Ükskõik mida ka ei arvata, üks on kindel muusikal on tohutu väljendusjõud ja inimestel loomupärane omadus sellele reageerida kõneles dirigent ja helilooja Leonard Bernstein, kelle enda muusika ja muusika tegemine orkestri ees on puudutanud miljoneid. Möödunud sügishooajal mängiti New Yorgis Bernsteini kodulinnas ta muusikat taas väga palju. Kaanegi hoolis tähistati helilooja üheksakümnendat sünniaastapäeva. Miks just üheksakümnendat ja nii suurejooneliselt selles New Yorgi kõige kuulsamas kontserdisaalis. Miks ei pööratud tähelepanu näiteks veel elus olevale New Yorgi legendile helilooja Eliot kaaterile, kelle sünnist möödus mullu 100 aastat. Helistasin Bernsteini tundnud New Yorgi muusikakriitikule Benjamin Aivarile, et seda küsida. No alustame sellest, et Eliot kaater on väga tagasihoidlik mees Pöstani lapsed, jada pärandi haldajad, samas üliaktiivsed, et teda igal võimalikul moel pidevalt meeles hoida vastaskriitik ning leidis, et tegelikult oleks päris huvitav pikemalt rääkida. Kui mõni päev hiljem ühes Apeuzzaeli kohvikus kohtusime, algaski meie jutt sellest, et legendaarse muusikamehe elus oli palju mitte tavapärast. Benjamin. Kogu Pöstani elu oli üks suur sasipundar loogikale ei vastanud seal küll mitte miskit, nii et see on väga sobilik, et tema muusikale pühendatud festival suur või väike toimub just ta 90. sünniaastapäeval. See festival on kantud taande imetlejate soovist teda pidevalt meeles hoida, mitte põhjendatud tähtpäevast, leiab kriitik. See oli üsna pikk sissejuhatus järgnevale saatetunnile, siin klassikaraadios. Mina olen Neeme raud New Yorgis ja saade legend, mida kuulate idena Leonard Bernstein, kelle kohta võib vist öelda, et tegemist oli üsna krutskeid täis geeniusega, kes kinkis maailmale palju väga head ja meeldejäävat muusikat. Ta populaarsemad tähtteosed kõlavad ka saates ning üheks Bernsteini visiitkaardiks on muidugi avamäng muusikalile. Vessaid stoori. Messaid stoori, avamäng, Leonard Bernstein muide soovis alati, et seda etendust ei vaadataks muusikalina vaid pigem ooperina või kompromissina ooperliku muusika, lina. Päris tavapärane rood või kergemeelne tükk see lavalugu muidugi ei ole, tunnistasid ka kriitikud. Kui pesaid stoori esietendus kohe avamängu esimestes taktides, on selge, et tegemist on muusikaliselt ambitsioonikam teosega. Autorite ambitsioone näitab seegi, et muusikali aluseks valisid nad Shakespeari Romeo ja Julia tuues selle tollal tänapäevase, siis 50.-te aastate Manhattani tänavatele. Me tuleme Vessaid stoori juurde tänases saates pikemalt tagasi, kuid see muusika igal olgu ooperlik muusikal peegeldab tegelikult stani soovi eksperimenteerida ja olla esimene silma torgata. Seda on ta alati tahtnud ja oma elu rajal suutis ta seda nii New Yorgi klassikalise muusikailmas olles New Yorgi Filharmoonikute kõige nooremaks dirigendiks, aga ka masstõmbavaks pood veel, kuhu ta kirjutas rea muusikale ja tänu filmimuusikale ka Hollywoodis. Ta armastas alati draamat, meenutas muusikakriitik Benjamin Aivri draamat nii laval kui ka inimsuhetes. Ta armastas šokeerida. Kui keegi oleks näiteks sind noort nägusat blondi meest talle omalajal esitlenud, oleks ta sind esmalt kallistanud ja siis otse suule suudlema kukkunud, ütles muusikakriitik siinkõneleja poole noogutades. Minu arvates oli ta relvituks tegev inimene, kuid paljudele oli tema käitumine vastukarva. Kes see ikka tahab, et neid ootamatult suudeldakse ja kui ta kohtus mõne veetleva noore naisega, soovinuks ta ilmselt ta ehteid laenata, ta kaelakee siis endale kaela riputada ja sellega ringi Promeneerida. Nägin oma silmaga kandiidi proovis New Yorgi sili obras, see oli oma 25 aastat tagasi, kuidas sopran loo lõpetas ja küsis, kus mu teemantkee on, meenutas, mis selgus, et see on juba ammu leni, tähendab pöörmsadeni kaelas. Kõik temas oli kaootiline kadatöös, kuigi väga ratsionaalselt ja intellektuaalselt läbi mõeldud, on seal ikka tunda seda talle nii omast kaootilisust, kuid see on osakeste loomust, mis võib tunduda teiste puhul segane ja lohakas, oli lihtsalt tema käitumismaneer. Märgin vahele, et ta oli siis mõnes mõttes nagu New York ise väga kaootiline, võimalik, sest ta oli oma iseloomult jah, täpselt klassikaline. New Yorgi tegelaskuju vastab. Teisalt. Ta õppis Fritz Vaineri käe all, kes oli väga kontrollihimuline vana kooli dirigent. Tal oli selline enesekontroll ja dirigeerimis viisat. Lauljat, kes temaga koostööd tegid, ütlesid, et ta joonistas dirigendikepiga vaid väikesi šokolaadiruudud käsi püsti. Ain oli vastupidine risti vastupidine. Ta hüppas poodiumil ringi, kuku sellelt paaril korral isegi maha. Muusikuid ajas muidugi naerma, kuid kui nad end uuesti kogusid, mängisid kuidagi uuel ja elavnenud moel ja sageli erakordselt hästi. Kuid elu hilisemas faasis uppus Bernstein kergelt viha hoogudesse ning vahel olid suhted orkestrites vägagi jahedad. Siinkohal üks helimeenutus Bernsteini stendast orkestri ees terrigeerimas oma kirjutatud teost serenaad. Platoni sümfoonia põhjal esitab Iisraeli sümfooniaorkester viiulil Lätis sündinud Gidon Kremer. Leonard Bernsteini serenaad kuigi Pösteini seostatakse ennekõike orgiga, kus ta oma tähelendu tegi ja enamuse elust ka elas, ei ole njorta sünnilinn, Lenny, nagu vanemad tahad teda kutsusid, sündis 1918. aastal Massachusettsi osariigi väikelinnas loentsis vene juudi immigrantide peres. Kuigi ta hakkas juba 10 aastaselt klaverit õppima, lootsid praktilised juudi vanemad, et ta valib omale siiski mõned tulusama elukutse, kui muusik oma, arstid, advokaadid, pankuri ametit. Need olid elukutsed, mille poole pürgida. Lennart saadeti bostoni ladina kooli, et ta saaks hea hariduse ja pääseks mainekas ülikooli senaatoriks. Thinga suutis ta võeti vastu bostonis asuvasse haamrite ülikonda, oli, kus ta otsustas siiski valida oma erialaks muusika. Noore ja väga hea väljanägemisega muusik. Unistuseks oli saada üle ilma tuntud kontsertpianistiks, kuid haavandi lõpetamise järel olid tuuled pööranud tõstansiirdus Philadelphiasse, heliloomingut ja dirigeerimist õppima. Kuid vana kooli mehe Fritz Raineriga all Göttise muusikainstituudis toimunud õpingutest tähtsamateks peetakse praktilisi kogemusi, mida Bernstein sai suviti Massachusettsis tängelvoodis bostoni, sümfoonia suvelaagrit rajal. 24 aastaselt kutsuti ta juba tengel voodiorkestri abidirigendiks, sest oli oma erakordse ande poolest silma jäänud. Noore dirigendi leegitsev ja dramaatiline stiil tõmbas edaspidigi tähelepanu Bernsteini kiindus dirigent Artur Rogosinski, kes kutsus ta juba suurde liigasse mängima orgi Filharmoonikute asedirigendiks. Ja edasine võib vist öelda, on juba ajalugu. 25 aastaselt paluti Bernsteini lastuda kiiresti lavale, sest Filharmoonikute juhtima pidanud külalisdirigent oli ootamatult haigestunud. Ettevalmistusteks oli aega vaid üks õhtu. Kontsert möödus edukalt. Võib vist öelda erakordselt edukalt, sest päev pärast seda oli Bernsteini pilt New York Times'i esiküljel. Uus supertäht oli sündinud kaks aastat hiljem sai New Yorgi sümfooniaorkestri dirigent kuid dirigeerimise kõrval hakkas ta ka muusikat kirjutama ning mitte ainult teatri jaoks, vaid ka Hollywoodile. Film on voore front veepiiril, Marlon Brando ka peaosas pälvis kaheksa Oscarit. Ka parima muusika eest. Esimeseks Rode muusikaliks, mille Bernstein kirjutas, oli Wood oma uuele kodulinnale New York'ile. Koos Libretistide Äraftrueenija peti kapteniga, kellega Ta tegi edukat koostööd hiljemgi, sündis 1944. aastal muusikal on ta taon. Lugu kolmest päevaks New Yorki seiklema sattunud mereväelasest. Mõni aasta hiljem valmis muusikalist ka filmiversioon, kus peaosi kehastavad Frank Sinatra, Džiin Kelly ja Joel München ning selle filmi üks tuntum laul on kahtlemata New York New York. Nii et Sinatra, kes hiljem laulis üle ilma kuulsaks John känderi afedeebi samanimelise laulu samanimelisest filmist laulis tegelikult oma esimese suure New Yorgi laulu tänu tähendab. Nii nagu need kolm mereväelast kuuldud laulus New Yorgist seiklesid, harrastas seda teha ka Lennart ise ja ta lavaväline elu oli sageli ehk isegi värvikam, kui ta lavaelu. Bernstein pidas end väga pühendunud abikaasaks ja isaks. Ta oli aastakümneid abielus Tšiili päritolu näitlejatari Felizakooniga ja neil oli kaks tütart ja poeg. Ta oli väga pühendunud juudi mees, toetas Iisraeli riiki, järgis juudi kombeid, rääkis heebrea keel. Samal ajal aga nautis seda täiel rinnal geimehe elu New Yorgis. Õhtuti pärast kontserte sobis iga kelner või ida-Porto Rico poiss, kes talle paaris silma jäi. Et ta oli hea suhtleja ja muljetavaldava välimusega, ei olnud tutvusi luua raske ning kuni päris kõrge vanuseni, kui ta oli kuuekümnendatel vastates 70.-te sci, oli tal pidevalt noori armukesi. Muidugi, vanema mehena olid paljuta noored sõbrad, muusikakoolide õpilased, kes vaatasid teda kui legendi ja ei pidanud paljuks legendiga ka intiimsemat füüsilist kontakti. Sellest on palju räägitud, et Lennart Stani seiklused New Yorgi geimaailmas toimusid just ajal, kui linnas möllas AIDS-i epideemia. Nii et ta oli õnnelik, et seda viirust endale ei saanud, märkis. Ta ei näinud neis kahes rollis pereisa heteroseksuaalse mehe ja gei Casanova rollis. Mingisuguseid vasturääkivusi. Muidugi oli ta piisavalt arukas, et säilitada diskreetsus. Kuid hiljem, kui ta juba väga tuntud, oli Saise kõigile laialt teatavaks, et ta on gei. Ta ei pidanudki kapis tegelikult välja tulema, sest kui keegi tollal üldse kapist väljas oli, oli see Bernstein meenutab pensamine. Kui geiliikumine New Yorgis 60.-te aastate lõpus 70.-te alguses peatestis kolis Bernstein naise juurest ära, elas mõnda aega oma meessõbraga. Kuid kui kuulis, et abikaasal avastati kopsuvähk, oli ta kiiresti kodustada tagasi ja kandis naise eest hoolt, kuni ta surmani. Pärast naise surma lubas Bernstein, et suitsetab end ka ise surnuks ning 12 aastaga see tal ka õnnestus. Ta surigi suitsetamise tõttu saadud kopsu kahjustustesse, kuid eluajal meeldis pürstaynile väga veiderdamine. Kui olid kutsutud rüüstani poole õhtusöögile või seda teha niinimetatud ülahuulenalju, meenutab Benjamin Aivari tähendab matkida neid, kel on sündides lõhkine ülahuul see jänesemokad efekt ja ta oligi sedasorti huumorimeelega mees ootamatult lauas püsti karata ja balleti Pljeesid tegema hakata ning see, kes pole näinud seda, kuidas Leonard Bernstein maisitõlvikut paljaks elab, polegi elus midagi näinud. Ütleme nii, et see oli üsna äkiline vaatepilt. Teie ju nägite seda, küsin vahele. Soodel. Jah, olin tal mitmel korral külas ja seal käis alati mingi psühhodraama või ütleme, tragikomöödia ümber tema isiku. Tal oli oma saatjaskond, kuhu kuulus nii neid, kes lootsid teda tundes oma karjääri edendada kui lihtsalt imetlejad kamba jõmme. Ta ise pidas seda loogiliseks, et teda ümbritses pidevalt inimeste parv, keda ta kõikjale kaasa kutsus. Näiteks üks mu sõber, kiibestis elanud poeet George Meril kutsus Bernsteini enda poole lõunat sööma ja ta tuligi aga koos 15 oma külalisega, kelle tulekust ta võõrustajale polnud ette teatanud. Kuid sellega arvestati, et börs, Daniel võivad sõbrad kaasas olla, sest tal olid tohutud sotsiaalsed vajadused ja ta ju ei maganud riigikogu aeg viskit ning nagu öeldud, suitsetas vahetpidamata. Nii et võib öelda. Kõrgõzstani enda elu kohta käib tabavalt ehk kõige kuulsama opereti kandiid laul Clyde Änbigei. Seda sõna gei selles pealkirjas võib üsna mitmeti tõlgendada. Ametlikult on selle loo pealkiri hiilga ja ole lõbus. Kuulame seda Londoni filharmooniaorkestri esituses, mida dirigeerib Andrew Davis. Soristan Nathalie Tyssey. Kõige suuremat kuulsust pälvis Bernstein New Yorgi Filharmoonikute dirigendina. Orkestri peadirigent sai temast taas enneolematult vara. Ta oli 39 aastane ning New Yorgi Lincolni keskuses asunud orkestri kodusaal Saiga tema koduks 11-ks aastaks. Ta New Yorgi korter oli muide sealsamas lähedal linna ühes kuulsaimas korterimajas Dakota, kus elas ja mille eest tapeti ka John Lennon. Kriitikud meenutavad, et need aastad 11 aastat, siis, mil Bernstein kuulsat orkestrit juhatas, olid säravaks ajaks Filharmoonikute endi klassikalise muusika jaoks Ameerikas tervikuna. Rüüstain mõistis lennult, milliseid võimalusi annab tollal plahvatuslikult arenenud uus meedium televisioon, mille abil sai klassikalist muusikat tuua miljonitesse kodudesse. Kuigi orkester oli pidevalt välisturneedel, reisiti kogu maailmas instants siiski esmatähtsaks rea ameeriklaste ja just noorte klassikalise muusika juurdetoomist. Ta kontserti meenutatakse kunsti elamustena, mida dirigent aga pidevalt katkestas. Et publikule kõlavast muusikast rääkida kui koolmeister ja ka oma loomingus püüdis ta olla sageli hariv, näiteks kandiid üks ta tähtteostest põhine poolt Tääri samanimelisele novellile. See on lugu noorest mehest, kandiidist, kes on sunnitud oma paradiislikust elust lahkuma ja maailma õnne ning elu mõtet otsima minema operette nimetatud Bernsteini armastuskirjaks Euroopale ja vana maailma muusikale. Selles peegelduvad tegelikult nii ohvenba Berliini kui ka Gilbert ja Sullivan. Üks kuulsamaid laule etenduses on pesto Kosovol wowz kõigist võimalikust parim ja seda, see tüka on ristand kõigest võimalikust. Seepärast on muusikakriitik Benjamin Airi sõnul kandiidi väga raske lavastada. Olgem ausad, kandiide on peaaegu võimatu lavastada, sellest on tehtud väga palju erinevaid versioone ja see tükk on otsekui ka meeli on kõik inimesed tõlgendavad seda väga erinevalt. Samas peab tunnistama, et ta on ka üks jumakas ristand ja pakub sageli vähe rahuldust, kuigi kõrghetki on selles operetis mitu, näiteks avamäng see on erakordselt võluv. Probleemiks on ehk see, et püstil armastas luua muusikat tõeliste läbirtoosidele kartes pidevalt, et ta kaldub muusikuna liialt popule väärsesse sfääri ja nii kirjutas ta meloodiaid, mida on väga raske esitada. Kuigi neile, kes sellega hakkama saavad, võib see kaasa tuua suure õnnetunde kui tervikuna algandiid väga eklektiline ja kipub sageli lavastajate käes tükkideks murenema. Ühtset tervikut on raske saada kasutada. Seepärast ei ole ka üllatav, et kui see 1956. aastal Broadwayl esietendus, mängiti tükki vaid lühikest aega. Menu ei olnud tal ei publiku ega kriitikute seas ning uus ettekandeid on olnud suhteliselt vähe, rääkis Benjamin. Aivari kuuleme all veel ühte laulu, kandiilist. Pane oma aed kasvama, see on duett kooriga. Solistid on Kirydakanaavaja Saimononiil. Tuur kannab nime Oprafactory ja orkester on Ooklandi, Filharmoonikute dirigeerib Julian Reynolds. See oli laul Bernsteini operetist armastuskirjast Euroopale, nagu on märgitud kandiid. Heliloojana on Pösteni ilmselt kõige kuulsam vähemalt enim mängitud teos Vessaid story. Ja kuigi see on seni väga menukas, ei saa sellelegi Airi sõnul ühest hinnangut anda, et tõesti väga vapustav ja erakordselt õnnestunud muusikal. Messaid story on jällegi üks paradoksaalne tükk, ütleb esiteks juba seepärast, et mis saaks olla veel pretensioonikam kui kaasaegne Romeo ja Julia lugu. Libreto autor, autor Lorenz, kes saab varsti üheksakümneaastaseks ja on aus ning otsekohene mees, mille tõttu on tal palju vaenlasi, kes peavad tema ausust kibestumiseks, kuigi minu arvates on tegemist andeka ja väga aruka mehega, lisab Aibri. Kuid tema ütles lihtsalt, et see on tegelikult nelja juudi soost geimehe fantaasia. Tõsise Jon tüki lõid juudi geimehed ja lugu räägib justkui gängi sõjast, kuid tantsud, mis eriti silmatorkavad, on seatud kenadele, pepsidele, balletipoistele. Ma arvan, et inimesed Eestiski saavad aru, kui absurd, kuna see on, mis gängimehed need piruetitajad seal ikka on, see on mõnes mõttes naeruväärne ega ole kindlasti Ameerika elu kajastus. Kuid muusika on muidugi lüüriline ja võluv ja võib seepärast inimesed ära petta ning tekitada tunde, et laval on ikkagi mingi päris asi ja et seda on võimalik ka tõsise näoga vaadata. Apri sõnul on muidugi tõsi, et dessant stoori taga on Ameerika muusikaliteatri tõeline raskekahurvägi. Lisaks Pöstanile, kes muusika kirjutas, kuulusid meeskonda veel lavastaja ja koreograaf Cheromravins nagu öeldud, libreto autor Other Lorenz ja laulutekstide autor Stevenson Haim. Esmamõte oli tuua Romeo ja Julia stiilis lavale New Yorgi, juutide ja katoliiklaste omavahelised pinged. No meil oli selleteemaline tükk tollal juba olemas, otsustati näidata Manhattani lääneosas Vuessaidil toimunud Puerto Rico laste ja nii-öelda valgete New York klaste gängide vahelisi veriseid võitlusi ja selle taustal siis hingeminevat armulugu Puerto Rico piiga Maria ja gängi mehe tsooni vahel. See oli tegelikult väga päevakajaline teema tollal, sest New Yorgis olid käimas ägedad noorte gängide kokkupõrked kuid luua sellest muusikal. See oli paljude jaoks ikkagi midagi väga novaatorliku ehk liigne julgustükk. Tõstain ise meenutas muusikali loomisnii, see on katke USA avalik-õigusliku raadio National Public Radio saatest. See mõte muusikalist, mille esimene vaatus lõpeb kahe laibaga laval oli paljude jaoks lihtsalt tülgastust tekitav ning esmane vastuvõtt oligi suhteliselt jahe. Laule nimetati laulmatuteks ning kogu lugu liiga masendavaks. Teisel katsel, kui Hollywoodis selle järgi mõni aasta hiljem film vändati. Nätalibuudija Viczad piimeriga peaosades sai sellest aga üleöö hitt. 1961.-na, kui film esilinastus, oli see aasta teine suurem kassatükk ja 62. aastal pälvis film 10 Oscarit plaati. Vessaid stoori lauludega müüdi tollal enam kui ühtegi teist filmimuusika plaati varem oli müüdud, kuid muusikakriitik Benjamin Aivaril on seoses Vessaid storiga rääkida veel üks väga, kuidas öelda. Pöstandlik lugu. Kui Pöstan püüdis, said storyt plaadistada ja plaadistada ooperina ja temalt küsiti, et keda ta siis lauljaik soovib, palus ta tenorit José Carreras ning esimesse proovi ilmus, karjatas Bernstein. Ei, mitte teda, mitte teda. Ta oli hoopis Francisco raisat mõelnud, kes oli noor latiino tenor, kuid siis oli juba hilja, kareirasega oli leping tehtud, tean seda lugu seepärast, et üks mu tuttav oli sealsamas proovis kohal ja tüki tegemisest vändatud dokument Taal filmis ongi näha tulivihast Pöstani proovida sest talle ei meeldinud, et House Carreras kohal oli. Seda, et ta ise ajas peaosalist valides lauljate nimed lihtsalt sassi, keeldus taga tunnistamast. Nii et järjekordne näide, mis kirjeldab hästi Bernsteini elus valitsenud kaost. Kuid turist on nüüdseks saanud üks maailmas kõige enam mängitavaid muusikale üldse koolides, asjaarmastajate teatrites suurel laval. Kokku võib maailmas olla see muusikal lavale toodud enam kui 40000-le väidavad autoriõiguste omanikud. Suurimaks võluk selle juures on just laulud lihtsad hingeminevad ning see New Yorgis alaliselt valitsev ootus, et midagi suurt on tulemas, mille autorid suutsid väga hästi ära tabada ja lavale tuua, et ehk just täna on see õhtu, kui linna miljoni võimaluse seast naeratab just sulle see sinu jaoks ainuõige dünaid täna õhtul laulavad, said stoori filmiversiooni peategelased nädalibuudia, ütleb piimer. Vähemalt ekraanilt paistab nii, tegelikult pidasid produtsendid nende kahe hääli sobimatuteks ja lauljad on Jimmy Priend ja. Pärast seda, kui New Yorgi Filharmoonikute eest 11 hooaja järel lahkus, keskendus ta seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel peamiselt muusika loomisele kirjutades palju tõsisemaid teoseid. Kuid ta oli ka poliitiliselt aktiivne mõttes sõna, näiteks Vietnami sõja vastu ning toetades mustanahaliste õigusi edendada püüdnud organisatsiooni mustad pantrid, millest hiljem sai selgelt sotsialistlike ideaalidega. Rühmitus jätkas ka dirigendina ning esines täissaalidele. Ei saa ju unustada, et kuni elu lõpuni oli Bernstein, superstaar. Üks tolle aja meeldejäävamaid kontserte toimus 1989. aastal Berliinis, kui Pöstani juhtimisel märgiti Berliini müüri langemist. See oli kontsert jõuluõhtul, mis ilmselt ei lähe meelest kellelgi, kes pääses seda kuulama, sest pileteid oli väga raske saada, märkisid kriitikud. Mõned kuud hiljem, aprillis 1990 dirigeeris Bernstein oma esimese orkestri, Massachusettsi tengel pudiorkestri poolesajandat juubelikontserti ja see jäigi ta viimaseks ülesastumiseks. Kolm kuud hiljem ta suri või läks sinna kusagile kaugele, kus on meie kõigi jaoks koht olemas, kus on rahu ja vaikus nii nagu tahe kuulsa laulusõnad, seda väidavad karitamattila samovar kusagil muusikalist Vessaid stoori. Ja see oligi saade krutskitega legendist dirigendist ja heliloojast, Leonard Bernsteini, sest mina olen Neeme raud. Kõrgõzstani kodulinnas New Yorgis.