Alanud on taas kord kunstisadekunstpunkte err ja vaatusel on taaskord kaks näitust. Esimene neist hobusepea galeriis avatud sel nädalal. Erik Alalooga ja Andrus Joonase näitus, mine sinna, ei tea, kuhu too seda ei tea, mida. Ja teiseks on Mark Raikpere näitus kumus viis tööd. Alustame siis näitusega hobusepea galeriis ja stuudios on meil külas Erik Alalooga. Paraku küll ainult üks osa sellest näituse autori seltskonnast, aga no ei ole, see näituse avamisel tegi selliste kunstiteadlase debüüti ja ütles, et see ei ole mingisugune rühmitus, mis ennast selle näitusega avaldab. Kas see on siis lihtsalt kahe sõbra vahel tekkinud ideede ja koos näitus. Jah, parandasin ei ole Joonase debüütkunstikriitikuna, ta on oma oma näituseid avanud niimoodi päris mitmel korral, et harkinud nii-öelda oma tööd läbi kõik üksipulgi selliseid toonilise kriitika läbi. Kuidagi seal Pärnus käies me temaga vesteldes asju koos tehes on nagu kuidagi selgeks saanud, et suht ühe laine peal oleme asjadest mitte nüüd ühtemoodi, aga võib olla samasuunaliselt aru saame ja siis idee tuli tema poolt Joonase poolsest tahaks teha koos näitust, tegimegi, otsustasite siis oma näituse nimetada sorts lausega sellise käsuga inimene peab minema kuhugi, samas nagu kohe tühistada selle käsu, et see on siis nagu teised käed puhtaks majandusele kogunenud süü veeretamine Joonase kaela, tema selle välja, mõtlesin, et tema peaks olema tõesti nüüd siin rääkima, mis ta sellega mõtles, et, et mina olen ka päris hästi pihta saanud pea, kirebani, kuskilt multifilmist olevat see lause või fraas pärit olnud ja ta leidis, et see väga hästi iseloomustab, meie näitas, et teame, et vene multifilmi tegid intellektuaalid, kes said siis ja kriitika nagu multikas sisse kirjutada, et siis sina jale dissident ei ole vist väga suurt tugevat, mingisugust sotsiaalkriitilisus on minu loomingus praegu vähemalt küll ei ole, võib-olla kunagi tuleb, aga, aga kuidagi vägisi lülitatakse välja pigistada siukest kohustusliku sotsiaalsust siis vahest nagu võtab päris naeruväärseid vormega, nagu Tavitakse ikka jälle boschi pilte Ameerika lippe ja hea kilekotte ja ostukärusid, sellised kujundite, see galerii on suht piiratud ja et mina nagu sinnapoole langeb minu oma asja ajada ja seal siis ei usu, et kunst võiks mingit suuremat hulka oletada, et tal võiks nagu mingi tähtsas olla selles plaanis, et ma olengi list, aga samas samas kui pidevalt tekib vaidlusi, inimeste küll, et kas kunst suudab päästa maailma muuta maailma paremaks, et no mina ei ole küll täheldanud viimase ütleme 100 aastaseks, et kunst oleks nagu midagi maailmasündmustes väga oluliselt muutnud, et tahaks, oleks mingisugune, kas mõni ilus on jäetud tegemata, sellepärast et keegi tegi väga head kunsti. Est eetilises plaanis on näitus suhteliselt üles ehitatud vastandustele, et Joonase maalid nii-öelda on kuldse raami ja kuldse niidiga palistatud riidetükid. Samas kõrval seal sinu suhteliselt robustsed masinad, et et kas selles vastandlikkuses peab olema ka siis. Ei, meie küll ei ole üritanud vastandud, noh, mina olin mõnda tema seiret näinud varem tema minu töid enne seda näitust ei olnud üldse näinud, et Me tassisime galeriis, hakkasime neid kokku sobitama ja minu arvates soovitavad kokku. Tavaliselt nad vastanduvad, aga nende ikkagi see põhiolemuseks on protsess. Et see on ikkagi pigem ühendav kui kui kuidagi lõhku või lahutavad, seal on, need tööd on sündinud väga pikaajaliste protsesside viimasena ja minul on siis jällegi nende tööde sees toimuvad mingisugused teatavad protsessid. Ma toongi kolm protsessi, üks on selline visuaalselt selgelt tajutav, üks ainult visuaalselt veidi nõrgemini tajutava üks on selline, seal mingisugust visuaalset tajutavat muutust ei toimu. Aga protsess on ta ikkagi. Sinu üks viimati näituseid draakoni galeriis, kus sa masinaid samamoodi, eks planeerisid, seal oli põhitee pigem inimese ja masina koostööl, ehk siis vaataja pidi neid masinaid kuidagi käivitama või kuidagi nendega midagi tegema. Siis nüüd nendel töödel oled sa nagu inimese kõrvaltvaatajaks jätnud. Jah, olen küll, et see aasta ma olen teinud kümmekond sellist masinat, mis käivituvad inimese mingisuguse impulsi peale aga samas on mul pikemat aega juba kuskil kuklas kummitanud selliste selliste aeglaste vaikivad protsesside ärakasutamist kunstiliselt selle pärast, nüüd ongi näiteks käärimisprotsess, mida võib näha hobusega näitusel, et et see on üks, üks kujund või üks selline nähtus, mis on mind kummitama pikemat aega, et tegelikult need hobusepea galerii väljas olevad tööd on mõnes mõttes sihuksed tüüdilikud, et nende kõigiga mul on plaanis tegeleda edasi, arendada neid igast ühest välja mingisuguseid suurem teos või protsess. Et aga mõnes mõttes natukeseks tüüdilikud. Aga jah, et, et ma kuidagi endale liiga küll sellega ei tee, et nüüd seekord ei olegi sellised inimese enda impulsiga käivituvad objektid, vaid on siukesed kõrvalt jälgitavad. Su masinatele kurja ei teinud. Ei teinud ikka metallist, kokkukeevitatud, üsna sellised tugevad, et ega neile ei anna väga kurja teha ja ja see inimese impulss, mille inimene nendele masinatele pidi andma, oli selline suht suht nõrk, kas ta vajutab mingit lülitit, puhub mingist voolikust sisse või? Et ega seal ei anna talle midagi viga teha? Nad on ikkagi üsna tugevad ja lollikindlalt tehtud. Minul on vist halb karvasest, mina külastasin, näitas järjekordselt ei töödanud miski, ehk siis masin oli ja ma arvan, et see oli sellest, et inimesena sa ütlesid välja missugune masin, kaaludega masin, Kell ja kaalud soo seisis nagu vana Tontsem. Eks Nemadki neetilist objektidega ongi paraku see viga, jah, et et hea on teha neid näitlejaid, kes ise elavad samas linnas, siis saad sa käia pidevalt sealt joosta läbi agrodraakoni näitusega ma ikkagi ülepäeviti käisin, puditasi midagi panin jälle tööle, panin käima, mis oli jälle seisma jäänud, et kriitiliste kunstiprotsessi kunstiga ongi see häda jah, et ega inimene ei valda seda ja ei kontrolli seda nüüd nii sajaprotsendiliselt ikkagi objekt, et selleks, et saada kõik tema vead, teada tema selle liikumise toimimise iseärasused, selleks peab temal laskma mõist järjest käia. Tõesti, kuid aga ütleme, neid näitasid, ettevalmistused on olnud kunagi nii pikka aega, et peaasi, et sa ütlesid, et sul on plaanis edasi areneda 100 ja võib-olla suuremaks paisutada, siis mul muidugi tekkis kohe kuri mõte, et seda käärimisjooki inimestele juua anda. Jah, kunagi ühel näitusel kääris ka sellist, siis oli siukene õunavein Käärse see sai kunagi pärast pintslisse pistetud küll aga et rohkem kui sellese tarbitav lõppresultaat, mind huvitab pigem selle pärimisprotsessis vabanev see gaas. Et seda gaasi üsna lühikese aja jooksul koguneb päris suur hulk ja see omab teatavat sellist potentsiaalset energiat ja jõudu, et siukse mingi liikumise impulsi algataja näed. Et mind huvitab, nagu see pool rohkem ikkagi reaalse liikumise algatamine selle käärimisprotsessi poolt. Et see, et ta nüüd ära juua, no vaevalt et väga juua kõlbab, et seda määrimist käima pannes oligi minu põhieesmärk, et ta käiks võimalikult võimsa Vungiga, et mis sellest välja tuleb, ma tõesti ei tea, et see käärimisprotsess on minu jaoks oluline, mitte see, joodame lõppresultaat. Kas seal oodata, need õhupallid plahvatavad näituse ajal? Ma ei tea, need õhupõled, kondoomid seal otsas, aga nad on nüüd ikka päris pikka aega seal otsas olnud suht liikumatus asendis ja ja Andrus Joonas, kes on selle koduveini kääritamise ekspert, ema ütles, et see käärimisprotsess niimoodi välja näeb, et alguses on, oleme intensiivsem ja siis mingi aja pärast tõmbab natukene tagasi ja rahuneb maha, et praegu tundub, et on see rahunemisaastal, et ta käib küll, aga mingisugust plahvatab siis seda parem. Aga see ongi protsessi kunsti selline minu jaoks just paratamatus, et tõesti ma ei tea, et need protsessid protsessile oma sisemised toimemehhanismid ja mina püüangi nendeni jõuda siis Nende protsesside katsetades neid kunstilise vormi valades, et et võib-olla kunagi 10 aasta pärast, võib-olla ma siis suudan neid nii hästi vallata ja kontrollida, et ei teki mingeid üllatusi, aga praegu ma arvan, et üllatusid on ja tuleb pidevalt selles kunstivaldkonnas. Aasta pärast saame äkki öelda, et alkeemik Erik Alalooga tolli alla võtnud katsetest sünteesib kuldajal leiutanud igiliikur käivad, see oleks tore. Kes räägiks võib-olla natukene ka Joonase maalidest, et üks asi, mis teid ühendab, on see, et mõlemate töötajate nii-öelda seeria põhimõttel, et sina toodad järjestama neid masinaid, tema enamus maalid on seeriad. Jah, vot Alstomi taas mulle andeks, et ma tema nimel sõna võtma, et tõepooles seeriaid ta teeb ja et antud antud näituseks planeeritavat seeriat, siis erinevad mõneti temale toya seeriates, lille lillemaaliseeriaid ma pean just silmas oled, hoiad, on nad kõik, aga et see on Aja jooksul sündinud näiteks ta seletas, kuidas ta otsis väga pikka aega poes, kus ta saab aluspükse, mille peale on kirjutatud errorehhanistasaineid mingi teatava hulga, siis kandis neid umbes aasta jooksul neid trussikuid ja palju ta neid pesi või pestud ma ei teagi, kuidas need samade trussikute mingite fragmendid endale sinna maali raami peale venitatud ja ülemaalitud, et et see on kõik samasugune pikk protsess, aga temal mõned siis ta üritab ise suunata võib-olla seda protsessi natuke mina käärimisprotsessi oma töödes kuidagi suunata ei saa, et eks see protsessi valdamine, sellesse suhtumine on meil natuke erinev kindlasti. Tema tööd on igas mõttes staatilised ja permanentselt selles plaanis, et jah, et nendega midagi rohkemat ei juhtu ja nemad on nüüd mõnes mõttes vähemalt see üks seeria, mis seal seina paun on, on nüüd valmis, nüüd on siis aeg-ajalt jälle käibe, eksponeerib neid, et minul on nagu just see see mõõde oluline, et see, see kogu aeg, see toimib edasi, siiski mingisugused muutused toimivad, mingid uued asjad ilmuvad sellest välja samamoodi, noh, nii häid, halbu, et ma ei saa ju garanteerida ainult head muutused, head üllatused olid, nagu sa just ütlesid, selgus, et tänaval üks objekt juba ei töötanud, siis on see kahtlemata halb uudis, aga samas selles teises objektis on koos tuhandeid toominga kõrgendiku ei kookonid, kes on praegu oma nukkumis faasis. See on siis kõige aeglasem protsess idee järgi, nad peaksid kuskil aprillis nüüd kõik liblikatest muutuma laiali, lendama, et me oleme, aprillikuus on mul ka üks näitus, et võib-olla siis äkki see üks objekt võtab aprillikuus tiivad selga, lendab laiali mööda loomakaitsjaid ei karda? Ei, mis ma olen depressis halbade nukuksid kuskil õues külma käes ja Tanel hea soe toas galeriis kerele kunagi ka suhtes väga põlast Al Travikutesse koidesse samadesse. Aga noh, seal oli muud rahvas ka sees, et selles mõttes lasen koid olla, et eks nad seal koos teistega varsti ronivad välja. Jah, et see on üks, üks üks huvitav nähtus üldse, sellise protsessi vallas ongi toominga kõrgendiku tegutsemine minu arust täiesti vapustavad siuksed maa kunstiteosed, mida nad hulgakesi korda saadavad, neid toominguid oma võrgu sisse pakkides. Et kõigepealt ma nägingi, jah, selliseid nüüd sügisesel ajal vihmasel ajal oli sellised riismed ühest toominga sellest võrgendi võrgust. Et ma läksin alguses korjama ja siis ma leidsin sealt juurestiku ümbert massiliselt toomika, kõrgendi, kookonid, siukest, suurtes ülemitena, siis ma korjasin nad kaasa ja ja sellise vaikival protsessina, see toimib väga hästi, et ma lasen natuke sihukest maid unelaulu seal ka siis nad sinna omati kevadise liblikaks saamise poole tasakesi nukkuvad, sa oled vale, visuaalselt tajutav protsess, aga samas, kui sa aru saanud, mis seal sees toimub parajasti seal. Joonase töö puhul ma ennist ütlesin, et staatilised või permanentselt, siis pidasin ka tema seda linnasarja silmas või siis nii-öelda linnasarjad, kus ta siis on kasutanud selliseid võib-olla liigagi selgelt sellisele tõlgendusele võib-olla alluvaid üleminekuid, kuidas siis pilvelõhkuja muutub vallaseks? Jah, vot ma ei ole psühhoanalüüsis tugev ja, ja no ma ei võtaks väga Joonase tööde koha pealt suud vett täis, et ta oskab ise väga hästi ja väga-väga sügavalt kaasakiskuvalt oma töödesse loomingust rääkida, lihtsalt nendime kurbusega teda täna ei ole siin stuudios aga ja noh, neelaga viski, vähemalt mina ei ole isiklikult psühhoanalüüsis pädev, et ma ei hakka siin interpreteerima ka need liialt jah, see on nagu üsna üleujutatud on kõik ümbritsev sellest püstiste asjade valluste vahele paralleelide tõmbamisest, et kui ta on niisiis las ta siis olla haavad ja muu selline. Lae all on ikka hästi palju Sibyl ringi. Ja üritan ennast siis poolitada kodutöö ja loomingulise tegevuse vahel, aga tegelikult nüüd viimane sügis, vot nüüd on olnud küll sihukene hullumeelne, aga see oligi, kõik oli siia sügisesse oli kokku kuhjanud kaks üsna mahukat näitust ja tööle asumine Kunstiakadeemiasse ja eks ma siis endale ütlesin ka, jätkame selle sügise üle elanud ja enam-vähem normaalseks, siis tõenäoliselt siis naelaga kõik muud üle, mis elu meile ette veeretab. Aga üldiselt küll, et minule helistades naljalt ma küll ei anna vastuseks, et mul ei ole aega, et helistama teinekord. Et natukeseks aeg maha võtta ja inimesega juttu rääkida. Selleks ikka aega leiab. Nii et kui sa näituse saatetekstis, ütled, et aeg liigub täpselt nii kiiresti, kui teda liigutatakse. Et siis sa väga ei kiiruse tema liigutamisega. Vot see ongi üks oluline moment, mis tekib meie näitusele hobusepea galeriis, et mõnes mõttes me paneme selle aja küll natukene aeglasemalt voolama seal just tänu sellele, et me selliseid pikaajalisi protsesse oleme üritanud siis mingisugusesse, visuaalselt hajutavasse raami suruda, et me ei ole lülitatud Kiieldada ühtegi neist protsessidest, et ma ei ole üritanud kuidagi seda käärimisprotsessi kiirendada ega visuaalse efekti huvides mingisuguse trikiga üritada neid kookonid nüüd kohe kiiresti-kiiresti liblikat, eks muutuda. Et ei ikka need protsessid toimivad ikka loodusseaduste järgi ja minu arust selline vägivaldne kiirendamine on kuidagi nagu ebaloomulik. Ja inimene ise ka tegelikult vaikselt aru saama, kuidas, mis tempoga toimivad tema sisemised protsessid ja, ja mitte mingisuguste hetkekasu ajel neid hakkama kuidagi ennast tühjaks pumpama sul alist äsja või tuleb, välismaal ka näitas, ei, see oli juba ära ja et seal olid ka masinad, seal olid masinad, et see oli nüüd natuke hoopis teisest servast, näitas võrreldes selle hobused ja paberiga hobusepea galeriinäitus on selline kuidagi niisugune rahulik ja vaikne, et siis seal olid sihuksed üsna agressiivsed masinaid ja see ei olnud mu soolonäitus. Elan sepaga, kellega meil algusest peale oligi plaan teha, selline ohtlik, terav ja tihe näitused seal on. Üsna väikeses ruumis on, on koos siis kaheksa erinevat masinat, mis kõik töötavad põhimõtteliselt sellega, et inimene annab talle impulsi ja see masin siis hakkab tööle kuidagi, kas siis inimeste ennast, seda impulsiandjat mõjutab ühte, teist või kolmandat moodi. Ja jah, seal ikka meie käest küsiti ka Šveits, selline tore Euroopa linnakenud meie käest uurida, kas on ikka kindlustatud kuidagi, mis siis, kui mõne inimesega midagi juhtub ja nii edasi rääkisime, et et me just sama päeva hommikul nägevuseks tädi pidi trammi alla jääma, et tõenäoliselt seal galerii ukse taga tänaval on see elu tunduvalt ohtlikum ka meie masinatega, et me ikkagi oma masinal soojem ja korduvalt iseenda peal ära ja, ja me võime ikka garantii anda küll. Ohtlikkus on nende masinate juures pigem selline illusoorne ohtlikkusest, midagi füüsilist, inimese tervisele või elule selt ohtu tegelikult ei ole. Et selle illusoose ohuga pigem viidatakse millegile või antakse emotsioonid, mis Matthias esmakordselt nende masinate tarvitamisel tekivad, on ikka suht suht siirad ja ausad ja üsna üsna üsna võimsad ka teinekord, et teie masinad sellist ballaari Grassi laadset ohtlikku iha ei tekitanud. No ma ei tea, paljud tekitavad siukest tõesti sellise siira ehmatuse inimestes, et aga samas kui ta nagu maha rahanud natuke ta saab aru, et tegelikult see ehmatus ongi nagu see maksimum, mis sealt välja pigistada annab, et ega sealt ma ikka pean lugu oma publikus, kui inimene tuleb, istub oma masina peale ja on nõus seda tarvitama, nii nagu ma seda ette näinud, siis ma pean ikka talle tänulik olema, mitte püüdma temast hakkliha ilma igasuguse teha või teda kuidagi ära kastreerida või vigastada seal, et milleks ma annan talle mingisuguse, nii tugeva emotsiooni, kui ma suudan talle anda nende masinate abil ja, ja sellest piisab, töötab Su masina huvi on mujale ka kandanud, lähtud ütleme näiteks kirjanduse või millegi muu valikul ka mingisugusest masina funktsioneerida. Ei, ei, ega ma nüüd nii päris hulluks minna ei saa selle asjaga. Et raamatuid ma loen ikka ikka tavalisi raamatuid, aga nojah, loomulikult ta on ikkagi minu seest välja kasvavad masinad, et koolis mul oli jah, minu, minu erialad olid matemaatika, füüsika ja meil oli veel tippi ettevalmistuskool. Seal oli veel mehaanika, mis nagu puhtalt nüüd siis 15 aastat hiljem tõesti lööb ennast välja, siin kunstiliselt ma lugeda raamatuid ei viitsinud, keeli õppisin ka niipalju kui päheaiad, matemaatikat, füüsikat ja mehhaanikat tuli palju lihtsamalt kätte ja nüüd nagu näha, oli sellest ikka kasu küll. No ja lapsepõlvest isa töötas Mularsis metalli tsehhis, kus mul lapsepõlvest saadik roninud treipinkide ja igasuguste võimsate mürisevad masinate vahel, kus meistrit ülemused hoidsid kahe käega peast kinni, niisugune poisid seal vahel ukerdas ringi, aga jah, eks ta ikka kuskilt siis ta nüüd päris nii. Sügasin kukalt ja mõtlesin, et mis teha, kas hakkaks maalima mängija pasunat või tegema masinaid, et siis otsustasin, et teen masinaid? Ei, päris nii ta ei ole, ta on ikka asja mul orgaaniliselt omane ja see asi tuleb mul, ma olen proovinud jah maalida, graafikat teha, aga ühel hetkel ma sain aru, et see kõik punnitamine, see, mis mulle orgaaniliselt omane, on ikkagi selline kineetika liikumine, protsess, selliste asjade kasutamine siis kunstis. Aitäh sulle tulemast natuke heaks, kahju jah, et joodsapri õunast musega siis saab külastada näitustel mõnda külastage jah, 18. nii, et selliste kineetilise protsessi kunsti objektidega ega neilt ümberjutustamise ja isegi ka piltide näitamisest eriti kasu ei ole, et seal peab ikka minema vaatama. On vaja nägema, kuidas asi töötab ja toimib ja. Algab saate kunstpunkte err, teine saateosa, kus meil on külla tulnud Hanno Soans. Ja jutuks tuleb Mark Raikpere näitus kumus viis tööd ja ühtlasi siis ka tähistab tema Hansapanga kunstipreemia pälvimist. Tere tulemast. Tere. Kas see näitus oli väga ammu kavas või see? Hansapanga kunstipreemia oli nagu kirsiks? Tordikesele? Ei no selles mõttes üpris ammu, et see Hansapanga kunstipreemia ma kardan, et see on nagu pea aasta juba ju, et noh, et see on nagu 2005. aasta kunstipreemia on meil 26 hakkab nagu lõpule saama või no ütleme ausalt tegelikult täitsa olulisel määral selle ehituses seda ka tunda, et selle Hansapanga Preemia näituse preemiasummale lisandub see võimalus, kunstnik oled see noh, kohustusega teiselt poolt see võimalus teha näitus nii Riias, Vilniuses kui Tallinnas. C5 näiteks toimus kõige ennem juunikuus ja ütleme, viiest teosest kahe puhul on, on seda väga selgelt näha selles mõttes, et üks valmis juba sinna siis naase galeriis olevas näitusesse see viis valvurit, neljakümneminutiline selline nagu ma ei tea, ma kutsun seda nagu kunstniku-dokiks. Intervjuu siis riie arsenal siia Läti kunstimuuseumi valvuri tädiga, kes räägivad sellest, et mis neile oma töös meeldib mis ei meeldi, mis nende jaoks nagu kunstis on oluline, kõnnivad mööda neid saale ringi ja, ja võib-olla lõpuks vastavadki sellele küsimusele, et kuidas nad kaasaegsesse videokunsti nagu suhtuvad mille puhul läheb nagu huvitavaks nendest samal ajal on selle kaasaegse kunsti osaks saanud, eks. Ja, ja siis veel teine töö nagu Andrey Andris, mis seal rohkem sihuke installatsioonipõhine, et ütleme, kaks tööd on, on eelmisest, siis nagu Riia näitusest ja ja kindlasti on praegu paralleelselt näitus üleval. Et ütleme nii, et see kohustus ja ja võimalus kunstnikul teha niimoodi nagu seerias kolm näitas, et noh, tundub, et siiski päris produktiivne võimalused. Aga kes selle otsuse tegi, et mis tööd siis paralleelselt Vilniusesse lähevad ja mis siis KUMUs samal ajal on need, mis põhimõtteliselt nende jagatud sai, et arvestades eelnevaid Raikpere Eesti näituseni Mul on väga lihtne vastata küsimusele, kes selle otsuse tegi. Mark Raikpere? Mul ei ole lihtne seda kommenteerida, selles mõttes täpsemalt, et et ma ei tea, millised viis tööd on väljas Vilniuses, et nagu riie, komplekt oli erinev. Ma juhtumisi lihtsalt homme lähen Vilniusesse vaatama, ma arvan, et need on samad. Mark raidpere on sellestes huvitava kunstniku teiega, et kui meil praegu väga paljud fotokunstnikud kasutavad nii-öelda äraelamiseks kas moe või reklaamfotod, siis tema alustas sellega ja nüüd liikunud Ainar rohkem ja rohkem ainult kunstitegemise suunas. Ja lisaks fotograafil on hakanud ka tegema rohkem videoid, et kui oluline see, see Meediumite vahetamine teema tema juures üldse on. Ma tegelikult arvan, et see on päris oluline, ma arvan, et ühelt poolt on see seletatav sellega, et ta vahepeal õppis, vedas operaatoriks mingi mingi paar aastat ja ma arvan, et see videovahend võimaldab nagu peaaegu et automaatselt natuke suuremas distantsi nende asjadega, mida ta tegelikult päevased töö tasandil ikkagi ikkagi siiamaani teeb. Et ma arvan, niipalju aru saanud ta iseenesest noh, ütleme nagu praktiline olukord, et sa, sa pead tegema oma igapäevatööd kunstnikuna. Ja noh, võib-olla see läheb vahest hästi, et selles mõttes, et tõepoolest, ta on praegu umbes peaaegu korraga näitus Glasgow's, Istanbulis, Tallinnas ja Vilniuses nagu neljas kohas. Ja võib-olla sind ostetaksegi selles mõttes Kõige representatiivsem ost on midagi, isegi Pariisi linna kunstimuuseumisse on ostetud 10 meest kes kohtadesse ka. Et noh, et isegi kui seal läheb nagunii hästi, mul on tunne, et ta kunstnikuna nagu tahtlikult hoiab seda filtrit, et tal on nagu kommertssfääris töötukas pidevalt käsi soe või, või teiselt poolt ma arvan, et see on tema viis nagu hoida ennast. Ma ei tea, eluga ühel lainel. Ja võib-olla sellised nagu proportsionaalselt paistab niimoodi, et ta on ütleme, et nüüd rohkem puhtalt mõistis sfääris, sest et kui me hakkame mõtlema selle peale, et mis on tema töö puhul nagu, nagu tõeliselt oluline on see, kuidas ta kas foto või videovahendiga jõuab hästi lähedale sellele inimesele, kellega ta parasjagu suhtleb, et olgu see siis nagu siseringi inimene. Selles mõttes nagu, et tema oma perekonnaliige, mille puhul see on paratamatus nagu autoportree. Eriti sellel juhul, kui see on tema enda perekonnaliige, siis väga suur Asedama kunstist sõltub sellest, et ütle metailüpsaks tühjaks seda oma oma allikat. Seda ütleme tegelikku pinget tema enda perekonnaringis, sest et noh, seal on mingisugune autentsuse garantii, on, on selles, et nii kaua kui ta oma ülesvõtetega lahendama midagi, mis on tema jaoks isiklikult oluline. Nii kaua, kui see ei ole nagu ette kunstiteosena, ära instrumentaliseeritud. Nii kaua sellel on võimalus olla kunstiteosena edukas või oluline, sest sedavõrd seal vähemalt see niukene nagu topeltolemine tan korraga korraga tegelikkuse korraga. Kunst, mis on, ma arvan, et parim, mida saab saavutada. Mark Raikpere looming on äärmiselt isiklik ja sind on nimetatud tema kaitseingliks või heaks haldjaks, aga üks osa kuraatoritööst on ka seda kunstniku loomingut müüa. Et kui lihtne või kui kerge või kui palju sina pidanud tegelema sellega, et nii-öelda promoda Raikpere loomingut. Et oi, kuidas tahaks nüüd hakata õiendama seal kaitseingli ja kõige sellega, aga olgu, et sa võid eeldada küll. No ütleme siis nii, mul ei ole midagi selle vastu, et olla hea kunstikaitseingliks ükstakõik kellelt või, või kuidas see sünnib. Ja tõenäoliselt see on osa kuraatori kohusest funktsioonist. Et mul on tunne, et selles mõttes on, nagu on need kaks korda, kus ma olen nagu teadvustanud, et et võib-olla seda peaks promoma, et esimesel hetkel siis kui Raikpere tuli 97 Iioga välja. Teine Laine oli väga konkreetselt siis selles mõttes nagu ameti lisaväärtus, et kui ikka tahta minna Veneetsia biennaal pallile ja noh, eriti selgelt avaldub see Eesti puhul, kus, kus seal on nagunii vähe käidud ja, ja just nagu need sisesurved on nagunii suured, et kas see ei ole mitte tema liiga isiklik probleem ja kas see ei ole nagu aga võib-olla paneks sinna veel mõned kunstnikud juurde, et siis on järsku tugevam või noh, kõik kogu see loogika, mis nagu, et tahaks õudselt saavutada, midagi promoda tahaks läbi murda. Et noh, et selle puhul ehk siis nagu Veneetsia biennaali puhul oli see promo ütleme, surve küll ühelt poolt väga tugev aga, ja teiselt poolt minu arust mulle isiklikult tundub, ma ei ole mingi erapooletu hindaja siin, aga aga mulle tundub, et raidperel ütleme, et tal õnnestus mingisugune periood ja mingisugune tegevusloogika sellega kokku võtta ja ja minu arust siin nagu sihuke väike moraal, mis tegelikult Veneetsia biennaali kontekstis suhteliselt hästi sobib. Tegelikult ei pea see asi päris olema nagu selgelt sõltuv mingist Panš lainest, et okei, et sellel aastal Tšetšeenia teema müüb. Vaidet tegelikult kui sa ikkagi tahad selle asjaga kuhugi jõuda, siis lõppkokkuvõttes on kõige olulisem ikkagi see niisugune on sul sealsamas kohapeal see näitas, kui see näitus on seal samas kohapeal ikkagi hea, siis kasvõi sedasama kolme pressipäeva jooksul nagu jõuab igale poole professionaalsetes ringkondades, kuule seal on üks käia ära. Et võib-olla peaks, see käib üldiselt laiemalt ilmselt Eesti kohta, et võib-olla peaks nagu natuke lõdvemalt võtma seda, et et kuidas me paistame ja ja natuke olulisema või natuke tugevamalt rõhuma selle peale, et mis on need väärtused, mida me tahame edasi anda. Promo on nagu oluline, aga ma siiralt usun seda paremana paremal promo ja hea kunst Veneetsia biennaalil kui kohutavalt hea promo ja, ja keskpärane kunst. Et tegelikult nagu pikas perspektiivis ma usun, et see töötab täpselt samamoodi ka Eestis. Promon tore, aga promo on tegelikult ikkagi mingi väga selgelt professionaalsuse kriteeriumitega mõõdetav valdkond. Ja kunstile omakorda ei ole, et kui on nagu piisavalt hea kunstis, ma arvan, et, et ütleme kuraatorite ja teiste kunstiprofessionaalide siis nagu ülesanne tööga hakkamasaamise kriteerium on see, kuivõrd nad suudavad sinna mingi promo peale ehitada või mitte. Mark raidpere puhul ei peaks nagu blokaalsuse probleemi eriti olemast käisin vaatamas siis Shifting fookus, kus ta siis oma emaga räägib, et eriti see lõpp siis kus toimub selline formaalne nagu otsade kokkutõmbamine või sõna registreerib hästi kogu seda kas või suhtlemist oma lähikondlastega või noh, sellist ärakeeramist või et noh, selline kunst peaks nagu igal juhul vist kõnet ma ei tea, olenemata siis mis kultuuriruumis või võib-olla või vähemalt siis nagu läänes. Et ta ei ole nagu niivõrd autoportree, kui võib-olla. Näide võib jah ja seal olla nagu tegelikult just nagu lihtmide mis seal muud kaamera on üles pandud ja armastab oma emale midagi ära öelda, aga, aga kõik need asjad lähevad kohe keeruliseks. Kui tahab midagi ära öelda, siiralt hinge pealt ära, ise veel nutab ekst. Et aga siis see kaamera, mis te selle siis sinna üles pani. Ja kui ta pani kaamera üles, siis kas see ta ära tahab öelda, on kõige selle vahel tekib seesama nagu žesting focus, mis seal tegelikult täiesti elementaarselt toimib seal selle lihtsalt selle tõttu, et keegi liigutab kaadris pead ja odava kaamera automaatrežiimil fokusseerimis mehhanism tõmbab korraks nagu pildil olevad inimesed uduseks või või mitte, et ma olen nõus, et see on nagu teatav universaalsus vaatamata oma isikliku selle. Aga samas, kui nüüd tulla tagasi eelmise punkti juurde selle promo juurde, siis on väga huvitav jälgida seda, kuidas see universaalsus ütleme, toimub tugevamalt, katoliikliku kultuuriga maades. Et kuidas Mark Raikpere läheb näiteks Prantsusmaal paremini peale, kui võib-olla ma ei tea Lätis. Et noh, ilmselt on, on seal mitmetes tema töödes seda niisugust, nagu ma ei tea äraütlemata süü või mingit nihukest pihikultuurimotiivi, mis võta või jäta, tähendab kuivõrd religioossed need kultuurid siis enam ikka on nagu prantsus või noh, ütleme lõuna poole seal kuskilt Reini veini regioonistaniaga. Aga nad lähevad, mulle tundub katoliikliku taustaga kultuuridel rohkem korda. Et noh, niisugune niisugune mulje lihtsalt nagu pea seisukohalt No kui võtta nende üldistatult need teemad, mida ta oma töödes käsitleb perekond, inimestevahelised suhted, inimese ja ühiskonna vahelised suhted, inimese suhe oma töösse, oma staatusesse, inimese üksindus ja üksildus, siis neid teemasid on ju väga magus vaadata psühhoanalüüsi aspektist. Milles sina oled vast meist kolmest siin kõige rohkem kursis. Ja sai kunagi sellest kirjutatud ja ma arvan, et ütleme, kunstnikku positsioonist ja ma usun, et et kui mitte iga kunstikriitik, siis vähemalt kuraator kes on parasjagu, tegeleb sellega, ta näitab kunstnikud, teoseid ütleme, paratamatult arvestama ja selle mingisuguse topeltfunktsiooniga, mis on kunstniku suhtel psühhoanalüüsiga. Ma räägin sellest, et juba tali üritas õudselt nagu sitsida ja Freudi jutule päästetud küll minu Winstoni ikka lahe ja ma teen seda kunstina täitsa nagu psühhoanalüüsi võtmes. Ja Floyd õpetasid talle selle peale pead, ütles, et teate et need mängudites simuleerite sellest lähtuvalt mind isiklikult ei huvita, sellepärast et noh, et seal moodustes juba nagu mingi teisene tekst, mille tegelikult siis analüüs enam kontrollida ei suutnud. Ja mul on tunne, et tõenäoliselt juba 60.-test saadik kunstis ja, ja kirjanduses moodustavad hästi palju sellist teisest teksti, mis nii-öelda juba ette nagu otsib seda psühhoanalüütiku silma seal kuskil horisondil ja ja võib-olla osaliselt nagu simuleerib tema jaoks midagi, teeb sedasama psühhoanalüütika jaoks midagi atraktiivseks. Samas võtab sellelt psühhoanalüütikut võib-olla nagu kõik sõnad ja kõik mõtted, mida ta vähegi suudab võtta selle jaoks, et aru saada, kus ta ise parasjagu on sellel nagu Topeldatud ja, ja keeruline suhe tegelikult psühhoanalüüsi või noh, sihukse päris psühhoanalüüsiga, et samamoodi kunstikriitikuna kirjutad seda ja sinu jutus esineb mingisuguseid psühhoanalüütilisi mõisteid ja analüüsid allub mingil hetkel nendele konstruktsioonidele. Ja see tõepoolest nii ja see on mingi tõde selle kunstiteose kohta, aga õnneks iga korralik kunstiteos ostavasti sisaldab rohkem kui ühe tõeni, et seda on mingis mõttes hea silmas pidada, et päris käppa peale selle psühhoanalüüsiga ei saa. Kellegile kunstnikud on, ma loodan Kui palju raidpere ise selle teemaga teadlikult tegeleb või kui palju tema siis nii-öelda simuleerib ette neid mõisteid? Ma usun, et see simuleerimine või mis iganes tuleb pigem no et need antakse mingisuguste üldisemate kultuuriraamide poolt meile, et, et noh, et ma ei käi päris nii, et kunsti käeb nagu näpuga järge tunneb ära, teeb järgi. Et see kindlasti tuleb palju intuitiivse malt. Ma arvan, et palju kergem on, on nagu kunstikriitikud nagu mind süüdistada selles ütleme minu minu tekstis on mingisuguseid varasemate tekstide nagu kihistused. Ja võib-olla sellest nagu õudselt kerges jõudsid nagu hästi vähestele inimestele Eesti vaevu äratuntav ess pinges, seal võib olla psühhoanalüüsi põhisteitmentide ja, ja kellegi konkreetse inimese nagu tegelikkuse vahel avaldub ka midagi, midagi väga huvitavat. Või ütleme, seda suhet on raske paika panna ütleme erinevalt võib-olla ta liist vaevalt et praeguse põlvkonna kunstnikel, kelle puhul me võime psühhoanalüütiliselt töödest rääkida, on põhjust nii-öelda Freudi kokaraamatuna lugeda, sest et see kõik on nii-öelda kaudu nende sees niikuinii olemas, nad saavad seda jumal hoidku, kus ajalehtedest, kui mitte filmidest, eks. Seda enam, et eks ole, Raikpere see üks töödest miskil näitusele, kus ta oma isa selles poissmehe korteris näitab, et sind trassil käisin vaatamas, seda Sizeki silmi perverdi kino juht, kus ta siis ennast asetas Nende filmide nii-öelda siis lavastustes, et sinnasamasse stseeni ja siis kõneles nagu selle nii-öelda deklaratsiooni, sest et ütleme, et kui siis raidpere oleks, ütleme, oma isadega satuks tema nii-öelda fookusesse, siis tõenäoliselt taastatakse ennast muidugi kohe väga arvatavalt sinnasamasse poissmehe korterisse ja räägiks seal seda klassikalist isa ja poja suhet. Kuidas siis, poeg ei sa ennem rahul olla, kui teise surnud on? Ma ei tea, kuivõrd on sellesama teosemil, millest sa just rääkisid puhul nende kaarte avamine, vajalik ka tegelikult üks teos, sedasama kumu näitusel viitab ka sellele tagasi, et alles peale Shifting fookust Läks raidpere mingisuguseid koduarhiive läbi sobrama ja ja avastas seal tema isa Matti Eli filmi nüüd umbes 30 aastat tagasi selliseid seeni, mis oli strukturaalselt täiesti analoogiline seal seftid fokusele, kus oli seesama köök Lasnamäel kus oli küll väike väike, eks ole, raidpere ja siis ema ja need omavahel midagi seletamas. Raikpere nojah, seal ta mängis mingit isa filmi fotoasjadega ja ühel hetkel hakkas nutma kõik seesama fragment, ta tuleb praegu ka selle juurde tagasi. Ja selles mõttes küllap Tal on selle jaoks omad väga isiklikud põhjused. Et ühelt poolt tema isa ilmselt kui nagu foto- ja filmiamatöörina tõenäoliselt tegelikult põhimootor, miks ta on seal, kus ta on, et kuidas ta juba nagu varaselt hakkas umbes kaameraga töötama ja üldse mõtles selle peale. Et see on ilmselt tema jaoks oluline, kui ta vihjab sellele nagu ühes väikses fragmendis praegusest neid, sest ka ja noh, teiselt poolt nagu selles töös on tema isa kujutatud mingisuguse ütleme, sellised nagu kõnelemas omaenda skisofreenia situatsioonis tajutud piltidest, oma oma pojast mis on selline nagu ühelt poolt nagu see pingulgatus või psühholoogiline ülepinge, mis just nagu oleks väärtus omaette raipetöödeks kohas. Ja teiselt poolt mingisugune seesama asi kui, kui täiesti peaaegu füsioloogiline ohu märk et tõunudki õudu faas. Aga samas me võime selle ära rääkida ja siis tegelikult vastu paar sammu tagasi lugeda uuesti seda, seda teost ja üritada seda lugeda nagu ainult täpselt nii palju, kui, kui see teos ise meile annab. Ja Me jõuame kuhugi mujale. Ja parem ongi selles mõttes parem ongi, et ma ei tea, kuidas sedasama teost võib-olla vaata et 10 aasta pärast või 20 aasta pärast. Aga noh, tõenäoliselt parem ongi see, et me jõuame mingisugusele veel ühele arusaamisele, sest see on nagu niisugune tüüpiline kunstiväärtusi ise function. No ma arvan, et jätame selle selgituse Mark Raikpere töödest praeguseks lukku ja minge näitusele. Vaadake mis te leiate sealt, mis vigureid, aga aitäh tulemast, Hanno Soans. Tänane kunst ERR saade on nüüd lõppenud, meil oli taas siis kõigepealt Erik Alalooga, kes rääkis Andrus Joonasega koostatud näitusest hobusepea galeriis ja teiseks oli meil külas Hanno Soans, kes rääkis Mark raidpere astavatud näitusest viis teost. KUMUs. Ja stuudios olid Aleksander Tsapoweeaa Karen Jagodin. Saateid saate järele kuulata klassikaraadio koduleheküljelt kaks kuud kuulmiseni koormusele.