Tänavu möödub 100 aastat Eesti Väljapaistva klaveriprofessori Bruno Luki sünnist. Praegusel hetkel on raske ette kujutada Eesti pianismi ilma Bruno Luki koolkonnata. Kahes saates püüame maestro kaasaegsete ja tema õpilaste mälestuste kaudu avada seda erakordset, samas ka vastuolulist isiksust. Bruno lukk sündis 30. juunil 1909 Tšussowayas permi kubermangus arsti perekonnas. 1913. aastal asus perekond elama Eestisse, üheksast lapsest oli Bruno eelviimane. Tena musikaalsust märkas esimesena vanem õde Gerda, kes tallega klaverit õpetama hakkas. Tõsisemad õpingud algasid algul eratundides, siis Tartu kõrgemas muusikakoolis Marta Pedge juures. 1928. aastal lõpetas ta eksternina Riia konservatooriumi ja astus Berliini kõrgemasse muusikakooli professor Leonid Kreutzeri klassi. Muusikateooriat õpetas seal Paul hindemit. Suurim mõjutaja Berliinis oli Bruno Luki jooksaga pianist. Artus naabel. Õpingute aega Berliinis jäävad Bruno Luki esimesed sooloõhtud Riias ja Tartus, aga ka esinemised koos tuntud kabareelaulja Iisak, Reemeri saatjana ja Neljast klaverist koosnevat Detiga mitmetes Euroopa maades ja Põhja-Aafrikas. 1935. aastal naases Bruno lukk lõplikult Eestisse, asus elama Tallinna ja andma esialgu eratunde. Pärast aastat Tartu kõrgemas muusikakoolis kutsuti Bruno lukk 1940. aastal Tallinna konservatooriumisse, kus ta töötas surmani 1991. aastal olles pühendunud täielikult muusikale ja oma õpilastele, kelle arv ulatub ligi 100-ni. Erna Saar, koli Bruno Luki esimesi õpilasi Tartus. Esimene kokkupuude koroona Lucyga oli 1939. aastal. Mina õppisin tol ajal Tartus kõrgemas muusikakoolis ja meie õpetaja Adeele prossesse heitis Saksamaale. Kuna Bruno lukk oli, siis kontsentreerib pianist. Me kuulsime tema esinemisi Tartus ja me väga tahtsime, et tema tuleks meid õpetama. Tema nõustuski niimoodi, et ta elas pool nädalat Tartus ja koor Tallinnas. Nii et tal oli 15 õpilast Tartus tõukalt. Me olime Lukist väga vaimustatud. Ta oli väga elegantne, väga isiksus. Mäng oli väga võluv. Ja mul on meeles isegi üks kontsert, kus ta mängis kriigi lüürilised palad. See on siiani meeles eriti üks pala möödunud päevad. Mina olin tol ajal viieteistaastane ja prono oli 30-ni. Me kõik värisesin ukse taga enne tundi ja olime temas vaimustuses, kui mitte armunud. Teate, tema oli juba tookord küllaltki suurte kogemustega selles mõttes, et ta oli õppinud ju Saksamaalt Merceri juures ja teooriat Paul hindemiti juures ja oli kuulnud väga palju kuulsaid pianiste nagu Sergei Rahmaninovi artus, naaber paljusid teisi, nii et. Ta hakkas kohe rääkima nootide vahelistest seostest ja väga tugevasti oli temal välja kujunenud pedaal, mida ta ütles ka, et see on väga oluline värvide ja üldse ilusa kõla saavutamiseks. Ja tema oli suurt pedaali meestelt kuni elu lõpuni. Ta väga pani sellele rõhku. Erna saare õpingud Bruno Luki juures jätkusid juba Tallinna konservatooriumis, seal aga ei sujunud alguses kõik nii libedasti. Bruno lukk, tal ju suurepärane pianist, valdas tehniliselt pilli hiilgavalt, samuti mängis ette kõiki asju, ükskõik mida tundi viia. Aga ta pani mind raamides. Ma ei saanud mängida enam nii, nagu ma tahtsin ja muidugi pidin tegema nii, nagu temale meeldis. Aga mulle oli see pisut vastunäidustatud. Hiljem, kui ma talle ütlesin, me olime elu lõpuni suured sõbrad ja ta suhtus minusse väga hästi ja minule ta meeldis. Me kuulasime koos, vaat palju arutasime ja oli huvitav, ta tõi Saksamaalt plaate, siin ei olnud tol ajal kõiki ja ta ütles, et nende peata väga palju õppis ja ütles, et härna sellepärast meil ei olnud, sest ma ise olin roheline. Mul ei olnud veel neid omadusi. Aga vaadake pärast, tal olid ju suurepäraselt lõpetavad suurepärane koolkond. Aga ta ütles ka, et Maria Grünberg oli öelnud talle, et ei maksa mängida. Nii konservatiivselt võiks anda vabadusi rohkem, see ei olnud midagi halvasti, aga mina kaotasin nagu endasse. Usu vahepeal Bruno Lucyle, olite te tegelikult esimene katsejänes, aga kontsert, batooriumi lõpetamine läks teil edukalt. Ja viimased paar aastat oli juba meil kontakt süvenenud ja ja ma lõpetasin hästi, ta tahtis, et ma jään temale assistendiks, siis ma jäingi tema juurde töötama. Meil kujunes väga sügav sõprus, mis kestis tema surmani. Nii et Bruno Luki õpilased Ka need, kes mul lõpetasid muusikakeskkoolis, ma olin vahepeal, need olid siis sinna edasi õppima ja pruun on muidugi hiljem, nagu ta isegi ütles, et ta õppis väga palju juurde ja tal olid siis väga suurepärased lõpetajad. Kalle Randalu siis Arbo valdmaa Väinmaa, seal oli väga palju. Seal olid suurepärased inimesed, tulid sellest koolist. Ka leelo kõlari kontakt Bruno Lucyga algas juba lapse eas. No väga ammu oli see meie esimene kokkusaamine 39. aastal, kui isa mind temaga tuttavaks tegi, tahtis, et ma tema käest saaks natukene mingit lihvi siiamaani kodus õppinud, ainult see oli lühike kohtumine meelsest, ma olin paar kuud tal nagu eraõpilaseks ja siis sattusin ma tolleaegse konservatooriumi kursus või kuidas nad siis olid teistmoodi headuses need kursused, tema õpilaseks ja see oli ainult üks aasta, sest runolukk läks ju Venemaale ära siis, kui algas sõda. Nii et me kohtusime väga lühikest aega, see esimene kohtumine oli minu jaoks väga ebamäärane. Sest no oli siis niisugune laps veel ja kartsin teda ja ei osanud erilisi järeldusi teha. Sellest õppimisest. Olin püüdlik ja käisin hoolega tunnis. Aga ma ei mäleta sellest midagi erilist. Siis kui sõda läbi sai, tuli Bruno lukk tagasi Venemaalt ja Nõukogude Liidust, tähendab siis ma olin tema juures üliõpilane konservatooriumi esimesest kursusest alates. Vot see oli niisugune periood, mis juba oli minu jaoks mõju avaldava. Siis ma sain alles aru, mis minu käest tahetakse ja ja mis klaveri mängimine tegelikult ikka on ja kuidas pead seda harjutama ja mida kuulama. Hakkasin siis alles tõsiselt harjunud oma. Siiamaani olin natuke laisk olnud ja nüüd siis läks tõsiseks töötegemiseks ja mulle see väga meeldis, tema oskas mind innustada ja mulle väga meeldis see kõik, mida ta minu käest tahtis, ta pani mind kuulama, ta pani mind tähele panema. Ta oli väga kriitiline, aga ta oli väga sõbralik. Ma pidin kahjuks sagedasti kõrvalt kuulama õpilasi, kes olid enne mind tunnis või proovis või kus ta oli väga ägestub, sagedasti ta kohe väga vihastas, teinekord väga hullusti, ütles õpilasele. Ma hakkasin vaatama, et millal minule osaks saab niisugune kohtlemine. Aga pean ausalt ütlema, mitte korrakski ei olnud niisugust asja. Töö kulges väga toredas sõbralikus musitseerimas õhkkonnas ja nii peaks ütlema need aastad, see oli siis niisugune teine periood minul temaga kohtuda, mis kestis seni, kuni Ma lähenesin lõpule, et lõpetada konservatoorium ja siis mind kustutati, enne seda oli niisugune poliitiline olukord, ma olin muutunud vaenlaseks ja minu õpingud lõppesid väga järsult. Ja vot sellega meil Bruno Lucyga ühendus katkes järsku ja täielikult. Ja kuna ma siis ei tohtinud muusika alal üldse töötada. Siin Eestis saabus niisugune paha periood, kus igalt poolt tulid äraütlemised ja ka kontserttegevust ei tohtinud ma kuskil harrastada. Filharmoonias oli ka äraütlemised ja üleüldse ma panin tähele, et muusika alal tööle ei saanud selle tõttu. Kuna mul oli isa erasid ja mees oli ka saadetud Kiirovi oblastisse, praegune Vjatka ja meil oli väike tütar, siis ma otsustasin siit ära minna, sest töötanud seal natuke aega vabrikus ma vaatasin, et sellest elust niimoodi midagi head välja ei tule ja mõtlesin, et tundus, et, et niimoodi siis nüüd ongi, siis jääbki. Ja sõitsin sinna järele sinna Kiirovi oblastisse. Siis tekkis üks niisugune periood, kus ma üldse professionaalse muusikaga ei tegelenud ja ühesõnaga meil ei olnud muidugi ka Bruno Luki ka enam mingisugust kontakti. Ja see kontakt saabus väga lühidalt, kui ma sain eriloa 54. aastal, et ma võin eksternina lõpetada selle konservatooriumi siiski nii palju meil oli siis kokkupuutumist lasele loa esitasin konservatooriumis ja sain lõpetada, teha need eksamid ära ei olnud eriti vormis, ma ei olnud sellega tegelenud üldse, hoopis muude asjadega tegelen. Aga no selle ma lõpetasin ja siis ma tundsin pärast seda, et ikkagi on lihtsalt teatud Ettevaatlik tõrjuv hoiak, et nagu ei, ei oleks ikka hea, kui ma siin selles seltskonnas viibinud inimesed ei tahtnud teretada. Jaa, ma tundsin ennast väga pahasti, läksin tagasi sinna ja pärast lõpetamist olin veel seal paar aastat ja vot kui mees tohtis tagasi tulla. Me tulime mõlemad tagasi erikõlariga. Lapsed olid meil siis juba meil oli siis neid rohkem tekkinud siis ma sain juba natukene tegeleda klaveriga, aga Bruno Lucyga kohtusime siis õige põgusalt, ma ütleksin, nimetaksin seda niisuguseks kolmandaks perioodiks temaga kokkupuutumise osas. Esimene oli see lapsepõlve oma teine siis konservatooriumis, kolmas nüüd pärast kõiki neid sündmusi, mida ma nimetaksin tegelikult üheks kaalukamaks osaks tema juures õppimisel. Kusjuures ma ei käinud kordagi tema tunde kuulamas. Ega meil ei olnud mingisuguseid pikemaid vestlusi, konsultatsioone temaga aga pidevalt jälgisin seda, mida ta teeb oma õpilastega nende õpilaste esinemiste kaudu. Ja ma õppisin sellest võib-olla siserohk. Ja ma ütleksin, Bruno lukk oma õpetamise töös muutus väga põhjalikult, kui võrrelda sellega, missugune ta oli 39. aastal, siis edasi, kui ta tuli tagasi Nõukogude Liidust ja, ja isegi selle aja jooksul Need kursused, kus ma tema juures siis käisin juba selle aja jooksul ta muutus, tema põhimõtted muutusid, tema nõudmised muutusid kõik see, mida ta tahtis teha ja, ja saavutada see kõik. Kuidagi arenes huvitavamaks järjest. Ja nüüd, kui oli siis pikem vahe olnud, kus me ei olnud üldse kokku puutunud. Kui ma hakkasin jälgima tema tööd ja kuulama tema õpilaste tegemisi siis oli ta väga põhjalikult muutunud, selleks ajaks ma mõtlen, et need õpilased, kes siis õppisid tema juures, said vist ikkagi väga põhjaliku ja huvitava kooli tema käest. Sest et selleks ajaks oli toimunud siiski teatav ime. Kõige olulisem, mis oli, ma leian, et ta pani õpilased eriliselt teravalt kuulama iseennast, jälgima kriitiliselt, mida üks inimene tahab teha üldse muusikas ja mida ta taotleb ja kuidas ta ennast kuulab ja mismoodi see kõrvalt kostab. See oli midagi erilist, ma ütleksin seda, et et õlu oli see, kui ta ise vahetevahel oli klaveri taha istunud ja mänginud midagi ette jupikest, siis see tegi kõrvad kohe lahti, niisugune tunne oli, et hea küll, räägi, mis sa räägid, aga vot see, mis sa tegid, seal rohkem ei ole vaja. Siis on kõik selge. Et see oli midagi toredat, aga ta enda mäng, kui ta esines kontserditel. Ma ei räägi sellest, kui nad esinesid Anna Klasiga tuues või midagi muud. Kui ta mängis ise oma klaveriõhtutel siis ei olnud nii huvitav sugugi. Ta oli väga kõrgetasemeline, väga hea pianist ja tal oli väga hea tehnika ja kõlameel ja stiilitunne ja kõik see oli väga soliidne, aga ta oli kuidagi kange ja niisugune omaeneseavalduses kinni. Ta ise ütles ka, et ta tunneb ennast õudselt halvasti üksinda mängides ja sellepärast ta ei armasta mängida üksinda. Et ta tahab mängida ansamblis, siis ta on vaba ja ta saab musitseerida. Ja selles oli tal õigus. Täiesti. Kui nüüd vaadata tagasi, et mis sa siis temast jäänud siia mõtleksin, terve hulk, väga tugevaid pianist, terve koolkond, ma ütleksin, üks niisugune päris suur koolkond kes on mõjutanud meie klaveri, elusin. Teatava aja jooksul päris kõvasti, sest et see pool sajandit, mida Bruno lukk on nüüd tootnud õpilasi, tulevasi pianist, see on väga produktiivne olnud mitte ainult kvantiteedist, vaid kvaliteedilt, k et selles mõttes, see on ikka üks mõju avaldav periood olnud. Ma ei räägi, mis siit edasi saab. See on olnud siiski niisugune põhjapanev ja väga väärtuslik. Oma tähelepanekutest ja kokkupuudetest Bruno Lucyga räägib muusikateadlane Tiia Järg. Bruno lukk ikka puutusin ma lähemalt kokku siis, kui ma töötasin Hiiumaal 60.-te aastate teisel poolel. Tollel ajal oli kombeks, et vähegi erialas edenevad, tudengid käisid oma erialakavasid mängimas laste muusikakoolides ja selle sõidu maksis üliõpilaste teaduslik ühing kinni ja nii oli võimalik siis ka saare muusikaelu elavdada. Kooliõpilaste seisukohalt vaadatuna ei hakka Bruno lukk ka oma õpilastega, oli Hiiumaal korduvalt meie külaline ja tavaliselt oli ta siis ka oma õpilasele orkestripartii esitajaks, nii et me saime kuulata ka tema mängu. Kuni 1969. aastani riikliku filharmoonia üks tegelane helistas ja tundis huvi, et kas Kärdla laste muusikakoolis on kaks klaverit, ma ütlesin, et meil on viis klaverit, selle peale ohkas ta kergendatult, ütles ahah, nojah, siis on hästi, ma ei saa hästi aru, miks, aga Bruno lukk tahab tulla teil oma juubelikontserte mängima? Ma arvan, mina sain üsna hästi aru, miks luck tahtis meile tulla. Mõnus kodune väike koht ja lukk oli teadagi interpredina küll väga hea, aga eluaeg olnud ka väga tugev närveeria ja niisugune läbimängimine publiku peal veel heatahtliku ja ütleme tagasihoidlikuma tähelepanuvõimega publiku peal on interpreedi päris hea kondiproov. Ja nii ta siis Arbo Valdma tuli oma juubelikontserditeosed, need olid kontserdid. Et seal mängis laste suureks rõõmuks. Ja mina, kes ma tollel ajal õppisin kaugõppes. Olin Lucyga suhtlemises muidugi natuke alguses ebalev. Tollel ajal üliõpilane oli siiski võrdlemisi au paklik professuuri osas ja oli ka põhjust. Aga lukk oli väga lahke ja vastutulelik ja käitus selle, üliõpilased on nagu vaatajat omasugusega. Ja mis seal salata, üliõpilasele temaga suheldes suur rõõm tõdeda et oli võimalus rääkida muusikast inimesega, kes tõesti muusikat tundisse strukt tundis muusikat aga laialt jaolt sugugi mitte ainult klaverimuusikat temaga rahulikult rääkida Mahleri sümfoonia endast või mõnest ruckneri Parstituurist või, või mis veel parajasti nooremale inimesele põnev hetkel tundus et igal juhul see oli väga austav see suhtlemine ja ja ta tegi mõnegi võib-olla isegi kadedaks, kui kontsertsaalis kontserdi eel või vaheajal. Professor Luc astus ligi ja tegi lihtsalt juttu ilma ühegi konkreetse niisuguse eesmärgita. Õppetööalase eesmärgi. Ta astus juurde nagu tuttav. Niisugust läbisaamist pandi isegi natukene imeks ja ja asjaosalised ta oli muidugi nii-öelda kõrvust kergitav. Kui ma ja juba Tallinnas tagasi olin ja konservatoorium läbi sai, siis ma sain tööle teatri muusikamuuseumisse. Ja see oli tõenäoliselt 1972. aasta kevade pool. Muusikaosakonnas oli remont, et me töölauad olid viidud saali ja ega me seal Niukest tõsist inventeerimistööd või uurimistööd eriti läbi viia ei saanudki, sest fondid olid meil remondi ajal jõupaberitega suuremas osas kinni kaetud. Kõige hädapärasemaid asju me seal toimetasime. Ja vahest ma läksin sinna remondimeestest mahajäetud tuppa ja võtsin jõupaberiga kaetud kapist peaaegu poolpimesi umbropsu mõned mapid ja viisin ülesse ja lugesin neid lihtsalt tutvumiseks. Sest väga paljud Eesti muusika mineviku asjade kohta ei olnud siis välju, trükisõna suuremat lugeda. Ja väga paljud asjad olid väga põnevad ja olid ka lugejale teadmatud. Ja juhtus siis üks niisugune kummaline lugu, et ma olin võtnud Bruno Luki mapist lugenud mitmesuguseid asju, mis ma sealt leidsin, kaasa arvatud, oli selles mapis, mis mul peos oli olnud, oli artikleid 40.-te aastate lõpust. Ja nad olid võrdlemisi ehmatavad. Nad ei läinud sugugi kokku minu ettekujutusega erudeeritud professor Lukist. Mitte eruditsioon oleks kannatanud Vaidze üsna räiged toon The heiteks eesti heliloojatele nende teostele mille tekkemehhanismi ma tollel hetkel ei suutnud täiel määral üldse hoomata. Ki. See oli mulle nii üllatav ja nii ehmatav, et ma panin selle mapi kokku ja panin ta kappi tagasi ja jõupaber läks sinna kapiukse peale, ma jäin sinna remondisesse music osakonna tuppa laua taha, niimoodi käsi põsakil. Noh, võiks öelda, konutama. Katsusin selle emotsiooniga kuidagi toime tulla. Ma olin saanud teada midagi, mida ma seni ei teadnud, see ei olnud meeldiv. See riivas minu ettekujutust inimesest, keda olin näinud terituma hea muusikonna, silmapaistva pedagoogina. No ühesõnaga, ma olin ehmatanud ja istusin ma seal tühja tolmu seal laua taga, käsi põsakil. Äkki läks muusikaosakonna Plekuks lahti? Bruno Luki vihane ja ärev nägu vaatas üle ukse sisse. Chia, mida teie siin teete? Mis teile, mina nagu teolt tabatud peaaegu kokeldasin, ma töötan siin. Selle peale, virutas selle Plekuxe hirmsat plomakaga kinni. Natuke aega hiljem käis teine pauk, ka välisuks läks kinni. Ma läksin vaikselt valvuri juurde küsima, et kas prefašarluk kuskil mujal ei käinudki. Ta ütles, ei, naljakas küll, mis ta nii lühikeseks ajaks tuli tuli üles, siis käis ukse, pauk jooksis välja tagasi. Võtke seda, kuidas tahate. Mul on peaaegu veendunud tundmus, et luk nagu aimas seda, mis ma olin teinud umbes veerand tundi tagasi ma lugesin midagi, mis ei näidanud teda mitte kõige paremast valgusest. Lukesin ajast, mille kohta ma siis muidugi ei teadnud, et mitte väga palju. Miski sundis teda tänavalt äkki muuseumisse sisse astuma. Ja niimoodi peaaegu oma pahasust väljendavamana. Ma läksin mõne aja pärast Moskvasse ja minu viibimine kontsertsaalis ja võimalik kokkupuutumine Bruno Lucyga niisuguses mõnusas õhkkonnas. Nii või teisiti puudus suuremas osas. Ja kui ma juba Moskvast tagasi tulin, siis see episood nagu oli unustatud. Ta oli tehtud, sest loomulikult mitte iialgi. Alles hiljem igasuguseid muid pabereid, lugenuna hakkasin ma aru saama, kuidas asjad omavahel võivad seotud olla. Need mitte kõige sõbralikumad Eesti muusika suhtes kõige sõbralikumad artiklid olid kirjutatud sellel ajal, kui kooli Tallinna riikliku konservatooriumi direktor. Ta ei olnud kapellige ja Monica Top Man, kes on konservatooriumi ajalugu uurinud, kinnitab need päris direktoriks teda ei kinnitatudki moskvapaberites direktorit olid ju kinnitada Moskvas, et ta jäigi ka teeks, kuigi meie leksikonid ja nii edasi liigub see direktori amet kolm aastat ikkagi. Me ei tea ju, millistest karidest Luki läbi ja mööda veeti, missuguseid tingimusi talle saati ma olen hiljem muid asju sinna kõrvale mõeldes hakanud taipama, et ennem kui kedagi hukka mõista, peab katsuma mõista. Ma olen õppinud küsima, kuidas oleks käinud Tallinna konservatooriumi käsiku, Lucky asemel oleks saadetud keegi väljastpoolt Eestit rektoriks kellel oleks olnud vastav pilet taskus, kes oleks ajanud täpsu täpselt nii, nagu Moskva soovis. Ma olen hilisematel aegadel mitme inimese käest kuulnud Luki otsest toetust. Nende õpingute ajal väga keerulisel ajal. See toetus ei olnud avalik, see oli Reet Linna, varjatud, aga isiklik. Need on asjad, mis tuleb panna teisele kaalukausile. Ühest loost rääkis mulle kunagi tormis, see on nüüd ka selles raamatus jonni pärast heliloojaks kirjas. Kui oreliklass pandi kinni Miia Tormis õppis muusikakoolis edasi koorijuhtimist, siis äkki selgus mingist seaduse Tügalast, et kui inimene on juba ükskord kooli läbi teinud, siis ta ei tohiks enam stipendiumit saada, mis siis, et ta eriala vahetus ei ole ju tema enda soov. Ühesõnaga, stipendium võeti ära seal 49. aasta. Mis olukord tormisel kodus oli, noh, seda võib igaüks sellest raamatust lugeda. Köstri laps, nagu ta oli, ankeet tuli tal iseenesest juba šant. Nende aastate jooks vähemalt. Kas selle stipendiumi äravõtmise taga oli veel ka mingisuguse komsomolitegelase initsiatiiv, mis ei ole mõeldamatu, aga seda ma täpselt ei tea. Aga fakt oli, et see pisikene stipendium oli ainukene kindel rahaline sissetulek, mille eest sai kõige hädapärasemad süüa osta, sest kodust ei olnud suurt enam midagi võtta. Vanemad ei saanud tormis nimetamisväärselt aidata, sest neil oli endalgi suur tegu, et kuidagipidi vee peal püsida. Ja nii siis tormis kirjeldab seda olukorda, ta ütleb, ma läksin siis suure nutuga Lucy juurde kes oli tollel hetkel ka muusikakooli direktoriks ja et ta peab need muusika õppimisest loobuma, sest et see raha, mis elamiseks siiamaani tuli stipendiumi näol, seal raha enam ei ole ja ilma selleta ei ole asi enam võimalik. Talle Lucoli silmi pilgutamata ütelnud. Ja, ja see, teie stipendium, te hakkate seda edaspidi saama teadetetahvlilt ümbrikusest. Ja nii ka oli. Stipipäeval ilmus teadetetahvlile ümbrik, kus peal oli Tormise nimi ja mille sees oli stipendiumiraha. Alles hiljem sai tormis aru, kuidas asjad käisid. Tõenäoliselt palus lukk oma sekretäril see ümbrik nii-öelda nimega varustada. Jaal süttis oma isiklikust raha taskust selle summa, tema direktorina ei tohtinud teatud asju paberite peal näidata. Tema muusikuna inimesena toetas päris mitmeid. Tormis, sealhulgas tormis ei ole seda ära unustanud. Hoopis hiljem uurides eesti muusika varasemaid aegu, leidsin ma mõnedki paberid, mille alt Luki allkirja leida ei olnud. Ei mõnusega mugav. Aga aeg oli ainult sinnamaani, et me rääkisime nendest jubedatest aegadest juba avalikult. Publitseerisime mõningaid üsna kibeda sisulisi pabereid. Lühidalt August Stockmanni Cyrillus kreegi vallandamise käskkirjadel on Bruno Luki allkiri. See vallandamine sai teoks 50. aasta augustis-septembris. Dokumentide sõnastuse üle ei ole mõtet siin võimutsema hakata, seda enam, et ei ole ju teada, kas koostas lukk, need dokumendid ise või tegi seda keegi teine ja tema pidi rektorina nad alla kirjutama. Sealt võib leida muusikuid solvavat intonatsiooni. Aga aastanumbri peale mõeldes ei ole intonatsioon mitte kõige tähtsam asi, tähtis on ellujäämisega. Ilmselt oli Lukil valida, kas alluda kõrgemalt poolt tulnud nõudmistele või panna ennast ise löögi alla. Ja see mõte, mille ma juba varem välja ütlesin, me peame sinna kõrvale mõtlema, kas oleks parem olnud, kui ta oleks ütelnud küll siin ma olen. Tehke minuga, mis te heaks arvate, aga mina neid pabereid alla ei kirjuta ja sellisel juhul oleks konservatooriumi elu läinud teistesse kätesse, neid teisi käsi seal läheduses oli. Ja nad ei olnud sugugi eesti kultuurile sõbralikult häälestatud inimeste käed. Need vallandamise käskkirjad, Mambublitseerisin 89. aasta veebruaris teater, muusika, kino. Ja muidugi käis mul peast mõte läbi, kuidas Bruno lukk nüüd sellesse suhtub. Aga me mõni kuu hiljem kohtusime televisioonis Eugen keldrimeenutus saatma, et tegemisel ja ma pean tunnistama, Luke ei andnud mitte kuidagi mõista, et nende dokumentide avaldamine teda riivab. Ja sealkandis see võis olla. Näiteks 90. aasta kevad, sattusime me kahekesi Estonia kontsertsaali pisut varem kui normaalne publik. Ühesõnaga Me kahekesi kõndisime tühjas fuajees ja publik alles hakkas kogunema ja võttis siis mitmesuguseid teemasid jutuks ja siis küsis äkki minu käest. Ja kas te olete mõnesse parteisse astunud? See on ju niisugune aeg, kus meil on nüüd rohkem parteisid, kui seni oli olnud. Ja mina ütlesin, et ei ole, tema tundis uimi, eks mina siis põhjendasin, et ma arvan, et mul ei ole midagi olulist maailmale öelda, mida ma peaks läbi partei tegema. Et see on rohkem nagu võib-olla arukamad meesterahvaste küsimus või tegevus mispeale ta nähtava mingisuguse rahuloluga ütlustates kordselt tark arvamine. Ja siis vaatas mulle teraselt otsa, et kas ma ikka saan aru, mis ta mulle ütleb ja ta ütles niukse nähtava tunderõhuga. Teate, mina ei ole ka terve elu jooksul mitte ühessegi parteisse kuulunud. See lause jäi mulle muidugi hästi meelde. Rohkem meil sellel õrnal teemal juttu ei olnud. Aga vot niisugune kaksipidine, pilt prono Lukist kui muusikust, kes aitas teisi, kui ta sai. Ja kes ametiisikuna ei saanud oma poolehoidu mitte alati välja näidata. Kes kahest halvast võib-olla valis natuke väiksema halva, sest üleni heaks seda kõike pöörata ei olnud ühe inimese võimuses. Niisugusena ta mulle meelde on jäänud. Tema peale mõeldes tuleb mulle veel ette, et ta ei rääkinud iialgi sellest, kuidas ta oli õppinud Saksamaal. Et ta seda ei rääkinud tudengitele, see on võib-olla arusaadav, sest aeg oli niisugune, kus sedalaadi õpetust ja sedalaadi seoseid ei oleks pruukinudki teistele afišeerida. Aga ka hiljem. Mul on natuke kahju, et ma ei taibanud tema käest lausa mõnes väikeses eravestluses küsida näiteks tema õppimisest hindemiti juures oleks olnud erakordselt huvitav. Eriti kui ma mõtlen ühe teise professori peale, kes igal võimalikul juhul toonitas oma õppimist ühe tuntud Ungari professori juures. Aga võimalik, et tal ei olnudki seda vaja, sest tal nii palju suveräänne muusik. Nii palju haritud, kõige kõrgemas mõistes haritud eurooplane. Et ei olnud põhjust ennast upitada mõne kuulsa helilooja nimega, kuigi hindamiti, ma arvan, ta mängis ehk rohkem kui paljud tema kaasaegsed. Tal oli tähelepanu väärne talent Nordi lugemiseks ja kaasaegse muusika mängimiseks ja nii edasi. Maestro Eri Klas, teie elasite ja olite Bruno Luki kõrval praktiliselt kogu oma elu. Nojah, kui nii võiks öelda, sest et minu ema õppis. Klaverit Tallinna konservatooriumi lõpetamist veel Berliinis ja samaaegselt õppis Berliinis ka Bruno lukk ja nende sõprus oli nagu tuleb välja väga pikaajaline. Rääkimata sellest, et ajal kui olid rasked ajad ja eesti kunstnikud väga palju neist nii muusikas kui ka kunstnikud kui ka näitlejad, koor ja paljud teised heliloojad olid koondatud Jaroslavli, kus olid Eesti kunstiansamblid. Ja siis sündiski klaveriduo Anna Klas, Bruno lukk. Seda aega mäletan muidugi palju kehvemini, aga hiljem, kui me tulime pärast seda Tallinnasse tagasi siis elasime Gonsiori tänaval Gonsiori 17 hotellis. Kuna tegemist oli klaveri tuuga, pidi olema niisugune korter, kus klaverimängija ei oleks, mitte keset ja et selle maja kõliseb, koliseb. Aga et klaverit katuste üle viia, siis saadi korteri esimesel korrusel. Ja kui pul on rukki, oli kaks tiibklaverit ja minu emal üks tiibklaver peale serverist pianiino, nii et ma olen tegelikult üles kasvanud klaverimängu saatel ja ma olen ärganud siis, kui klaverimäng järgi jääb siis midagi või midagi muud, sest et tegelikult ma olin harjunud sellega World mängivad kogu aeg ja väga palju tunde toimus just mitte ainult konservatooriumi majas minnakse siis Suvorovi puiesteel või praegusel kujul nüüd kaariumistes siis neid tunde siis peeti, õpilased tulid koju meile ja nii ühe kui teise juurde ja ülejäänud vanad mängisid ise nii-öelda kasvamise ajal. Ma ei saanud isegi seda defineerida, et tegemist oli kahe geniaalse muusikuga ja kohutavalt töövõimelised inimesed mõlemad sest nemad mängisid seal kõiki oma kavasid. Valmistasid ette seda kahe klaveriansamblimängu niikaua, kuni pidid olema peas ilma nootidesse mängima ansamblid. Noh, see on ju tegelikult kohutavalt keeruline ansamblilt mängida peast sest ansambli juures peaks kogu aeg nägema, mis on teise partiis ja ja sellepärast ongi tihti diligendid selle juures. Muidugi oli mul õnn ka nende läbi ka eraldi mängida, õigemini mina juhatasin ja nemad mängisid. Muidugi koos kõrvadest jäi mul eriti meelde muidugi esimesed koos mängitud teosed seal, kus mina olin kaasas, see oli siis, kui mina sai seitsme aastaseks ja emal ja Brunalüüsi juba siis hobune, ment Leningradi väikesest kallis, aga ka suures saalis ja seda ma ei unusta kunagi, kui me siis sõitsime. Ma sain nagu kingituseks minu kooli sisseastumise puhul selle võimaluse sõita emaga kaasa elada ja eeskätt hotellis ja olla kontserdil, kus nad mängisid loomade karnevali ratas tol ajal väga kuulus dirigent Karl asberg, Karl Jaspersi oli muide, kas seesama dirigent, kes juhatus Leningradis Šostakovitši seitsmendat sümfooniat sõja ajal. Ja noh, see jäi mulle väga kauaks meelde. Ja hiljem olen minagi nendega seda lõbusat lugu mänginud. Aga muidugi kõikvõimalikud kahe klaverikontserdid orkestriga ka neid oli mul võimalus nendega koos musitseerida, Mozarti kontserdis ja ja palju, palju muud. Aga Bruno isiksusena oli väga markantne kuju, mitte standartne, mitte lihtsalt üks klaverimängija. Ta oli väga tugev iseloom. Pärast sõda oli ju tegemist ka ütleme niisuguse asjaga nagu toidu muretsemine ja kui Bruno oli üksik inimene, siis minu ema sai ka ühe talongi söögi jaoks ja sellega tema pidi ära toitma siis oma vanemasse, juuli ja minu Bruna aga oli võimeline omale küpsetama omleti kuuest munast Lotte ja kosuma pärast tulid hoopis teised mõtted pähe, et on vaja alla võtta, siis tal olid punktisüsteem, kuidas jälle alla võtta? Jah, see oli väga haritud inimesega, ta erosioon oli määratult suur. Rääkimata mitte ainult klaverirepertuaarist, vaid kõikidest sümfoonilise teosest. Tal oli alati midagi huvitavat rääkida ja seal oli väga suur autoriteet õpilaste suhtes. Minu suhtes. Sest et kuidas öelda, olime ühe köögi peal, tädi juuli valmis, sest sellega toitu ja nii ma nägin, siis tegin uksi lahti mõnevõrra õpilastele, Gabruna õpilased BC mulle ka väga pikki tund aega pärast lõbusid, sellepärast et tema jutustuses teadmised muusika ajaloost ja ja üldse olid niivõrd sügavad ja ma ütleksin, talis, range õpetaja. Ega ta nii väga seltsiv polnud, aga ta armastas oma õpilasi piiritut ja ta oli nii õnnelik, kui ta taas leidis uue ande. Pühendus sellele täielikult. Ega temal ei olnud ju mingisugusesse sellisesse huvisid tema imestusest, mind kiskus Susile jalgpalliväljakule või või kuskil mujal, et ta oli, ütleksin, päris eluvõõras. Ja kui nad läksidki, muuseas, see kontsertreisile ja ema ütles, et me peame igal juhul selle Gruusia sõjateele minema, see on nii huvitav, seal on mägedes keerulistes, mina sinna küll ei lähe, et ma ostan omale parem piltpostkaardid ja vaatan sealt mägitee veel. Miks ma pean seal mägedes autoga ringi sõita? Huvid olid ikkagi seotud köik läbinisti muusikast ja tal tekkis neid õpilasi väga andekaid ja isegi kui ta siit elust ära läks, siis ta ju tegelikult Testamenteeris oma õpilastele väga palju. Tõepoolest kas või needsamad klaverid, elu, Steinway vanaaegses, teemiaid, üheda. Testamendiga andis Kalle Randalu, kes oli tema üks lemmikõpilasi teise Mart lillele. Voodid ja plaadid, pärandas ta Toomas vanale. Et kui kõik need, tema õpilased, neid oli juba kohutavalt palju, tsen terve plejaad said tema käest nii palju hingesoojus ja pianismist, kõrgema hariduse. Sest et ohustasid ju kõikide teiste konservatooriumis klaveriosakonnas ma võtan, ta oli tihtipeale eksime komisjoni esimees Moskva konservatooriumis neljade konservatooriumis ja need õpilased olid vägagi erinevad. Nii mehed kui naised, nii noored kui vanad. Rukki juures on õppinud ka sellised mehed, nagu ütleme, Jüri Alberson, kes on nüüd praegu väga tuntud dirigent. Aga jah, aga nõudis Jüri käest kohutavalt palju ja nagu elu on näidanud, et tema üks lähedasi sõpru, Kalle Randalu, kui nad mängisid siin Mozarti kahe klaverikontsert, siis minema. Talle, et ta oskas kõigile õpilastele edasi anda midagi sellist, mida võiks mõelda, on võib-olla võimatu edasi anda, aga temal oli see anne oma õpilastega. Ja peale selle, kui minu ema on teistmoodi naisterahvas ja see, ma arvan, et ka lemmikõpilased siis pruun olla, kui ka tööpäev lõppenud oli, siis ta pani üles ikka selle grammofoni ja õpilased sinna. Mul õnnestus temaga mängida emaga mängisin mõlemad Supääni kontserdi Brunoga. Ja see, mida temaga koos mängis tegelikult seal palju nende firmamärk ja ja see kõliseb Molaadi kõrvus ja siis ma astun nagu ajas tagasi ja ega ongi see, mis tiksub. Ja kogu aeg viib elu edasi ja uskumatu on mõelda, et Bruno selle aasta juunis oleks saanud sajaaastaseks. Ja see seltskond, millega alati kogunes tema sünnipäevale, sest et ainuke hobi, mis ta peale selle oli koer ja muusika, ta mängis Kaplitš ja see oli ka üks niisugune, mis tõi seltskondi meie sinna korterisse. Rääkimata sellest, et selles korteris Gonsiori tänav 17 korter 26 kus ka mina üles kasvasin. Alati, kui Tallinnat külastades mõni kuulus muusik, siis seal kontserdi järgnes alati üks istumine meil kodus. Mina muidugi sinna lauda ei mahtunud, sest ma olin liiga väike aga ütleksin, üks selle klaveri tuua lähemaid sõpru, oli Maria Kleinberg kes nendele seadis paljusid muusikateoseid kahele klaverile. Rääkimata sellest liidi Austriast või ka suurtest ütlemistest Sakowisse, kõik need kõik olid Meie perekonnatuttavad. Ja noh, kui rääkida, ütleme nende konservatooriumi aega, siis koos minu emaga ühel kursusel õppisid ka sellised inimesed nagu Gustav Ernesaks, Eugen Kapp ja Vladimir Alumäe ja see oli üks terve ajalugu millest on nagu imelik mõelda, et need kõik inimesed on üksteisega olnud sõbrad ja toetanud 11 muusikateel. Räägib Bruno Luki kauane kolleeg, pianist Heljo Sepp. Meie pärastsõjaaegne pianistide põlvkond, kes hakkas õppima Tallinna tookordses riiklikus konservatooriumis. Meile oli ta kõigile kahtlemata väga suur autoriteet muusikuna sest tal on nii kokkuvõttes minu meelest kolm väga tugevat põhja. All üks on muidugi tema teadmised, kui me hakkame peale seda kuskohalt on õppinud ja kuskohalt mänginud enne teist maailmasõda, eks ta oli Berliinist oli ju hindiumite juures ja, ja need on kõik väga tugevad jäljed ja siis edasi oli tema pedagoogikaga tugev. Mäletan teda GNU, me töötasime ka tema juhitava kateedri all siiski terve 44 kuni 67, palun väga üle 20 aasta ja pedagoogina, ta oli väga huvitav selles mõttes, kuulates tema õpilasi. Kõik oli paigas, teate, tema õpilased mängisid alati väga teadlikult, midagi ei olnud juhuse hooleks. No olin niisugune inimene, kes teadis muusikast kõike, alates varaklassikast igasuguste järkude kaudu kuni kaasajani välja. Ja muidugi mulle tundub, et see väga sügav huvi eriala vastu, see määras tema isiksuse niisuguse põhijooned. See oli. Oma kolleegidele ma peaks ütlema. Nii see asi siis läks aastast aastasse, kui te hakkate nüüd vaatama, noorpõlv tuli ju peale, pianist, ma mõtlen Tallinna konservatooriumi ka noort pedagoogi koogide näeks, tulid ju alles pärast kuuekümnendaid. No ma isegi tulin ju siis nii, et noorte pianistide juurdevool algas juba Bruno käe all nii-öelda, ta oli minu meelest ideaalne kateedri juhataja. Ta oli, hoidis distsipliini, hõlpu. Ma ei ole näiteks teda kunagi kuulnud niisuguses närvilises õhkkonnas midagi kurja, ütleb, et ma ei tea, võib-olla see oli kunagi kellegi peale, kui ta vihastas minu peale tal ei olnud nagu mõtet vihastada ma tundina heast nii-ütelda poolest küljest. Ja siis ma pean ütlema, et väga suure mõju tema nihukeses isiklikus arengus avaldasid siiski nii kurku imelik täkke mõeldes sõja-aastad mis olid Venemaa. Ta ju sai seal vene klaverimängijate kuulin nii-ütelda südamesse korraga Moskvas Leningradi, eks sealt hakkasid tulema ka meile konsultandid sedasama professor oskaja, kes tuli siia ja mitte ainult tema muusikateaduses käisid pidevalt inimeses, konsultantidele, Moskvas, siin, muusikateadus oli meil niisugune uudsem eriala kui klaverimäng, klaverimängijad olid ikka niisugune vanaga teed ja seal see minu meelest selle Moskva perioodist on kõigepealt kui palju meil siiski kuulsime vene muusikat tol ajal, kõik suured nimed. Ega sellega ei lõppenud, klassikaline periood sellest klaverimuusikast venes aga peale seda oli ju kaasaegne Musk, Prokofjevi põnts ja kõik see noorem põlvkond, kes seal hakkas tulema. Nii et see tuli väga rikkalik, niisugune mõistete, arusaamade ja, ja kuulmiskogemuse ja kõik, mis te tahate muusikat, ühesõnaga muusikat. Tema siis võttis veel laiemad piirid ja suurimad piiri kui enne sõda. Ja siis ta oli ju suur austaja, issi muusika juba Moskvas algas ju peale Eugen Kapi nii-ütelda Loomingu väga tihe niisugune mängimine ja, ja eesti muusikas jätkus Elleris muidugi nooremate Viini, no võtame Arvo Pärdi, Bruno oli üks esimesi, kes hakkas tema loomingut mängima. Nii et ta tundis huvi kõige vastu. Ja vot see huvi, suur, laialdane niisugune süda hui asja vastu, arvatavasti oli üks väga tähtis sammas tema isiksuses. Ja peale selle muidugi tema pidev tegevus Taali ju pianist, kes mängisid päevast päeva, kuust kuusse, paljudes ansamblites, näiteks ma tean, ta on Vladimir Alumäe teinud palju tööd koos ja ja muidugi tema klaveriridu, Joanna Klaska. Nad sobisid suurepäraselt ja nad tegid koostööd rõõmuga tegid seda töödeks ja seda oli meiesugustel noortel tol korral veel ikkagi noored inimesed. Ma mõtlen oma generatsioonis, seda oli väga huvitav jälgida ja see oli kõik väga uudne meile, palju me seda vene muusikat nii väga kuulasime, siis enne sõda üldiselt vähe ja korraga oli see panoraam nii suur ja lai ja rikas Artur Lemba oli siis juba sügavas pensionieas ja töötas üldiselt vähe ettevaatlikud, niipalju kui tervis lubas. Põhiline pianistide nii-ütelda, järeltuleva põlve kasvatamine siiski pühendudki ana trassile ja sealt tasapisi hakkasid tulema Laine Mets, siis tuli siis mina tulin vahepeale ja nii nad on tulnud, kõik on ju käinud Moskvas aspirantuuris aspirantuuris. Ma olen kindel, et see laad, kuidas Bruno nägi oma ülesannet kasvatada noores muusikus, tõesti armastus muusika vastu. Vot see viis oli väga hea, see oli konkreetne, mitte paljusõnaline. Ja seejuures väga nii et kateedri juhatajana oli ta siiski ideaalne, kujutage ette, see oli ju eriala omandamine noortele. Ja kuidas ennast seda tegi, minu meelest see oli teaduse tipp. Tähendab, osata jagada pärast seda, mida igale õpilasele on vaja, ei ole mitte nii, et see käib mingisuguse mõõdu järgi või kuidas teile öelda, ta nägi inimeste omaette. Kokkuvõttes võiks öelda niimoodi, ideaalne vaataja meil Tallinna riiklikus konservatooriumis tol ajal nime poolest. Tal olid vajalikud teadmised, väga lai silmaring siis kogemus. Ma mõtlen, pedagoogiline kogemus siis praktika ja sul on tema isikliku mängu ükskõik tema ansamblid ja kõik muu korrektne inimene, oli ta väga korrektne, tehtud, see ei olnud niisugune pedant nõudlikkus, aga see oli teks, ta ju armastas originaalteksti niimoodi, et ainult anteetil kõne alla ja siis muidugi hoidku, kus sa seda lohakalt lugesid siis. Ja kas see juurest nõudlikkuseks ja kolleegidega seltsiv ja heatahtlik alati huvitab. Ta on siin mitu kord minu juures külas olnud ja ja alati suure tähelepanuga kuigi moodi. Noorem inimene oleks võinud mõtelda. Kuule kasvanjamine, lapsuke. Olin nii tundlik ja nii diskreetne ja nii tasakaalukas alati. See väärib inimese suuremad iseloomu, kui ta meile harilikult nii igapäevastel inimestel olnud. Aga eks tema ei olnudki just igapäevane harilik inimene. Lõppenud saates meenutasid professor Bruno Luki tema kaasaegsed Erna Saar, Leelo Kõlar, Tiia Järv, Eri Klas ja Heljo Sepp. Bruno Luki esituses kuulsime Wolfgang Amadeus Mozarti fantaasiat d-moll Mart Saare masurkat test, osa Paul hindemiti klavereid naadist number kaks üht osa Darius Mioosüüdistes, garamusch koos Anna klassiga. Ja praegu kõlab Heino Elleri humoresk. Järgmises saates keskendume Bruno Luki pedagoogitööle räägivad õpilased Kalle Randalu, Lauri Väinmaa, Lembit Orgse, Martti raide ja Toivo Nahkur ning arhiivilindilt kuuleme ka Bruno Luki. Mõtteavaldusi koostas Kersti Inno ja salvestas Katrin moodik.