Punkt err. Alanenud on järjekordne saade kunst. ERM. Stuudios on Karen Jagodin, Aleksander. Paf külalisi on meil täna kaks. Ühelt poolt oleme kutsunud Elin kardistuudiosse kaasaegse kunstikeskusest rääkima Nende trükistest erinevatest ja teisalt galerii saarte poon üleval kuni üheksanda detsembrini. Näituse arm. Autorid on Argo Männik, Ester Fayman ja räägime Ester Faimaniga näitusest. Tere lin. Alustame siis kaasaegse kunsti Eesti keskuse teemadel jal trükistest. Kui suure osa trükiste väljaandmine üldse keskuse tegevusest moodustab? No võiks öelda, et ta peaks moodustama pool, võib-olla isegi rohkem. Aga kui nüüd numbritega rääkida, siis ilmselt 35 kuni 40 protsenti. Ma ei tea, kas annab tõepärase pildi, tõkiste ettevalmistumine on hästi töömahukas. Siis me ei suuda neid anda nii palju välja, kui me tahaksime. Ja meid on väga vähe. Et kui meil asutuses töötab trükistega ainult üks inimene, et siis ta lihtsalt füüsiliselt ei jõua neid nii palju koostada ja toimetada, kui nõudlust oleks. Mis see 35 40 protsenti tähendab kaks, kolm või 10 raamatut aastas? No praeguse seisuga muuta on aasta 2006, siis see tähendab kaks raamatut. Aga võiks olla neli kuni viis, võib-olla isegi rohkem. Aga nad on ka suhteliselt mahukad, eriti nüüd see raamat, mis tuleb välja. Ma tahaks loota, et selle aastanumbri sees hiljemalt detsembri kolmas nädal Võib-olla siis alustamegi sellest raamatust, mida sa ise toimetajana siis koostad, mis nüüd aasta lõpus peaks välja tulema, et millega tegu on? Hetkel ma küll ei ei rääkinud jah sellest raamatust, et ma läksin kaasaegse kunsti keskuse sisaldusi kunstiloole neljandast raamatust, mis tuleb välja ka aasta lõpus ja see on siis moraalsed valikud ja mis on tehtud ettekannete päeva põhjal, mis toimus mais 2006 näituse vägivald ja propaganda raames siis kus osalesid osalevad kunstnikud ettekannete päeval. Ajapuudusel sai küll sõna kahjuks ainult Andres Tali. Teiste ettekandeid võib lugeda välja tulevast raamatust. Ja siis esinesid Tartu ülikooli eetikakeskuse teadurid. Eessõna kirjutanud Johannes Saar, kes ongi tegelikult selle ettevõtja peab raamatu koostaja. Toimetab siis Andreas troosak. Te ise ka olete varsti ilmuva raamatu toimetanud. Näituse kataloog ja need 20. detsembril tuleb siis trükist Kunstnike liidu kuuenda aastanäitus tuse, kuhu alla kuuluvad siis Leonhard Lapini kureeritud tehnoloogia kunstihoones siis minu enda kureeritud kurja lilled, hobusepea, draakoni Hop galeriis. Ja veel siis divers univers kaks ehk perfomance festival, mida siis kureeris nõng ratta. Erki Kasemetsa läbi viidud polügoonteatri etendus, ah soo. Endise loomaaia territooriumil kolmandal juulil 2006, kui ma ei eksi. No ma ise nii-öelda saadet ette valmistades käisin läbi Apollo raamatumajast ja küsisin, et mis kaasaegse kunsti keskuse trükiseid raamatuid elanud nagu siin olemas siis mingi 20 minuti pärast toodi nähtavale ainult eesti kunstnikud, kaks, mis on aastast 2000, et noh, me räägime siin raamatutest, kus, nagu reaalselt kättesaadavad seal. Eesti kunstnikud kaks konkreetselt saab veel osta näiteks kaasaegse kunstikeskusest, siis saab osta hobusepea galeriist, kõik meie trükised on saadavad kunstikeskuses, siis saab neid osaliselt kumu raamatupoest ja ka suures osas hobusepea galeriist. See johtub jälle meie töötajate vähesusest ja see on traditsioon, on kogu aeg olnud ka eelneva koosseisuga, et lihtsalt füüsiliselt ei ole jõudu tegeleda raamatu levitamisega. Et pigem me tegeleme raamatukogudega trükiste vahetamisega. Et kui trükis välja, me müüme seda oma kontorisse vähestes kohtades veel ja vahetame siis üle maailma raamatukogudega, kes saadavad siis vastu samamoodi muuseumitega. Sai siis on ka Eesti raamatukogude et põhimõtteliselt minge raamatukokku, mitte poodi. Heino poodi võib ka minna. Tulge meile. Kaasaegse kunstikeskus pole kõige avatumas kohas, ütleme nii, et ta on nagu ära peidetud ikkagi neljandale või viiendale korrusele. Kunstihoones. No selles võib süüdistada ja ma näen 13 aasta taguseid otsuseid, et me oleme seal, kus me oleme. Et vahepeal on käinud läbi ka see, et me võiks sealt ära kolida, aga samas kus on see parem koht? Me kõik nagu harjunud kusagil seal asub müstiline Sorose keskus suurust ei ole küll ammu asjaga seotud, aga ka siis meie oleme ikkagi seal, et kes tahab, see leiab. Aga oskate pisut tutvustada, et mis printsiibil üldse keskus annab raamatuid, et nad on pigem mõeldud eriala inimestele, artiklikogumikud ja nii edasi. Näituste kataloogid võib olla. Jah, täpselt sa ütlesid kõik ära. Et on meil siin ettekannete päevaraamat, kuna kaasaegse kunstikeskus korraldab jõudumööda kaks ettekannete päeva aastas, et siis alati selle ette raamatu põhjal antakse välja ka ettekannete kogumik, mis on siis sarjast lisandus eesti kunstiloole. Siis on loomulikult Veneetsia biennaali kataloog mis nüüd tuleb aasta alguses välja järgmise biennaali kataloogi ja varem Antiga, kui veel soorose keskus, tolleaegne korraldas aasta näituseid, siis ka nende aastanäitustega Looge. Kahjuks meie üks töö osa võiks olla kunstnike isik, kataloogide toetamine, väljaandmine, aga sellega tegelev Pekka kirjastus ja selleks on avatud ka omaette eelarverida kultuurkapitalis et kunstnikud saavad sellega ka väga hästi ise hakkama. Mõneti oli teie kutsumise ajendiks siia üks konkreetne raamatuke, mõtleksin küll kaasaegse kunstikeskus rahastas aga mida, nagu otseselt ei ole toimetanud ega kirjutanud keegi keskusest, et see on tuntud gorillad, andsid välja sellise tutvustav, võiks öelda sellise dramaturgiliselt brošüüri või gorilla ütleb vittu. No mida me võime seal näha? Kes tahab, näeb seal koomiksit, kes tahab, näeb seal näidendit, mis on illustreeritud siis erinevate kunstnike poolt mida iganes, et see nagu vaata vaba valik. Et see on projektiraamat, seda võib võtta nagu kunstnikuraamat, tot võib võtta näituse, mida pole toimunud kataloogina. Või siis näituse, mis võiks hakata toimuma, sest tegelikult on toimunud üritus 12 aastat tagasi ja kuna ma ei ole ise selle asjaga nii väga või 15 aastat, aga siin väga seotud, siis ma ei suuda hetkel öelda, mis pealkirjaga see näitus oli, kus ta täpselt toimus. Ma tean, et seal olid koos nii Leedu, Taani kui siis Eesti kunstnikud, Eestist olid tookord osalesid Kaido Ole, Marko Mäetamm, Jaak Arro, Raul rajangu ja Urmas Muru. Loomulikult. Ja siis loomulikult ei ole ma võimeline nimetama leedukaid ja taanlasi, kes tookord osa võtsid üritusest. Aga just sealtpoolt tuli siis nii palju, kui ma olen põhieestvedaja Kaido Ole jutust aru saanud idee teha nüüd aastaid hiljem kataloog kusjuures kõik osalevad maad, kui seda võib nii rahvusvaheliseks ürituseks nimetada, teevad kataloogi sarnase, aga omal käel ja mingil hetkel siis hakatakse seda kolmik paketina levitama. Ma tean, et on valmis saanud ka leedukad ja taanlased oma kataloogi oma ihusilmaga seda näinud ei ole. Ja nii palju, kui ma olen aru saanud, see koomik pakiks ühendamine ei ole kuidagi õnnestunud siiani osaliselt ilmselt ei õnnestu, sest Eesti tiraaž on varsti peaaegu et läbi müüdud. Et seal on väga menukas raamat. Et võib-olla see on tingitud sellest, et näeb intrigeeriv välja, keegi ei saa aru, mis seal sees on, aga et hea, odav ja mõistlik raamat ka, et ei ole küll raamatu reklaam, aga seda raamatut tõesti ei olegi vaja reklaamida, see müüb väga hästi ennast. Et nüüd, aastaid hiljem, siis kunstnikud tahtis teha kataloogi, mõtlesid, et võiks kedagi juurde kutsuda, kellel võiks olla nagu ma ei tea, kuidas nad ise nimetavad oma oma põhikontseptsioone, et võiks sellega seoses olla teistsuguseid mõtteid ja sestap nad kutsusid kiis Tõnu Trubetsky Tõnu Kaalepi, Tarvo Hanno Varrese ja siis muidugi Tõnu Kaalep esineb ka oma varjunimede all, lisaks kahe autorina kokku aruna ja Taani black Preina. Võtsime selle saladuseloori ära, nägi. No mis see, mis nüüd saladusse, nii nii väga on, ega nad ei varja, et kui ma saatsin pressiteate septembri lõpus välja, et seal olid need nimed ka kõik üles loetud kuna, kuna tööd on tehtud täiesti niimoodi, et nad olid kõik koos ja segamini, nagu on, vist kooliajal oli selline mängib paberirullile, kirjutati mis iganes, ma ei mäleta, mis sinna kirjutati, ainult edasi, järgmine kirjutas, järgmise rea, teosed valmisid täpselt sama süsteemiga. Et on ühise autorluse, siis on lihtsam nimetada, et on kõik selle on teinud tuntud gorillad, sest paraku, kui on ka kunstnikel, ütleme, toome paralleeli, näitustega on ühisnäitus, siis külastaja. Esimene küsimus on, aga milline on osalused, mida tegi üks kunstnik, midagigi, teine kunstnik, et pahatihti on tööd valminud tõesti koostöös, et ilma, et oleks teatud jaotust. Seal sellest nii-öelda 15 või 13 aastat tagasi toimunud näitusest on siis mingisugune fotojupp või venet. Fotolavastused on sellest aastast. Meie hinnad ikka pilisid, see aasta ka loomulikult lisasid siis ütleme siis aasta 2006 materjale sinna juurde, et palju nüüd sellest aastatetagusest sündmusest säilinud on. See, et see on mingisugune jätkuprojekt, on väga lõdvalt seotud praeguse väljaandega, et oli oli pigem tahtmine midagi teha, et ja see oli lihtsalt ajend. Et ma ei usu, et nad sellest aastaid tagasi toimunud näitusest kuidagi kinni hoidsid. See raamat on lõbus, raamat on mingis mõttes võimalikult kaugele liikumine, nagu Kaido Ole meil siin kunagi ütles, et oma nii-öelda tavalisest tegevusest praktiseeriv kunstnikuna, et selline koolipoisilik, fotode rätažeerimine ja nii edasi. Mul hakkas värk. Võib-olla räägiks siis veel edasi natukene kaasaegse kunsti keskuse muudest tegevustest lisaks trükistele, mis praegu aktuaalset käsil on? Veneetsia biennaali ettevalmistamine on kõige aktuaalsem, mahedam töötab, ütleme Londonis vähemalt ma loodan, et ta töötab. Ja siis nüüd on ka mäetammel kuraator nõustus olema projektikulaatoriks miga Hannula mis on, noh, eelkõige muidugi Marko Mäetamme jaoks siis meie keskuse jaoks ja pateetiliselt minnes ka Eesti jaoks Eesti kunsti jaoks väga tore, ta oli nõus. Et noh, olgem nüüd ausad, et Veneetsia biennaal kahjuks on kommertsüritus suuresti. Ja see on see koht, kus kunstnik peab ennast või siis kuraator kunstnikut või siis siis ütleme, kunstikeskus või kes iganes või galeriides esitab kunstniku riik tegelema eelkõige müügitööga, müügitööga selles mõttes. Ta ütles, et kui me võrdleme Marcraid peret kes on tegelikult teinud ju 10 aastat ja rohkemgi väga head kunsti aga kes nii-öelda kunstiturule või näituste turule jõudis alles tänu eelmisele Veneetsia biennaalile. Et temal on erakordselt hästi läinud, et tal on meeletult palju välisnäituseid hetkel ja see, see kõik sai alguse Veneetsia biennaali, st ja Hanno Soans IT'st esitada Mark Raikpere Veneetsia biennaalile. See ei kõlanud hästi, kui ma ütlen, et Mark Raikpere kunsti puhul ei olegi tegelikult seal midagi nagu imestada, kui see korra pääseb Veneetsia biennaalile ja rahvusvahelise areenile, et see hakkab ennast müüma. Lihtsalt on väga-väga hea kunst, aga ta on suhteliselt ka lihtsalt arusaadav ja hästi hoomatav erinevalt siis võtame nüüd Marko Mäetammeprojektist. Et tema puhul on suur osakaal muidugi kuraatoril. Et kuidas nagu pakendada kunstnikut seda enam, et näed oma nii kohutavalt produktiivne, et ta tahaks loomulikult Veneetsiasse väljamann absoluutselt kogu oma loomingu mis ei lähe mitte, sest meil on ainult väike korter seal ekspositsioonipinnana et juust teha kunstniku ees, valik on äärmiselt keeruline ja miks me tahtsime, et see oleks kuraator väljaspoolt. Et me kõik oleme siin mäetammekunsti? Ma ei tahaks öelda, et liiga palju näinud, aga me oleme väga palju näinud. Ja meil on välja kujunenud kindlad arusaamad sellest, mida mädajuht nagu tee põhiliselt nagu mõtleb ja kas need on siis õiged või valed. Et võib-olla kõrvaltvaataja või väljastpoolt tulija vaataja pilk oleks, oleks noh, eelkõige on see kasulik muidugi kunstnikule ja mida on ka Markko majandamise tunnistanud, et see on väga hea. Ja meile endale ka muidugi abiks ja, ja miga. Hannula on rahvusvahelisel kunstiareenil sellise reputatsiooniga inimene ja sedavõrd kogenud palju teinud, palju näinud, et temast niisama naljalt mööda ei vaata. Et tema abil sõna otseses mõttes on, on palju lihtsam meil nii-öelda mäetamme müüa ja Eesti kaasaegse kunsti, see oli ka üks põhjus ja teda ennast väga see projekt huvitab. Ja siiani on neil kõik kohta väga hästi läinud, et ma loodan, et sellest tuleb edukas näitus. Aga kas see valik, milliseid tööde biennaalil lähevad, on siis nii-öelda lukku pandud, et kui see kataloog tuleb uuel aastal välja, kas see sisaldab siis konkreetselt neid töid, mis lähevad biennaalile või laiema Valikut ei, projekt ei ole lukus, sest tegelikult kui Marco Aadam esitas Veneetsia biennaalile projekti, siis meie žüriile siis oli tal näitus juba sel hetkel oli valmis kõik tööd olid ka peaaegu valmis ja kindel nägemus. Aga ta oli juurde lisanud, et soovi korral ta tahaks teha koostööd kuraatorit ka, kui me sellise või kui ta ise leiab ja et siis võib see kõik muutuda, et no nüüd nad siis ongi seda juba suuresti muutunud ja ilmselt see päris nii öelda lukku läheb. Jaanuari keskpaigas, sest kataloog peaks valmima aprilli lõpuks. Ka see, et sinna peaksid just konkreetselt minema ainult need tööd, mis tulevad Veneetsia biennaalil, et see ei ole küll meie kuidagi ette kirjutatud. Kataloogi koostavad siis kunstnik koos kuraatoriga, kellel on õigus sõna sekka öelda ja kes kirjutab kataloogi tekstid. Ja loomulikult siis tihe koostöö kujundajaga. Kataloogi kujundajaks hakkab indeks Hirkel. Ma kujutan ette, et sellest kolme inimese kooslusest tuleb siis mingi selline, mitte tavakataloog pilt. Eks pilt, tekst, vaided, et see rohkem muutub ka selliseks projekti raamatuks, lubisniku raamatuks. Ja me kavatseme seda siis need biennaalile nagu viia Marko reklaamiks siis koos seisnema isik kataloogiga, et seda enam ei ole mõtet panna sinna nagu varasemaid töid väga palju, et see kataloog on siiski üks osa kunstiprojektist, et, et ma arvan, et nad suudavad sellesse ka nii suhtuda. Kas neid kunagi kaasaegse kunsti või siis Sorose keskuse poolt korraldatud näituste aastanäituste mingisugust traditsiooni ei ole olnud plaanis taaselustada? Ja noh, on, on natukene tegelikult vara rääkida järgmise aasta plaanidest, ütleme nii, aga sarnane üritus, mis võiks asendada siis tollaseid aasta näitusi on täitsa planeeritud järgmise aastalõpukuudele. Aga kuna see on küll väga mahukas eales ettevalmistamisel, siis ma ei tahaks nüüd võtta enda peale seda vastutust, seda enam, et tegemist on kutsutud kuraatorite projektiga. Et ma hakkan nende eest midagi rääkima. Ma võin ainult öelda, et jah, me üritame, et ei tule, sarnane asi nagu olid omaaegsed aastanäitused, sest selle formaadi on tegelikult tule võtnud kunstnike liituma, osta näitustega. Just nüüd, kui oli see pini tehnoobia näitus kunstihoones, siis ma huvi pärast vaatasin keskuses üle videofilmi Sorose ma võin eksida, siis on kas esimene või teine aastanäitus, ainaineta oli hästi-hästi kummaline tõmmata paralleel, et tegelikult väga paljud kunstnikud on samad, kes esinevad ja nende tööd ei ole ka eriti muutunud, et kogu see ülesehitus on sarnane, et noh, ei ole mõtet veel ühte sellist toodet turule tuua. Kuna meie põhiülesanne on töös siiski Eesti uuesti välja viia siis me võiks tuua sisse näiteks ka väliskunsti nagu Eesti vaatajale ja segada seda siis minimaalselt Eesti kunsti ka, et pigem niipidi. Eesti kunstiväljaviimise teekonnal siis peale Veneetsia biennaali, mis äramärkimist vääriks? No ilmselt kuna on näitused, kipuvad välismaale just organiseerima väiksemad osalused paari-kolme kuuga siis kunstnik, kes inimesi välis välismaal tuleb väga palju sarnaselt selle aastaga, aga suurematest projektidest peaks siis septembrikuus toimuma Moskvas suur Eesti kunstigrupinäitus, põngopi näitus kõlab imelikult seal osaliselt võetud siis Eesti energia seltskond, ehk siis Jaan Toomik. Jüri Oja väär puhrgias. Aga seekord on nendele siis liidetud Ene-Liis Semper, Neeme külm ja võib-olla siis ka Jaan poole. Ja siis on muidugi Eesti energiat kogu aeg olnud. Et see tuleb pik suurematest projektidest siis kunstikeskusele. Järgmine aasta aitäh teile tulemast. Algab saate kunst, err, teine saate osa ja vene külla tulnud ester Faimaniga, et rääkida aartepoos üleval olevast näitusest arv, mis on siis ühisnäitus Argo Männiku ka, et see on teil teine isikunäitus koos Arkoga, et ehk pisut räägite oma taustast, kus te olete? Mõlemad oleme õppinud Eesti kunstiakadeemia metallikateedris lõpetanud erineval ajal ja siis ma ei oskagi öelda, kuidas me nagu hakkasime koos tegema, lihtsalt kuidagi teemad hakkasid kokku jooksma ja klapib koostegemine. See näitus Artdepoos üleval on, seal te olete ise ka nagu kas just väikest viisi manifesti, aga nagu paljuski selgitanud oma selle näituse tagamõtet räägid loodusele igakülgsest hingeldustatusestaja, siis sellest, kuidas inimesed ei pööra keskkonnale tähelepanu, et kus teid võiks kuidagi paigutada siis ökokunsti alla või samas nagu ehtekunsti taust või noh, neil ei välista 11. Need ei välista üks teist, jah, ma ei tea, kas just ökovast jälle ma mõtlen, et ma ei tea, kas me räägime looduse hingestatusest, aga tegelikult põhimõtteliselt on see juba kolmas projekt, kui me tegeleme nagu kasvõi otsapidi selle teemaga, et et minu arust ei saa nagu loodusest üle ega ümber, kui inimene vajab loodust selleks, et investeerida või üldse mitte ainult loodust, vaid seda planeeti sellisel kujul, nagu ta on ja inimese puhul jääb nagu arusaamatuks see või noh, et me oleme jõudnud oma mõtetega sinna, miks ta nagu hävita keskkonda, mida tal on nagu eksisteerimiseks vaja, et ükski elusolend ei käitu niimoodi. Kusjuures samas nagu teades, et see niimoodi toimub, kui teavad, kui me loodusele kahju teeme, siis mingi hetk, millele on kuskil elada. Põhimõtteliselt üsna praktiline lähenemine asjale ja siis jääbki arusaamatuks, et miks nagu ignoreeritakse seda. Alles ju asutati roheliste partei, et tundub, et ikkagi pööratakse justkui rohkem tähelepanu sõnale või et pärast reostuse. Pööratakse kindlasti rohkem tähelepanu, et jalgealune kapilt kuumaks minema, no et, et igasugused maavarad hakkavad otsa lõppema ja nüüd võib-olla räägitakse sellest rohkem. No kasvõi siin hiljuti oli mingi dokfilmis, kus räägiti sellest, kuidas Ameerikas tehti täiesti toimiv, väga hea elektriautoomanikel, meeldis nii edasi ja väga populaarne ja üks hetk naftatöösturite survel see lihtsalt mitte ainult ei võeti tootmisest maha, vaid korjati inimeste käest kokku ja need aeti hunnikusse. Hävitati ära. Et kogu aeg räägitakse, et ei ole võimalik, et kõik need elektri ja vee peal töötavad masinad ja autod, et need ei ole nagu ikka piisavalt praktilised ei sõida kindlasti sellised, selgub, et seal nagu bluff, et on olemas, aga aga on lihtsalt mingi võin kellelegi käes kest kõik selle hävitab ja katkestab kõik, sellised põhimõtteliselt praktilised lähenemised, et kuidas nagu elu paremaks teha niimoodi, et, et sa ei hävita oma keskkonda. Kas te siis olete väljaspool näituste korraldamist ja tööde tegemist siis ka aktiivsed ökoaktivistide looduskaitsjad? Ei ole ausalt öeldes, et see on küll, et roheliste partei liikmed me oleme noh, esialgu ainult sel põhjusel võimalik, et me hakkame aktiivseteks ka kui sel põhjusel, et me tahtsime, et see partei lihtsalt tekiks, neil oli vaja kindlalt arvu liikmeid ja me leidsime, et me anname oma panuse selleks, et see partei saaks alguse. Aga Ma ei olegi kindel, et ma tahan, et roheliste partei on mõnes mõttes ikka nagu üsna kindla suunitlusega, minu arust peaks nagu kõik parteid ja kõik inimesed mingil määral mõtlema keskkonnale, aga me ei tee seda äärmuslikult, ma ei lähe korrusna poeuste taha või mis need olid, need loomakaitsjad, fraktsioonid, kuigi ma neid ka nagu pahaks, et minu arust nad lihtsalt mõnikord lähenevad asjale väga ühekülgselt. No te olete teinud ka kütiorus projekti, mis projekt see oli? Selle projekti nimi, koberite invasioon või lihtsalt invasioon, osaliselt oli see minu magistritöö. Ja siis osaliselt oli see nagu Kütiorus poodiumi siis osavõtutöö või me lõpetasime selle sümpoosioni ajal. No see oli samasuguse, ütleme siis suunaga samasuguse lingiga nagu keskkonnale. Jah, sellest põhimõtteliselt algaski see teema, kuna ma seal magistritöös mul oli ka teoreetiline osa ja siis ma hakkasin seda nagu enda jaoks lahti mõtlema, kirjutama ja seal ja siis nagu arutasime seda omavahel ja siis kuidagi hakkas niimoodi hargnema. Ma arvan, et see ei ole ainuke külg meie töödes või mulle vähemalt meeldib kasutada hästi palju nagu inimest seostel, inimkeha sellel näitusel olid hinge seotud loodusega või loodusobjektidega vä. Sellele nagu ütlesite, karusnahakaitsed on ühekülgse lähenemisega täie, samas nagu varjate või peidate mõneti seda nagu teemat, aga kui eesmärk võiks olla mõtlema panemine või kas siis tavaliselt nagu šokk on parem või otsesem vaatajale. See on jälle küsimus, kellele, mis on šokk nagu mõnele mõjub palju paremini see, kui ta hakkab nagu mingi idee vaikselt kohale jõudma või, või idee on kuidagi sordiini all. See võib mõnikord palju jõhkramalt mõjuda, kui see, kui sulle otseselt vastu nägu lüüakse mingi mis iganes šokeeriva pildi millegi veriseks ja noh, mis iganes rabaga mõnikord selline asi, mida sa nagu vaatama ja mõtlema, et mis see nüüd on ja siis järsku sul hakkab kohale jõudma, et mis sellega nagu võib-olla mõeldud on, mida sa ise tunned seal, et see võib palju jõhkramalt mõjuda minu arust või viisid ta jõhkramalt oma noh, lihtsalt sügavamat mõjuda. Pigem ma tahtsin selleni jõuda, et näitust vaadates, mis idee tekkis, et teil on seal nii-öelda haavad kehal ja looduses et see, et mõte, et kas ei tahtnud nagu haavu pahupidi pöörata, haava sisse näidata. Võib-olla see on sama nagu see, mis ma enne rääkisin, et ei ole vaja kõike lahti kaevata, et võib-olla see mingi vihje ainult noh, tekitab nagu suuremat huvi või teiseks see, et meil see arv oligi selle mõttega, et kõigepealt Me tegelesime armegi inimkehal ja siis tuli nagu see mõttelõng, et inimesel läheb alati korda, mis temaga toimub, see läheb alati korda nagu arm inimkehale Haan või alati korda. Et kui see tuntud nagu kujund kanda üle mingisse muusse vormi muusse keskkonda, et võib-olla siis see tuleb nagu tuttav ette, et sa pöörad tähelepanu ka sellele, mis muidu ei huvita. Palju kunst peaks tegelema, ütleme üldse viitamisega keskkondlikele või sotsiaalsetele küsimustele, et mis võiks olla see, nagu selle viitamise vahe või kasvõi peaksime olema ülesanne või kunst peaks panema rohkem nagu enesekeskne ja tegelema esteetiliste probleemidega enda sees. Seda ei oska kongreetselt öelda, mida see kunst tegema pean, ma ise tunnen, et mulle pakub rohkem, kui ma viitan või noh, et tegelen mingi probleemiga, olgu see siis nii väike või suur, kui kellelegi jaoks suur kellegi jaoks väike, häirib see, et ma vist ei oska teha lihtsalt asja asja pärast, kuigi ma nagu seda ta ehita, mõnikord on ka see väga põnev. Aga jah, ma ise eelistan ikkagi tegeleda mingite küsimuste või mõtetega. Nendel oli aardepoos, artist doga kos rajal Arturiga, et kas tuli ka inimesi kohale, koorus sealt ka miskit. Inimesed lilli suhteliselt vähe. Aga ega ma ise ei näinud muidugi vaeva sinna kokku ajada ja tegemist oli reede õhtuga. Arvatavasti oli paljudel muudki teha oma väsitavat nädalat kuskil mujal välja elada. Aga seal jah, need paar inimest, kes kohal olid, sellest tuli minu arust täitsa huvitav jutuajamine ennastki, mõned asjad panid mõtlema ja mõnda asja ei mõelnudki välja. Kas seda on nagu tagantjärgi võimalik kuskilt üle vaadata või seda kuidagi salastatud, aga? Salvestati küll Artepo, minu arust korraldabki neid ATistokke nagu selle mõttega, et, et need oleks nagu salvestatud ja ja neid saab siis hiljem kasutada või vaadata või et neil oleks nagu selline kogu kõigist kunstnikest, kes seal on näituse teinud või noh, nii palju kui vähegi võimalik. Seal nii puit, pan, nood kui, siis ütleme pigem nagu ehtekunsti poldud jänesekujundid ja samas ka fotod, et mis moel jagata end, et mõeldaks Targo, pigem puit, pannoosid. Jah, harva teeb jah, suuremaid asju tegelikult meil on vist üldse niimoodi. Mina räägin ja organiseerib, et minu osaks on jäänud kõik see, mis on vaja kirja panna, rääkida ja siis mingid väiksemad asjad ja ja installatsioonid ja Argo teeb selliseid suuremaid või noh, et mõttetöö käib meil ühiselt, aga siis et eelmisel näitusel oli meil üks suur metallist objekt, et see oli siis ka Argo tehtud, väiksemad asjad, minu tehtud, aga aga me ei ole just eelistanud töid, nagu, et ühed on lühemad ja teised teise omad, sellepärast et mõttetöö on ikka nii sassis. Lõpuks, et, et ma ei oska öelda, milline, kelle töö on. Põhimõtteliselt teie mõlema metallikunsti taust selle näituse põhjal ajanud ei avane. Mitte eriti jah. Et see ei olegi nagu eesmärgiks seadnud oma visk tuurima, lõpetasin üldse erialal, kus tegeletakse video ja performance'i kunstiga põhiliselt installatsiooniga ja ma ei ole kunagi oluliseks pidanud seda, et mis eriala kunstnik ma täpselt olen, et mulle meeldib, et mul on mitu väljendusvahendit ja et ma vajadusel kasutan ükskõik millist neist siis et kas ma teen installatsioone või ma leian, et mingi idee on parem väljendada videopildis või ehtena või. See ei ole nagu oluline seal nagu väljundi väljendusvahend. No põhimõtteliselt ka ju sellel näitusel justkui olete tegelenud nii-öelda maastiku modelleerimisega olles kasutanud siis vist vineeri ja teised siis nagu fotot, kui lihtsalt vahendajad mingist ajutisest maastikuvormist, mille te olete tekitanud. Ja kuna teine näitus on üleval aardepoos, mis siis on eelkõige pühendanud Eesti ja ka mõningate välismaa noorema generatsiooni kunstnike tööde esitlemisele, mis Artapo mõnedega afišeerida ennast nagu teisiti ütleme seal vastupidiselt võib-olla galeriile ütleme, hobusepea, vaid tööde hinnakiri on sealsamas nagu võtta, et sa saad kohe selle töö hinna teada. Kas see nagu retseptsiooni vahel ei tule, et kui inimene tuleb, võtab seal, ütleme kunstniku CV siis selle nii-öelda pressideks, siis nagu kohe selle hinnakirjaga Selles mõttes, et kas mind häirib, et seal on need tööteema? Ei häirilist, minu arust on alati võid jätta võtmata selle hinnakirja ja kui sa ei, mind ei ole isiklikult kunagi, ma mõtlen, Eestis ei ole seda hinnakirja asja võib-olla nii palju. Enamus kanalist tegelen müügiga otseselt vähemalt müügiga, aga kui sa käid kuskil välismaa galeriides, siis seal on palju rohkem, ütleme seda, et seal on hinnakellega väljas, et on nagu harjunud, et on selline asi ei häiri, nagu et mul ei oleks nagu midagi selle vastu, kui keegi tyhi ostaks ei kuhugi. Et mind müüginüanss jah, ei häiri sellel kujul vähemalt mitte. Kas teil on halvaga mingisugune ühine arheoloogiahuvi olemas, et kui ma nüüd teeksin sellise spekulatiivse tõlgenduse puit pannodest, kus siis on midagi selgrovaatsed, juskui, mingit luustiku fragment tihti välja kasvatatud, nagu puidust teame Jurassic Park loost world ja mingid sellised lingid tekivad. Ja meil ei olegi Trarheoloogia läbi, selle peale ma ei tulnudki, välja arvatud see, et üks aasta, kui Argo kees oma sõbraga Euroopas hääletamas ja lõpuks ta Lissabonist üles leidsin, siis talle kotitäis mingid loomaluid, mis olid teepervelt korjatud, aga ei ole arheoloog. Noh, et põhimõtteliselt, kuidas seda võiks nagu käsitleda, et kadunud maailma. Vot see, ma arvan, on küll meie ehtekunstniku taust, Tseedi kõik kummalised asjad kokku koguda, äkki läheb vaja, et äkki saab sellest midagi teha, minul näiteks karbitäis kõikvõimalikke putukaid millest ka paljud tee äärest leitud. Meil siin üks saada, kes Tanel Veenre siis oli ka teemaks, et kas ehtekunst äkki, mis ka teie taustaks mõned on, et kas see nagu Eestis ei ole mõneti pööratud sellistele justkui igavikuliste või kosmilistele teemadele? Minu arust on küll, et meiega ongi vist see, millel natuke teised teemad, aga põhimõtteliselt nagu see üldine, kuidas ma ütlen, ehtekunsti paremik Eestis palju tegeleb ja selliste igavikuliste teemadega kõik need tööde nimed ja näituste nimed ja kõik on sellised väga. Alates sellest ladinakeelsed tihtipeale. Ja selliseid väga kiibid. Nad, nagu lõikaks ennast lahti sellest nii-öelda ehtekunstnike laevast. Ei lõika vastama lõike millestki lahti, me oleme lihtsalt natuke teistmoodi mõtlemisega, mitte et me ei võiks ka süngeks kätte minna või selliseks, aga meil on natuke teine lähenemine. Laenama. Meil on teistmoodi sünge, ma hetkel ei oska isegi sel sündmusel vahet teha, aga või tähendab seletusi, mis ühe ja teise siin, kui see vahe on, aga kunagi minu arustel Kettli kiitsal, kes ütles, et et mu ehted on nagu B-kategooria õudusfilmid, ulmefilmid, et selle määratlusega malevaga rahul. Pigem siis sedasorti Aitäh teile seletamast näituse tausta, põgusalt talve ja noh, ma usun, et kuivõrd haavad ja arm ja muud tundlikud teemad on üleval, siis kindlasti kui olete uurinud psühhoanalüüsi, siis võib see teile väga huvi pakkuda, aga kõigile teistele ka kindlasti Saada kunstpunkte ERR on selleks korraks läbi, tänasest ratas oli meil kaks külalist. Esiteks Elin Kard Eesti kaasaegse kunstikeskusest rääkis nende väljaldatus trükistest ja üldisemast plaanist järgmiseks aastaks ja teiseks ester Fayman rääkis tema ja Argo Männiku näitusest, mis seal üheksanda detsembrini laeval aartepoos, et minge vaatama. Stuudios olid Karen Jagodin, Aleksander Sampo ning tuletan vahelduse mõttes meelde, et saatel on ka kordus laupäeval 12 10. Ja endiselt on võimalik kaks kuud saateid järelkuulata klassikaraadio koduleheküljel www punkt klassikaraadio. Kuulmiseni kuulmiseni.