Tere, kallid klassikaraadio kuulajad, alanud on saade kunst R ja selle Tallinna plokk, saatejuht on Aleksander Sappov, nagu ikka see nii on olnud täna ja me teeme intervjuu vastalanud 14. Tallinna graafikatriennaali üldkontseptsiooni autoriga ja samuti kunstihoones ja kunstihoone galeriis aset leidva näituste peakuraatori Anders härmiga ja Aastase graafikatriennaali siis üldteema on poliitiline, poeetiline, ehk siis inglise keeli poliitikal poeetikal. Näitused on siis kunstihoone galeriis kunstihoones, linnagaleriis ja samuti on kumus kaks näitust. Või on isegi seal rohkem on 80 eesti plakatinäitus ja siis on suurem graafikanäitus, mille on siis kureerinud väliskuraator. Muud ei olegi siin lisada, et lähme siis kohe juba selle Anders Härmi ka telefoniintervjuu juurde. Meil on nüüd telefonitoru teises otsas Anders Härm, kes on 14. Tallinna graafikatriennaali üldkontseptsiooni autor ja üks kuraatoritest tervist Anders. 13. graafikatriennaali kolmas taga, siis seal oli peateemaks Inexail ehk siis papagoi eesti keeli. Ja oli ka kahtlemata poliitiline teema. Seekord ongi pealkiri juba poliitiline poeetiline, et miks ja palju sa pidid võitlema siis selle üldkontseptsiooni eest või oma ideedest. Ei, väga ei pidanud midagi võitlema tegelikult alguses ma pidin, võitleme kõvasti selle eest, et võib-olla seda mitte teha. Aga graafikatriennaali oli järjekindel. Et Ma ei tundnud ennast kuigi nagu koduselt selle graafika teemavaldkonnas, et ma ei ole sellega kunagi tegelenud ja see nii-öelda ei kuulu mu huvide ringi, vähemalt kindlasti mitte esmajärjekorras. Aga, ja lõpuks ma jäin nõusse ja siis ma mõtlesin, teema peaks tuletama kuidagi ikkagi graafikast enesest, et väga lihtne on, on teha lihtsalt kunstinäitust on ju selles mõttes, et noh, ma arvan, et mul mõningane kogemus on. Et noh, enamasti need kuraatori näitus, et graafikatriennaali raames ongi olnud nii-öelda noh väga kaudselt graafika enda teemadega seotud, et võib-olla mõned üksikud, ma arvan, et Sirje Helme kureeritud eksiili näitust rikult noh, ei olnud otseselt, eks ta oli lihtsalt nii-öelda kaasaegse kunstinäitus sellise pealkirjaga. Aga sa olid nagu põhimõtteliselt selles korralduskomitees nagu bossa Ei, seda kindlasti mitte. Minu ülesanne oli, oli välja mõelda see pealkiri ja teema kirjutada lahti niimoodi, et see sobiks ka sellele üldnäitusele. Ja samas oleks nagu ka mulle endale kuraatorinäituse tegemisel mingisuguseks nagu enam-vähem adekvaatseks platvormiks. Aga see näitus tuli põhimõtteliselt ikkagi sinu kui kuraatori nägu täiesti. See, mis on Tallinna kunstihoones ja kunstihoone galeriis, seda kindlasti on jah, kumu näitus siis üldnäitus, kus on 102 kunstnikut, see on ikkagi nii-öelda žürii valiku küsimus, et žürii liige ma küll olin, aga, aga ei midagi enamat. Žüriisse kuulus väga palju väga erinevaid inimesi ja see žürii oli rahvusvaheline valis ligi ligi 500 kunstniku hulgast välja 102. Ma ei tea, kui palju neid töid oli, sest et noh, me valisime ka veel töid nii töid kui kunstnikke ja see oli küll üks väga väsitav ja viina Räkkas õpe, toimub demokraatiast ja nii-öelda kokkulepetest ja ja kõigest muust sellistest. Eestis on sellised traditsioonilised graafikatehnikad suhteliselt populaarsemad kui kindlasti Lääne-Euroopas ja kindlasti ja paar nädalat tagasi käisid siin vappa Turno ja loit jõekalda saates rääkisime sellest impekti graafika konverentsi sisse juhatanud näitusest Rotermanni. Jah, et aga ma mõtlesin niimoodi, et ütleme ongi, et inimene, kes on harjunud traditsiooniliste graafikatehnikatega või kellel on mingi ettekujutus graafikast, et ta läheb, ütleme, sinu kureeritud näitusele tal tekib küsimus, nagu, mis graafika seal sama kuraatoritekstist rääkisid rohkem graafilisest, pigem kui graafikast. Jah vot ma ei ole päris nõus, ma arvan, et Eestis on nii-öelda graafika täiesti olemuslik poliitiline joon nagu tahaplaanile surutud, et, et Eesti graafika on niisugune nii-öelda Esscapistlik oma maailmadesse mingitesse loogiatesse põgenev kunstis on olnud eriti just periood, mida tegelikult nagu hästi intensiivselt ja huvitavalt käsitleb, eks ole, Andres Krieger oma näitusele 887 mistõttu mul ongi väga hea meel, et ta tegelikult selle selle näituse tegi, sest see mingis mõttes toetab minu kontseptsiooni graafika kahest olemusest nii-öelda noh, poliitilisusest ja siis just nimelt see poeetilise keelepõhine. Aga noh, minu arvates on väga paljud ütleme sellise noh, nii-öelda kaasaegse kriitilise kunsti ja aktivismi ja selge, et tegelikult pärit nii-öelda poliitilise graafikatraditsioonist, et ja sealt edasi, eks ole, reformatsiooniaegsest graafikast, mis oli tegelikult, kui ma kunstiakadeemiast astusin, siis see oli minu esimese kursusetöö teema oli siis reformatsiooniaegne, nii-öelda poliitiline graafika ja sealt edasi ogartomee, koi ja nii edasi tegelikult kõik viljele siit hästi teravad sotsiaalkriitilist graafikat. Et noh, meil on ta selline tehnoloogiliste oksessioonide ja sürrealismiseguse see nii-öelda kunstgraafikas, aga tal on kahtlemata olemas nagu ajalooliselt äärmiselt oluline poliitiline mõõde ja, ja noh, ma arvan, et ei oleks nagu situatsioonist ka ei oleks praegu vastaksid ilma nagu selle konkreetse poliitilise graafikatraditsiooni Rääkides komisjon, näidustused seal Hanno Soans video kahel ekraanil paralleelselt jooksis, mis käsitles seda, kuidas ta Tammsaare kuju selle nii-öelda selle aluse ladus õunu täis, millel olid siis Poola õunatootja asemel olid haakristi kleebekad ja samal ajal teisel pool oli pronkssõdur, et kuidas see tundub, kas pronkssõduri teemast nagu küll ei saanud näitusesaalides? Mulle tundus see töö siiski huvitav, seda enam, et seda tööd ei ole ka tegelikult kusagil näidatud, et see töö on valminud mitte nüüd nagu enamus neid teoseid vahetult enne seda teemat käsitlevad, et on tehtud sellest tõepoolest nagu projekte 8005 kuus ja noh, nüüd eriti aga Hanno töö on tegelikult pärit juba aastast 2002. Ja minu arvates ongi tegelikult markeerib selle küsimuse uuesti päevakorrale kerkimist, sest üheksakümnendatel meil ei olnud mingeid probleeme selle kujuga aga et et see ongi nagu nii-öelda uue milleeniumi küsimus ja juba sellel ajal hakkasid siis uuesti nii öelda konservatiivsed jõud pead tõstma ja nõudma selle kuju eemaldamist ja nii edasi. Et noh, tegelikult see Hanno installatsioon siis ühel pool tegevus toimub, eks ole, võidupühal üheksandal mail Tammsaare pargis ja siis põlismäelt paralleelselt samal ajal ja kus siis Hanno jagas selliseid, ütleme, teatava sümbol kujundajaks nagu vormitud õunu, eks ole, haakristiga sildistatud, kus siis nii-öelda noh, ilmselgelt need õunad ei ole nii-öelda Eesti päritolu, et noh, see on selgelt kasutab anna seda õunakujundit, kui sihukest vabakaubanduse nagu sümbolina igatahes sinna siis haakristi, mis on kindlasti ka hästi konkreetseteks fašismi natsionalismi nii-öelda sümboliks, et see samane nii-öelda vabakaubanduse ja, ja natsionalismi liit, mis hakkas nagu poliitiliselt üha enam ilmet võtma sellel ajal Sa kindlasti käid välisnäitustel, mis kaasa kunstis on olulisemad poliitilised teemad, kas siis ongi sellise neoliberalismi kriitika? Noh, ma arvan, et on nii ja naa, eks ma arvan, et üks kindlasti poliitilisi teemasid, mis on, on päevakorras, on nagu globaalse majanduse kriitika, seda nii representatsiooni tasandil kui ka tõepoolest mingisuguste vabatsoonide, teistsuguse suhtluse, ruumide loomise kaudu ja abil. Ja kas see on kõige olulisem, ma arvan, et ta on vältimatu ja mööda pääsmatu, sellepärast et kui vaadata nagu globaalse kapitali nagu üha suurenevat mõjuvõimu inimeste elude üle siis on raske seda, seda alahinnata. Kas sa oled oma missiooniks võtnud sellele nagu sellise vastuväite esitamise oma kuraatoritöödega? Ma arvan, et osaliselt kindlasti, aga ma ei ütleks, et see missioon, et samas ma muidugi ei varja oma sümpaatiat nagu globaliseerumisvastaste jõudude ka ütleme, teatavate ultravasakpoolsete strateegiatega otsese aktivismi tasandil Noh, kui ma helistasin sulle me seda intervjuud nii-öelda kokku leppisime ajaga, siis sa vist poolnaljaga ütlesid, et sul on praegu kiired. Et kas te tahate mind mõrvata, et kas Eestis on võimalik teha nii poliitilist näitus, et keegi tõepoolest tahaksin mõrvata? Ei no ma arvan, et see tegelikult vist on võimalik ja see eeldaks nagu väga valusad nii-öelda Eesti teemade käsitlemist ilmselt? Ma ei tea, ausalt öeldes keegi ei ole ju proovinud kedagi veel mõrvatud. Jah, ei noh, seda ma ütlesin lihtsalt sellepärast et on olnud väga intensiivselt kaks nädalat ja siis eile kulmineerus, et minu meelest äärmiselt huvitava seminariga ja äärmiselt huvitavate ette kanda. Kas see on juhuslik, et kunstihoone konkreetsel näitusel on väga paljud sellised, kus külastaja saab kaasa vedada ajalehti, plakateid, araabiakeelset sedeleid, postkaarte ja nii edasi? Ei, see kindlasti ei ole juhuslik. Minu mõtte üks graafika omadus on noh, nii-öelda paljundatavus, kiire info levitamise võimalusi, eks see ongi see, mis tegelikult need graafika demokratiseerimise representatsiooni, kui ta tekkis, kui leiutati trükipress, eks tal oli nagunii loogiline, kui ka sotsiaalne revolutsioon tegelikult see graafika, Trekkimine ja noh, see nii-öelda mingisuguse info levitamine ükskõik kui marginaalne tänaseks neid sõnumeid nagu ka üldise ühiskondlikul tasandil, nagu teha tahetakse on ikkagi äärmiselt oluline, et see on minu arvates üks nii-öelda graafikast otseselt pärit strateegia, mis kestab edasi kaasaegses kunstis ja just nimelt kunstiteos ei ole midagi eksklusiivset, mida sa vaatad kuskil klaasi tagant kaugelt ja turvakaamerates pilgu all vaid et kunst on midagi, siis pakub sulle aktiivset suhtlust, mida sa võid võtta kaasa ja mis on oma olemuselt demokraatlik. Ja mul on siis viimane küsimus puudutab vähemalt Ma ei tea, kas seal on ka mujal Eesti linnades, aga Tallinnas bussipeatustes reklaamplakatid üleval Jan Tomsoni kujundatud, kus on siis poeetiline poliitiline, kõik need näituste kavadisson silmadega tagumik, et kas see on mingisugune viide Eesti uuriva ajakirjanduse lipulaevad Eesti ekspressile, kelle jopede silmad seljal? Selle kohta ma ei oska öelda, sellepärast et ma otseselt nende kujundite väljatöötamisega tegelenud, et et see on nagu graafikatriennaali nii-öelda üldnäituse plakat või üldine plakat, et see küsimus on, ma arvan, et peaks esitama kas siis näiteks helekasele, kes on graafikatriennaali siis direktor või või siis kujundajal endale, kes ilmselt selle kujundi välisma ei tea küll, millised olid tema kaalutlused, aga ma arvan, et seda oleks huvitav teada. Aga oleks okei, kui jäädakse seda meenutama kui silmadega tagumikuga drenaaž. Minu meelest on väga okei, see kujund on väga ilus. Anders Härm rääkis meile siis äsja Tallinna graafikatriennaali, mille teema on poliitiline, poeetiline. Kuid ühest tulevast üritusest ma põgusalt räägiks veel ja see on 26. oktoobril kell kuus kumu sisehoovis aset leidev audiogalerii, mis toimub vähemalt Tallinnas teist korda ja peaks olema jätkuvalt Kiva korraldatav. Ja siis lühikene pressitekst kõlab sedasi, et 26. oktoobril kell kuus ühendavad eri maade eksperimente lavastused, helikunstnikud kumu sisehoovis, heliarhitektuuri ja oktoobrikuise ilma kolme tunni pikkusesse kõlamängu. Sündmusele audiogalerii osalevad USA-s linna- ja looduskeskkondadest kuuldamatute helide kogumisega töötav Macum. Pista ehk Derek Holtsar ja elektroakustiliste helimaastike looja. Chrisinitš, kes siis teatavasti palski töötab ka Eestis. Samuti soome mikromüra kollektiivpink. Tunds ja Lätis saab projektiga peansserfess. Variation sanskeil. Müü kohalikest võtavad osa tehnodria algoritmid, liige Mihkel Tomberg ja poptada paha poiss, part Olle, Lome jor, kes esinevat söökuid pending ehk ümber ehitatud masinatega. Samuti siis Raul Keller CRM martiini ja visuaalse osas siis peaks hoolitsema naisICT trupp, näpp, tang. Ja me kuulame siis lühidalt kahte pala nendelt artistidelt, kes seal esinevad. Kõigepealt siis viiekümnesekundiline pala Derek Holtserilt. Ja loo nimi on metallapha õun, teatrist nipet. Ja siis teiseks, John kriisnedži ämbientlik Palazannin, häns Tony notar, mis siis jääb mängima, kuni teatepulga võtab üle tatart Tartu kunstisaate sektsioon ja kaisa isse. Mina olin Aleksander Tsapav ja head kuulamist. 19. oktoobril avati Tartu kunstimuuseumi viltuses majas Marco Laimre näitus. Väikesed puust inimesed väikeses puust linnas. Stuudios on Indrek Grigor, näituse kuraator. Tere. Marko Laimre näitus on selline klassikalises mõttes sotsiaalne näitus. Üldse tundub, et Laimre on viimasel ajal liikunud nagu märksa üldmõistete vanemate ja laiahaardelise mata sotsiaalsete probleemide käsitlemise poole mida saadab kuidagi selline TEMA professori ametist tulenev pedagoogi hoiak. Nii võrdles ta näituse nimi tööks olevat videot legendaarse lastesaatega hunt kriimsilm ikka huvid ja olud käsikäes, on ka laimi renes kommentaar oma viimase aja tegemistele. Aga olenemata tööde suuremast avatusest lähtuvad nad ikkagi kuidagi klassikalise Laimrliku metodoloogia efektsest provokatiivset retoorikast. Ning tema nagu Andres Härm on sõnastanud assotsiatiivsest mõtlemisest lihtsalt Laimre metodoloogia selliseks eesmärgiks olev nii-öelda unes lugemise olukord, kus silme eest läheb kergelt halliks ja peas hakkavad tekkima lühised on need tehtud vaatajale märksa kättesaadavamaks. Viidatud efektiiv provokatiivse retoorika heaks näiteks on näituse pealkiri ise väikesed puust inimesed, väikeses puust linnas ajab tartlased kindlasti tagajalgadele. Minagi rõõmustasin kuraatorina näituse nime esmakordselt kuuldes lihtsameelselt, et nii konflikt on garanteeritud ja nüüd läheb andmiseks. Aga kui te tulete näitusele, siis tekitatakse järsku hoopis teistsugune nihestus kord te, te ei näe näitusel Supilinna ja kampsunis inimesi. Väikesed puust inimesed ja väikesed puust linnad osutuvad hoopis selliseks üldmõisteliseks tõdemuseks. Nad asuvad ja elavad kõikjal. Ning mis põhiline, see ei ole enam naljakas, et Laimre enda sõnul tama näituse selliseks sisuliseks raskus keseks ongi nii-öelda posthuumor. See asjaolu, et selline väikekodanlik perversne kapitalism lihtsalt ei ole enam naljakas. Näitus jääb avatuks 25. novembrini. Näituse raames on planeeritud ka ettekannete päev, mille kohta ma käesoleval hetkel ei ei oska midagi täpsemat öelda. Ja on ilmus ka väike tekstikogumik. Kuna Laimre näitusel on oluliseks tegelaseks ka nukk nimega pill kes poseerib koos autoriga ka näituse postril, siis tänased helipalad tulevad filmid kilbil sound rääkilt. 18. oktoobril toimus Tartu sügispäevade raames Athena keskuses tudengifilm 2008. Stuudios on Urmas Reisberg Tartu tudengifilmifestivali peakorraldaja. Mis on Tartu tudengifilm. Tartu tudengifilm on siis selline filmifestival, mis on mõeldud kõigile õpilastele ja üliõpilastele ja sellest siis võivad osa võtta kõik põhilised tudengid, aga gümnasistid, kes on ise mingisuguse filmi teinud ja omases filmiga osaleda ja selleks, et sellel festivalil osaleda, ei pea olema kuskil filmikoolis ise või, või ei pea nagu professionaal, et isegi professionaalid ei, ei ole lubatud osaleda neil. Ja siis festivali kõrghetk oli sellel neljapäeval Tartus Ateena keskuses, kui siis näidati kahteteist filmižürii valis oma oma lemmiku ehk siis aasta tudengifilmi, milleks olid liikvel miitingutel ja need tudengifilmi autorid, kes siis osalevad, need on aastate jooksul siin olnud ikka igalt poolt üle Eesti suurem osa küll on Tartust, kuna lihtsalt söörides võib-olla on Tartus rohkem tuntud aga ka näiteks Tallinna balti filmi ja meediakoolist ja ka selle aasta see võit ja oligi siis sealt see friikvel miiting. Ja eelmine aasta näiteks võitis mängufilm ting, mille autor tol hetkel, kui ta selle filmi tegi, siis ta veel ei õppinud seal koolis, aga, aga ta läks sinna kohe õppima. Et selles mõttes see geograafiliselt nagu noh, hõlmab see festival kogu Eestit ja neid noh, need osalejad, kes siin on näiteks sellel aastal väga palju, on Tartu ülikoolist ja Tartu kõrgemast kunstikoolist osalejaid Need ei ole enamasti need inimesed, kes on siis filmi mingil kujul õppinud, vaid kes teevad filmi lihtsalt sellepärast, et neil on huvi, nad seda tahavad teha. Aga noh, Tartu kõrgema kunstikooli omad on näiteks fototudengid Kas nagu žanriliselt on see ka hästi vaba ja hästi lai? Jah, see tudengifilmi selline unikaalsus on seisnenud selles, et see on kõik need kaheksa aastat nüüd olnud niimodi, et filme jagata kuidagi žanriliselt ja üldse noh, mingid kriteeriumid nagu otseselt, kuhu ta peab mahtuma võimalikult vähe. Ja sellepärast nagu kõik kõik žanrid iseenesest osalevad nagu ühes ühises nimekirjas. Pean küll ütlema, et enamasti ikkagi tudengid teevad, on selliseid mängufilmid, on sellised pigem sellised komöödiad. Ja on ka üksikuid animatsioonifilme ja on olnud dokumentaalfilm, et see aasta päris nihukest puhast dokumentaalfilmi ei olnudki. Et küll oli selline pseudodokumentaal ehk siis justkui mängiti dokumentaalfilmi. Ja see aasta oli näiteks üks animatsioonifilm, mille on siis teinud Jaan-Jürgen Klaus kes on tudengifilmiks traditsioonilisemaid osalejaid, kes on ise korra võitnud ja eelmisel aastal näiteks sai ka publiku lemmiku preemia, nagu ka see aasta see aasta tema filmi nimi, siis oli väikesi Antsukese suur koogipäev ja see oli siis joonisfilm. Ja lisaks see aasta oli kaks fotofilmi, mis on ka täiesti selline omaette žanr, need on pigem mängufilmid, aga see jutustamise stiil on pisut teine, aga need on siis tehtud fotokaameraga ja fotosid on pandud lihtsalt järjest võimalikult palju. Mis motiveerib tudengit osalema tudengifilmi? See on päris hea küsimus ja kui nüüd žürii see aasta oli Maarja Jakobson Sist, kui pärast oli žürii autorite ühine istumine või siis täpselt selle sama küsimuse nendel tudengitel, miks te Silme teete? Et kas, kas sellel on mingisugune soov kunagi hakata professionaalseid filme tegema või, või lihtsalt enda jaoks ja tegelikult need motiivid on suhteliselt, vist olidki erinevad, et on neid tudengeid, kes soovivad minna siis filmikooli ja lihtsalt nagu käeharjutuseks enda jaoks teevad aga on ka neid, kellel lihtsalt, kes tahavad midagi teha ja, või midagi öelda. Noh, seal on mingisugune, eks ole eneseväljendus ja mingisugune võib-olla tuntuse või kuulsusejanu isegi. Sest need Tartu tudengifilmifilmid üldiselt neid ikka näidatakse siin aasta jooksul mitmetel üritustel üle Eesti, et see on selles mõttes ikkagi väga hea nagu selline väljund või väga hea koht, kus ennast näidata ja siis sealt sellest veel edasi kuskil mujal näidata. Kõige esimene võimalus on nüüd kolmel järgmisel kolmapäeval alates siis sellest kolmapäevast ja Tartus Y galeriis, kolmapäeviti siis kell kuus toimuvad lisaseansid, kus siis see Tartu tudengifilmi festival jätkub ja põhimõtteliselt vaatame neid samu filme ja võib-olla vaatame ka midagi muud ja siis on võimalik neid tasuta täiesti vaadata ja, ja veel kord analüüsida, et näeb neid võib-olla pisut teises valguses neid samu filme. Jah, kuna need tudengifilmid ei ole väga professionaalsed filmid, siis nendes vaatamine ongi võib-olla pisut teine, väga palju mängib see, et millises olukorras seda vaadata ja kuidas mingeid asju mõista, kuna ei järgita nii täpselt neid suure filmi või mingisuguse traditsioonilise filmireegleid ja et seda nagu mõista seda, et need ei järgita ja sellepärast tõenäoliselt, et et võib-olla lihtsalt ei teata, kuidas neid järgida. Et see on omaette keeruline. Nii et siis kõik, kes neid filme veel ei näinud, aga tahavad neid näha, siis tulge kolmapäeval y galeriisse kell kuus.