Alustame kunstisaatega kunst. ERR stuudios on Karen Jagodin Alexander saabuv täna jätkame noorte kunstiteemadel ja räägime kõigepealt Patarei vanglas aset leidvast ahne festivalist milles on tulnud meile rääkima kolm korraldajat. Ning teises osas jätkame vaal galeriis avatud noorte kunstinäitusest homo sapiens, millest tuleb rääkima näituse kuraator Andres Loa. Ja vahepeal kuulame natukene muusikat, ehk siis Artur rassalit head kuulamist. Tänases kunsti ERR saate esimeses osas räägime Patarei vanglas toimuvast kunstisündmusest nimega ahne ja meil on kolm korraldajat stuudios Alex Tõnu Saar maris Vahter ja Ilmar Kurvits. Tervist. No hetkel on olnud peamiselt meedias juttu kunstinäitusest, aga alustame kõigepealt üldisemalt sellest ahna festivalist, mida see endast kujutab ja mida see hõlmab lisaks kunstinäitusele? Festival on tegelikult ütleme, et see aasta on ta natuke teistsugune üritus, kui ta ennem oli, siis tegelikult me alustasime selle näituste seeriaga juba viis aastat tagasi. Et see aasta kujunes rohkem selliseks suuremaks ürituseks ning omandas nagu võib-olla isegi natuke teistsuguse mõõtme nagu varem. Et praegu on ta nagu festivali mõõdus Et alguses oli tegemist siis ainult kunstinäitusega, kus siis osales Tallinna ülikool ja Helsingi kunsti- ja disainiülikool ja nüüd on nagu selle aastaga on siis lisandunud veel tegelasi ja kunstile, on ka lisandunud videot ja tantsu ja muusikat. Aga ahne, mis algpoint on, et kas see on sellepärast, et kuidagi ütleme Tallinna Ülikooli siis kunstiosakonda kuidagi kõrvale jäetud näitusetegevusest või? Ei, see üritus algusest peale on olnud nagu tudengite omavaheline asi, nii-öelda tudengid nagu algatasid selle ise ka esimene ka alguses Soomes Helsingis rääkimas kunsti ja disainiülikooli tudengitega mõtlesime koos. Ta üritas nagu teha siis neli aastat, see on olnud selline nagu tihe koostöö, et me oleme nagu koos nii-öelda nagu kogemusi vahetanud. Ja siis see aasta lihtsalt Patarei vangla ise võib-olla niisugune väga hea koht, millest inspiratsiooni ammutada ning mõtlesin, et samasse sobib kokku ka meie enda nagu huvitegevust, mis oleme kunstiõpetajateks õppijad ning otsustasime, et võiks võtta juurde veel ülikoole teisi muistse tudengid. Ehk siis praegu ongi siis lisandunud kreeka Aristoteles, ülikool ja siis tuisurgesseni ülikool. Kas kunstiõpetajaks kunstnikuks õppida on erinev? Näiteks põhjanaabrite puhul ma ei oska täpselt protsente öelda, aga nad ütlevad ka, et kunstiõpetajad eriala lõpetajad, kas siis lähevad kunstiõpetajaks või siis nende saatko kunstnikud. Ent seda on ka siin toimunud siin Eestis. Ühesõnaga, need kunstnikud, kes siis patareis hetkel väljas on, on valdavalt mis taustaga Tallinna Ülikooli taustaga. Tallinna ülikoolist on nüüd kõikidel kursustelt noori, kelle tööd on esitatud näitusele antud festivalil ja need on enamuses, kas siis installatsioonid, skulptuuri, kompositsioonitundides antud ülesandeid, patarei mustreid, oli see üks kokkuvõttev nimetus projektina siis on freskomaaliõppejõudude poolt töid, et nende tudengite poolt siis, et tänasest on nagu vihmavariprojekt, et seal on õppejõudude ja samas nad kureerivad siis ka õpilasi nagu täiesti võrdväärsetena enda kõrvale enda tööde kõrval. Õpilased on tegelikult tegelenud selle patarei näitusega juba terve semestri. Et teada oli juba jaanuaris neil, mis siin kevadel tulemas on ja õpilased said oma ülesanded kätte, on töötanud nüüd terve poolaasta et oma töid sinna üles panna ja täpselt nagu selle koha spetsiifikaga kohaneda. Võib-olla kirjeldus. Natuke nüüd, kuidas seda Patarei vanglat siis nendes töödes nähakse. Mis laadi inspiratsiooni, see vangla? Õpilastele pakkunud kui ise esimest korda patareis ja läksin, siis tundsin seda ängi ja kõike seal selles majas ja nendes ruumides üldse igal pool siis lõppkokkuvõttes tööde kohta, aga seda öelda ei saa. Et tööd on just väga positiivse ja värsked sellise koha kohta, nii et järelikult Ta on väga lendlev ja positiivne inspiratsioon leitud sellest kohast täna kaevanud, siis kui istusin seal patarei ukse taga ja vaatasin ringi ja siis ma tundsin, et selline raske tunne on tänu sellele kunstile asendunud hoopis sellise väga kosmilise vabadusega. Võiks öelda. Ütleme neid töid isegi niimoodi üheselt kirjeldada väga raske, et noh, iga kunstnik, kes on siin oma töö üles pannud, et on seda patareid nagu näinud nuka pealt, osad on, ütleme süüvinud isegi nagu väga sellis vangikeskkonda nii-öelda, et on isegi teistele intervjuu üks intervjuu oli, kus siis intervjueeriti nagu Patarei vanglas niiöelda karistust kandnud isikut ning samas on ka lähtutud ka väga läbi siukse visuaalse prisma, et näiteks isegi noh, kui me võtame nagu seinast seina tööd, siis üks, teine töö jällegi selline ütleme, visuaalse põhjaga, kus siis näiteks analüüsiti seda, et kuidas, nagu trellid võivad mõjudele, on ka inimesena kui sellisena seal võib näha nii irooniat, nalja kui ka väga tõsist suhtumist analüüsi. Kas see patarei surma mõistmiskamber leidiski kasvatusta? Seekord patarei surmas kamber jätnud sellest näitusetegevust väljapoole loomiander on siiski kasutusse võetud just puhtalt sellepärast, et seda oli tulemus nii suur. Seal toimuvad ekskursioonid, et nendele, kes pole võib-olla kunstihingelised, võib-olla elasid kunsti otsima sinna, siis nemad saatke ekskursioonile minna ja võtta ekskursioone saadet näha. Aga tegelikult see kontseptsioon sellel festivalil võib-olla ongi olnud nagu tudengite poolne algatus, see Patarei vangla nagu suitsetada välja selline paha aura sealt. Ja see on ka esimene katse ja samas käisime katsemuutuse kultuuripargiks. Õnnestunud katse. Loodame. Õnnestunud katse muuta kultuuripargiks et ütleme, et seesama, võib-olla õnnestumise Marisse mõtleb, on pigem see, et ütleme, et see vangla on tegelikult suhteliselt oluline paik ütleme, nagu ühiskonna seisukohalt, et see inspiratsiooni ja mõtlemisainet on seal väga palju. Et pangal on väga pikk mälu jah, seda ka, et see kultuuripargi mõiste ütleme, et seal on väga palju ruumi, mida saab väga hästi kasutada kultuurilistel eesmärkidel. Aga arvata, et see läheb käiku, kui kõrval kohe on tulemas kultuurikatlamaja. Ma leian, et kultuurikatlamaja sega nagu seda ettevõtmist, et et ma arvan, nad täiendavad teineteist. Või oleks olnud siiski hea idee kolida sinna ikka kunstiakadeemia. Me keskendusime sellele vanglale rohkem, kuivõrd ütleme sellele üldisele Tallinna olukorrale. Ja te ütlesite, et, et see on koostöös Helsingi ja ega kreeka tudengitega, et kas nemad kuidagi tõlgendavad seda patarei teemat või nemad tegelevad teiste teemadega. Nad on semestri alguses teadlikud sellest kohast, Tanel on ülevaade sellest kohast ning enamuses nende tööd on graafikus ikka osakonnast graafikat on seal erinevad täitsa klassikaline stampgraafika. Kuni digimeediani välja. See on nüüd Kreeka kohta graafika. Aga ütleme, et Helsingi tudengid ütlevad, isegi käisid, suitsime nagu sihukesele väiksemale grupile tudengitele võikski ekskursioonil, et kus siis nad enne sõit tutvuda Patarei ruumidega. No praegu on Tallinnas kõriauguni tegelikult eks ole, noorele kunstile pühendatud, et see oli puhtalt kokkulangemise tulemusena. Just see oli vist kokkulangemise tulemusena, sest et näitus ise oli juba hakkasime ettevalmistavaid töid ja ütleme, siuksed planeeringud plaanimisi ja korraldamist tegema juba septembrikuust alates. Tegelikult see idee küpses eelmise aasta suvel ning jah, et see on tõesti hea kokkulangevus. Et nii palju üritusi on korraga sellel rajal. Mis te enda jaoks nagu selle festivali laiemaks eesmärgiks peate, et lisaks sellele, et tudengid on saanud ühel teemal oma töid teha ja neid välja panna on seal ka teie jaoks mingi laiem eesmärk, kas kunstihariduse teemade puudutamine või? Absoluutselt see ongi selle esmane eesmärk on kunstiharidus lik pool rõhku, pöörates sellele, et kui aastaid tagasi polnud nagu kunstihariduse üliõpilaste poolt eriti nende mõtteavaldusi esindatud siis nagu me oleme üritanud viis aastat teha. See üritus on nüüd üks kavatsus, millele saab arendada tulevikus juurde veel stame hariduslikku osa. Ehk kui me oleme kõik kuulnud, et Tallinn on kultuuri peale olin, siis on vaja ka vastavat hariduspaneeli, mis suudaks neid ülesandeid täita. Antud juhul need ülikoolid on vist peamine kollektiiv kollektiiv, kes ei suudaks seda läbida ja seda edasi anda. Nii et loodame, et paari aastaga õnnestub lihtsalt saada nii palju toetajaid sellisele ettevõtmisele, et see nagu areneks edasi. Legofestivaliks näiteks järgmine aasta juba festival toimub Helsingis ja see toimuda ka Masters afard festivali raames, mis on juba iseenesest suur asi. Mispeale festivali location, patarei oluliste veel on. Et mis sündmused veel on? Festivali raames toimub ka tantsuetendusi enamusele tantsides leiavad aset Kanuti Gildi saalis. Just täna on viimane kord ka patareis koha peal etendus, üksikkongi esitamine, et see etendus on nüüd täiesti inspireeritud sellest patareist ning toimub jalutusboksides. Festivalist võib rääkida ka seda, et festival ise siis patareis toimub seitsmendast kuni 25. maini ning on avatud iga päev 12-st kuueni. Paraku on jah seal pilet, et näitus on siis jaotavad nagu kahte tsooni, kus siis ühe tsooni pilet on 10 krooni ning ütleme, see patarei külastus ise ruumides suuremal määral on 25 krooni. Samas on tasuta Ta patareis avatud kohvikusse täiesti ilma piletita sisse jalutada ning see on vaade merele. Võib-olla võiks rääkida seda ka, et, et meil lisandus ka viimasel hetkel Eesti kunstiakadeemia ning ka Tartu kõrgema kunstikooli tudengite tööd seal üleval. Siiamaani kui kergel soov minna meediatöid vaatama, siis lähim võimalus oli Helsingisse minna Käsmus. See nüüd on võimalik patareis minna, kus on praegu suur meediatöötaja ekspositsioon siis Helsingi disaini ja kunstiülikooli poolt on meediaosakond oma töödega seal väljas ja seal on ligikaudu 10 erinevat meediatööd alates poliitiliselt Caroce paaridest kuni erinevate meediainstallatsioonide nime mis siis ühel või teisel kombel üritavad kommunikeerida fotodega ning neis üritavad nagu leida osalejat. Et ütleme, selles näituse projektis tegelikult võtabki osa üle 100 tudengi, kes on siis fotograafia, meedia, filmi graafika ning kunstiõpetuse erialadelt. Et seal on kõik need tööd on nagu esindatud, et samas ka, et väike soovitus võib-olla näituse külastajal, et et seal patareisid ringi vaadata, siis näitust külastades tasub olla tähelepanelik ja võib olla natuke rohkem süüvida töödesse nagu selle pulga pealt, et me oleme nagu arvestanud seda ruumi ning ütleme, et see patarei ala on tohutult suur. Ütleme, et seal on väga palju selliseid väikseid pisikesi töötubasid, et, et pigem nagu julgelt astuda sisse, vaadata ringi, et, et ütleme, et kui siram kirjutas, et võib-olla on tõesti võimalik, et jalutades tõest mööda, et pigem nagu analüüsida seda keskkonda ja siis neid töid osad nõuavad, et mis võiks nagu süvenenud natuke kauem Me teame, et näitusekülastaja on häbematu ja ta väsib ruttu ära, et selles mõttes ei saa eeldada, et ta jõuab nüüd võib-olla ütleme, 100 kunstnikku. Samas on see, et pigem võtta endale nagu rahulikult aega külastada, võtame merevaatega kohvikus näiteks kohvieine ja siis minna edasi. Et selles suhtes, et pigem olla nagu mõista, kui lihtsalt korraks peale vaadata, siin võib-olla sihuke õpetuslik. Koos keskkonnaga Need tööd moodustavad väga hea terviku, nii et ma ei usu seda, et need tööd nüüd mingi hullult väsitavad, kedagi pigem just pakuvad midagi asemele kulutatud energia saab päris kenasti tasutud ilma kohvikutega. Hüva, aga tänud teile tulemast ja näitusele, siis. Saate kunst, teine saate osa on käima läinud ja meil on nüüd seltsi tulnud pakkuma Andres la Trist kes kureeris Maal galeriis teise osa noorte kunstnike näitusest, ehk siis vaal galerii on justkui näituste sari, mis on pühendanud noorele kunstile. Ja siis sina oled seni mõlemat teinud. Esimene liseks eelmine aasta see aasta siis homo sapiens miks mõlemad sinu kureeritud ja miks homo sapiens? Selle näituse saamislugu tegelikult ulatub natukene kaugemasse aega, kui minu teada just nimelt vaal galerii poolt tuli algatus korraldada Baltimaade noortebiennaal. Mis siis hiljem on läinud kaasaegse kunsti keskuse ajada ja seetõttu valglari otsustas, et nemad püüavad siiski ka omalt poolt sellises väiksemas formaadis noort kunsti eksponeerida, püüda leida, anda võimalust tasuta pinda eksponeerida kunsti noortel kunstnikel ja sellepärast pöördusid minu poole. Õigemini seda täpset põhjust ma ei tea, aga nii see sündis. Ja siis ma käisin tõesti välja sellise idee nagu seks eelmisel aastal ja sellel aastal mõtlesin näituseseeriale üldnimepomo sapiens. Ning seekordne teema on, see on tõesti midagi. Ja näituse eesmärk ja nagu ma juba ütlesin, on pakkuda võimalust noortele kunstnik oma kunsti eksponeerida, aga minule endale on see, kui selline uutmoodi väljakutse, organiseerija navi. Tegelikult olen ise põhiliselt küll pigem kunstnikuna end tundnud või muusiku või, või lihtsalt loova inimesena. Ja seetõttu kas noh, omamoodi selline kunstnik kuraatoriprojekt ta ei ole nagu selline, ütleme, programmiline galerii kunst, mida seal eksponeeritakse. Meil on praegu Tallinnas väga mitu noorte kunstnike näitus, me siin enne just rääkisime sellest patareis toimuvast festivalist. Eelmine saade rääkisime kunstihoone näitusest, et kuidas kõikide nende noorte kunstnike ürituste sisse see vaal, galeriinäitus suhestub või mis tahku ta esindab ja kuidas inimene, kes praegu peab valima, milliste või käib läbi kõik need noorte kunstnike näitused, milliste tahkuse esindab sonaalama. Ta ei püüa ise suhestuda teiste näitustega, kuivõrd lihtsalt asetub loomulikult sellesse konteksti, ilmselt see on praegusel momendil kuum teema või noh, mingi selline tendents noort kunsti just nagu just nagu kajastataks rohkem? No tegelikult kindlasti mitte rohkem kui, kui varem või kui seda vajatakse hiljem. Noh, võib öelda tõesti, et see on asjaolude kokkulangemine ja samas on vajadus selle järgi olemas. Puudub ju reaalselt eksisteeriv kunstiturg kunstile, mis on loodud hiljem kui aasta 80. Selles kontekstis on see ju väga loomulik ja lausa rõõmu tegev. Aga mis selle tulemuseks on, mis selle noh, sellise uue laine nagu Hannes on Anders Härm sele nimetasid? Mis selle tagajärg võiks olla? Ei oska täpselt öelda, et kas nüüd see olukord on võimeline kuidagi kunstlikult provotseerima forsseerima kunstituru teket suuremat kunstiteadlikkust ja kõike muud taolist. Ei tea. Aga kas nii ei ole, et sinul valitud tööd tegelesid näiteks rohkem popkultuuriga? Ja tegelikult selle näituse kokkupanemisel. Ei, ma ei püüdnud seda näitust määratleda stiililiselt žanriliselt vaid. Et asjad lihtsalt lähevad Kokoni Võib niimoodi öelda, aga esiteks selle näituse kunstnike valik oli, oli üsna juhuslik seda kaasa arvatud ka tänu ütleme sellisele võrdlemisi kaootilise lähe ädituudile võib-olla siis mitte ainult nooremat, aga võib olla ka vanemate eesti kunstnike seas mis tihtipeale tähendab seda, et laekuvad kas siis nagu liiga hilja või ei taha üldsegi tulla või läheme kaasa. Olukord on võrdlemisi kaootiline ja seda juba teades lasin asjadel lihtsalt lihtsalt tulla. Minu enda jaoks oli, oli üks märksõna ja vitaalsus ja võib-olla tänu sellele on need töötunud sellised võrdlemisi rõõmsad ütleme, rõõmsus või vitaalsus võib-olla on, on karakteristik, mida võib popkunstile omastada, aga popkunsti on kindlasti kindlasti liiga kitsas teleüldse määratleda kunsti, mida tehakse tänapäeval, et ei ole üldse, milleks, milleks meil vaja tegeleda kunstiga, tänapäeval tegeleme lihtsalt kunstiga. Asi on nimelt selles, et ma tunnen juba pikemat aeg-ajalt kunsti. Piirid on ühelt poolt nii ähmaseks muutunud, nii hoomamatuks muutunud. Aga teisalt näen ma kunstil nagu mingisugust sellist uut rolli või see ei ole nagu otseselt sotsiaalsus aga ka kindlasti Essteetilises või mingi muu taoline ana moodne kvaliteet. Õnneks ma ei oska seda defineerida ja sellepärast ma veel tegelen kunstiga. Sellepärast ma arvan, arvan ka need noored kunstid tegelevad kunstiga. Jah, mulle tundub ka seda seda rohkem integreeritud. Ma ei tea, kas sa pead seda silmas, aga ta on kuidagi rohkem pärisosa kõigest muust kui mingi äralõigatud osa. Tahaks loota küll jah, et see, mida me nimetame kunstiks, et see ei püüa olla kunst või ei kopeeri kunsti tegemise kunstiks olemise instrumentaariumi nii uhkelt sõnastada. Jah, veel kord reaalsus ei kvaliteedile, ei professionaalsusele ei konventsioonidele seal midagi muud. Aga ta ei ole ka ainult vitaalsus. Sa ütlesid, et paljud tööde laekunud, et mulle jäi küll natukene hõre mulje seal näitusel, et mind võib-olla ei üllatanud, et Meelis from Tartu töö laekunud, aga jäi veel neid. Tähendab neid töid oleks võinud olla rohkem, aga ma lasin asjal täpselt sellisena kujuneda, nagu ta ise tuli seda võimet nagu kontserdiks nimetada, aga selline minu suhtumine kuraatorina et ma lasin asjadel lihtsalt tulla, mul olid loomulikult mingisuguseid omadusi, seadused ja mingid mõtted, mingi ettekujutlus, et milline see näitus võiks olla, aga aga siis tuligi selline idee, et aga võib-olla ma lasen kunstnikel mõelda selle peale, et nad ise püüavad oma tööd produtseerida või siis halvemal juhul toovad mis on juba valmis, aga sobib konteksti või veel parem toovad töö, mis on idee poolest nii võimelised. Ta ei vajagi võib-olla mingit erilist tehnilist lahendust. On vaieldav, et kas selles mõttes, et näitus on õnnestunud? Pigem ma võiks öelda, et laadi mõtlemine, noh nagu ma siin püüan kirjeldada, on, on Eestis suhteliselt selline noh, nagu tundmatu või või raske või noh, ta on nagu ikkagi takerdub mingite selliste mehhanismide taga nagu inimesed, kunstnikud mõtlevad kuidagi mehaaniliselt. Mis on võib-olla üllatav, aga samas nagu võib-olla üldse mitte. Ma võiks vabalt öelda, et need inimesed, kes töötavad näiteks reklaaminduses on mingis mõttes hoopis vabamad, täiesti absurdsusteni, vabad. Neile makstakse vabadusest. See on juba täiesti teine teema, eks ole, aga noh, antud kontekstis noh, võrdlusena, selles kontekstis ma võin niimoodi väita ja et selles mõttes võiks näiteks reklaaminud ja sealt üks, üks kunstnik üht-teist õppida kasvõi distsiplineeritud. Aga noh, see ei ole üldsegi nagu teema. Kas see on esimest korda Eestis, kui bänd astub üles oma tööga näitusel nagu siin Stella? Ei, see ei ole esimest korda, kindlasti on selliseid ülesastumisi palju olnud, aga minul tuleb meelde ainult üks millega ma ise olen seotud kunagi ansambel Arvyclarviku liikmed siis koosseisus Mihkel Klais, Kiwa ja mina tegime näituse Tartus Y galeriis kurikuulus näitest tsenseeriti, aga te esitasite ennast koerloarvikul Arvikut või? Noh, see oli täiesti ilmselgelt bändi näitas selles mõttes noh, ei saa ju vaielda, ei saa öelda, et juhuslikult oleksid sattunud need sellised inimesed kokku. Stella puhul on pigem Stella on siis rändrise kollektiiv, kes seal näitusel seekord on esindatud ühe ühismaali näol mis iseenesest on selline naivistlik sürrealistlik maastik erinevate nägudega peal. Minu jaoks on see pigem nagu täitmendi jätk, mis esimeselt näituselt juba sai pillatud, ehk siis see, et mitte ainult need, kes on õppinud kunstnikuks, ei ole kunstnikud nagu seksinäitusel osalesid inimesed, kes on näiteks moekunstnik või geenitehnoloog või või hoopis kirjanik või filmirežissöör. Näitleja tähendab, ma toetan loomingulist mõtlemist, ma toetan jällegi vitaalsust. Ja ma leidsin, et Stella võiks olla sellel näitusel just nimelt sedasorti žesti illustreerima. Kas näitusele on mõni töö, mis su arvates ka peale seda näitas, sedasi kajab. Kindlasti näiteks Edit Karlssoni Kadri Mets, taki. Fotode Triinu Lille, Timo Tootsilt kindlasti ootan edaspidi vingeid, etteastumisi ja kindlasti ka Meelis kaldalt kellelt küll töö just nagu puudub, aga kelle, nagu taoline noh, nagu selline olukord temaga on iseenesest ka mingis mõttes töö. Ma olen alati mõelnud, et, et galerii ei või no mitte alati, aga võib öelda, et niimoodi viimasel ajal viimased aastad olen mõelnud, et galerii ei ole kindlasti mitte see kõige ainumas või see, see kõige parem, see on koht, kus kunsti eksponeerida, kus kunst võiks asuda samuti ka mittemuuseum võiks voolata välja selleks ettemääratud ette nähtud kohtadest. Võiks olla kõikjal meie ümber. Noh, see on jällegi nagu see see teema, et määratlematu, uue kunsti aariliseerimise teema, aarde, Seebrjonärv. Jah, muidugi, selles mõttes see lause vastab tõele, aga kuna tegemist on Barclay kunagise floganiga, ma ei tea, võib-olla baklaidist enam ei olegi ju siis on see mõttekäik nagu natuke solgitud või ta ei kõla sellisena, nagu ta oleks. Noh, puhtakujuliselt kuidagi reklaamist on tõepoolest igal pool. Reklaam on ju tarbekunst. Kas sa kunstnikke tuua, Tiit Sokk andis sulle diplomi. Oled sa selle üle õnnelik? Oleksin õnnelik olnud, kui Tiits haka läks. Kõik need diplomid sinna seinale pannud aga antud töö puhul tundus olevat hea, kui seal on diplomi juures, sellepärast et puhtalt Tiit Soku embleem võib-olla üks ei oleks natukene liiga vähe. Näituse külastajad kõnetanud. Kunst võiks ju seda teha, kõnetada inimesi. Sa pressitekstis kirjutasid, et sa ei taha, et kunstiks olemist ei mängitaks. Et kas sa vannud, käsi südamel, et sellel näitusel ei mängita kunstiks olemist? Ei vannu üldsegi, sellepärast ma panin sinna pressitekstiga lause, kas palju juttu, vähe villa siis noh, ütleme sellise eneseiroonilise küsimuse. Minu arvates on see näitus selline, nagu Eesti kunst on? Ei püüa seal ilustada. Ma ei püüa teda kuidagi mingisse lausesse või ühte sõnasse paika panna. Aga tegelikult sellise küsimuse ma küsiksin tõepoolest kõigi kunstnike käest, et kas palju juttu, vähe villa. Kontseptuaalne kunst on ajast ja arust. Popkunst on ajast ja arust, aga kui me selle kõik kokku paneme, siis villa kunst siis jah, võiks olla villa, kunsti rohkem. Kas näitusel seadus on piisavalt või siis liiga vähe suhestatud erinevate ideoloogiate ka näiteks, et noh, seal oli selgelt, eks ole, üks selline rohelise roheliste töö ja siis üks selgelt sellise feministliku tooniga töö. Näiteks, et kindlasti, et kunstteole valikuprintsiibid on lihtsalt selline, et palju sotsiaalset kunsti. Tahetakse, et kunst nagu kõnetaks, eks ole, sellisel elu tasandil sinu näitus on pigem siis midagi muud. Mina arvan, et kunst ei peaks olema taotluslikult sotsiaalne kunst ise ongi sotsiaalne nähtus ja ma arvan ka, et kunstnik võiks kõigepealt tegeleda elamisega ja siis, kui tal tuleb, siis ta võiks teha ka kunsti. Aga see saab tulla ainult läbi sotsiaalse kogemuse, et ongi seda väga keeruline seletada. Mulle tundub, et selline sättumuslikus või noh, programmeeritus kunstis või, või sellega tegemisel selle eksponeerimisele on selline kahtlane tegevus. Aga sa oled käinud ilmselt kunstihoone noorte kunstnike näitusel ja ka äkki non kratta antinäitusel, et küll, kas need esindavad siis kõik eesti noort kunsti tervikuna. Et ühelt poolt siis nii-öelda antikunst ja siis eks ole need, kes ei ole Antid. Ma ei, esiteks üldsegi neid küsimusi endale, minul neid küsimusi ei ole, tänan küsimast, kui me ei räägi kunstipoliitikast või kultuuripoliitikast, siis, siis meil pole minu arust mõtet rääkida kunsti esindamisest eesti kunsti esindatusest, seda enam, et me elame reaalses maailmas, globaalne küla ja nii edasi. Seda enam võiks olla nagu selle selle suure maailmanägu nii palju kui, kui Eesti, nagu et noh, et ma selles mõttes nagu ei ei suuda teha sellist üldistust või kuidagi paika panna. Noh, ma ei usu, et Hanno Soans või Anders Härm või mari karta ja non kratta seltskonda püüaksid noh, mingisugust täitmeti teha noh, nagu eesti noort kunsti defineerides nad lihtsalt vastavad teineteisele. Kui on, eks ole globaalküla, siis seda enam on pinnas ka rahvuslikkusele. Kindlasti seda kindlasti jah. Et seda võib küll öelda, et taolisi vastandumisi ja sellist kerget sellist või, või minu poolest kas või tugevat hõõrumist ja mingit sellist võitlust võiks olla erinevate kunstiseltskonda kunsti, kunsti koolkondade vahel veel ja veel, aga ma toonitaks, et eriti hea oleks, kui see jääks lihtsalt kunstimaailma enda sisse tiirlema ja samas on ka niimoodi, et aga keda huvitab see, mis toimub lihtsalt mingisuguses pisikeses kunstimaailmas, et juhul kui, kui see üldsegi on määratud väljapoole paistma, siis võiks selle peale mõelda, et mis, mismoodi ta välja paistab või milline sõnum jõuab inimesteni. Midagi sellist. Aga ma usun, et võtame säraga kokku ja aitäh, et sa tulid ja rääkisid. Tänan kutsumast. Tänane kunstisaade on omadega ühel pool ja neli külalist käis meil täna stuudios. Kõigepealt Aleks Tõnu Saar, maris Vahter ja Ilmar Kurvits, kes korraldavad ahne festivali Tallinnas Patarei vanglas, jaga Kanuti gildis. Ja teiseks Andrezlo keskureeris. Las noorte kunstnike näituse homo sapiens. Stuudios olid Aleksander Tsapo ja Karen Jagodin. Saate kordust saate kuulata järgmisel laupäeval kell 12 10 ja endiselt on kõik saated internetis järelkuulatavad kaks nädalat aadressil www punkt klassikaraadio. Kuulmiseni kuulmiseni.