Tere, kallid klassikaraadio kuulajad, alandanud saade kunstpunkte ERR stuudios on Aleksandar saapa. Meie siin täna aga räägime siis niivõrd-kuivõrd kunstist. Täname stuudios kunstiajaloolane ja ajaloo instituudi vanemteadur Ants Hein. Tere. Ja põhjus, miks me oleme Ants heina stuudiosse kutsunud, on selline, et sel aastal ilmus väga suur ja paks raamat Eesti pargid üks, mis siis üritab kokku võtta senist eesti parginduse ajalugu toetudes enamasti siis kirjalikele allikatele, et kui kaugele need ulatuvad. Loomulikult see raamat on küll kollektiivne töö, ta on nii, et alguses on niisugune ülevaatlik osa Eesti parkide ajaloost taga, siis teises osas tulevad siis üksikute maakondade kaupa ülevaated. Loomulikult jah, eks ikka, kuidas ütelda, lugu algab raamatust, lugu algab sõnast tähendab kuskil 13. sajand, kuidas sa tead, et et midagi istutati või midagi kasvatati? Raamatuist valmis muinsuskaitseamet ja kas keskkonnaamet või keskkonnaministeeriumi koos. Jah, tegelikult selle raamatu põhines senaator, on keskkonnaministeeriumi töötaja Urve Sinijärv ja sinuga teis autorid Kersti lootus sinu nüüd jah, terve rida. Kui suure tühiku raamat täidab see nii, et seni vist ühtegi sellist ülevaatlikku raamatut Eesti pargindustele olnud, et selle raamatu siis jaoks kogunisti vist olid igas maakonna samad inimesed, kes siis põhjalikult uurisid läbi, mis on säilinud. See on esimene raamat, mis siis nagu kuidagi täielikult peaks nii taimestiku kui ka selle maastikuarhitektuuriliselt nagu eestipargid kokku võtma. Mingil määral küll loomulikult Eesti parke on, on vaadeldud tegelikult juba pikka aega, isegi 19. sajandil ilmusid esimesed niisugused ülevaated ja samuti ka siin 60.-te seitsmekümnendatel aastatel on on tublit tööd tehtud näiteks Veljo Ranniku või etel Brahmann aga sellises mahus nagu säravad loomulikult mitte need, mis sa siiani ilmunud on ikkagi niisugused suhteliselt lühikesed ülevaated olnud ja näiteks kui rääkida konkreetselt pargiarhitektuuriajaloost, kuidas ütelda paarile leheküljele see mahtus, mis oli siiani kirjutatud. Ja tema eessõnas mainite, et esimesed eesti pargindusele tähelepanu osutajad olid loomulikult sakslased. Sakslase muidugi sellepärast, et eriti mõisnikud, kelle käes oli kogu see maavõim rikkus, loomulikult nemad olid esimesed, kellel oli üldse võimalik midagi niisugust kavandada. Kuidas me üldse parki defineerime, mis on park? Oh kui raske küsimus. Park, see on kodustatud maastik, ma arvan, pargi mõista on ju ajaloos tiivad puutub Need esimesed aiad, millest tähendab kui mõtlesi kuskil kaugesse Egiptusesse suverisse, need on ju tegelikult imepisikesed hullud, need on isule taraga, piiratud ala või müüriga, õigemini savikivimüüriga aga parku laienenud ja nüüdisaegne pargi mõiste, see ei ole mitte ainult et need puud, vaid samuti vaated sellele kohale teed piselt välja viivad. Sõidate mööda Inglismaad, kogu maastikupark. Just Inglismaal on see tõesti nii, aga meil on ju nüüd kaasajal kerkinud igale poole ka tööstuspargile. Ja sellised asjad, et tööstuspargid, parklad ja nii edasi, edasi. Park, see on niivõrd veni, sõnas on kaudselt et ühesõnaga võiks nagu pargiks lugeda igasugust, nagu inimese ümber kujundatud maastikuga. Tähendab praegu vist on küll niimoodi, et parkiks oleme harjunud lugema inimese ymber, kui ta tahab maastiku tõesti, aga näiteks 18. sajandil varasematel perioodidel oli see piir, kus park lõppesse looduses väga täpselt paigas isegi oli niimoodi, et näiteks inglise stiilis pargis 18. saadil lõpu poole pargi kõige kaugemas osas seisis monument ja sinna monumendi peale oli kirjutatud maailma lõpp, tähendab, sealt edasi polnud nagu mõtet pinnasesse edasi olid juba tuli külamaastik, tulid põllud, heinamaad, kuhu niisuguse proual või preilile j asja, kus maale jalutati ja pöörati ringiga tagasi. Kas näiteks siis oli lõigatud, ütleme, mingisugune siht ja siis see siht lõpes selliselt läks läbi kumeruse jõudis mingisse nagu väikese künka peale, siis seal oli nagu trajanuse sammas või. No näiteks niigi muud, eks mõnumite tehtud absoluutselt igasugused ja võib isegi küsida, et kui näiteks praegu käia mööda mõisadeks, miks on nii vähe monument ärel asi ongi selles, et need monumendid tihti ka sageli nii-öelda puust pist või lihtsalt kullake sellest mullast sammas üles nad olidki sageli nii-öelda efemeerse ajutised ainult üheks hooajaks või mõne 10-ks aastaks. Korra veel inglise pargist rääkides meenub, et olen kord käinud sellises ajaloolis inglise pargis. Ma mäletan küll, mis ta nimi oli, aga ütleme, et et sa oled, eks ole, sellised rajatised, et kui te ütlete, et park lõpeb, ütleme konkreetselt, aga et tänapäeval me arvestame ka neid vaateid ja kõike seal oli konkreetne selline asi, et ühtlane pinnas jookseb ja siis eemal söövad lambad rohtu, aga tegelikult seal vahepeal on selline kraav, et tegelikult need lambad, eks ole, meieni ei jõua. Ja ma saan aru ja mõnikord oli, oli veel niimoodi, et Oliver, sa kraavia ja ravipõhja oli patu täitaks, pära seal väga inglise pargi laval ei võta ja ka meil tehti tegelikult niimoodi, et see kiire ei paistaks looduses välja. Kas see piire oli ära peidetud, nii et isegi see mõte, et inglise park, et see oli eriti vähe töömahukas võrreldes prantsuse pargiga, mida tuli pidevalt niita ja pügada ja see on sageli petlik, mis näib loomulik, oli sageli läbi mängitud, sageli lavastatud, loomulikuna. Teie raamatu eessõnas seoses inglise räägite te ise, et põhimõtteliselt inglise pargi eelkäija on Eestis puisniidud. Puisniidud on nagu meie õlgpargid, tähendab poiss Tiit on täpselt sama palju meie parkidele eeskäijaks, nagu on rahvaluule meie kunstluulele eeskäijaks. Loomulikult esimesed meie luuletajad ei pidanud harilikult rahvaluulest midagi, nii ei ole ka neid puisniite kunagi spetsiaalselt kujundatud. Postitan need vikatiga loodud oaasi, mis olud ei maastikus ja punase heinategemine. See karjakasvatus oli mitte ja see on olnud sellisena juba rohkem kui 1000 aastat meie vanimat vikati, mis on teada ta kuskil kaheksas üheksas sajand. Et need polstiidukinud osa neist, ma mõtlen siin mingisugused Koiva jõeäärsed või Matsalu jõeäärsed hektarite peale ja tõesti imekaunid, isegi eestlased ei ole ise sellest aru saanud nende kauniduse eest, aga näiteks kui siiani juhtunud mõni võõramaalane leitaks Saaremaa puisti pärit Saaremaaniidud kastases udus millest lauldakse arvedaid, tõesti kaunid. Ja need kadusid ära siis, kui hakkasid tekkima kultuurheinamaad ja, ja samuti kui kadus ärakasitsi liitmine tuli juba see hobusega või praktora liikvele, siis ei ole võimalik niimoodi, et ma, et ma niidan iga põõsa alt eraldi või iga puu järgi seanovikate. Esimesed sellised teadlikud pargid tekkisid siis, mis nagu teadlikult kujundada. Need on üsnagi täpselt teada selles mõttes, et kogu see niisugune arhitektuur või tähendab niisugune võisate luksuslik Kuu ehituse laide. See algas, algas perioodil, see tähendab, seitsmeteistkümnes sajand, aga kuna meil oli see seitsmeteistkümnes sajand, oli niivõrd õnnetu algusega Poola-Rootsi sõda, mis kestis kuskil 1600 20.-te aastate lõpuni, väljamaa oli niivõrd laastud, et siis alles kuskil 1000 660670 esimesed nisukesed ritta kurit, sihuksed Hernserites ehitasid väljadest Maardu mõisa või, või Mäo mõisa või täitaks Ungern-Sternbergi, kes tegid, et kuremaa mõisa nendega siis ka esimesed teated nisust juba juba terrass aedadest juba haruldaste õunapuu, pättide sissetoomisest, isegi kasvuhoonetest on teateid, kuumad nad rohkem nagu arhitektid või botaanikud rohkem. Nemad olid, kuidas ütelda, nemad olid elunautlejad. Raske ütelda, nadolid loomulikult diletandid detad ei olnud, ei, botaanikutega ei olnud nad arhitektid nii-öelda omad karjääri järgi olid nad enamalt jaolt portifikatsiooni insenerid või ohvitserid, nii et nad oskasid ütelda niisugust mullast muldrajatisi, kanaleid, kraave, seda olid nad nii-öelda sõjaväes õppinud palju vaba tööjõudu pilte teha oma mõisa ette, niisugune laskub terrass, aed ja niisugused, kuskil 1000 670608 kuud hakati siin hulgaliselt püstitama. Muidugi põhjasõjas sai ta. Ka ongi, et ega Eestis vist ma ei kujuta ette, milline park on siin üldse säilinud oma algsel kujul, kas on mõni. Parki loomulikult tähendab Park ongi niisugune asi, et piisab sellest, kui me jätame pargitleme viieks aastaks niitmata, meil on juba see rohi rinnuni ja, ja veel läbi saanud, tõstatan seal leppadel veel läheb 10 aastat on see juba kuused sees. Tähendab, parkis, seisa, tähendab park parku kudustas loodus, ta nagu angoorakaski või, või niisugune puudel koerdada, peab pidevalt kammima. Teda peab pidevalt küüsi lõikama. Kui sa jätad selle tegemata kodustatud loodus, mis jäetud hooletusse. See on õnnetu vaatepilt, kui ürgloodus tähendab mingil määral maetud palk. Aga te küsisite, mis ajast meil meil on, mõned puud või mõned niisugused puudegruppi, mõned alleed, mis teame, et kuskil 1710, sest pargipuud ei saagi palju kaua kesta, sest nad harilikult tsi mõisapargiga trajate väga heale mullale tähendab mõisakeskuses mõisakeskusel harilikult keset põlde. Tähendab Senine puuga saab ruttu suureks. Kas sa ruttu võidad suureks, jääb ruttu vanaks, nii et niisugused 200 kolmesajaaastased puid on meie suhteliselt vähe ja samuti, mis on näiteks mõnes mõisas esitleme kuremaa või purdi või Wolt Ta võis Tartumaal on säilinud lihtsalt terrassid, tähendab, maapinda on tehtud isu dastangud, mis viitavad, et Adonis barokkperioodil kuskil 1740 160, et me dateerida oskama ka. Et nüüd kellelegi jätta muljet, et, et see on niisugune Nadal, mingid jäänukid, ainult mingisuguse kajad. No te olete tuntud mõisauurija, et kuidas pargid on nende mõistetega ühte sammu astunud, et ütleme, kui seal mõis on tehtud, ütleme, klassitsistlik mõistis, kas see park on ka muutunud sellega seoses, et ajastute muutudes aegade muuta? Loomulikult nad käisid sammu ja ütleme näiteks kui me räägime, ütleme, Eesti keskaegsest arhitektuuri, siis peab alati rääkima seda, et ütleme, see mõte, mis oli Prantsusmaal küpseks saanud, see jõudis siia, ütleme 50 aastat, 100 aastat, 150 aastat hiljem ja siis ka kindlasti tohutu ringiga saab kuskilt kas siis Gotlandi kaudu või siis kuskilt tellima kaudu siis pargiarhitektuur, see on 18. 19. sajand, siis on hoopis teine jutt. Ajakirjad käisid, et oli võimalus õppida, põhimõtteliselt kiri tuli 18. sajandi lõpus, pool Euroopas kiiremini kohale, kui nõukogude aja lõpul preester vahel ta seisis paar nädalat seal tsensuuri, aga siis tuli otse. On välja tuua, millised pargid on Eestis nagu dominantsed. Toby, natsid on metsistunud pargi loomulikult, selles mõttes, aga kuna see parkide ja mõisate ja niisugune rikkus jõudis kohale alles siis, kui hakkas aku viinakaubanduseks kuskil 1000 770780 siis särami valitsemise, prantsuse stiilis park enam ei tee. Siis tulid juba need inglise pargid, hoidibab suur mood ja seletatud, aga ütleme, valdav enamus Eesti parke, millest on muidugi noh, nagu teateid on või mida me võime ütelda, on loomulikult niisugused vaba planeeringulised. Enamus park on nii-öelda keskpärased, aga nende seas on olnud ka tõelisi pärleid või vähemalt millest on tunda, milles patud nii palju vaeva armastustööd. Tõnu, nagu mõnikord nagu kahju, et see lihtsalt sama lastakse heast peast. No mida te esile tooksite, mida te soovitaksite, milliseid parke külastada või peale võib-olla siis Palmse No turismiobjektid, loomulikult, niisugused Palmse Tiiu suure mõisad on uhked. Üks väga tore park on, mis on ka päris hästi korras tänu kohalikule vallale seal Luke park nõo lähedal Tartumaal ja pealegi lukke värk, aga sellepärast huvitav, et seal on nii see 18. sajandi kihistus seal on 19. seal on nagu tunda, need erinevad ajajärgud. Jah, ja ta on tõesti niisugune üks Eesti pargikunsti niisuguseid, mis meenub, aga noh, niukseid väikseid mahajäetud parkamised, uue varbad, väga naljakaid kohti on olemas. No Eestis vist muinsuskaitse alla võetud üle 400 pargi, et jumal teab ja mida see reaalselt tähendab, kas siis tähendab seda, et ütleme, et seal või seal puid maha võtta või noh, mida see muinsuskaitse nagu annab sellele pargile? Vaat seda on nii kahe otsaga küsimus, loomulikult muinsuskaitse annab seda, et lihtsalt, et see palku tõstetud staatusesse tal on staatus küljes, on võimalik saada toetusi, rahasid peale ütleme projekteerimist, see on üks pool, aga teine pool on see tohutu hulk inspektoreid kaela ja mina ei tea, kas on hea või halb, võtuks põrku kaitsesalu mitte, ma ei oska ütelda. Inglismaal ei olnud midagi eriti kaitse all, aga vaadake, kui korrased on. Inglismaal on vist ühi nimega National traste midagigi. Ma saan aru, aga hoopis tähtsam kui, kui mingisugused kaitsenimekirjad või seaduse paragrahvid on loomulik suhe niisugusesse noh, inimesega koos olevasse loodusesse. Et tegelikult ju, kui ütleme keegi, kellel on piisavad vahendid, siis mõisa Kaspariga omandab ega muinsuskaitse talle mingeid kohustusi ei sea, selle pargiga Korda vist ikka seal, tähendab, ma ei ole sellega eriti kursis, sest ma ei tööta ju muinsuskaitsealal üldse. Loomulikult, et seatakse ikka ja sageli on hirmul, on suured silmad, et on ka väga mõistlik abi Valmeid muinsuskaitsetöötajad, et et enamalt jaolt oli asi, ma ei kujuta ette, et kuskilt sellepärast asi seisma jäänud, et muinsuskaitse ära keelab. Vastupidi. Kui paljude tänapäevase pargiga Vaata kui aus olla mind tänapäeval perfektselt eelkõige huvitabki, kuidas ütelda, mind on alati huvitanud see, mis tegelikult toimub. Ja siit ka oleks küsimus, et eelnevalt sai räägitud, et noh, et kunagi 100 aastat läks aega, et mingi informatsioon jõuaks Eestisse, et kas tänapäeval selle pargiga on, et kas Eesti pargid ega need eriti ju ei tehta mingeid uusi parke ei looda ju, et kuidas on, kas nad on kuidagi anakronistlikud või vanad, kaasaegsed. See tähendab, sellele ei saa nagu üheselt vastata, sest meil toimib kindlasti niisugune asi lagu aiakunst, ma mõtlen pisikest aedade kujundamine, eraaiad, rõdud, aknapealsed, väiksed kaktuse kasvatamise, väiksed liiliad, lõvilõuad, see on meil kõik enam-vähem okei ja selle eest hoolitseb siin kodu ja aed ja ja niisuguseid aiamaailmad, kui võrrelda, ütleme muusikaeluga need on nagu, nagu polk ka ja valssi lauluke, aga mis meil on puudumilongist nimelt niisuguste suurte parkide julgus nendes toimetada, neid läbi töötada, tähendab, puud olid need suurvormid puuduvad sümfoonia puudu on sonaat. See annab küll tunda eesti pargi kunst lonkab küll ühte jalga. Ei ole vist ju eriti küll rajatud ühtegi uut parki. Kas parki peabki, tähendab, kui siin on töötud ja ta näiteks viimane parki olen lehest lugenud, ma pole seda ise näinud, on Oliver Ta, kes sinna pääsküla seda maa peale Vilost lõppesse skandaaliga tähendab, niisugune hea ta ei, ikka on küll ja leitaks Leigo maastikud või siis ütleme, sõidan Rakverest mööda, seal on ka üks rikas inimene seal tee äärde teinud või siis ütleme, pilistele pastoraadi ümbrus ka on ja kas peabki, bar näitaks meile rajad, täidis sõidukites puiesteesid on suured põllumassiivid puiestee üle minna, aga, ja samuti rajatakse ju kas või siin Dvigateli keskusesse peaks üks Eesti suurimaid eravalt kohe tulema ja nii edasi ja samuti kasvõi keset vanalinna Harju tänava haljasalal. Ka veel korra ajalukku minnes, et rääkida Eesti pargi ajaloost, et olete tutvunud ka lähinaabrite parkidega, ütleme, jätame nüüd siin, eks ole, Rootsi kuningakoja ja Rootsi kuningriigi välja, aga ütleme Läti, Leedu, et kuidas seal siis on. Läti pargi kunst vat Lätis annab tunda see 200 300 kilomeetrit lõuna poole kohe on, loodus on lopsakad, tähendab, läti pargid on loomulikult võimsamad ja Lätis on ka olnud mõned väga võimsad partra arhitektid, ma ei räägi siin 19. sajandi alguses, kus näiteks Sigra on üks väga võimas aednik, oli aga erita heidest georcupalt omarja parkidega, nii et läkiparkidel midagi häda, vat Need, kes tulevad näiteks läänest nendele jätavadki siinset pargist mulje oma suurusega kuskil Saksamaal, niisugust 20 hektari Spark ju haruharva võib puhata, aga ei olnud olemas just tänu sellele, et, et mõistlik on niivõrd palju maad ja see oli odav. Hüva, suur tänu, Ants Hein selle kokkuvõtte eest, et kas Eesti pargid üks, kas tuleb Eesti varid kaks ka välja. Ikka peaks tulema vist paari aasta jooksul, millele seal siis juba keskkond seal on need maakonnad, mis on esimeses köites käsile võtta, siis tähendab kogu Virumaa ja Viljandimaa ja Võrumaa ja Põlvamaa ja kõik need teised mis ei mahtunud siin esimesse Suur tänu teile. Äsja oli stuudios kunstiajaloolane ja ajaloo Instituudi vanemteadur Ants Hein, kes tutvustas meile lähemalt Eesti parkide ajalugu. Et siis teadmiseks, et on ilmunud raamat Eesti pargid üks suur ja ilus Jürid Kaarma kujundatud raamat. Meilist aiandushuvilisi on ja pargis uitajaid, et kellel huvi, siis võib raamatupoest järgi vaadata. Aga saadet jääb nüüd lõpetava meil Kraftwerki lugu, Franz Schubert. Stuudios oli nagu tavapäraselt Aleksander Tsapov ja kohtumiseni järgmisel nädalal kuulmiseni. Tere kunst. Errn nüüd Tartust. Tuleval teisipäeval, 27. novembril toimub Tartus algusega kell kuus õhtul Järjekordne Moksi ja Y-galerii korraldatav sariüritus Y kohtumine, kus seekordseks külaliseks Jon Chrisinis. John sündinud küll, USAs elab juba alates 2000. Kolmandast aastast Eestis ja koordineerib praegu maxi projekti ja meedialaboritingimustes. Multimeediakunstnikuna töötutsioon valdavalt helide komponeerimise heli performans heliinstallatsioonide vallas juba 1990.-te algusest saati. Samuti on tema heliloomingut välja andnud paljude Euroopa, Aasia ja USA plaadi leibelid. Y kohtumise raames tõstanktsion uut 20 kaheminutilist filmi nimega imema. Film valmis inspireerituna Jonny Inese samanimelisest heliteosest nimena, mille ta komponeeris 2007. aasta algul. Heliteos koosneb kahest elektrooniliselt täiustatud oreli, sämplitest, koosnevast, minimaal, troonist, mõlemad üle 20 minuti pikad. Ja minema number kahtede hetkel, taustal kuuletegi. Heli Palamiineema sünniloo tagamaadest võite lugeda Chani blogist aadressil. Maa helipunkt e. Silmis minena uurib Jon vahepeal olemist looduses. Märksõna eks ole, eks polaarsused öö ja päev, hele, tume ülal all sees väljas, ärkvel, uinunud ja nii edasi. Kuna filmi neema on tegelikult alles work in progress ehk kunstnik alles töötab filmi kallal siis seepärast on ta välja pakkunud kaasata y kohtumise raames kodanikke publiku hulgast filmiaktsiooni. Ja rohkem praegu ei logisekski. Et saaksite ainult helile keskenduda, sest lugu on mõnusalt hüpnotiseeri veeriv, piisavalt pikk, vajab keskendumist huvitatutele, head kuulamist siis ja kohtumiseni Y galeriis teisipäeva õhtul kell kuus.