Jutlus number viis. Tervist lugupeetud surelikud, räägin ma teile optimismist? Äsja lugesin päevast ühte huvitavat väidet, keegi kirjutas seal, et valitsus on ülemäära optimistlik. Leht mõtles seda, et valitsus loodab edaspidigi makse koguda, aga tegu on Protaalse enesepettusega. Valitsuse rahaasjad ei puutu minusse, eesti rahvasse, ka eesti kultuuri kuigivõrd. Ma ei tea, miks sellist vähetähtsat asja üldse lehte torgatakse. On pikematagi selge, et kultuuriministeeriumi eelarve väheneb riigieelarvega võrreldes aasta-aastalt. Mingit seost siin maksu kogumisega ei ole ega tule. Tagasi optimismi juurde tulles võime öelda, et saime kotini ordu ajal tsaariajal ja Taani ja Poola võimu all. Meiega käituti nagu koertega saksa ja vene okupatsiooni ajal. Ja meid ei peeta inimesteks ka auväärses euroliidus. Ma ei saa aru, mis annab optimismiks põhjust. Miks ma peaksin arvama, et päike, mis on tõusnud igal hommikul, homme enam ei tõuse. Kui ma arvaksin, nii, oleksime tõesti optimist. Aga erinevalt vabariigi valitsusest. Ma ei ole. Sest päike tõuseb igal hommikul ja ajutised päikese varjutused ja majanduslikud tõusud ei muuda mitte midagi. Vaadake meie riigikogu lähemalt, see koosneb ju sajaprotsendiliselt surelikest. Mullast on nad võetud ja mullaks peavad nad saama. Nende olukorras ei oleks ma kuigi optimistlik. Kui mikser ja veel mõned nooremad välja arvata, siis selgitavad nad paarikümne aasta pärast oma poliitilisi vaateid Jaan Krossile ja Artur Alliksaarele. Pole mingit põhjust pidada surelike vähem duslikeks kui muid. Aga Lähme surelikule surelikule vahe. Meenutame kasvõi Aleksander suurt Vaarova kaotanit tantet ja Henry Fordi. Nemadki olid oma karjääri algul lihtsurelikud, kaks kätt, kaks jalga peensool jämesool. Ometigi asusid nad peagi paranemise teele. Surusid endas maha sureliku loomuse ning loomuliku alge ja pärandasid meile Aleksandria monoteistliku luulusüsteemi põrgu ja massitootmise. Kui aga võrrelda Sven Mikserit Dante või Richard fordiga näeme õige mitmeid olulisi erinevusi. Mikserist, erg maast ega ühestki teisest riigikogulaste ja maha Hiina müüri püramiide ega isegi mitte Oleviste kirikut. Monoteismi või rahvaautot ei saa neilt ju nõudagi. Aga midagi võiks ikka püüda ära teha, kui surelik käitub lihtsurelik, kuna siis pole mingit põhjust teda kuulata, austada või oma raha eest üleval pidada. Omast kogemusest võin kinnitada, et surematus ei tule kergelt. On tarvis loobuda kangematest meelemürkidest, unest, vabast ajast, auväärsest positsioonist ühiskonnas ja võib-olla isegi valgete nahkistmetega kabrioleti ist. Ometi tasub vaev ennast ära. Surematud teosed on küll vilets surematuse aseaine aga parem püramiidid kui mitte midagi. Jürgen roostest jääb inimkonda teenima hulk suurepäraseid luuleraamatuid. Mis jääb meil Ergma kohtumisest Barrosoga või majja, treiali igapäevasest tühjast tööst ja vaimu närimisest? Ainult optimism kui sedagi. Mida me aga nende optimismi lademetega peale hakkame, seda ei oska meile isegi Uku Masing öelda. Ta teadis küll kõike, oskas 100 keelt, aga oli ikkagi pessimist, kirjutas koguni pessimismi põhjenduseks. Raamatu soovitan lugeda. Ma üritan oma vähestel vabadel hetkedel viimaseid empaatiaraasukesi kokkuvõttes surelike askeldustesse sisse elada. Aga ilmuma katava eduta. Sagite mul siin ringi pole hullu, see tuleb närvidest tänane kirjakohta šveikist ja ta kõlab umbes nii. Mis on üks ülem leitnant looduse ülemuse kõrval? Nii ma lõpetangi oma viljatud katsed eritleda suremise kõiki peensusi ning keskendun looduse ilule ja koledusele. Esse ütles kusagil, et kui pole puid põõsaid ja kaelkirjak, kuid silmapiiril, siis taevas on alati sul käeulatuses. Nii linnas kui suurlinnas. Taevast pole suutnud surelikud veel üles künda ega ära asfalteerida. Oma tänase raadiojutluse lõpetama tsitaadiga taevast. Selleks lauseks on rünkpilv. Võite selle endale märkmikusse üles tähendada. Teinekord on hea viisakas seltskonnas ette lugeda. Alati pole võimalik loodusilu nautimiseks endal ega kellelgi teisel pükse rebadele lasta. Seevastu looduspilve kujul tekitab piinliku olukorra ja pange tähele, kellelgi pole põhjust teile pasunasse sõita. Surelikule on ju elu armas ja tervis on tema ainuke vara bemmil, uued kummid, vaesel surelikule, ainult kopsud ja maksad. Liisid ja maksad. Kuid siiski ärge kiirustage surematuid kadestama, vaadake mind või Jeesust ja küsige endalt, kas te tahaksite olla meie asemel? Vaevalt palju mugavam on mullaks saada.