma nüüd käin mööda maailma ringi näiteks vaatan väga rikaste riikide muuseumeid, no võtame näiteks Saksamaa oli siis alati, kui on ostetud oksjonilt mõni kallist ostaks, põhiliselt olnud riik seal kuldplaat juures, et riik erandkorras on just nimelt selle muuseumi soovile vastu tulles sellelt oksjonilt ostnud selle, selle. Nii, et see muuseumid niivõrd aktiivselt on, on kõikjal maailmas aktiivselt kunstiturult kõrvale tõrjutud ja teisalt jälle meil tuleb võtta seda kui parata tamatust tänu oksjonitel, muuseumid ei ole enam monopoolses seisus ja praegu ma mõtlen, et võib-olla, et see on isegi hea, et muuseumid on meil siin viiskend aastad, kui kunst oli natsionaliseeritud harjunud ju ka igasugust jama kokku ostma. Ja selline tohutu kõrge hinnatase võtab muuseumilt paljude asjade hankimiseks ära võimaluse ja sunnib muuseumit intensiivsemalt tegelema kogudega ja olemasolevate töödega. Aga teisalt üks arenguruumi veel on olemas, eks ole, sest et mujal maailmas paljud muuseumid täienevad selle tõttu, et keegi kollektsionäär ja tahtsid seda just küsida. Ja keegi suur kollektsionäär väär olles kindel, et tema järeltulijad ei ole huvitatud kunstist, mis tähendab, et nad müüvad selle kogu kibekähku oksjonitel laiali. Sissekollektsioon väärväga kummalise. Seetõttu me pärast räägime sellest, pärandab oma kogu muuseumile ja, ja väga tihti on siis ka öeldud, et parandamisele lähtekohaks ongi see, et seda kogu ei tohi nagu lahus hoida, et ta peabki nagu selle mehe nimelise koguna koos olema ja noh, näiteks kui Ameerikas käite niisuguste väiksemates kunstimuuseumites, siis nad on tekkinud just niisuguste annetuste ette lausa lõpuks enam ei tea, kas sa oled mingi kohaliku rikkurite Panoptikumisest, lähed härrasmessiruumi nimi, tema nimi, vaatad seal igasugust kunsti, siis sa lähed härra õuki ruumi, kus on siis teised pildid ja käidki muuseum ongi, ühest kogust lähed teis ja siin on nüüd see kogumise spetsiifika, millest on Walter Benjamin ka väga kirglikult kirjutanud ja eelistanud alati erakogujad muuseumile. Et kui inimene pühendub kogumisele ja siis ta kogub hoole armastuse asjatundlikkusega, see kogu on nagu tema nägu, see on inimese nägu kogu ja see kogu elab koos selle inimesega ja siis juba, kui see inimene kaob siis ongi dilemma, et kas selle inimesena vagunid läheb tuulde, üksiktöödena laiali või ta säilitab selle inimese näo muuseumites edasi. Kummaline, aga nii ta on. Aga kas meil on mingisugune seadus, mis piirab erakogu ja kui ta on üldise, ütleme, olulise kultuurilise tähendusega töö omandanud, et kunagi oli vist käiskus, kas jaapanlane suri ära, siis oletati, et kas sa võtad selle Mongoolia endaga hauda kaasa. Meil ei ole ju veel selliseid avalikke vandalismiakte olnud, et keegi kisub hullusehoos Konrad mõned lõhki või või keegi, kes on kogunud märkimisväärse hulga Conrad mägesid, põleb näiteks maha, et tavaliselt, kui juba on märkimisväärseid töid inimesel suures hulgas, siis taga, kindlustab neid ja hoiustab juba ja, ja seal tekivad juba niisugused transmomendid, et see on kapital, tohutu investeering ja investeeringu eest ikka hoitakse ja, ja minu teada on mitmed Eesti rikkurid ostnud Picassosside niukseid autoreid ja hoiavad neid Šveitsi pangas käsitlebki seda kui kunsti, vaid, kui järele tulevate oma järglaste läheb vajaminevat investeeringut. Ei, aga ma pean silmas, et kas näiteks mingigi seadusejupp takistaks näiteks ütleme, selline stsenaarium eksentrealist, rikkurid kostru valvuriga nagu ennast magama. Muuseumile võtke mõni, teine ei keela eiei, ei, ta võib ikka matta ja süüa selle töö ja mida iganes, eks ole. Aga ma ütlen jällegi, et, et see on niisugune jaapani postmodernistliku ajastut stsenaarium, kus seal õudselt palju süüa, oma sugulasi ja muid niisuguseid väga kummalisi free juhtumeid juhtub, aga eestlane on noh, niivõrd materialistlik ja see koguja on ju koguja olnud 10 aastat, mitte rohkem reeglina eks ole. Et sellised eksklusiivsed ja ekstravagantset käigud lihtsalt praegu. Ma kujutan ette Ida-Euroopa tööli kummita, aga see on võib-olla järgmise sajandi teema, eks ole, et kogujad hävitavad või kaovad maailmast koos oma kogudega. Miks mitte tormata lõbuks ju Egiptuse vaarao tegi sedasama maailma võttis kõik, mis tal hingelähedane oli, etiketi järgi kaasa, nii et miks mitte. Kui adekvaatselt peegeldab kunstioksjonitel toimuv selliste laiemat kunstimaitset või on see ikkagi kitsamalt kas siis mingi ärieliidi või ükskõik mis kolmanda seltskonna maitse, mida seal ei, ta ikkagi peegeldab laiemat maitset absoluutselt ja laiemat arusaamist, mis on kunst. Ja reeglina oksjonit ikkagi elavad sellest, et nad kauplevad juba niuksed ja proovi läbi teinud kunstiga, eks ole, kus enam-vähem on selge, et kõikumine ei ole pärast nullini, sest kunsti reitingud kukuvad kiiresti, ütleme, et me praegu ei aktsepteeri suurt hulka nõukogude ajal kuskil eri aegadel erakordselt populaarseid kunstnikke ja ütleme, et näiteks grupeerunud, et kunstielu oli nõukogude ajal kohutavalt korrupeerunud, kõik tegid ühesuguseid asju kindla sooviga müüa, riigiga kaubelda, mistõttu me ütleme, et see ei olegi enam üldse kunstis ei huvita meid kunstina, järelikult see kunstnik ka meid ei huvita, eks ole, aga võib-olla 15 aastat tagasi tal kohutavalt kõrge reiting. Aga kui me läheme nüüd sõjaeelsesse kunsti, siis seal on juba enam-vähem aeg välja sõelunud selle kelle eest me paneme, ütleme seal 50000 välje, kellest me paneme 4000 välja, et need asjad enam-vähem selged. Aga muidugi oksjonite leivaks on ikkagi turvaline aja hoovi, kus juba ära testitud, vastupidav asi, kus sa siis võid kindlasti oma rahakäijad, oksjonäriheitlike oston, äritehing kui see on nii kummaline, et kaubaks on kunst. Ja tal on ka vaieldamatult selline külg ja ja ma ei ole näinud ka sellist ostjat Eestis vähemalt oma kogemuste põhjal varuks olite põhjal, et inimene külma realiselt investeerib tohutu summa töösse, mis on, tal läheb hästi, et ma ei ole näinud seda. Ma olen näinud küll, kuidas mingi osa krabab ühe töö ümber ja mingi osa vaatab seda tööd täiesti osavõtmatu põlgliku näoga, nii et ikkagi kuskilt läbi minu isikliku kõhu, Andrese ostjal see ost käib. No kas on tulemas juba muuseas ka selles, et kindel kaup saab olla ainult Sooster, Mägi ja Wiiralt. Et kui palju on nagu liikumissinnapoole, et, et nähakse nendest staar nimedest kaugemale ja eelkõige ajalises mõttes kaasaja poole üldiselt kuna Mägid peaaegu ei liigu ja Soosterit ka mitte kõige rohkem liigub neist kolmest muide veerandit ja muidugi nähakse, nähakse küll ja see niisugune moekate tendikate autorite ring vahetub ja muutub ja siin käib niisugune huvitav liikumine ja, ja noh, oksjonimaja nagu peaks olema õnnega koos, kui ta suudab ette näha nüüd selle hooaja trendi ja tegelikult võib ka rääkida moetrendist, tööaja trend on mägi, teise aja trend on siis haamer, kolmanda hooaja trend on seal Ormisson, mida keegi on õnnestunud, eksklusiivsed välja koukida ja, ja õudselt kõrge hinnaga müüa. Aga põhioksjonimüügil on ikka minu meelest niuksed viie-kuuetuhandelise kenad soliidsed maastikud ja lilled, pildid, mis on lihtsalt peale investeeringuga, noh, töötavad niisuguse kodu, kaunistajana osake, kui palju meil neid maju kerkib ju, eks ole? Kas teie olete Trentsetter või selline, kes loob trendi, et vist töötate vallas kui ka kunstimuuseumis ja kunstimuuseumi eesmärk on see, et tal on noh, nii-öelda nimetame neid skautide, eks, et võimalikult suure potentsiaaliga noore kunstniku tööd vara ära võtta. Ja siis sellega ta nagu, eks ole, loob selle pinnase tulevaseks oksjoniks. No eks ta nii on läinud kindlasti näiteks Toomiku puhul, et muuseum hakkas kohe toomikut väärtustama, kohe ostma, meil on peaaegu kõik Toomiku videot, no mitte kõik, aga noh, me oleme ikka Toomiku väljailmumisest saadik, kui ta juba maale oma diplomitöö täie väga niukse vaieldava anti maalimis praegu siis puruks rebitud, niisugune vineer pinnal oli niuke tavaline värvikiht pandud muuseum kohe nooreageeris väärtustes ja ta on kogu aeg ka meedias üleval nii negatiivselt kui positiivselt ja ja siis kahtlemata mingisugune sünergia nüüd siin muuseumi huvide oksjon minek, kui meedia vahel toimib, aga samas ka võiks öelda, et toomikus on loomingus on mitmeid niisuguseid üldinimlikke külgi või mis, aga erinevaid generatsioone ja väga erinevaid inimesi võivad ootamatult huvitada. Aga kui on näiteks ikka väga eksperimentaalne kunstnik, ta võib olla erakordselt edukas näituse kunstnikuna üle üle terve maailma, et see kaugeltki ei tähenda, et ta nüüd oksjoni peal erilist edu lõikaks, kuigi jälle üks asi on Eesti teine asi on näiteks Ühendriigid, kus on New Yorgis peetakse video teleoksjonit ja ja nii edasi. Aga see mägi fenomen seotud väga paljude asjadega ja minu meelest hakkab ta pihta sellest noh, kõrge hind on seda juba enne sõda osteti mägi praktiliselt kokku, aga mägi on Eesti arhetüüp, see ostja unelma tööharja tüüpostja on, noh siin ma nüüd ei ütle, kui oksjoni mingisugune ekspert, aga lihtsalt kui inimene, kes on kogu oma elukunstimuuseumis töötanud ja nagu kõiki neid asju pealt näinud Eesti puhul arhetüüpne ostja on romantik, konservatiivne, mis tähendab, et ta konservatiivi eelistab rahvuslikke väärtusi, püsiväärtusi, mida ta näeb eelkõige kajastumas loodusest, need on ühesõnaga sellesamase paiga trahvi ja niisuguse asukoha vang absoluutselt vang ta kogubki Eesti tööd sellepärast et see on tema oma maad pärit tingimata seal peab siis olema ka mingisugune poeetiline moment ja mägi loob selle poeetilise momendi oma kirka erksa värvikäsitlusega. Muidugi mägi on ja samal ajal väga arhailine, sest ta käsitleb ikkagi niukses pool juugendlikus poolekspektsionistlikus laadis siis maastiku teeb seda tugevalt jõuliselt ja meeleolukalt, nii et kuskil vot seal mägis siis selle arhetüüp, see eestlase kehagi hilja kohtub siis selle Mägi maalikäsitlusega kunstnikutüübilt, on ta siis meie oma pannkooke ja, ja pluss veel niukene, huvitav, traagiline elukäik, eks oled, hulluks läks ja, ja mida kõike. Nii et et siin on kohe kõik materjalid koos ja ta lihtsalt töötab ja samas eks ole mingisugust, et noh, võiks nüüd öelda, et okei Mägile nüüd vastandi otsida, kes kindlasti ei tööta, loodud minu, kui ma nüüd oma jutu loogiliselt tahaks jätkata, kas ütlema, aga näete, Eesti kubiste ei taheta, aga ei ole nii. Ei ole nii, sest eesti kubiste tahetakse hoopis teise asja pärast jälle Mägiga üks asi müügil ei ole, ei ole erakätes praktiliselt korralike Cupiste olemas, sest peale sõda muuseum oli nii taibukas, nii Tartu kui Tallinna muuseum, et ostis lihtsalt tollal veel elus olevate laarmann, ackberge teiste härrade, kas need tööd kokku arvatavasti tahtsid, et nende looming jõuaks muuseum, mis ei hakanud hinna üle kauplema. Aga neid ei ole, aga Nende looming jälle huvitab, kui niisugune oma ajast palju ees olev modernistlik sõnu ja jälle ostetakse, aga neid üldse turu peaaegu ei ole. Aga muidugi mägi hindanud siiski kunagi ei saavuta, sest modernismi edu nii konservatiivse skulptuuri atmosfääris kui see on praegu Eesti. Noh, on, on võimatu ennustada, sest modernism on esimene tunnus on see, ta katkestab sidemed minevikuga ja otsib siis endale kohta tulevikus. Ja vaat see protsess meil veel ei ole. Kinnistu. Kas näiteks ma ei tea, kas on olnud pretsedent sellega, et oksjonitel müüdud, kas näiteks kineetilist objekti videot või midagi kolmandat? Videot ei ole, aga noh, niisugused geneetilised objektid, et jah, noh, nii nagu neid meil kuuekümnendatel ehk et meil viisuga lõpuks nääriehe olla geneetilises funktsioonis, sellistel asjadel on oma sihtgrupp täiesti olemas, need, ma ütleksin noh, minu meelest niukene, noorem oksjoni publik või osalejate generatsioon, need on siis kuskil praegu niuksed, 40 aastased, rikkad inimesed armastavad kuna nad vist seal mägi klassis kaasa ei suuda mängida. Ja siis nad armastavad niukseid modernistlikke vidinaid, mänge ja neile meeldib. Aga noh, siin on juba ikkagi kõne all kunst, mis on jällegi ajaproovi läbi teinud. Ütleme, kahe sajandi teise poole kunst. Et praegusesse situatsiooni nad siiski naljalt ennast ei topi, kuigi kaasaegseid maalikunstinäitustele ostetakse vahest päris hoogsalt, aga ei saa öelda, Nende tööde kohta oleks oksjon. Kes seal meie oksjonitel põhilised ostjad ja müüjad või kui palju ma ei saa öelda, sest reeglina üle maailma, nii et ikka omanik jääb anonüümseks ja diilerid käivad, meil on kohe rida niukseid, kes siis esindaadia diilerit. Aga sel juhul ei ole ka need kunsti asjad väga ekspertide poolt vist mõjutatavad, vegan nõu väga vist ei küsi. Jahe üldiselt minu käest väga harva küsitakse nõu ja ma olen ka kuulnud teiste puhul ja ekspert vajalik siis eelkõige selleks, et olla garantiiks, et see töö on just nimelt selle isiku tehti siis ta näiteks just sõjaeelset kunsti väga sageli iseloomustab olukord, kus kunstnikud ei signeerinud oma tööd, võib-olla ta ei olnud veel lõpetanud päris oma meelest või, või ta tegi oma meelest raudselt müügivärki ja ta ei tahtnud signeerida, et enda niisugust nime puhtana hoida. Ja igasuguseid põhjuseid on aga erakordselt palju liigub signeerimate sõjaeelset kunsti, mis siis tuleb lihtsalt kunstitundmise põhjal ära määratleda. Ja määratleda ka seda, kas on tegemist võltsinguga koopiaga või millegi niukse. Senise ütlesite, et siis, kui kunstori natsionaliseeritud, siis kunstimuuseum ostis pahnaga kokku teie need ruumid, kus te neid hoiate, need ei ole lõputud. Et millal siis kunstimuuseum oma oksjoni võiks teha, tähendab, kas see pahn üldse saab siis kaubaks minna? See on jälle niisugune probleem, mille üle tohutult diskuteeritakse terves maailmas, sest vaadake eramuuseumit põhiliselt asuvad eramuuseumid Ameerikas, Ameerikast polegi teisi muuseumit ja Kuvin Haimon eramuuseum oma on perekond Rockwellerite oma võtmi, muuseum on perekond, viiteid oma naelaga niuksed, kunagised omaaegsed frigi muuseumraudtee-ehitaja. Muidu niuksed härrad, kes jumaldab, mis teel püstirikkaks said ja ja hakkasid juba väga varakult siis muuseumeid püsti panema. Ja eramuuseumid Ameerikas ka müüvad töid, kuigi hea seadus näeb ette, et ta ei saa müüa oma tööd selleks, et lihtsalt pappi saada vaid selleks, et osta mingit autorid, keda tal näiteks ei ole, ütleme, et tal on seal 25 kalli ja võib-olla üks seal mingisugune George haake, siis ta tahab näiteks juurde seda ja siis ta sealt Sagallist midagi müüb. See on eramuuseume. Euroopas on rahvusmuuseum riigimuuseum ja siin müüki ei ole. Raudselt mingit müüki pole ja, ja see ei tule üldse kõne tullagi ja isegi rahvusvaheline muuseumide assotsiatsiooni põhikirjas haigumi põhikirjas on keelatud niukene tegevus. Aga üldiselt muuseumeid tohutult frustreeriv, ma aeg-ajalt satuvad kätte Ermidasi ja Tretjakovi galerii töötajate mälestused sellest, kuidas siis Stalini ajal ja siis hiljem, Hruštšovi ajal tuli kiri. Et nüüd vot selle töö annate ja kustutate nimestikust ja mingisugune tähtsa keskkomitee tegelase allkiri on all treeritult see mõjus ja, ja see on üks fantastilisi asju Stalini müüdi viisaastaku tegemiseks hinduste realiseerimiseks, jaan maha rämbrante ja, ja jumal teab keda fantastilisi asju, mis läksid suurtesse Ameerika muuseumidesse. Nii. Ja nüüd kujutage ette, maa müüdud Rembrandti eest ehitati Ukrainasse siis Dnepri jõele progressi nimeline hüdroelektrijaam, nii 1941 puhkesõda. Esimene, mis maatasa tehti, oli see progressi hüdroelektrijaam, ta pommitati lõpuks nagu ka mitmed teised selle raha eest loodud ettevõtted. Niiet Arslonga viitabreeris paremat näidet ei ole ja sisuliselt seal Rembrandt kaotati. Praegu maksab Rembrandt võrreldes sõjaeelsete hindadega, siis ütleme 100 korda rohkem, rääkimata Ermitaažis brändile, kui tähtis see oleks saanud ja nii edasi. Ja see neetud hüdroelektrijaam, mille noh, tol hetkel tundus, et me ei ela ilma selleta, me, me peame ohverdama kõike oma rahvuslikud varad, tsaarivarad, et me peame selle saama ja saadi kolmeks-neljaks aastaks, nii et tohutult on näiteid, kuidas arukam kunsti endal kodus hoida, kui temaga ärritused. Et need tulemused pole head. Saade kunst on tänaseks omadega ühel pool. Täna oli meil kaks teemat, kõigepealt rääkisime kultuuriministri arhitektuurinõuniku Laila põdraga ja teiseks rääkis meile teenekas kunstiteadlane Eha Komissarov. Haarav kunsti oksjonitest. Stuudios olid Karen Jagodin, Aleksander Tsapov ja saate kordus on eetris laupäeval. Veerand üks päeval samuti saate saateid järelkuulata klassikaraadio koduleheküljelt kuulmiseni.