Alanud on selle aasta viimane kunstisaade Kunzee r. Ja täna teeme juttu kumu kunstimuuseumis aset leiduvatest üritustest. Kõigepealt on meil esimesena külas kumu auditooriumist Maria-Kristiina Soomre ja teises osas siis teeme juttu äsja avatud näitusest. Sellishen ropsi loomingust tuleb rääkima, näitas eestipoolnekuraator Tiina Abel. Ja stuudios on Aleksander Tsapoya, Karen Jagodin. Tervist, Maria kuna umbes 95 või rohkemgi protsenti eestlasest ei ole käinud üldse kumu auditooriumis, siis äkki me selgitame siis neile, kes ei ole käinud, et mida üldse kujutab kumu auditoorium. Kumu auditoorium on selline must saal, kuhu mahub korraga 245 inimest ja korraldatakse väga erinevaid üritusi, nii kunstiüritusi, kunstiga seonduvaid üritusi kui ka kultuurisündmusi laiemalt. Näiteks filmiprogramm isenesest pessiga koostes kokkupandav kultuuridokumentaali sari igal kolmapäeval kell kuus tasuta. Kumu auditoorium on põhimõtteliselt nagu klassikaline black box, et nagu me teame, Kanuti gild või noodiaatorigi, Krahli teater ja programm on umbes sama varieeruv või mis eeskujul selle kumu auditooriumis nagu põhimõtte olete koostanud, et toetudes mingite välismuuseumite, auditooriumite või Selle auditooriumi loomisega on selline lugu, et ei mina ega Mare Pedanik, kes on auditooriumi programmi juht, kahjuks siis sellel kohal muuseumis ei töötanud, kui seda asja kavandati. Muuseume ehitades on teda planeeritud võib-olla eelkõige sellise konverentsisaali või nagu suuremate koosolekuteruumina või jah, siis eelkõige konverentsidega seminarideks. Aga kuivõrd sellised saalid ka igal pool mujal on, et pigem nagu multifunktsionaalselt näiteks Käsma teater, kus kus võib-olla põhiline tegevussuund ongi just sellele teatrile ja tantsul põhinev, et siis õnneks nagu võeti seda arvesse võimaldati sellised tehnilised baasvajadused, ütleme nii erinevate kultuurivaldkondade tegevuseks. Et näiteks on meil 35 millimeetrine filmiprojektor, mis möödunud PÖFF-i valguses on nagu Tallinnas vähemalt selline eriline boonus mitte kinosaali puhul. Ja samuti näiteks tantsupõrand spetsiaalselt peaks nagu tantsusündmusteks ja nii edasi. No kuidas akustikaga, oleneb sellest, kes arvab aga põhiliselt arvatakse, et on hea. Kui te nüüd programmi koostate, siis see toimub sellisel põhimõttel, et näiteks Leonhard Lapin ütleme noh, nad lihtsalt näiteks, et ütleb, et ta tahaks teha ettekannet ja siis teie olete lihtsalt see pool, kes siis ütleb, et kas teil asetada, kas seda sobib või ei sobi, et või, või teie nagu olete need initsiaatorid, kes siis panevad ette need ideed, et keegi võiks midagi teha. Kas see toimub selles mõttes loomulikult kahtepidi, et kui tuleb Leonhard Lapin või ükskõik kes, kellel on midagi öelda või midagi huvitavat teha, siis loomulikult me ei pane ust kinni, ei ütle, et programm on täis, et me alati sellised võimalused leidnud. Ja meil on hästi palju koostööpartnereid, kelle puhul on siis ka erinevalt kas koostöö nagu meie initseeritud või vastupidi, on tuldud meie juurde tahetakse üritusi teha. Et kõik pikemad koosta, sidemed ongi böffi kõrval siis võib-olla Eesti Interpreetide Liidu jazzkaare sõltumatu tantsu ühenduse ja näiteks festivalil. Hea Uus Heli eks kõige regulaarsemad aset leidvad üritasin siis filmiõhtud kolmapäeviti, et tegemist on suhteliselt sellise nišitootega nii-öelda, et spetsiifiliselt siis kunstikommentaarid. Et kuidas nad vastu ka praegu on leidnud ka populaarsed on? Ütleme määratlemisega laiemalt kultuuri dokumentalistika, no et et kitsamalt kunstifilme, me üritame näidata nii kaks korda kuus, mis keskenduvad kas konkreetsele kunstniku isiksusele või mingile fenomenile ja need filmid tavaliselt valime me ise ja refi poolt, et pakutakse siis sellist nagu laiemat skulptuuride või erinevate religioonide või siis näiteks praegu käib selline väike alasari briti loodusfilmidest. Ja peab ütlema, nagu see sari iseenesest on väga populaarne, meil on selline täiesti oma nagu püsipublik, pluss siis konkreetsete nagu filmide puhul või teemade puhul selle ala fännid. Et vahele ei mahu saali ja vahel on kohti üle, aga et põhimõtteliselt ei ole ükski film veel ära jäänud. Filmide sissetoomisel siis kõigepealt vaadata ise läbi või ma eelkõige lähtun sellest, et ma olen näinud väga kõikuva tasemega filme päris igavas dokumentaalfilmist mingit abstraktses kunstnikust, kuni siis selliste põnevate projektidena. Et nendega on jah, nii et vahel on nagu mingi teema, mis tundub, et, et on oluline sel teemal, see film oleks ekraanil kuna neid valiku tegijaid mitmeid, siis need teemad on ka nagu väga laial skaalal noh, selles mõttes on väga oluline, et kumu ise nagu laiemalt ka keskendu mingile ühele ajastule või fenomenile. Noh, ma usun, et just nii ongi, et iga filmi jaoks on seal oma Publicaga vahel vahel satuvad mõned inimesed kavale Kas te olete arvestanud sedasi, et et filmi, mida te valite, siis peaksid kas siis Eesti kultuurielu või kunstieluga kuidagi resonantsi tekitama või midagi tekitama? Mõnede filmide puhul kindlasti ja teiste puhul on lihtsalt see, et on tegemist näiteks kunstnikega, kellest me arvame, et Eesti, kas kitsamalt kunstiringkond või siis kultuurihuvilised inimesed laiemalt võiksid rohkem teada. Et näiteks hiljuti näitasime filmi Martin Kippenbergerist. Loomingu puhul on eesti kunstis nii palju nagu otseseid paralleele, kelle teadlike ebateadlike fännidena väga paljud eesti kunstnikud ennast positsioneerivad. Et tema puhul oli filmi valimise kriteeriumiks just nimelt see kunstnikuisiksus ise, et inimesed temast rohkem teaksid. Ja selles suhtes oli hea, et see oli selline klassikaline dokumentaalfilmist nagu portreteeris seda kunstnikul võib-olla nagu elulooliselt rohkem. Kui palju sa oskad rääkida lähitulevikus või siis uue aasta alguses tulevatest filmidest? Jaanuaris seoses sellega, et näitusega kogutud kriisid kaasneb selline intensiivsem loengusari 90.-test eesti kultuuris plussis artišoki koordineeritud ürituste programm siis on vastavalt sellele ka dokumentalistika filmid. Valiti natuke kaasaegsest kunstist, et üks neist näiteks räägibsi rinnessatist, kelle suur näitasin just Espoos Emma muuseumis lahti. Hoone funktsioonist lähtuvalt on on ka auditooriumi töö väga nii-öelda kultuurikeskne, et kui palju on põikeid sellisest klassikalisest, siis kunstfilm teater, muusika sellest kõrvale. Meil korraldatakse konverentse, kus auditoorium funktsioneerib pigem nagu üüripinnana, aga, aga nende puhul on just see, et ega me ei ole ka nende ürituste korraldajad, et pigem on see selline kultuurikorralduse majanduslik pool. Ma just mõtlengi, et kui palju, nagu see auditoorium peab töötama sellise muuseumile, tulutoova allüksusena ja kui palju ta saab töötada sõltumatu kultuuriprogrammi edastajana. Et ma arvan, et sellist peab, ei ole nagu numbrites kuskil kirja pandud, aga aga sel aastal õnnestus meil nagu päris tublilt panna õlg alla omavahendite poolel järgmine aasta kindlasti vähem, sest et koht ei ole enam nii uus ja huvitav, aga aga see on selle elu praktiline pool. Aga kindlasti ei ole nagu ükski selline üritus põhjuseks, et mingi kultuurisündmuse ära peaks jääma või et pigem on see just see, mille najal me saame teha nii-öelda majanduslikult riskantseid üritusi. Selles mõttes, et kuna meil on nagu kogu see vahendite baas enamike ürituste jaoks endal olemas, siis nagu ükski üritus loomulikult riskantne, majanduslikult ei saagi olla, aga pigem selline kulutus, kas oma toimimise poole pealt? 2005. aastal toimus veel avamata kumus ettekannet, päev lisandus eesti kunstiloole, kus käis ka tuntud visuaalkultuuriteoreetik yrita Rogov ja mis siis hiljem vormus läbi kaasaegse kunsti keskuse raamatuks mingid selliseid kokkuvõtteid, mida saaks hiljem ka mitte kohal käinud, lugeda või vaadata, et kas sellist plaani on ka. Et selles mõttes see lisandus eesti kunstiloole, on kaasaegse kunsti Eesti keskuse sari mille traditsioon ongi korraldada üritusi, rütmis, seminare, raamat. Et mõnes mõttes seda tegevust otseselt dubleerida ei kavatse küll KUMU suuremad konverentsid on plaanis nagu nende ettekandeid näiteks sügisel toimunud Kristjan ja Paul Raua näitusega kaasnev konverentsid selle ette kandnud. Ma tean, kogutakse selliseks kogu teoseks, kui, mis on siis kitsamalt nagu võib-olla uurijate ringkonnale vajalik. Ja samuti on järgmine sügisplaanis nagu modernismide teemaline konverents, mida korraldab Sirje Helme kuhu on kavas kutsuda selliseid rahvusvahelisi suurnimesid, et sellest ilmub kahtlemata ka kogumik, aga väiksemat seminari, mida me korraldame nende puhul tihti kaasnevad need mingile näitusele, millega juba kaasneb teksti, et nende puhul oleneb see pigem siis teemast ja, ja uurijate enesehuvist hiljem raamatuks vormida. Et sellist traditsioone kinnistatud esialgu küll veel ei ole. Praeguseks on auditooriumis käinud umbkaudu 26000 inimest. Kui palju see langeb siis tulevikus, kui kumu ei ole enam uusi huvitav koht ja inimesed, kes seal püsipublikuks on, ka on võib-olla väsinud? Ei, ma ei usu, et külastatavus langeb, et ei pruugi kell ka tõusta või ma ei tea. Kuna see, meie kogemus selle saaliga ei ole veel aastatki vana, siis ma ei oska selles mõttes prognoosida, et mis on seal optimaalne ürituste arv kuus või, või publikuarv millel on asjadel mõtet, et selles mõttes mulle meeldib selliste kohtade puhul just see võimalus võtta vabalt, et sa ei pea mõtlema sellele, et saal oleks täis ja kõik inimesed teaksid, mis meil täna toimub, et et meil on väga palju selliseid Nissi üritusi, mille publik leiab meid üles lihtsalt, et ma loodan, nagu edaspidi suudame meie teha üritusi, mis leiab üles uusi publikuid, et meist oleks mõnes mõttes siis kultuuriväljal veel rohkem kasu. Näiteks kevadel nagu üks suuremaid projekte, mis praegu meil töös on saksa vanakooli breigilegendi nimega Storm workshop id, siis etendus, mis toimuks viiendal mail, kelle puhul siis ma usun küll, et me jäämajja tuleb inimesi, kes sinna varem veel jalga ei ole tõstnud. Ja samuti nüüd juba nagu traditsiooniks saav kumu öö, mida korraldame koos hea Uus Heli džäss, Moussiniga, mille puhul siis publikuarv iseenesest võib küll olla väga suur, aga, aga samuti on tegemist millegiga mis ei ole ei muuseumisega võib-olla ka nagu sellises eesti kultuurikalendris nagu tavapärane. Aitäh sulle tulemast. Jätkame siis saatega kunst r ja teiseks on meil külas kumu kunstimuuseumist Tiina Abel kes on Fellišenn Roxy näituse eestipoolnekuraator. Sellišenn raps on siis Belgia prantsuskeelsest osast pärit kunstnik. Ta on küll äärmiselt tuntud kunstnikega, võib-olla mitte sellisele keskmisele eestlasele või mitte nii väga kunstiteadlikule publikule. Et mille poolest on ta sellist suurt isikunäitust vääriv kunstnik. No ta on suurt isikunäitust vääriv kunstnik, sellepärast et on äärmiselt andekas kunstnik, suur visionäär. Aga rupsiga on muidugi veel see lugu. Kuna ta elas oma elu esimese poole teadmisel Belgias elu teise poole, peamiselt Pariisis, siis ta tegelikult väga hästi esindab ka koguseta prantsusekeelset kultuuriruumi 19. sajandi keskpaiga ja teise poole prantsuse kunstiruumi. Ta jõudis oma elu jooksul tegelikult kokku puutuda peaaegu kõikide kunstisuundadega, sellel perioodil sündisid alates realismist kuni siis sümbolismi dekadentsi nii ja isegi impressionismi välja. Sellel näitusel küll tõsi, ei ole, puhtalt impressionistliku maale seal oksilt. Aga tema loomingus on selliseid töid, mis juba tõsiselt lähenevaid implisseanistidele loomulikult olid nad, ma mõtlen, kõik need tuntud prantsuse kunstiruumis tuntud kunstnikud, eriti sümbolistitekadentidega, Impressenistid ümber kogunenud inimesed, kirjanikud, talle ka väga head isiklikud tuttavad ja paljud neist ka sõbrad. Näituse pealkiri on Eerose surm, et kuidas selle pealkirja läbi võib mõtestada tema loomingut. No raps on väga suure fantaasiaga kunstnik tõesti ja ta on mõnes mõttes liigitub just nimelt ühte ritta niisuguste suurt levisionääridega nagu näiteks William Lake isegi selles mõttes, et nad mõlemad tegelesid, aga palju raamatuillustratsiooniga, Nad, mõlemad mõtlesid välja omamütoloogiat, Nad, mõlemad fikseerisid ka oma oma elu ja surm on näituse pealkirja niisugusteks kujun, motiividesse leid motiividesse mõeldud ja valitud just nimelt sellepärast, et need on väga olulised motiivid tema loomingus. Chris ja lõpuks otsustas, et ta hakkab kunstnikuks 15 aastaselt ja ta selleks ajaks oli ilmselt aru andnud oma positsioonist oma natuurist ja, ja ka sellest, mida ta tahab nagu elus teha ja kuidas ta kavatseb oma elu elada ja juba kas või ainuüksi see fakt ta 1849. aastal oli sunnitud lahkuma jesuiitide kolleegiumis. Tänu sellele ta ilmselt ei suutnud sealsete konventsioonidega harjuda, alluda ilmselt distsipliinile, nii nagu res ranges koolis seda eeldati. Siis ta oli sunnitud sealt lahkuma, kuigi tagantjärele kõneleb sellest ajast. Ta mõtles sellest ajast kui niisugusest hiilgavalt jõudeajast, mil ta sai keskenduda eneseharimisele ja mil ta oli täiesti nagu ära lõigatud banaalsest argipäevast. Tagantjärele ta hindas seda seda perioodi väga oma elus siin tegelikult pandi ka alustama haridusele selles võib-olla mitte väga universaalses, aga siiski temale väga olulises mõttes. Ma ei oska öelda, kui haritud ta oli noh, niisuguses klassikalises tähenduses, aga ta oli selgelt kunstnik, kes oskas traditsioonist ja, ja teda ümbritsevast kultuuriruumist kaasaegsest kultuuriruumist ka päris kindlasti välja enda jaoks rebida niisugused kullaprooviga asjad, need, mis tema isiksuse arengule tundusid olulised mis tundusid oluliselt talle kunstnikuga, mis tundusid oluliselt tema kunstimaailma jaoks. Niiet kui ta koolist lahkus ja hiljem Brüsselisse sõitis vabasse ülikooli kuskil niisugustest akadeemilistest õpingutest eriti midagi välja ei tulnud, sest ta ühines kohe niisuguste lõbusa nimeliste tudengiorganisatsioonidega nagu rõõmsate noormeeste ühing, krokodillid, kes andsid väga strateegilisi või kriitilisi, võiks isegi öelda ajakirju välja, siis just nendes ajakirjades hakkas ta tegema kaastööd ja nendes ajakirjades kujunes välja tema kunstniku pole eriti muidugi ajakirjas Spiegel mille ta siis ise asutas oma mehest isa rahadega. Aga see, mida ma nüüd öelda tahan, on küll see seal kujunes välja tema kunstikeel ja tegelikult esimeste ajakirjade juures kujunesid tema hoiakud kodanluse suhtes. Sest see, mida ta nagu tundub, terve elu täiesti teadlikult tegi, oli see, et opositsianeeris kodandlusele kui tema arvates kõige julmemale kõige jõukamal, kõige rumalam ole ühiskonnakihile ja kõik tema niisuguseid teadlikud šokeerimisepateerimis, positsioneerimiskatse, need olid täiesti teadlikud, ta tegi kunstiteadlikul selleks, et juhtida tähelepanu sellesama kodanluse silmakirjalikkusele aega, julmusele, sellele, kuidas nad oma nii suuri kui väikesi armsaid kirgi ja ihasid ei julge, ei taha elada välja nii nagu nagu lobiseda kujutles, et üks inimene peaksite tegema vaid, vaid harjutab kõikvõimalikke niisuguste tol ajal käepärast olnud looridega, nagu, nagu kristlik kasvatus, kristlik moraal üldse kõikvõimalikud ühiskonnas käibivad konventsioonid, rupsevast oli nali, kunstnikest tõesti elas ja tegi kunsti kirglikult, tema üheks elu motoks oli, ei midagi poolikult. Ja veel mõni aeg enne surman ta ühes kirjas väitis seda, et niikaua kui ta hingab nii kaua ta elab selles mõttes, et elab täie rinnaga, elab nii, nagu ta jaksab. Nii et see tähendaks muidugi ka niisugust andiliku eluviisi, see tähendas vabu armastussuhteid. See tähendas inimese seksuaalsuse aktsepteerimist, inimese keha aktsepteerimist. See tähendas erakordset uudishimu kõikide asjade suhtes, kaasa arvatud inimese noh, tõesti seksuaalsus ja tema erootikas puutu nagu elu või või elussfäär. Terosel ja surmal on mõlemal kujundina aga oluline roll tema tema pildimaailmas surm võib-olla tuli pisut hiljem surmakuju ja surma kujund tuli ropsi loomingusse tänu šarbud läärile keda ta kohtas 1864. aastal Belgias, bot lääril selleks ajaks põgenenud võlausaldajate eest, sest tsensuuri Eestis Belgiasse, Belgia ei meeldinud talle ta On üsna kriitiliselt kirjutanud peaaegu kõigest, millega te seal kokku puutus, kuid ainus tõeline särav isiksus tema arvates tõesti kunstnike hulgas vähemalt oli siis sellist sean rops. Ja nagu lääriga jagas rops muidugi väga paljut. Ühelt poolt ka elustiili, sellepärast et samamoodi nagu seal oli ka oli ka rops ländi. Ta hindas vabu seksuaalsuhteid kusjuures oli väga salliv ka erineva seksuaalse orientatsiooni suhtes. Ta vihkas argipäeva hallust, tähendab see niisugune täiel rinnal elamine. Vabaarmastuse kogemine oli tema jaoks erakordselt oluline, aga see vaba armastus tähendas mõlema jaoks Žanna dollari kui ka siis ropsi jaoks kult ka isiklikku vabadust ja ühiskondliku vabandust. Et need kõik kuidagi põimusidu sõlmusid niisuguseks isiksuse realiseerumise hõrgustikuks nende hädavajalikeks tingimusteks. Aga nii nagu šarbonäärigi luule seda tegelikult suurepäraselt töödelda, niisamamoodi ka proxy kunst, et see vabaarmast, see ei tähendanud idüllilist armastust kodanliku perekondliku Idellibostoraalseti tilli vaid armastus tõi endaga kaasa valu, keerade muidugi pettumust ja, ja haigusi. Sellepärast 19.-st sääropsi ja mol äriaeg seal igaühtaegu süüfilise aeg, süüfilise üsna laia levik, aeg, mida tol ajal ei osatud bensiinieelsel ajastul ravida. Ja see tähendas seda, et väga paljud inimesed ja eriti muidugi prostituudid kandsid endas juba seda surma idu või haiguse seemet, mida nad siis ka levitasid need peidetud surma mask taga oleva surma, erootilise taga oleva surma motiiv oli, oli lihtsalt ka väga aktuaalne moti muidugi Roxy puhul on, on tore, see saabud läärseda väga hindas, et ta suutis ka visualiseerida ka paljud need kujundid, mida oli tegelikult väga visuaalne Kazarbon läärama luulest teinud ehk siis surma ja naise surma ja saatana siis ka, et tal on niisugune töö nagu marssifiliticase sama haiguse teema. Ja muidugi, Mart Laari mõjul tuli tema kunstiga saatanliku naise motiiv muidugi motiiv, mida ta hiljem eriti alates 1878.-st aastast, kui valmis vist kõige kuulsam ropsi töö porno kraates üha enam ja enam nagu viljeles naine muutus tema jaoks üha enam saatana käsilasteks täies relvis, saatan esindajaks, kes saatanaga lepingu sõlminud meiega manipuleerivad üks kujuks loomulikult haiguste kandjaks vahelise patu saatanliku kehastajaks. Mida enam muidugi ta elu lõpupoole ka allegoorilise maks sümbolistlikumaks muuta just tema tööd ja, ja ütleme, tema viimane sari, saatanlikud pildid 1882.-st aastast, et on juba tõesti niisugused visionäärselt, kus on põimunud ettekujutused, satanismist loomulikult need on väga plasseemilised, sest seal on kristliku kunsti traditsioonilisi motiive kasutatud hoopis teistes tähendustes Kristus ristil, asendatud taktifiguuriga palja naisega, selle traditsioonilise tähekombinatsiooni n r-i asemel on eiras see niisugune erootiline satanistlik allegoorilise, et kõikvõimalikud tähendused, isegi nisugune, nõiduslik, müstiline, see kõik nagu põimub üha enam, mida, nagu aega edasi läheb seda enam Roxy loomingus. Ja muidugi Robson tõesti esindab väga hästi oma aega tähendab seda dekadentsi aega oma niisuguse isikliku elustiili poolest, aga oma kunstiga sellepärast noh, väga paljud niisugused tol ajal aktuaalsed motiivid, isegi teadusuuringutes aktuaalsed teemad peegelduvad väga-väga olulisel määral nagu Roxy kastis. No võtame kas või selle satanismi teema või selle nõiduslikkuse ja müstika teema sellega seotud müstika ilmselt religioossete tunnete allakäigu ajastul, nagu 19. sajand oli paratamatult, tegeldi ka surmajärgse eluga mis ei olnud ilmselt garanteeritud üha enam ja enam mõeldi sellele surmale ka mõeldi saatanale, see oli lausa kinnismõtteline, kuidas tol ajal nähti saatanat inimest igal pool kiusavad ja teised teda võrgutavad ja ahvatlevat. Ja muidugi noh, ma kordan veel Dropsil põimusse, saatana ja naise motiiv oli. See on ikkagi väga niisugune, mis küünlica naistevihkaja elik ja muidugi Rushi loomingus, tal on täiesti realistlikke töid ka sedasama prostitutsiooni, naise elu möödav armastuse motiiv. Seda on tal ka täiesti realistlikkus vormis, sest ta oli erakordse niisuguse elu kihistuste läbimise võimega kunstnik, kes võis sarmikalt vestelda salongis, jätkata alustatud tsitaati peast sest ta oli küllaltki palju lugenud ja, ja väga hinnatud vestluskaaslane, aga ta oli ka tuntud Pariisi allilmaelu ja Pariisi mülgaste, Pariisi lõbumajade kõltside. Selle seltskonna niisugune jäädvuste on ju selles mõttes klassikaline flaneer tõesti, nagu seal lähebki, seda ise oli. Aga nüüd teisalt tema allegooriline sümbolistlik kunst ei ole mõneski mõttes traditsiooniline sümbolism, nii nagu me teame see toni Jon radooni või šamaani loomingust või kasvõi tema oma kaasmaalase Ferdinand Knapsi töödest, vaid mõneski mõttes dekonstrueerib ja isegi hävitab ropsama kunstis niisugusi vanu klassikalisi mütoloogilise süsteeme või meete. Ta ei võta naljalt üle üksikud tööd, on tal nagu klassikalise või Vana-Kreeka müütide ainetel või siis kristlikust mütoloogiast niisugusi traditsioonilisi motiive ta tegelikult tõsimeelselt väga harva nagu kujutab, analüüsib, mõtestab vaid kujutamisest ei saa siin juttugi olla, aga noh, pigem visualiseerib või analüüsid tõepoolest noh, kujundite kaudu. Aga Ta loob täiesti täiesti omaette, niisuguste tegelaste oma tähendab eetiliste tegelaste maailma. Selle tegelaskonna hulka kuuluvad näiteks suguelundid, kes, kes või mis siis pigem keskkonna, nad on isikustatud. Kes siis elavad tema töödes väga veidrat niisugust oma eluvennad võtavad vahetevahel täiesti fantastilisi, selliseid elusaid vorme, nii et tal on väga põnev nisugune oma mütoloogia, oma kujundite ring, mida, millega ta siis oma kastis opereerib. Kui palju ropsi loomingut siis ütleme, tema müstitsismi on mõjutanud siis ühtpidi tema rudeerituse, teisalt mölgastes liikudes kas ta oli tugev ka, ütleme siis meelemürkide hallutsinogeenide ka eksperimenteerida? No ma arvan küll, et ta oli tuttav vähemalt nende inimestega, kellel oli päris kindlaid kogemusi, selgelt kogemusi selle selles valdkonnas, muidu solvuvad näär, kui ta 1864. aastal Belgiasse saabus siis tuli ta tegelikult nagu näiliselt, et mul on selleks, et pidada loenguid kunsti ja meelemürkide suhetest. Nii et see oli kahtlemata nii pollari ja muidugi Caropsi maailma niisugune aktuaalne probleem. Aga Rubsi, kui käiagi seal näituseringi ja lehitseda kataloogi ja vaadata neid pilte, mis seal väljas on, siis on näha, et, et üks osa tema tegelaskonnast on ilmselgelt, et eelkõige naised, prostituudid, kes on joobes telleeriumis, nende pilte kui selline tühi, isegi kalk pilk tunnistab nagu sellest ja, ja sellest on muidugi Robsca väga Solmikul kirjutanud, sarmikas on, vist isegi ei ole kohane sõna on, ta on väga hästi kirjutanud, ütleme siis niimoodi väga tabavalt ja täpselt kirjutanud sellest, kirjeldanud neid naisi, keda ta kohtus lõbumajade hinnakirjad ees või mingis Pariisi kõrtsis või ka tänasest lõbumajas. Tähendab, need olid tüdrukud, kes olid ammu kaotanud lootuse. Tüdrukud, kes olid, olid kurnatud kes elasid viletsuses ja kelle õlle, niisugust kõhna ja tegelikult niisugust täiesti meeleheites nägu kattis veel selline elavaks, roosaks näo jumet muutev mink, mis kogu selle kuju muutis eriti lõikaks. No ma arvan, et äkki küsisite seda, et kas osa nendest töödest on sündinud ehkaa hallutsinogeenide mõju all, ma ei tea seda, aga mäletan, et laps ei vajanud sedalaadi stimuleerimist. Sellepärast et ta, ta oli nii valmis ja nii uudishimulik elama, kõike kaasa ja kõike kaasa tegema minu meelest nagu täiesti selge peaga ja ta oli ka valmis vastutust võtma, ta oli valmis seda kogemust kandma jaksas seda kogemust kanda, mille ta niisuguse eluviisi ja niisugust elu Kiistuste läbimisega siis nagu paratamatult kokku puutus või millele need kogemused, mille ta sai, et et mulle tundub, et ei, ma ei ole kindel, et ta neid ajas, aga, aga ma ei tea ju täpselt tema kirjades. Muide, Robson erakordselt hea kirjutaja, aga ta on selles mõttes nagu kunstiteadlasele ja mõnes mõttes ka kunstivaatajale suurepärane autor, et ta on väga rikkalikult oma loomingut kommenteerinud, temalt on säilinud umbes 3000 kirja, kusjuures need on aga elavad väga huvitavas keeles, aga kirglikult ja väga täpselt kirjeldavad nagu niisugused hästi sead sõnaga kirjad. Nii et neil on omaette juba nauditav lugeda. Tema loomingu mõistmiseks on siis ühelt poolt oluline teada ajastu ajalooliselu olulisi ja filosoofilisi taustsüsteeme, aga, aga vist üht-teist ka vabamüürlus, sest et kui palju tema looming on sellega seotud? Ausalt ütlen jaa, aga mida ma tahaksin sellel nagu sissejuhatuse jätkuks küll öelda on pigem see, et ma ei ole kindel, et topsi mõistmiseks on vaja tunda ajaloolist tausta, nii palju kui ehk ma siin praegu rääkisin, sellepärast et kuna rups ise esindab seda aega niivõrd hästi, siis piisab kohale minemisest ja te saate tegelikult nii mõneski mõttes selle tausta kätte. Ta on oma ajastu kroonika kriitik ja kui te lähete nagu sinna vabalt selles mõttes avatud meeltega ja võtate selleks piisavalt aega ja, ja võtate aega ka lugeda läbi, mis sinna kirjutatud, on vaadata tööd iseenesest üsna terase pilguga, sest nad on erakordselt mitmekihilised. Okson selles mõttes kõvavõitu, Kastnikat ta tööd on. Kuidas ma ütlen lausa füüsilised mitmekihilised, et tal on üks põhikujund või üks põhitöö, aga väga tihti ta joonistab või graveerib täis ka servad mitu korda trükid üle või siis ka lisab veelgi kirjalikud kommentaarid sinna juurde, nii et ta kirjutab, tal on nagu väga rääkimata sellest, et ta tööd on muidugi tähenduslikult erakordselt mitmekihilised, sealt avanevad kõikvõimalikud lood tõepoolest. Näituseformaadiga on ju alati see lugu, et inimesi ei saa lõputult tekstidega, vaevalt olulisem informatsiooniliin on ikkagi hästi teosed ise ja, ja noh, see toob eelkõige naudingut pakkuma, aga kuna on ilmunud kataloog sisse, on pisut põhjalikum ja seal ta on üsna hästi kirjutatud kataloog selles mõttes, et ka inimene, kes ei tea, nagu sellest ajastega Caropsist üldse midagi saab, saab üsna palju sellest teaduse. Selle sisutiheda ülevaate peale Mul tekkis kindlasti ka see küsimus, et kui raps kujutas elama vähemalt, ütleme siis kasvõi prostituute või kas siis tema teravus on siiamaani säilinud, ma eelkõige pean silmas tsensuuri, et kas teil on mingisugune vanusepiirang. Näitusel. Raps tundub tänapäeva vaatepunktist õige süütu sellepärast et seegi šokeerida, siis oli 19. sajandi vaata ja ilmselt ja sealgi tema sõpruskonda loomulikult mitte niisugust, ütleme kristliku moraali järgi elavat selle moraali vaimus nagu kasvanud inimesi või vähemalt inimesi, kes siis kasutasid seda selleks, et et ropsi kujundite maailma ja tema avameelsuse vastu võidelda. Tänapäeval kui on ju kõigile kättesaadavad imikutest alates kõikvõimalikud saidi internetisaidid ja kui Tiroseeritakse miljonites kõikvõimalikke pornoajakirju, on muidugi Roxy kujundite maailm erakordselt söötu, nii ma tahakski öelda pigem seda, et et mõnes mõttes on seesama niisugune tänapäeva Ahja levik Panaliseerinud Caropsi kasti maailma. Sellepärast et need inimesed, kes tahaksid võib-olla oma ehk juba suhteliselt täiskasvanud lastele piltlikult näidata, mis vahe on erootika ja pornograafia all, siis selle jaoks on küll nüüd see näitus äärmiselt sobiv koht. Loksi kehalisuse, erootiliste kujundite maailm on ikkagi väga statiseeritud maailmas mõtestatud maailm, seal on kõik need kujundid, erootilised kujundid, ikkagi inimese loovuse, kunstniku loovuse, käivitanud, tema vaimsed võimed käivitanud ja, ja loomulikult Ta, vähemalt ma usun, truck sarvest. Ta suudab seda ka vaatajates. Muidugi, me oleme kirjutanud uksele või õieti uksel juhtinud siis tähelepanu sellele, et muidugi sellele näitusele on reoutilisi motiive ja eelkõige nende inimeste jaoks, kes sinna sisenevad lastega võib-olla väiksemate lastega ja, ja kes oleksid siis lihtsalt hoiatatud selles mõttes nad vaatavad, kuhu nad lähevad ja et nad sealt võib-olla kõige tellikaatsematest piirkondadest siis juhivad oma lapsed mööda. Ma usun, et see oli igati hea välja juhatus, sest täna on eetris viimane saada ja sai vägagi kompaktselt kõik kokkuvõtted, mis puudutab konkreetselt ropsi näitust. Et suur tänu teile tulemast Sellega on siis selle aasta viimane Kunsveeerr lõppenud ja täna rääkisime kummust. Kõigepealt siis oli Maria-Kristiina Soomre meil külas rääkimas kumu auditooriumi tegevusest. Ja teisena rääkisime siis Tiina Abeliga helisse jään ropsi, näitusesteeruse surm. Järgmine saade kunstpunkte Erran eetris seitsmendal jaanuaril ja siis tuleb neile külla rei Aare, kelle näitus on juba avatud galerii saarte puu ja tõenäoliselt räägime ka 13. naril toimuvast ERKI moeshowst. Stuudios olid Aleksander saapaga. Karen Jagodin kuulmiseni kuulmiseni.