Tervist, kallid klassikaraadio kuulajad, stuudios on saatejuht Aleksandar Tsapov ja algab kunstisaade Kunzee ERR. Täna on meil külas kas härra nimega Andreas trossak, tervist. Tere. Kes on sedasama saadet siin veel mõned aastad tagasi juhtinud ja kes nüüd on ametipostil kaasaegse kunsti Eesti keskuses ja olen Andrease kutsunud stuudiosse kõnelemaks juba mõned kuud tagasi ilmunud raamatust nimega Eesti kunstnikud, kolm. Sina oled selle raamatu toimetaja? Küsiks siis, et miks ilmub meil see eesti kunstnike sari, et seda nüüd kolm raamatut. Et näib, et Eesti kunstnikud on vähemalt selle trükitud materjali osas küll nagu päris heas seisus, et kuskil me ei leia raamatuid Eesti bändid kolm või eesti arhitektid kolm, et miks kunstnikel see hea võimalus on saada ära trükitud pidevalt raamatutesse? Ei no aga miks ei peaks olema neil see võimalus selles mõttes, et ilmselt sellele küsimusele nagu vastama hakates tuleb alustada jällegi ajaloost, et kui kusagil 90.-te keskel selline ungari päritolu filantroop nagu shors või George Soros. Hilja ever miljardär, jah, aga filantroop siinkohal see on oluline, kuidagi moodustas endiste nõukogude liidu riikides sellise võrgustiku avatud fondide võrgustikku, mille eesmärk siis oligi ideoloogiliselt nagu julgustada või tiivustada või või anda tõuget sellisele euroopalikule, nüüdisaegsele kultuurile, siis ka see kaasaegsete kaasaegse kunstikeskuste võrgustik nendes riikides oli nagu selle selle poliitika vili. Ja ka see sari tegelikult omab oma algtõuget just nimelt 90.-te keskpaigas. Et kui me nüüd mõtleme tagasi, siis tol ajal oli see olukord nagu kunstitrükiste osas ikkagi hoopis teistsugune, et ilmselt nõukogude aja pärand noh, mis tol ajal oli kunstitrükiste osas ilmselt mingid maalikunstnikud, nende isikukataloogid ilmselt mõned graafikud, nende isikukataloogid, noh, paar-kolm asja, aga ei midagi sellist, mis ütleme, 90.-te aastate kaasaegse kunstielu kontekstis oleks olnud nagu just see nüüdisaegne või just see uus ja moodne tähendab ei olnud nagu sellist materjali, mis noh, oleks olnud asjakohane tol hetkel ja osalt sellisest vajadusest nagu võtta kokku just see, nagu see kaasaegne nagu selles tähenduses, nagu ta inglise keeles on see contemporary Aart eks ole, just nimelt kõige nüüdisaegsem kultuur, sellest vajadusest sündiski see sari Eesti kunstnikud. Ja selle sarja eesmärk ongi siis kõige ühemõttelisemalt, et lihtsalt tutvustada neid kunstnikke, kes on tegevad kes on olnud oluliselt, kes tegelevad just kõige laiemas mõistes kaasaegse kunstiga sealjuures siis nii nagu selle modernistliku kunstiga, mis on nagu 20. sajandi kunst kõige laiemalt kui ka siis nagu need uuemad tuuled nii-öelda. Et läheme jälle ajas natuke tagasi, aastal 98 ilmus selle sarja esimene köide Eesti kunstnikud, üks praeguseks siis seda enam eriti Eesti raamatupoodide lettidel ei ole saada, see on see on kadunud, läbi müüdud, ilmselt tiraažid tol ajal olid ka väiksemad, siis läks aastakest paar mööda. Aastal 2000 Ta ilmus sarja teine köide, mida kajale saada ärritena, mida tegelikult on saada, olen kontrollinud, viimasel ajal on ikka saada seda küll, et see millegipärast ei müünud nii hästi, kui, kui esimene köide müüs. Ja siis olid tühja maad vaikust, kuigi ma mäletan ka ise, et kui ma lugesin kunagi üliõpilasena seda Eesti kunstnikud kahte, siis ma mäletan selle eessõna ja selle eessõnas hõigati välja küll, et varsti-varsti teeme, teeme kolmanda köite. Aga jah, et ma ei oska nagu kommenteerida, mis põhjustel on võtnud nagu aega kaheksa aastat, kolmas köide tuleks, aga nagu kolmas köide on ka need tulnud. Ja noh, selles mõttes su küsimus on nagu täiesti asjakohane, et antud ajahetkel võib-olla tõesti sellist nagu täiesti ainult puhtalt tutvustus funktsiooniga raamatut võib-olla ei olekski tarvis. Aga sarja mõõtmed omandab ta kindlasti kasvõi tänu sellele, et Eesti kunstnikud, kolm oli tegelikult selle asutuse uue juhataja Johannes Saare üks nii-öelda valimislubadus, et nagu poliitikud annavad lubadusi, et inimesed hääletaksid nende poolt valimistel, nii oli ka tal oli valimisplatvorme ütleme niimoodi jah, et siin läheb jälle jutt raamatust hästi kaugele, aga antud juhul on see nagu oluline, et et kui valmis Eesti kunstimuuseumi uus hoone KUMU siis põhjustas sellise väikese rahvaste rände selles pisikeses kogukonnas, mida me nimetame noh, Eesti kunstikriitikud ja Eesti kunstiteadlased spetsialistide ring, mis on hästi kitsas, seal hakkasid nagu inimesed liikvele nüüd üks selle rahvaste rände tulemusel ei see, et Sorosi keskuse ehk siis kaasaegse kunsti Eesti keskuse endine juhataja Sirje Helme siirdus kumu direktressiks ja korraldati konkurss uue juhataja ametikohale, siis kaasaegse kunsti Eesti keskuses. Ja Johannes Saar seal kandideeris ja tema valimisteks platvormis siis see Eesti kunstnikud kolm või õieti selle sarja jätkamine mis, nagu kunagi juba seal 90.-te teises pooles oli välja hõigatud, et son sarise peab jätkuma. Et see oli tema valimisplatvormis nii-öelda sees, et see kolmas raamat tuleb. Ja kui ta sai juhatajaks, siis oligi tema ainuke mure see, et leida mats, kes selle raamatu ära toimetaks. Teeks musta töö ära ja meil oleks nagu uus trükis. Ja antud juhul siis selleks toimetaks asusin mina. Ja noh, see ongi nagu minu positsioon selle raamatu puhul, et ma olen nagu läbi kivide kändude üritanud ütleme siis, poolteist aastat on võtnud selle raamatu tegemine aega saada nõusse erinevaid kunstnikke, erinevaid kunstist, kirjutajaid, saada kokku pildimaterjali ja noh, see ongi nagu moodustanud minu igapäeva, ütleme viimased paar aastat. No ma ei saa üle ega ümber küsimusest, et ka samuti ma räägin suht nagu üldistes aja terminites, et mõned aastad tagasi ilmus ka raamat see 22 pluss, mis karistas noori eesti kunstnikke, et kuidas selle väljaandmine mõjutas seda väljaannet, seda eesti kutsikat kolme. Aga ilmselt aus vastus oleks, et absoluutselt mitte, et ilmselt ma arvan, et see on tegelikult selline Eesti väike raamatuturg ja ka erialase kirjanduse turg, mis nagu tingib täiesti loogiliselt selle küsimuse, et kas üks raamat mõjutab teist aga nagu kina loogilises mõttes mõttes mitte eriti, sest nagu ma ütlesin selle raamatu kolmanda köite juba see valikuprintsiip, et mis kunstnikud sinna lähevad et juba see valikuprintsiip oli ühte jalga pidi selles situatsioonis, et kui juba sarja alguses on välja käidud see klausel, et me tutvustame Eesti kunstnike ja me tutvustame tegevkunstnikke ja need, kes on need eks leidnud tutvustamist esimeses või teises köites, et need ei leia tutvustamist kolmandas köites, olgugi et aeg on vahepeal läinud nagu aastakümne jagu edasi ja kunstnikud on nagu teinud absoluutselt, et noh, täiesti suuri kannapöördeid oma loomingus. Et noh, see valikuprintsiip pigem lähtubki sellest, et me tutvustame kunstnikke, kes ütleme, oleksid pidanud olema kolmandas köites juba aasta 2000 2001 2002 2003 2004 seisuga ja siis lisame neile nagu värskemast kunstipildist veel selliseid noh, just nüüd esile kerkinud nimesid, aga kui ma meenutan nagu seda 22 pluss kunstniku raamatu kontseptsiooni, siis minu mäletamist mööda Karin Laansoo selle koostaja tahtis teha jah, just sellise nagu verivärske kunsti ülevaate, et ta ei tai kogunud kokku kunstnikke, kellel oleks selline märkimisväärne karjäär selja taga, ta kogus ikkagi kokku kunstnikke, kelle kohta võib öelda ühisnimetajat, nad olid lootust andvad tol 2005. aastal. Et nüüd selle eesti kunstnikud, sarja printsiip on ikkagi olnud see, et olla ka osaliselt nagu selline ajalooraamat, et võtta ikkagi kokku sellised tegelased, kes nagu ennast on defineerinud kunstnikuna, kes on teinud ikkagi rohkem kui üks, kaks näituseprojekti, kellel on see soov olla kunstnik selles mõttes ta on nagu noh, ajalooraamat ka. Et 22 pluss minu mäletamist mööda oli ka selline nagu selline kunstiülikooliraamat, et seal on sees kunstnikud olid akadeemias õppinud kes olid enam-vähem nendel aastatel, kui see raamat välja tuli, teinud seal oma diplomitööd ja nii edasi, et Eesti kunstnikud kolm on, et natukene laia pilgulisem ütleme niimoodi, et tõsi, et seal on näiteks selles kolmandas köites on näiteks üks noor maalikunstnik no näiteks Tõnis Saadoja, kes on teinud vist umbes kolm-neli isikunäitust, no mitte eriti palju, et ta võiks ka nagu kuuluda sinna 22 pluss, eks ole, raamatukategooriasse teisalt on Eesti kunstnikud kolmes ka Ülo Õun, kes uuendas eesti skulptuuri kusagil seitsmekümnendatel aastatel päris jõuliselt või Vello vinn või Vello vinn, eks ole, hoopis sellised pigem nagu modernismi ajaloo seisukoha pealt olulised nimed. Aga kelle kohta tõesti ei ole nagu varem olnud, et sellist nagu kunstiajaloolist teksti saadaval meie raamatulettidel, et ta on nagu hoopis ta ajaline skaala, mida näiteks kunstnike raamat haara panna aastakümneid, eks ole, et me räägime 22 pluss siis seal on, ütleme, paari aasta ülevaade, noored Eesti kunstnikud, värske veriturul, aga eesti kunstnikud, kolm seal on kolm aastakümmet lendlevalt kokku võetud. Ma küsiks nüüd ka võib-olla pisut ootuspäraselt, aga digitaal Algne versust nagu trükitud, et kindlasti ei kuulu kaasaegse kunsti keskuse ülesannete hulka mingisuguse avaliku digitaalse tutvustama andmebaasi koostamine või kus siis oleks needsamad kas või esseed siis hulka lisatud, aga samas kas on see jutt kunagi keeranud, et seesama formaat võiks nagu internetti kolida? Ei, seesama mõte on tegelikult isegi aasta plaanides kirjas ja sellel on isegi finantskate olemas. Et tõepoolest see kunsti keskuse kodulehekülg mida on nüüd siin aasta algusest kõvasti kõpitseda apteiditud, nüüd lähimas tulevikus peaks sinna ilmuma Kalfabeet Eesti tegevkunstnikest, Talfabeetilised, seal lihtsalt otsid mingi kunstniku kohta infot ja eesti inglise keeles, nagu saad selle info, et just selle nagu andmebaasi seeme ongi see Eesti kunstnikud, sari kas koos mõningate reprodega? Jah, tähendab see ongi asja mõte, et kunstnike raamatus neid reprosid mõistetavatel põhjustel natukene vähe, et me pidime piirduma sellise kirik keset küla loogikaga, et me võtame ühe kunstniku, kes on seal tegutsenud, ütleme aastakest kuni 30. Ja me lubame tal valida loomingust ainult, ütleme 10 reprot. Et seal loomulikult absurdne, et et see pildipank, mis selle raamatu tegemise ajal kogunes, et seal nagu natukene suurem kui see, mis, mis raamatu lehekülgedel näha on. Et selle veebipeegelduse mõte siis tulevikus ilmselt ongi anda natukene rohkem isegi infot kätte, kui, kui seda saab raamatukülgedelt. Ja samas töötakse potentsiaalse promomaterjalina, ütleme teie välispartneritele või teie suhtlus nagu välismaiste institutsioonidega, kuhu te justkui Eesti Kunstnike aitab viia, ei ole sellisel nagu baasil. Nojah, ja ei, et sellele küsimusele ma ei saa nagu üheselt vastata, et et nagu ma ütlesin, selle projekti. Miinuseks nüüd kaasaegse kunsti Eesti keskuse välissuhtluse teemal on see, et ta on ikkagi suuresti tagasivaateline. Mis puudutab keskuse aktiivset välissuhtlus, siis pigem tegeleme kunstnikke ja kes on nagu oma karjääritõusujoonel, et neil on võib-olla see üks, kaks projekti, on aga kolmandat, neljandat, viiendat ei ole. Et Meil ei ole väga palju tarvis oma välispartneritele tutvustada näiteks Jaan toomikut, kes oli teises köites. Ei eksin, Jaan Toomik oli esimeses köites ja meil ei ole ka väga palju näiteks tarvis tutvustada kunstnikke, kes olid kolmandas köites nagu, ütleme, Mare Tralla või Kai Kaljo, Mark raidpere, ühesõnaga, nad on juba nagu ennast sisse töötanud sellel areenil. Aga jah, et sellise nagu andmebaasina või sellise noh, nagu taustana on need nimed nagu äärmiselt olulised ja just see aspekt on ka oluline, et nad oleksid nagu veebis kättesaadavad. Sest varrastana nagu seda inimlikku faktoreid, et kui väliskuraator läheb mingisuguse institutsiooni kodulehele. Ta küll otsib sealt jah, seda värsket verd, ta otsib alati sealt seda värsket verd. Aga ta ühtlasi tahab ka näha, et kui pikk on see ajalugu, kui, kui kauaaegne on see nii-öelda see kultuur selles konkreetses kohas, kus ta on seda värsket verd läinud otsima. Et selles mõttes jah, et, et see on nagu äärmiselt oluline, et et kodulehel oleks meil näidata kui kunstnikud, kes noh, tegelikult ei vajaks isegi professionaalide ringis tutvustamist. Rääkides nüüd sinu toimetaja poolest, et mis põhimõtteliselt saalisid kunstnikud ja kuidas sa viisid nad kokku nende kirjutajatega, ehk siis mis oli selle aluseks, kas selline professionaalne raamistik, et kui meil on, ütleme, üldistame, et feministlik kunstnik, siis temast võtame me kirjutama kunstikriitiku, kes kirjutab ka feministliku Haldowniga? Siin on vastus hästi lihtne, tuleb haarata raamatu tiitellehte, kus on kirjas, et raamatu koostaja on Johannes Saar draamatut toimetajana Andres troossek. Mida see tähendab, see tähendab seda? Johannes Saar institutsiooni juhatajana on vastutav selle valiku eest. Tema on nagu see lõplik instants, kes pidi kinnitama niisiis kunstnike nimekirja, kui ka siis selle kirjutate nimekirja. Nüüd nagu ma juba eelpool seletasin, siis see, miks oli see tema vastutada just sellepärast, et oleks kindlustatud mingi järjepidevus just nimelt arvestades esimest osa ja teist osa nüüd ütleme, kui mina oleks olnud selle raamatu toimetaja ja koostaja, siis ma arvan, et see tulemus oleks olnud mõnevõrra erinev sellest, mis praegu raamatuletil saadaval. Et ma arvan, et Malex paar-kolm inimest vahetanud välja ja asendanud hoopis teiste nimedega, aga see ei ole lihtsalt antud projekti sisu. Selles mõttes on see vastus nagu hästi lihtne. Nüüd kuidas ma oskan kommenteerida nagu nende kirjutajate kunstnike suhet? No mõnes mõttes on see raamat ju ülevaade kirjutajatest, et kes jooksvalt loeb eesti kunstiajakiri nii palju, kui meil neid on Estonian art inglisekeelsena ja kunstee eestikeelsena või kes loeb jooksvad kunstikriitikat viimasel ajal eesti üldisemas pressis on see kunstikriitika küll nagu täiesti ära kadunud, aga aga kes nagu tunneb huvi selle valdkonna vastu siis nendele on need kirjutajad kõik enam-vähem ikkagi tuttavad. Et see raamat võtab ka kui tegelikult tahtmatult selle seisu, mis on see kunstikirjutus Eestis, ütleme 2007 2006, et mis seis on? See on nagu üks, üks aspekt, teine aspekt on see? Jah, loomulikult kui meil on kunstnik nagu Mare Tralla, kes on täiesti selgelt defineerinud feministliku diskursusesesse kuuluvana, siis loomulikult temast võiks kirjutada kriitik, kes on samu lähteteksti uurinud, kuid ema. Ja antud juhul oli see isik Katrin Kivimaa, kes tõepoolest on ka Trallast kirjutanud juba 90.-test peale, nii et noh, täiesti asjakohane inimene, et, et siin ei olegi nagu küsimust, et äkki ma võtaks mingi võõra pilgu või või tekitaks mingi mingi nihke. Et miks mitte, et kui olukorras, kus Mare Trallale ei ole isikukataloogi kus tasavennast representeerid ainult oma isiklikul veebilehel miks mitte kasutada võimalust ja lasta siis tema ihu kriitikul temast kirjutada üks selline kunstiteaduslik ülevaade, kõik teosed, mis ta on teinud, analüüsida neid, kuidas nad paigutavad Eesti konteksti, kuidas nad paigutavad rahvusvahelise kunstielu konteksti, miks mitte teiselt poolt. Kahjuks Eesti ei ole vist nii suur, et siin oleks võimalik selline situatsioon, et igal kunstnikul on oma ihukriitik. Et see raamat baseerub suuresti sellisel Tšatšova Saari mudelil võivasarilikule ajalookirjutusele. Et väga tihti tuli ette ka olukordi, kus meil oli kunstnik, kellest oli otsustatud siis Johannes saare poolt, et temast peaks tulema artikkel sinna raamatusse. Ja siis me lihtsalt otsisime talle kirjutajad. Ja näiteks väga hea näide on, on kunstnik Kiwa kes no ütleme, tavalugeja jaoks või tavahuvilise jaoks seostub täiesti ühemõtteliselt 90.-te aastate kunstistseeniga ja kellest kirjutaja võiks siis olla nagu loogiliselt, kas, ütleme, Anders Härm või siis Hanno Soans, tema hea sõber või siis noh, kes iganes, kes tollal koos nende kunstnikega esile kerkisid. Et antud juhul see ei olnud eesmärki, otsisime kedagi, kedagi teist ja me leidsime näiteks naera taidre, kes on Kivast ikkagi aastaid-aastaid noorem ja kellesse ka noh, Kiwavist kuuldavasti alguses suhtlus sellise väikese skepsisega, et kes on see noor tibi, kes tunneb minu loomingu vastu huvi. Aga noh, tõesti vabandage väga, aga ükski Kiva nii-öelda ihukriitik ei oleks suutnud niivõrd head teksti produtseerida nagu nagu produtseeris, noor kunstiteadlane, noore tai. Kes on saanud ka mõned aastad tagasi tegelikult ju preemia, kui noore kunstiteadlase preemia? Ja absoluutselt, aga antud juhul on, on see nagu oluline katse või noh, minu enda kui toimetajaks oli see oluline katse, et olukorras, kus kunstiteaduses räägitakse pidevalt selliste klassikaliste meetodite kriisist et selline lihtlabane ajaloo kirjutas, et me kirjeldame teost ja me otsime viisi kuidas kõige lihtsamad kunstnikust rääkida, et see meetod nagu ei tööta, et on tarvis midagi keerulisemalt, on tarvis sellist marksistliku teooriat ja postruktuuralismi interdistsiplinaarsus, interdistsiplinaarset lähenemist, soovitakse meie kunstiteadlasele ja nii edasi ja nii edasi. Et sellises olukorras nagu tekitada selline katse või test olukorda, et me võtame kunstniku ja me võtame ühe, ühe noore lootustandva kirjutaja ja me ütleme talle täiesti selgelt, et palun ole hea ja kirjuta kunstnikust selline pasarilik, lihtne ja selge ülevaade, et kuidas see välja kukub. Ja tulemus oli nagu suurepärane ja siin raamatus on neid artikleid nagu jalaga segada, kus alguses nagu ei lootnudki eriti midagi, aga tulemus tuli tõesti suurepärane. Et ma isiklikult küll selle projekti lõpus võiks öelda, minust taastus natukene seda usku sellise klassikalise kunstiajalookirjutuse kui, kui mudeli vastu, et ma arvan, et see ei ole täiesti aegunud meetod. Et ma arvan, et, et sellist nii-öelda uuemaid tuuli igatsevad indiviidid võiksid nagu ära oodata, kuni meil tegelikult Onzewasaarilik ajalookirjutuse kiht olemas, mille peale saab siis ehitada selle postruktoralistliku müüte purustava kunstiajaloo, mis siis jänes oli selline 90.-te teema, aga lihtsalt, kui meil ei ole nagu, mille baasilt seda kaasaegse kunsti nii-öelda metatasandil kriitikat, et tekitada siis siis milleks nagu rabeleda, et et minu veendumus on küll see, et et Eestis on ikka tohutult palju kunstnikke, kelle looming kui oleks piisavalt huvitav ja huvitaks inimesi, aga just tarvis seda lihtsalt lähenemist, mitte seda, mis võib-olla inimestele nagu ülikoolides räägitakse, et et tehke võimalikult keeruliselt see tekst ja võimalikult kaasaegsel võimalikult kaasaegselt ja võimalikult palju Fuko ja kelle iganes tsitaate sinna, et ei ole sageli tarvis, et sageli on tarvis lihtsalt sellist rohujuure tasandil tööd, et siin on kunstnik ja mis tal on öelda ja millest, millest rääkisid tema projektid ja nii edasi. Äsja ilmus Eesti Kunstnike Liidu aastaraamat ja seal sa võtad kokku ka kaasaegse kunsti Eesti keskuse tööd vist. Jah, seda küll mõne sõnaga tähendab aastaraamatu formaat tegelikult ongi see, et inimesed küsivad eri kunstiinstitutsioonidelt, mis te olete möödunud aastal teinud? Need tõepoolest ma selle kokkuvõtte aastaraamatu jaoks tegin son ka täpselt sama kokkuvõte, mis on saadaval Meie keskuse koduleheküljel. Ja noh, sealt võib iga huviline lähemalt vaadata, kui nad rääkida, et või kasutada võimalust teha oma asutusele promo, siis ma pigem nagu loobuks sellest võimalusest, et teeme palju ja me oleme tublid. Me võiksime olla veel tublid, aga keda huvitab täpsemalt, see otsigu ülessisese info. See aadress peaks olema wwwtzeetseeaa punkte, täpselt veel niipalju siis küsitakse, et kuna te olete selline eesti kunstnikele mõnes mõttes sellisega mänedžer kliendi ees, kuna te aitate neil suhelda välismaailmaga. Et sa käisid vist ka Jaan Toomiku asja seal avamisel Riiga Arts Peissis lasteaiatööle, kuidas see oli teatavasti kaasaegse kunsti Eesti keskusel, tuli ka pressiteadet. Jaan Toomik on võitnud tooberauseni lühifilmide festivalil auhinna oma tööga, mis oli tema viimasel isikunäitusel. Ei no mis toomikust rääkida, toomikul läheb väga hästi, selles mõttes on ta nagu hea näide ühest kunstnikust, kes on üheksakümnendat aastat lõpust peale juba selle keskuse abiga nagu eskaleerub rahvusvahelisel areenil ja päris jõudsalt, et tal on ikka iga aasta mitu-mitu-setu grupinäitust, kuhu ta kutsutakse osalema ja nii edasi. Et tõepoolest Riga Art Space siis oli ja on ka praegu ta on vist juunikuu alguseni on avatud Toomiku isiku väljapanek, nüüd see ei ole küll jah, ma pean tunnistama, Kunstikeskuse praktikas eriti levinud. Et nende eesti kunstnik lähekski kohe välisriiki ja teeks selle isikunäituse. Et ilmselt Jaan Toomik kuulub nende meeldivate erandite hulka ka, kelle isikunäitust meil oli jah, nagu rõõm kaadri tagant kaasa aidata või kaasprodutseerida. Aga tõepoolest, Riga Arts passis olev väljapanek, mille kuraator on java kulakova võtab siis kokku Toomiku viimaste aastate videoloomingu peamiselt. Ja seal on tõesti näha, aga see lühifilmida Eesti vaatleja mäletab Kunu isikunäituselt armulaud inglisekeelse pealkirjaga. Com juuni on. Ja tõepoolest hiljuti teekeskus saatis sellesama sama lühifilmi konkureerima ka Ober-Hausi lühifilmide festivalile, see on üks vanimaid sellel laatasid festivale maailmas ja üllatuslikult see, see film leidis selle äramärkimist. Et sellest on ainult rõõm. Aga jah, et samas on muidugi kahju et jällegi ilmselt Eesti väiksuse tõttu, Jaan Toomik on üks, üks väheseid kaasaegseid kunstnikke, kes on tõesti jõudnud ajada kokku selle raha ajada kokku selle ajupotentsiaali, et teha näiteks noh, selline päris film. Sest kui me vaatame nagu turisti pilguga ringi, siis see on tegelikult ju päris levinud praktika ikka. Et nii mõnigi kord, kui me läheme näiteks Veneetsia kunstibiennaalile või mingile välisüritusele, mis on selline suur ja prestiižne, siis nii mõnigi kord me näeme seal olukorda, kus ütleme, kujutava kunstniku taustaga isik käitub kui filmirežissöör, ta on produtseerinud mingi filmi. Olgu see siis tõesti kas 12 minutit, 15 minutit, pool tundi, poolteist tundi, et see on tegelikult hästi levinud. Ja see nagu tekitab kontekstis laati võõristust, et mis nüüd Toomik, maalikunstnik, videokunstnik ja nüüd teeb filmi, et kuhu see film kõlbab. Aga noh, kes vähegi on reisinud, see saab väga hästi aru, et see on lihtsalt osa osa sellest üldisest trendist, et isegi mõtleme näiteks naabermaa Soome peale. Ei, sahtila üks tuntumaid kaasaegse kunstistaare neil üldse ja vaatame puhtformaalselt, mida ta esitab festivalidele, kõikjale üritustele, need on sisuliselt väga professionaalsed filmid. Et see ongi nagu see vastus. Aga hea aitäh tulemast, Andres trossek kaasaegse kunsti Eesti keskusest, aga palun ja soovime meie keskusele siis edu, et nad suudavad ikkagi neid suhteid soojas hoida välismaailma ja Eesti vahel. Tänases saates kunst R oli meil küla Sanders trossek kaasaegse kunsti Eesti keskusest rääkimaks raamatust Eesti kunstnikud, kolm, mida te saate loomulikult osta raamatupoodidest. Ma tahan jälle eetris nädala pärast ja kel soovi, saab seda järelkuulata ja alla laadida leheküljelt www punkt klassikaraadio. Mina olen saatejuht Aleksander saapav ja teiega kuuleme juba järgmisel nädalal.