Kunstpunkt R. Alustame kuntsisaatega, kunst r ja kõigepealt räägime täna paremast eesti kunstist, nimelt on meil stuudios Anders Premia Hanno Soans, kes on kureerinud näituse uus laine, 21. sajandi eesti kunstnikud näitas nüüd õnnelikult avatud kunstihoones, aga kui avamisest alustada, siis kuidas avamine läks selles, et mul tekkis veel, et sügisel, kui sina käisid meile rääkimas pronksmehest kunstis, siis nüüd just sattus väga Dormelisele peale see avamine, et kuidas läks. Üldiselt läks õnnelikult, et me avamiseks targu tagavaraks varatud alkoholi manustatud rahvas hakkas juba kogunema nagu kunstiette, et vaadata väljakul toimuvat rfomandsite, siis parasjagu toimus just politseihaarang, need karjuti meilegi paar korda seest tantsu raade, siis järel tuli politsei, kes tahtis ka meile juba kaigast anda, nii et aga õnnestus nagu taganeda kunstihoonesse lahinguväljalt põgeneda tagumise ukse kaudu. Selles mõttes võib öelda, et läks korda, kuigi jah, et pronks 1000 õude show avamistesse ja olnud osa külastajatest ripuvad aknast välja vaadata üldse pilte. Kajastus oli enam-vähem, et me saime just ühele poole või noh, hakkas nagu saama ühele poole, et kui läks nagu tugevamaks madinat, meeldivat elevust. Te olete näitust nimetanud uue laine näituseksid, mida see uus laia tähistab. Tähistab mingit seltskonda või? No tegelikult on, on sellega siis selline lugu, et kuule ma selle näituse nime panin, siis ma vist peaksin oluline kohustatud seda säilitama. Uus laine või New Wave inglise keeles on selline termin, mida siis kasutati 70.-te lõpu kaheksakümnendatel alguse popmuusikas siis iseloomustamaks neid bände, kes tulid peale pulki hoolitsele seeniga seotud justkui sealt nagu pärit, aga noh, samas oli seal ka midagi midagi. Et noh, ma arvan, et siiski võib nagu mingisugust paralleeli tõmmata sellesamaga, et noh, see üheksakümnendad kehtestasid mingisugused oluliselt teistsuguse kunstirežiimi meil siin Eestis nad olid jõulised, Lähevad pidevalt esilad, laamendasid, karjusid, kehtestasid oma oma nagu kunstitõdesid üks valjema häälega kui teine ja siis järel võib-olla tundus, et see nii-öelda uus laine või järgmine laine ta märksa vaiksem, ta ei ole nagunii tormakas ja nagunii lärmakas ei tee nii kõva kära ja ta tuleb nagu vaiksemalt ja ta tuleb nagu mitmest suunast ja ta on hästi hajus. Ja ta on hästi mitmekülgne, hästi raskesti hõlmata. Võib-olla selle paralleeli kaudu ma siis nagu defineeriks seda, seda uut põlvkonda on kunstitulnud mitte nagu selliste radikaalsete manifest idega või telekas, noh ütleme telekas rindade näitamisega või öeldes shit, eks ole, nagu Sex Pistols vaid pigem noh mingisugust sellist intellektuaal, varasemate pretensioonide kavadest nagu ka uue laine muusikat 80.-te aastate alguses peeti siis mõnevõrra intelligents oleks kui, kui punki. Aga noh, see on muidugi vaataja otsustada. No üks on selge, et ta ei ole ühelt poolt ei ühte seltskonda, aega, aga ühte loomismeetodit ühele seltskonnale või ühele loomismeetodile taandatav. Et nagu Andres ütles, et need on nagu seinast seina mina ja erinevatest väikestest mikrostseenidest pärit need kunstnikud ja, ja see võib-olla ongi huvitav, et Nad ei ole suures enamuses endale ise seadnud seda eesmärki nagu koosmanifesteeritult välja tulla, aga samas noh, just nagu mingid märgid on paar viimast aastat, et just nagu tahaks seda nagu kokku võtta, mis need kahe tuhandendad siis eraldiseisvalt on? Ma arvan, et esimene, selline osaliselt sama seltskonnapõhine kui meie näitus asi, mis siis välja tuli, oli see 22 pluss noored, noorte kunstnike raamat ja noh, praegu lihtsalt tundub, et tänu sellele, et kuidagi korraga on, on veel neid noorte näitasid, et vajadusena õhus. Ja ilmselt tänu sellele, mis siin nüüd 26 27, aprill toimus kogu see kontekst või, või kunstiootuste, Horisont või mingisuguse perioodi, noh, nagu üldiseloomustavad karakteristikud on, ma arvan, et oluliselt muutunud ja ja ootamatult tundub, et see kunst, mis paratamatult on nagu võrreldes 90.-tega vaikse ajakunst nagu juhtumisi õige aeg mingite vahekokkuvõtete tegemiseks ilmselt kuigi ei tea, ei tea, saab ja kas ja kuidas see kunsti mõjutab, aga mingi üldmeeleoluna kindlasti, et vaevalt jõudsid mõelda, et oleme elamus igaval ajal, kui juba läkski juba päris huvitavaks, et jah, võib-olla siis selle ütleb, et siis see näitusel sellise igava ja kokku mis siis kunstis kunsti. Ma arvan, et seejuures on huvitav, et tegelikult me ju ise tahtsime teada saada, me tahtsime endale huvi tekkinud, et kogu aeg räägitakse kõigest, millest räägitakse, räägitakse 90.-te kaudu, et siis oli nii, on ju justkui sellel kunstil, mis teiste maailmajaod ja 90.-te just justkui nagu nii-öelda nullindatel ei olekski mingisugust, nagu oma minateadvust. No aga samas nende minu arvates tulebki just väga tugevalt välja vastuolus 90.-tega, et just seesama, et nad on rahulikumad, et kas see on nagu teatav selline siis enesekindlus või enese rahulolu või, või kust see tuleb, mis generatsioonilised peaksid need olema ikkagi valdavalt ka need kunstnikud, kelle lapsepõlv jääb veel ikkagi nõukogude aega. No tegelikult ma pean ütlema, et mina oma üüratud naiivsuses peaaegu et heie Treierlikus naiivsuses tähendab no minu jaoks tuli tohutu üllatusena see, kui ma ühel hetkel eelmisel aastal juhendasin ühte kursust ja seal oli siis selle kursuse raames konkreetselt läbinud praktilist osa vis läbi. Marko Laimre tekkis üks teos, mida seal näitusel ei ole praegu aga see oli üks Liisi eelmaa video, kus ta siis käsitles nii-öelda oma lapsepõlve mälestust laulgust revolutsioonist ja selle tegi huvitavaks nii-öelda fakt. Et tema peas absoluutselt olid segi läinud, tähendab siis Edgar Savisaare ja Jason Donovani nagu kuvandit, eks, ja siis ta oligi pannud seisund, Olav oli pildi sinna kleepinud ilusasti nagu tüdrukud ikka teevad või kirjutanud sinna alla Edgar Savisaar, et ja sellel sellest teemal oli ta siis teinud teosel ja, ja noh, minu jaoks tuli see täieliku üllatusena see Ta ongi tulnud nagu peale põlvkond, kelle jaoks nagu laulev revolutsioon ei olegi midagi nagu absoluutselt iseenesestmõistetavad. Et nad ei ole seda nagu noh, tegelikult nagu läbi. Ma saan aru, et neil on nagu suhteliselt hämar mälestus sellest kõigest. See on jõudnud juba, ütleme, magistratuuri lõpetanud ülikooli ja öelda tuleb tuleb kunsti ja ma arvan, et umbes sellest äratundmisest nagu sai vähemalt minus alguses sellega esimene mõte, et et vist oleks vaja nagu hakata nullildate kunstist rääkima eraldi 90.-test. Ma tooksin ühe tsitaadid ta tükk aega näitust, kus oleks olnud nii pikk saatetekst kui, kui teil, et ma ei tea, kas te kardate, et muidu jääb see asi kuidagi arusaamatuks, aga sindajate õnnet meile näib, et noor eesti kunst on mitmekülgsem, orgaanilisem, tehniliselt küpsem ja intelligentsem kui 90.-te põlvkond samas vanuseklassis. Et võib-olla kuidagi kommenteerite seda väidet, mis küll nagu niimoodi kokkuvõtvalt selle teie mõte. Me ei taha seda, et võib-olla see tekst ei ole ka mitte mitte nii sellepärast, et et ehk siis muidu jääks arusaamatuks, aga, aga ma arvan, et see on mingi mingi gümnastika enda jaoks ka, et endal oleks kõik selge. No selge see, et kõige olulisem mõjutaja, ma arvan, on sealjuures see, et, et kõik, kes nii-öelda üheksakümnendatel hakkasid ootamatult mingisugust isiklikku ambitsiooni või otsuse või juhuse läbi nagu moodsat kunsti tegema, võtame Põltsamaa tüdruk Mare Tralla või noh, et esimesed kaks aastat käis rahvariietes ja maalis mingisuguse tasside peale lilli, kummalisi asju ja siis ühel hetkel käis mingisugune klõps. Ta teadis, et ta peab hakkama nüüd tegema midagi muud. Aga tegelikult kogu nagu tugisüsteemi või, või noh, see ei olnud koolis automaatselt nagu programmi osa või tegelikult nagu tugisüsteemid, kõigeks selle jaoks nagu puudusid. Ja ma arvan, et, et seetõttu ka lõid ütleme läbi sellised tugevad ja värvikat enese kehtestad tüübid, et see on kindlasti praegu suures osas erinev ja teine asi, ma arvan, lihtsalt ootuste horisondist, et olgu sul varuks ükskõik milline nagu kübaratrikk, et see, mis maailmas toimub, on, on praegu ka nii hästi kättesaadav. No ma vaatan, kas või mingisuguseid noortetüüpide teadlikkus mingitest bändidest või, või, või kasvõi mingitest perfomance idest või täiesti täiesti mingites totaalse kunstile väärtustest, et kuidas see ütleme siiski suhteliselt nagu vahetu kogemus kuskilt juubide ja ma ei tea, mis kanalite kaudu on noh niivõrd elementaarselt käes ja nende enda kujundamise osana nagu kogu aeg varnast võtta seda, seda, seda kõike üheksakümnendatel ei olnud ja see on väga olulise mõjuga ja ükstakõik, mis kübaratrikki sa nagu praegu kunstis teeksid, selge see, et see ei paigutaks kogu kunstiväljal jõudusid ümber, järelikult ilmselt keegi ei mõtle enam sellises režiimis, et ma tulen ja avastan teile nüüd täiesti uue maailma ja tehke minu jaoks nagu poodiumil koht, mis on nagu 50 meetrit korda 50 meetrit. Palun palju punast vaipa ka. Et võib-olla võrdluses nullindate alguse ja, ja praeguse hetkega tundus alguses Tallinna siinis olevat hästi palju sihukest, et mina siin olen nüüd kunstnik, vot niuke superstaar. Ma olen sellist nagu egolaksu peal töötavat asja. Võrdluses praeguse näitusepaketiga viimase paari aasta Tartu asju, siis see on väga erinev ja tegelikult on Tallinna siinisse ka nagu, nagu kaduma hakanud, see suhteliselt selline. Ma ei tea, see on ilmselt kolmanda järgu Kiva enesetunnet. Iva kolmanda põlve lapselaps on, ei ole, et me teda võib-olla esinejaid, et ma arvan, et kunstis siini sõda nagu olemas küll, et see vool oli lõputu tagasitulek sellise iha mingisuguste poplitoloogiate järele ja sedasorti autoripositsioonide järgi, mis garanteeriksid kohe tee kõigi eestlaste eludega. Noh, mis eestlaste kõige elutuppa, et ta on olemas, aga ma arvan, et ei domineeri või või vähemalt ei ole ta naguniivõrd relevantne. Kui ta oli võib-olla veel veel mõned aastad tagasi. Kui geograafiliselt vaadata, siis ongi põhiliseks punktiks Tallinn ja Tartu et Pärnu Non kratta seltskond on suht teadlikult, nagu ma aru saan, välja jäetud. Jah, ei, me käisime Non Kyoto näitust vaatamas ka, mis vähemalt osaliselt kannab sedasama nime, mida meiegi oma näitusele vanimaga. Sealt tuleme praegu siia saatesse. Et nad ei suutnud meid küll millegagi üllatada, et kõigil täpselt nii nagu me selles saatetekstis kirjutame. Et noh, see kunst paratamatult nii-öelda non kratta rühmituse ja kursi koolkonna keskne ja sellepärast, et nende nii-öelda juba aastaid 90.-te keskpaigast alates vähemasti varem on seal olnud nulg ratta Albaldoki mõju hästi suur. Peeter Allik on olnud seal maaliõppejõud pikalt, nii et noh, kõik öelda Pärnu kunstnikud maalivad nagu Peeter Allik ja teevad perfomance nagu nõngradhinud. Et loogilises plaanis on tegemist nagu mida siis lon kratta ja kursi koolkonda esindavad näiteks on ikkagi nähtused, mis kuuluvad 60.-tesse või veelgi kaugemasse aega, et et seetõttu oli see hoolimata efektsest, festist, mida meiegi omal ajal oleme hiljedenud võrdlemisi edukalt, siis kui edu edu eesmärgiks on pääseda meediasse. Noh, peale selle kaaperdatud näitusele ei ole neil nagu suurt midagi nagu lisada või et täpselt nii ongi, et seal ongi see Pärnu sürrealism väljas, noh, sürrealist oli kolmekümnendatel oluline või isegi vaata et kahekümnendatel võib-olla veel olulisem. Et sorry, vaan aga praegu nagu kuna meil, nende autor positsioonidega nagu midagi peale hakata, et võtab võrdlemisi nõutuks, seisad seal nende pilte. Meil oli selles mõttes sellest paketist mis, mis seal väljas mitega samade tööde näol, aga, aga mõtlesime Marianne Männi koomiksite peale. Läks vahepeal. Aga noh, koomiksiformaat ei ole ka kunstisaalis kõige parem esitada. Kui ei isegi ainus Pärnu kunstnik, keda me oleksime sinna näitusele võtnud, ei välja kur. Kui üritada mingit sellist üldistust tuua, lihtsalt et inimestel kuidagi ettevalmistust tekitada näituseks, et mis on siis laiemas laastus need teemad, millega Tartu ja Tallinna noored kunstnikud seal praegu tegelevad? Tartu puhul on, on meie jaoks siis ta oli nii üllatav ja meeldiv kogemus saada üle oma kõikidest vallase kompleksid, virila näoga me sinna läksime ja siis naerunäoga tulime tagasi nagu tore, et, et kõik see, mis seal niimoodi vaikselt on paaril viimasel aastal sinna ladestunud, et et kindlasti linnata ja Kelomess kindlasti seal. Erkki Luuk, Kalev, Kalevi ja noh, ilmselt Kiva muidugi ka sellest ei pääse üle ega ümber või mitte mingil juhul. Ka see, et, et seal on mingisugune eraldi niuke nagu tudenkonna publik, mida tegelikult noh, Tallinnas nii kurb kui see Pole siukest nagu spetsiifilist noort üldpublikut nagu või ei ole, kes suvaliste taladelt siis nagu kunsti või kultuuri ümber koonduks ja moodustaks jälle mingisuguse sihukese nagu huviliste massi. Paistab, et seal on. Ja see töötab väga hästi, see on sihuke kunst, mis on selleks, et seda näha, piisab vaid minna mingisugusele suvalisele Y galerii üritusele, leitakse. Ja sa näed neid inimesi. Et, et noh, need, mis meil hartast välja valisime, need asjad on enamasti sellisel muigel jutumärkides. Lastud silt Tartu semiootikud seda nagu hästi kirjeldab, sellepärast et need on tõesti hästi teadlikud igasuguse kunstilise teksti märgilisusest ja nad oskavad need ilmselgelt nägu läbi tajutud läbi mõeldud teoreetilised alused sinna teostesse ütleme nii tööle panna, et see ei ole teps mitte illustratiivne, nagu seda oli suhteliselt palju 90.-te sellised nagu teooriast inspireeritud kunstile. Siis on meil väikene Popi saalikene noh, tegelikult see ainult nagu markeerib seda, et see popp on seal ja ta on noh eestiliselt hästi-hästi laialt esinev, aga et mulle tundus, et, et see, mis meil tegelikult nagu välja paneme või panime sellest ütleme võiks öelda, et Eesti esimese sajandi kunstimeistrid on selline kontseptuaalse osa, et noh, ta on mingis mõttes kontseptuaalsed käigud, et Tõnissoo eelkõige aga ka Eevale Potkil Alvar Reisner, et noh, see ei ole päris selline nagu ihade maailma lõputu produtseerimine selles on, on veel mingisuguseid selliseid huvitavaid mõttekäike ja ja mingisuguseid lahendusi, et, et, et võib-olla sellist kõige puhtamat popi esindatud Ameerika vestleme selles popi kollektsioonis. Aga võib-olla selles mõttes, et, et me nagu seda üritasime harjutada endale selgeks teha selle, selle popi puhul, et no nüüd lõpuks on see popp seal nüüd on ta kunstis sellisel viisil, et tal ei ole enam eneseõigustuseks vaja vaja tagasi sinna Warholi juurde särkide ja öelda, et vau, mingi nii-öelda banaalne kujund on kunstigaleriis suures hüljes ruumis, et teda, see kõik on nagu vaatajate ootustest ära jäänud ja, ja kunstnikud selle peale ka ei mõtle, et see kopa muutunud selliseks läbipaistvaks, enesestmõistetavaks suhtluskeeleks noh, kes siis veel üks suur blokk on, meil, seal on dokumentalisti plokk. Et mingisugune nihe, mis toimub ilmselgelt dokumente 10 ja, ja dokumente 11 vahel, on selline kaasaegse kunsti üüratu huvi, sellise dokumentalismi põhistab dokumentalistika autoripositsioonide vastu. Noh, mis eelkõige siis väljenduvad videos videofilmide tootmises, mis noh, mida on võrdlemisi kerge teha, on seal suhteliselt odavad ja mis käsitleksid seda nii-öelda reaalsust meie ümber mingisugusest teisest vaatepunktist, kui seda teeb nagu noh, lisaks sellele ütleme 97. aastal konkreetselt pealetungi alustav nagu realitatiivi ja see soov seda reaalsust nii-öelda reaalsuse kujutisi noh jõuab ka mingis mõttes Eesti kunstini just nimelt väliskuraatorite kaudu, sellepärast et väliskuraator otsib tulles siia mingi kümnendivahetuse paiku, siis ta seda otsib midagi sellist, mis räägiks nagu lokaalsest mis räägiks nagu mingile eesti teemal mingist Eesti probleemist. Ja loomulikult ei leia seda, sellepärast et seda sellel hetkel Eesti Eestis ei ole ja ta pöördub selle leidmiseks siis nii-öelda alternatiivide poole, eks ole, uue peale tulnud dokumentalistid põlvkonna poole. Maimik, iraat, Kilmi. Hetkel nullindate alguses on kõige kuulsamad eesti kunstnikud, eks ole, esinenud Esto-TV esinevat kõigil näitustel praktiliselt et kunst, suutmata nagu iseeneses leida neid ressursse kaaperdab need kõrvalt. Aga praeguseks hetkeks on olemas täiesti arvestatav nagu kunstnik, onud, kes sellises dokumentaalfilmirežiimis töötab ja kes nii-öelda pakub mingisugust Teleformaatidest sõltumatut dokumentalistikat, siis reaalsuse kirjeldusi. Ma arvan, et see on vast kõige olulisem, mis kahtlemata on ka nagu rahvusvaheliselt huvitav ja, ja mis ta läheb peale. Aga võib-olla selle dokumentalistika põhjal ongi mingisugune üldistus võimalik selles mõttes, et noh, tegelikult 90.-te uues kunstis väga pikka aega on ikkagi keskne see, et teos peab looma mingisuguse ühe niimoodi laksuga äratuntava kujundi, millesse siis noh, sulandub seal kena kimp kunstniku kannatusi ja natuke head hetke tabamise õnne ja ja veel võib-olla mingid mõttekonstruktsioonid, aga, aga et noh, see peab olema niukene, midagi mingi sihukene, üks tuum, sümbol, mingi klomp, mis tavaliselt ei ole pikem kui üks minut, et et noh, nüüd võiks öelda vähemalt meie näitus põhja, et et see nii-öelda 21. sajandi nagu kunstniku video on, ma ei tea keskmiselt 35 minuti pikkune nagu dokumentaal. No vaatame kas või seda mida saada ja tegi nagu alguses. Ehk siis noh, kasvõi seda plats Ko miljard kilgi Homaaži ja vaatame seda, kuidas ta töötab praegu, kus ta leiab veel mingisuguseid ta võtab mingi kujundi, ta teeb sellega midagi, ta muudab siis ta saadab sellest sõnumi laiali kuhugi, ta tähendab, ta nagu pikendab ja, ja lükkab edasi selle sellesama asja niimoodi ühekordset ära tarbitavust või sellist nägu, et kunstikommiefekti vot ma andsin teile nüüd niukse magusad tükid. See mõtlemisviis on teistsugune ja ma arvan, et enamus nendel nendel tegelastel on teistsugune. See ei puuduta ainult dokumentalist. Et kui me räägime sellest, et nendele intelligentsemad mitmekülgsema tehniliselt küpsenud, et siis võib-olla siin ka see mulle tundub, et nad vähemalt ja ise üheksakümnendatel nagu pisut ka seal serva poole nagu osalenuna, et üheksakümnendad koegi ei olnud aega. Et noh, absoluutselt ei olnud aega seda, et läbi midagi seedida. Noh, kõike oli vaja kiiresti, kohe palju, nagu see Mari Sobolev, näituse pealkiri 98.-st aastast siis noh, praegu need kunstnikud, nad võtavad aega, nad töötavad selle materjali läbi. Nad ei ürita nagu illustreerida mingisugust teooriat, et lihtsalt niisama vait, noh, võtavad selle teooria töötavad selle selle siis läbi. Noh, et päris hea näide on praegu linnagaleriis olev Marge Monko näitus, ütle mulle, mis on, mis on selles mõttes virtuaalselt, me tahaksime seda nagu oma nii-öelda oma näituse juurde arvestada või mida me Margele ütlesime. Et noh, kuna tal see näitus aeg oli, siis see oli põhjus, miks ta jäi välja meie valikust. Aga et, et noh, see, mismoodi kunstnik töötab, ta võtab, eks ole, psühhoanalüüsi teooria võtab siis nii-öelda mingisuguse probleemi ja hakkab siis seda teooriat selle probleemi peale nii-öelda testima ja vaatama, kas see tähendab, et seda ei esita selle teooria suhtes mingisuguseid nagu illustratsioone, eks. Ja samas ei ole see teooria talle ka nagu otseselt mingi sihukene nagu mugav kelk, millega kriitikuid endast kõnelema saada, selles mõttes. Et nagu siis suur osa 90.-te lõpu sellisest psühhoanalüütilise diskursuses jäävad kunsti, mille noh, tegelikult võib irooniliselt kokku võtta sellisena, et ma näitan teile oma sümptomitest. Rääkige minust. Vaadake, kui haige Ja viimase osa moodustab näitusest või võib-olla ka esimese osa moodustus näitusest kunstihoone galeriis olev osa mida mingil määral võib siis kokku võtta kui sellist noh, minu jaoks mingi ruumi või, või keskkonnatemaatikaga tegelevat kinno ruuni linnaruumi. See kooslus seal all sündis tegelikult puhtpraktilistel põhjustel, sellepärast et kunstigalerii näituse aeg on lihtsalt lühem, et kui kunsti olles näitus lõpeb 28. mail, siis, siis kunstigaleriis lõpeb see 20. mail. No mistõttu me pidime tegema peaaegu nagu eraldi näituse silla galeriis. Ja ühel hetkel olles nagu noh, vaadanud kõike, seda, mida me olime nagu näinud ja nii-öelda ja läbi töötanud seda materjali, siis meil hakkas tunduma, et sõltumata igasugustest meediumitest, koolkondadest on seal üks, üks, üks korralik teema millega erinevad kunstnikud väga erinevate taustsüsteemidega on töötanud ja see on avalik ruum avalikku ruumi problemaatika ja üritanud siis selle suhtes mingisugust siis kas positsiooni võtta, noh, need positsioonid muidugi on äärmiselt laia omal ajal, noh seal on nagu sellist aktsialismi, eks ole, seal on mingisugust siis fotoreportaaži, seal on isegi isegi oleks ka sellist dokumentalismi, põhist, videot mida iganes, et ma arvan, et see nii-öelda avalikku ruumi problemaatika ka just nimelt selle tänu mingisugusele kinnisvarabuumile 90.-te aastate majanduskriisi järel ja selline, ütleme, üldkasutatava nii-öelda kommertsivaba avaliku ruumi kadumine on, on tegelikult üks probleeme, mis on kunstnikke päris tugevasti puudutanud nagu läbi selle kümnendi, et et võtame nagu hästi laial skaalal, et et kui sellest räägivad, noh, ühelt poolt prussakovi rattaühing ja, ja, ja siis noh, ma ei tea, kas teine ots paigutada Veronika Valk ja ja tema oma linnaaktsioonidega, et siis et noh, siis sinna vahele jääb päris palju materjali. Aga siis, nagu sa ütlesid, 28. maini on võimalik siis linna kunstnike näitust vaadata. Linnakunstnike näitust kunstihoone galeriis ja linnakunstnike näitus ka kunstihoones vastavalt siis 22 manni mai 89, mai. Jätkame saatega ja nüüd on meil stuudios külas Betty Ester Väljaots ning Christian Lucats kes on tulnud meile muuseumist. Kutsusime teid selleks siia, et rääkida natukene üleüldse fotomuuseumi tegevusest, et te kuulute Tallinna linnamuuseumi alla ja me oleme üks filiaal. Et kas sellest lähtuvalt on ka kuidagi teie tegevuspoliitika näiteks Tallinnaga piiratud või sellest lähtuv. Ta on jah, mõnevõrra kontsentreeritud. Küll, et meie kogudes enamasti pildid on, rõhuvas osas, on, on Tallinnast et, et seal on päris palju läbi erinevate aastakümnete siis, et oleme üritanud jäädvustada seda muutuvat Tallinnat, mis üsna kiiresti Ühed, majad vahelduvad teistega, et et seega saavad meilt erinevat materjali uurijad ja kõiksuguraamatute ja publitsistika autorid, et et jah, põhimõtteliselt väga palju pilte Tallinnast, aga mitte ainult. Fotomuuseum vist ei ole väga pika ajalooga, põgusalt räägiks, et millal tekkis ja kuidas, sest ma täna käisin sealt läbi. Kristjan ütles, et selle tekkimine oli väga ehku peal. Kunagi. Tavaliselt see raevangla hoone, kus fotomuuseum asub, see läks Tallinna linnamuuseumi alla siis aastal 1980 ja seal siis hakati tegema selliseid linnamuuseumiga seotud näitusi erinevaid, ka fotomuuseumiks, ta jah, sai siis alles üheksakümnendatel aastatel, kui siis erinevad korruseid restaureeriti ja siis 93 tekkis siis ka lee kelder, Peeter Tooming siis rajas selle nii-öelda, et kus siis teha fotonäitus ja fototeemalisi üritusi ka. No mis tähtsust sellel leegeldril omas ajas siis oli foto eksponeerimise pinnana ja mis tal praegu on? Omal ajal tõi Peeter Tooming siin palju välisautoreid. Väga huvitavaid autorid, näiteks Pinhoul fotonäitus oli väga huvitav, see oli 360 kraadi, oli pildistatud USA-s, tuli õhtul ja siis oli holograafia eesti autorid päris algusaastatel. Ja siis olid sellised praegu väga atraktiivsed nimetama. Laurits ja Merila tegid oma näituse ja samuti ka kohalikke autoreid, aga tookord oli kohalikel autoril palju muid võimalusi. Vaata näituse tehti üle igal pool kinode fuajeedes. Ühesõnaga siis ta oli rohkem valgustuslik ja fotograafia ühendab ja siis olid seal slaidiõhtud mõtete vahetamised väga tihedalt täis. Aastaid üheksa, 10 seitsmendal Peter juba suri ja viimased poolteist aastat, kui ta veel seal jaksas käia. Ta oli seal üldiselt juures, aga seda tööd juhtisid Peeter Kraas näitustele panemist. Praegu on tema võlu see, et on üks väheseid kohti, kus renti maksma, selle oma näenudesse tegemise eest. Pealegi kindividugi seal samuti saavad meie autorid ja ka välisautorid vist ei maksa. Teil on kaunis piiratud ruum, et kas ta nagu apetiitne, palju ta. See ruum iseendast on ju natuke raske ruum, seal peab seda näitust vaatama, seal on mustad massiivsed valgustid. Seinad on tükeldatud, seinad on erinevad, kõik on kõver, seal varem olid stendide peal raamid. Me saime üks neli aastat tagasi ja mõned autorid tulevad oma raamidega, aga ta on selline kammerlik. Ja kui ikka hea valik teha. Mõni näitus võib väga palju anda. Suurtel näitustel. Noh, aga mis alustel praegusel näitused toimuvad? Praegu me oleme püüdnud anda võimalusi nendele võib-olla tulevikus fotokunsti nii jõudvatele, noortele potentsiaalsetele. Samuti oleme teinud retronäitusi, mustvalge, on väga unustusse jäänud neid autoreid, kes ei jõudnud omal ajal näitusteni väga atraktiivsed autorid Oskar vihandid, ETA fotograaf, tal oli tohutu materjal ja ta tegi mõned näitused, aga vene aeg oli kõik ei saanudki üles pannud tema näitusele. Siis oli legendaarne linna fotograaf Georg Hallik, kes pildistas Tallinna. Tema näituse pealkiri näiteks oli raekoda ja tema viimane rüütel. Raekoja plats oli üks, mida ta pildistas küll talvel öösel, tema näitas, vot sellised. Samuti on olnud meie tõelist seda vara. Mölberi näitus oli samuti tehnikad, number on vaja vist vähemalt, kes natuke fotokontsid, teavet nimetame, siis oli tartus autor. Aga kui retro näitas, et siis aga kas need on kaasaegse kunsti mõttes kõnekad projekte on näiteks tulemas või äsja toimunud? Et kaasaegne kunst nõuab seinte lõhkumist reeglina ja ma sõidan, lõhkuda ei saa ja tähendab sellesse nii-öelda salongi formaati vormi, raamidesse kaasnev kunstimahu, kuidagimoodi on olnud selliseid eksklusiivseid näitusi, Evelin vabariik tegi sünnimärgid olid suured punased, rasedad naised, aga nad olid seal kolm meest, kolmekesi mahub poolteist meetrituks suured. No vot, see oli kõige eksklusiivsemad. Aga kas ta arvata, et kas teie promofotokeldrimuuseumil on piisav? Promo on täiesti ebapiisav. Neil isegi siiamaani pole, väljas lõhuti ära, väljas ei ole reklaami. Seda me need üritame taastada ka seda reklaami võiks jah nagu alati rohkem olla, aga noh, see sõltub vahenditest ja, ja sellistest teemadest. Ta omal ajal oli kõikides lehtedes olid pikemad kirjutised ja fotod aga praegu ajalehed ei võta isegi linnaleht vahel. No lisaks nendele leegeldris toimuvatele vahetavatele, näitustele on ju ka oma püsiekspositsioon, mis peaks siis kogu aeg pakkuma ülevaadet fotograafi ajaloos, et millele see keskendunud on? Ta on keskendunud Eesti photography ajaloole, siis photography algusest, ehk siis 1839. aastal, siis leiutati, esimene teeb, mis oli siis fotograafia nagu alus, aga kui see kõik Eestisse jõudis ja kuni 20. sajandi esimese poole, siis teise maailmasõja alguseni on seal nii pildid kui kui ka fototehnika üleval, et see on nagu püsiekspositsioon ja lisaks piltidele fototehnikale on meil ka sajandi fotograaf riieti originaal koosseisus pimik vaatamiseks väljas, et et see on jah, nagu püsiekspositsioon. Kas püsiekspositsioon peaks siis olema nüüd lõplik, et et sellises vormis, nagu ta on sinna üles pandud, et kogud on märksa ulatuslikumad, et kuidagi teda liigendada teistmoodi? Ei, kindlasti mitte, noh, tähendab jah, praegu on ta selles mõttes lõplik, et me teda kuidagi nagu selles mõttes ei riku või ei puutu tema tema koosseisu, aga eks meiegi unistus on nii-öelda saada endale uus ilme ja ja sellega seoses ka võib-olla kaasaegsele Moseoloogiale siis vastav väljanägemine ja ka sisu. Aga jah, meie kogudes on tõesti mitukümmend 1000 fotot ja vaikselt me üritame neid eksponeerida. Aasta vahetub meil siis ka, eks, ajutine näitus seal. Eelmisel aastal oli see siis Tallinna pühakodadest ja sellel aastal on ta siis Tallinna linnamuuseumi filiaal saalidest pühendatud linnamuuseumi 70.-le aastapäevale ja kuna linnamuuseumi filiaalid Tallinnas on olnud kõik olulisemad hooned nagu paks Margareeta kunagi Pirita klooster ja Raekoda et siis me neist enam ülevaade nii praegustest endistest filiaalidest, et see annab siis ka väikese ülevaate nende hoonete ajaloost. Aga te ei ole mõelnud uute suuremate ruumide hankimisele. Meie nagu tegutseme filiaalina ja jääd, need põhilisemad otsustused tulevad ikkagi peakontorist ja, ja mis on siis kooskõlas ka kohalike organitega ka praegu, nagu need ruumid meid iseeneses rahuldavad, sellepärast et selline keskaegse vangla atmosfäär on üsnagi huvitav ja foto kohta öeldakse ka vangistatud hetk või kinni püütud. Terves Eestis räägime Tallinnast ei ole ühtegi fotomuuseumit kui niisugust. See Tallinna linnamuuseumi filiaal on ainukene koht, mis on öelnud, et ainuüksi fotol aga ta ei suuda ju tõelise kaasaegse fotomuuseumi funktsioone täita. Ta on tõepoolest ajalooline. Kuhu ta ennast niimoodi laiemalt kunstiväljal paigutate, et on selge, et sellised suured kaasaegse kunsti ja kaasaegse fotonäitused toimuvad meil ikkagi valdavalt kunstimuuseumides, kunstigaleriides, harrastusfotograafiat leiab nii teatrimajade fuajeedes kui kaubanduskeskustest ja basseinipõhjadest. Graafi on levinud niivõrd laiale osale meie keskkonnast, et, et mis on siis nagu see fotomuuseumi roll, kas see ongi siis ainult ajaloolise info säilitamine ja tutvustamine? No mitte ainult jah, et tõesti seda Fotograafiat on nagunii palju seoses tehniliste võimalustega, et paljud fotograafe on rohkem kui, kui kunagi varem, et kõigile on see tehnika kättesaadav, aga jah, et selles osas peabki hoidma nagu sellist kindlat liini, et ei oleks kuidagi laialivalguv, et ma ütlen, et praegu meie püsiekspositsioon on jah, keskendunud nagu fotoajaloole aga me kogume ka aktiivselt ikkagi ka sellist kaasaegset fotot või foto, tagu ventalistikat ja oleme ostnud erinevad fotograafide töid ja, ja nad on ka ise andnud ka peale seda perioodi, millest meie püsiekspositsioon lõpetab ja, ja noh, need leebinud sama moodi, et tooma sellise huvitava sisekujundusega, ta pakub nagu teistsugust võimalust, võib-olla kui tavalised galeriid, aga jah nagu fotomuuseumi nime all ja nagu iga muuseum üritame meiega nagu harivat programmi pakkuda, et noh, et lisaks fotoajaloole, et meil on ka foto keldrile, oleme siin Kristeliga välja töötanud ka fotot, pööningu, et meil on selline kinnine ruum, kuhu iga päev viimane külastaja ei saa ligi, aga kord kuus me oleme siis seal hakanud tegema selliseid teemalisi üritusi, kus on siis esialgu olnud külalisteks küll kaasaegsed fotograafid, et kes on oma tegemistest ja, ja piltidest siis rääkinud, aga kuna huvi selle vanatehnika ja vana fotograaf Pääle järjest suureneb, et mustvalge foto on ja nagu öeldakse, tegemas kamp äkki et siis on ka nagu huvi meie muuseumi vastu üsna. No just nagu näidata seda, mis oli see täiesti ära, seda võrreldakse nagu praegu, et või 20 aastat kolmandast võim siis tehti ja nagu näidata, mis, mis tulemus on, me oleme teinud noorte tudengite näitusi läbi käinud aastaid, ütleme Viljandi kolledži näitus oli väga huvitav, nad olid küll, tegid seda putukat, koorijat või nii edasi, aga nendega tegeles iho tõmbas nad kaasa, siis olid Tallinna ülikool, nende tudengite näitus, seal oli hästi palju autorid ja kuidas nemad seda maailma tänast maailma pildistavad ja näevad, noh, niisugusi. Samuti siis digitehnikast olnud atraktiivseid näitusi. Peeter Sirge tegi kaks näitust puhtalt, nüüd ta ütleb, et ta oskab, saab kõike teha tahvlit akti, näitused olid väga värvikad, väga kaasaegsed. Et siis näidata seda ka, mis praegu tehakse, mis praegu on võimalik teha ja siis tehti. Aga me tahame ka seda. No natuke lihtsamalt vaadet, mitte ainult kunsti, sest kunsti jaoks on ju need suured koti galeriid ja terved kuraatorite armeedia, kriitikud ja nii edasi. Eks me otsime ka oma majas erinevaid võimalusi, et neid meil vanalinna päevade raames, kuna me ise oleme Tallinnaga seotud ja siis me teeme ka oma pööningul mustvalge fotonäituse vanalinnapäevadest, et et siis selle nädala jooksul meie pööning siis ka laiemale külastajale avatud. 28.-st ja nädal aega võivad tulla silma, vaadata neid, aga kui mina olen vähemalt 20, siis me tegime ka näituse. Seal olid Langowitzi pärnametsa ja mõne teise auto oli väga huvitavad pildid. Oleme seda pildimaterjali tohutult, valisime selliseid, mida me arvasime, et rahvale kõige rohkem pakuvad huvi. Panime neid hukkunuid seal väga huvitav, ainult linnavalitsus tookord ei tulnud selle vastu mingit huvi. Nüüd sel aastal juba tunnevad. Tänud teile tulemast ja rääkimast mis toimub raekoja taga, et võib-olla paljud ei läbigi seda tänavat teha ei leiagi üles seda kohta, et äkki täpsustad oma näiteks lahtioleku aegu aadresse, täpsemalt. Meie aadress on siis raekoja tänav helimurdkuus aga noh, tõesti, kõige õigem on öelda, et see asub Tallinna raekoja taga väikeses tänavas ja me oleme lahti, pole 11-st kuni siis kella kuueni, et pileteid poole kuueni ja kolmapäeviti oleme kinni. Ja internetis, kes guugeldab fotomuuseum, siis kindlasti leiab ka nende koduleheküljel olevas tähtedena. Tänases kunstisaates oli meil siis kaks teemat, kõigepealt rääkisime uue laine ehk siis Eesti 21. sajandi noorte kunstnike näitusest kunstihoones ja kunstihoone galeriis. Sellest oleid jutustamas näitusega patareid Anders Härm ja Hanno Soans. Ning teiseks jutustasime ühte väike muuseumi Tallinnast fotomuuseumi millest rääkisid muuseumi juht. Betty Ester Väljaots ja fotokelder-le kuraator Christian Lukad. Stuudios olid Karen Jagodin ja Aleksander. Bach ja tuletame meelde ka, et saate kordus on eetris laupäeviti veerand üks päeval ja samuti kaks nädalat saate klassikaraadio koduleheküljelt üle kuulata saateid kuulmiseni kuulmiseni.