Kivisildniku jutlus number kuus. Ilmselt kõik, kes viimati telekat vaadanud või raadiot kuulanud on ühel või teisel kombel kombel saanud ebameeldivalt häiritud sõnumitest mis räägivad sellest, et riik nõrgestab ametiühinguid. Bussifirmad vallandavad palgaküsijaid, kavandatakse uut seadust, mis teeb tööliste tänavale heitmise eriti mugavaks. Ametlikud idioodid seletavad töötajate kottimise hõlbustamise vajadust sellega firmade elusid päästa. Tule alla happy. Kas meil on Eesti vabariik, mis hoolitseb oma rahva ja kultuuri eest või mingi kuradi äriettevõte, kellel on püha ainult kasum iga hinna eest. Kui ettevõtete elu päästmiseks tuleb tappa inimesi, haaran ma kirve järele. Riik on võtnud seisukoha, et firmade ellujäämine on tähtsam kui inimeste ellujäämine. See on öökimaajav seisukoht ja selline riik tuleb lõhki lõigata, saepuru täis toppida, põlema pista ja lõvid ette heita. Nüüd siis elame riigis, mis avameelselt tunnistab, et on asunud ettevõtjate poolele see tähendab, et ta on inimeste ja kõige inimliku vastu sest ettevõtted on ainult raha poolt ja kultuuri vastu. Ettevõtted on raha poolt ja perekonna ning laste vastu. Ettevõtjad on raha poolt ja looduse vastu. Loetelu võime jutluse lõpuni jätkata. Eks see ole ennegi nii olnud, et riik on ikka kõigepealt hoolitsenud küla kurnajate eest pangalaenu, võtad euros, et pank ei kannataks, kui kroon kukub. Riik sunnib sulle peale mingi pensionisamba. Riik lausa vägistab sind pensionisambaga, aga samas pankurid, kes selle samba raha taskusse topivad, ei ole kohustatud samba raha kasvatama ega säilitama. Sellised sitased riigid nagu Eesti, mis inimeste peale sülitavad, langevad varem või hiljem revolutsioonide mässude ja terroristide saagiks. Ses mõttes on tore lehest lugeda, et firma nimega Al-Qaeda peseb Eestis alguses väike rahapesu siis surra pesu ja siis üks hele laks. Paraku on revolutsiooni maine hetkel väga halb, ütleme otse välja, et revolutsioon ja riigikukutamine naut parasjagu näidatakse telekast kereerivat ja muid äpardunud riigi kukutajaid, vaatame neile näkku. Tegu ei ole just seksisümbolite ja mõttehiiglastega, pigem vastupidi, halva kvaliteediga revolutsionäärid meedias on kõige kindlam viis kompromiteerida revolutsiooni ideed ja enesestki mõista veel vesi peal. Lihtsameelsed usuvad telepastorite juttu ja lükkavad riigikukutamise põhjendamatult lähitulevikku. Aga teie olge kavalamad, ärge kuulake, Telebastraid, te kuulake hoopis orelipoisi plaati. Loominguline kollektiiv orelipoiss väljendub geniaalse helilooja Jaan Pehki isikus. Ja äsja valmis Eesti ajaloo kõige kõvema helikandja nimega 99. Kuna riigiasjad on sügavalt seal, kus te isegi teate neid olevat, siis keskendun ma edaspidi kultuurile. Kultuur on lahe. Eriti lahe on orelipoiss. Tegu on muusikaga, aga mitte sellise jamaga, nagu muusika tavaliselt on. Orelipoiss on hea poiss, kohe väga hea poiss. Esiteks lööb ta massiga orelipoisi, plaadil on sõna otseses mõttes 99 lugu. Palju tavalistel plaatidel laulan, ma tõesti ei tea, sest pole kunagi suutnud ühtki surmigavat terminaatorit Pärti A-rühma või meie meest lõpuni kuulata. Igal juhul ei ole suvaline eesti muusik võimeline pakkuma üle paarikümne loo. Kusjuures kõik nad on tüütud ja iseäranis nürimeelsed. Orelipoiss evast on vaimukas ja särav. Üks põhjus on kindlasti läbimõeldud tehniline lahendus. Kui laul on ainult 20 sekundit pikk, siis ta lihtsalt ei saa igavaks minna. Vaadake tavalisi muusikapalasid, mida nad endast kujutavad hulka põhjendamatuid kordusi? Orelipoiss ei korda ennast. Tavaline laul, olgu Eesti või Poola oma, ei tähenda mitte midagi. Sõnu küll tarvitatakse, lüürika on olemas. Aga see lüürika ei oma mõtet ega kanna emotsiooni. Tavaline laulu tekst on loomalik möödumine ei millegi poolest halvem ega parem mulliga ammumisest. Kui te mind ei usu, siis kuulake raadiot soovitavalt Elmarit või Sky plussi. Jaan Pehk on muuhulgas ka oivaline luuletaja, nii et teksti muresid võib ta lahendada vasaku jalaga. Aga lisaks tunneb ta ka teisi esmaklassilisi poeet näiteks Olavi Ruitlane contra Luitlase tekstidele on orelipoiss üksi loonud plaaditäie lugusid, millest mõned on isegi üle kahe minuti pikad. Tõeline eneseületamine orelipoisi poolt ja keegi ei saa öelda, et mees ei oskagi pikki lugusid teha. Väga hästi oskab, nii et oleme jälle kaarega revolutsiooni juures tagasi. Muusikaturg on meil sama mäda ja perversne kui riigiaparaat ja nagu näeme muusikas, käib selline revolutsioon, et kivi ei jää kivi peale. Pärt teie klassi selga. Orelipoiss põrmustab kõik autoriteedid, väärtused ja institutsioonid. Orelipoiss on eesti revolutsiooni peegel, hoiame teda kõrgele edetabeli tipus ja miks mitte ka müügitabelites. Kurjus ja lolluse jää valitsema. Lõpetan optimistlikult orelipoisi kirjakohaga. Kassa pede, tead, ma ei ole südamelt ja, ja kui aega jätkub, siis tapan su ära.