Täna tuleb juttu autospordi ebatõsisest poolest ehk mitte võitudest kiirustest või aegadest öeldagu mis tahes avariidel, autospordisool ja pipar, sinep mädarõigas. Tänu moodsatele turvanõuetele piirduvad õnnetused tavaliselt vaid materiaalse kahjuga. Tihtipeale juhtub autoga avariisid, kus põhjus jääb täiesti arusaamatuks. Pealtnägijatele võib tunduda, et sõitjad on täiesti pimedad ega näe enda ümber toimuvat üldse. Tegelikult on lugu selles, et sõites on äärmiselt keskendunud, vaatavad tihtipeale ainult eesliikuvat autot. Kui aga selle juhtaks eksima. Ükskurioossemaid sellelaadseid lugusid pärineb kahekordse Indianapolise 500 miili sõidu võitja Silde Ferrari karjäärist nooruses võistluste Ferrara, Briti vormel, Ford sarjas veel Silvest juunis toimunud võidusõidul sumbuti Ferrari kuidagi liidritega sammu pidada ja läks viimasele ringile viiendana. Neli esimest liikusid ühtses juures umbes 100 meetrit temast eespool. Viimases kurvis liider väärata sealt välja ning kolm jälitajat, kes kõik jälgisid ainult eesliikuvat autot läksid sama teed. Defernaga tõusis mitte midagi tegemata sõidu võitjaks. Enzo Ferrari asutas endanimelise võidusõidumeeskonna ja hiljem autofirma, mis kindlasti kuuluvad maailma kuulsaimat Jaaglamuursemate hulka. Enne seda tegeles ta märksa vähem väljapaistvate asjadega. Esimene töökoht oli Enzo Ferrarile Modena tuletõrjeinstruktori ametis. Esimese maailmasõja ajal aga oli ta tagalateenistuses ja raudtee sõjaväe tarvis muulasid. Kohtumõistmine autospordis on teinekord äärmiselt kummaline, nagu teravused spiooniskandaalid McLareni versus Ferrari ja Reno versus McClaren. Meile näitasid, et rallis on juhtunud hullematki. Minid võitsid Monte Carlo Gallia aastatel 1000 964965 seas prantslastel kui korraldajatel kopsu üle maksa. Mida need inglased laiutavad meie õuel. Kui 1966. aastal said mini koguni kolmikvõidu võti autod pärast finišit põhjalikult ette. Kohtunikud kaevasid kaheksa tundi minide kõige pisematele detailides, kuni leidsidki lõpuks hirmsa rikkumise. Lisatulede pirnid ei vastanud prantsuse liikluseeskirjale ning kõik kolm minutit ja neljandana lõpetanud Fort koordina diskvalifitseeriti. Ja mis te arvate, kas prantsuse auto tuli võitjaks? Tuli tuli, margiks oli Citroen ja seda juhtis soomlane Pauli Toivo len. Praegusel ajal on vormel üks tehnilised tingimused nii rangelt paigas, et suuri uuendusi nende raames tegema ei mahu. 1900 seitsmekümnendatel aastatel olid asjad teisiti. Just sellest kümnendist pärinevad põhjapanevad. Leiutasid nagu maaefektiga autovi. Turbamootor. Vast kuulsaim uuendus oli alati IRL-i kuuerattaline vormel. Tundub uskumatu, et kuus ratast tundus ka tookord. Ehkki teorieli tiimist info lekkis ja mitu ajakirjanikku kuulsid kuuerattalise auto ettevalmistamisest ei julgenud keegi sellest kirjutada. Kõik kartsid end lolliks teha. Kui autolt lõpuks kate, võeti, Lakslasid paljud endale vastu otsmiku. Kurat, ma ju teadsin, et see tuleb. Üldtuntud arusaama järgi peavad vormelisõitjad oma karjääriga varakult alustama. Tänapäeval küll vanasti olid asjad aga teisiti. Käre mill sai autojuhiloa alles 20 kolmeaastaselt ning võidusõiduautosse istus esmakordselt 20 neljaselt. See ei takistanud tal tulla kahekordseks vormel üks maailmameistriks. Aga ehk oli tegu geenidega, sest ka tema poeg deemon pääses vormeli rooli esmakordselt alles 25 aastaselt olles enne seda kaks hooaega tsikli võidusõitu harrastanud. Aga ka teemana ei seganud see maailmameistriks tõusmist. Seevastu kõige nooremana on seni teadaolevalt vormel üks autot juhtinud šveitslane Sebastien põemi. 2003. aastal istus ta ärusi roolis 15 aastasena. Kõige nooremana pääses ametlikult testisõidule Nico Rosberg, kes Williamsi rooli pääses seitsmeteistaastaselt. Kõige nooremana startis Grand Prix võidusõidule uus-meremaalane Mike Jackson, kes 1980. aasta Kanada Grand Prix ajal oli 19 aastat viis kuud ja 29 vana. Kurioosse faktina tasub mainida, et sekvali sõit kestis vaevalt sadakond meetrit, kuid avarii tõttu katkestama pidi. Kui tänapäeva vormel üks auto boksipeatuseni 15 sekundilises on see katastroof, et veel 1980.-te aastate algul oleks olnud ekstraga Lässiline. Tol ajal korralisi rehvivahetus peatus ei tuntud. Vormel üks ajaloo pikima boksipeatuse aga tegi kanadalane piisama kodusel Kanadaga. Aprill 1967. aastal. Pise autol hakkas aku jukerdama ja kuni see vahetatud, sai vaid konkurendid. Stardist juba kuus ringi läbinud sõidu ajal aga see aku uuesti tühjaks piisi kupperi häälde seisma. Mees ei jätnud jonni, jooksis poksi tuisata, uue aku, paigaldas selle autole, sõitis edasi. Lõpus kaotas ta võitjale 43 ringiga. Kaks aastat hiljem sai ta kuulsaks veel ühe saavutusega, jutumärkides Kanada Grand Prix võeti ta musta lipuga rajalt maha, kuna ta oli lihtsalt liiga aeglane. Kõige selle juures ei olnud sugugi mingisugune hädapätakas, vaid väiksemates Sõrredes väga tugev tegija ja kanti hiljem kanade automaadi sõidu. Kuulsuste halli. Argentiinlane Carlos Rotermann on ainuke võidusõitja, kes on esikolmikusse jõudnud nii vormel üks kui ka ralli MM-etapilt. Vormeli roolis võitis ta 12 Grand Prix, 205 roolis aga tuli kolmandaks 1985. aasta Argentiina rallil. Võidusõitja karjääri lõppedes osutus väga edukaks kolmandal alal poliitikas. Kaks ametiaega oli ta kodumaal Santa Fed provintsi kuberner ning seejärel ühe ameti senaator. Praegu 65 aastasest Rotermanni on räägitud ka kui võimalikust presidendikandidaadist. Itaallane proovitšako Melli olevat olnud kättpidi poliitikas aga juba võidusõitjana. Nimelt läksid 1900 kaheksakümnendatel aastatel liikvele kõlakad Jako miljoneid Itaalia kommunistliku partei liige. Tegelikult oli tegu kuulujutuga. Asi sai alguse sellest, et ühe suure Itaalia ajalehe esiküljel oli spordiuudiste juurde kuulunud Jakumelli pilt kõrvuti kommunistliku partei tugevnemist kulutavad pealkirjaga Segane kujundus jättis mulje Jakumellist kui komportei prominentseid liikmest vormel ühest Jakumelil läbi lüüa ei õnnestunud, kuid enne seda jõudis ta tulla vormel kaks Euroopa meistriks. Ehe täitsid kogu maailma uudiste lehekülgi teatud selles, kuidas Michael Schumacher hilinemine silmus taksojuhilt autorooli, mis üle võttis ja pere kiiresti lennujaama toimetas. Aga see on suhteliselt tüütu lugu Gerhard Bergeri Žannale siiani 1990.-te aastate keskel Ferrari piloodid. Korra kiirustasid nad testile alles viiuli roolis ja kihutas nagu pöörane, aga õnneks laabus sõit vahejuhtumiteta. Kuningast äärses parklas otsustas Berger käsipidurit tõmmata, et auto kannapöördega ära parkida. Paraku oli hoog nii suured, tagarataste aba sääregi auto paiskus katusele, kuid lohises ilusti parkimiskohale. Mehed ronisid autost vigastamatult välja. Parkimist pealt läinud tiimipealik Sandotaliga üsna üllatunud. Esimese hooga ei tulnud totile meeldigi. Perfektselt pargitud auto oli tema oma lõpuks ka üks kohaliku koloriidiga lugu. Võidusõitjate armastatud kõnekäänu kohaselt jääb ettevalmistust ajast alati üks päev puudu. Eriti hulluks kisub asi siis, kui tegu on uute ja läbiproovimata tehniliste lahendustega. Meie ajakirjandusest jooksis kunagi läbi lugu selle kohta, et ühele uuele vormelimudelile käigukast kogemata valepidi külge. Kui võistlusele sõiduga oli hirmus kiire jõutud tehases masinaga meetritki sõita. Kui siis raja ääres mootor, mootor käivitati, pilootkäigu sisse, lülitas paigalt, võttis, hakkas vormel tagurpidi liikuma. Lähemal uurimisel selgus, et autol on viis tagasi ja üks aeglane. Edaspidi käib käigukasti ringi pöörlemine seadis käigud õigeks. Kurioosse looga on tegu ikkagi auto. Muide, millega see lugu juhtus, kandis nime Estonia.