Kivisildniku jutlus lähtun oma tänases jutluses jumalale meelepärase nädalalehe Eesti kirik artiklist osundan. Eesti evangeelses luterlikus kirikus on välja kujunenud murettekitav olukord. Kirik on ohus. See on lõhenemise oht. Nii pisikese rahva hulgas ei või tekkida olukorda, et seni kõige suurem ja ajaloolise kaaluga kirik pudeneb kildudeks. Selle mõtlemapaneva avalduse autor on Eenok Haamer. Igati lugupidamist vääriv vaimulik, kelle sõnades pole põhjust kahelda. Ma ei hakka ette lugema kõiki lugusid luterlikus ajalehest, aga üldiselt räägitakse uuest kiriku manuaalist. Uue käsiraamatuvastased ütlevad, et see teos on evangeeliumi vaba. Uue manuaali pooldajad aga ütlevad, et see kõik on tühi jutt. Mina soovitan sarnaselt härra Haamerile vaenupooltel vaherahu sõlmida ning sõjakirves evangeeliumit kasvõi ajutiselt maha matta. Üleüldine skisma ja kiriklike arveteõiendamine tekitab ebaterve õhkkonna. Kirik on ikkagi suurelt osalt Kultuuriministeeriumi bilansis ning laamendamine arveteõiendamine Laine Jänese haldusalas Pole soovitatav. Tal on selletagi raske. Kõigepealt tuleks olukorda analüüsida ja püüda jõuda kompromissile. Esmalt ma soovitan luterlastel jõuda selgusele selles, kas evangeeliumi kirikus üldse tarvis. Kui suur osa juhtivaid luterlasi otsustavalt evangeeliumi teleselja keeranud, peab sellel olema mõjuv põhjus. Elame demokraatlikus ühiskonnas, kus kõige tühisem vähemus peab saama oma tahtmise. Miks siis luterlased, kellele evangeelium ei sobi, peaksid seda pühaks pidama. Vaatame asjale ajalooliselt siis, kui luterlus Eesti aladel populaarseks sai. Ei olnud raamatuturul sellist küllust nagu tänapäeval. Potteri raamatuid ei olnud, Salme Reegi elulugu ei olnud, Kivirähu teoseid ei olnud isegi Juhan Liivi kogutud luuletusi ei olnud võimalik osta. Ütleme nii, et peale evangeeliumides polnud mingit mõistlikku kirjavara saadaval. Tänaseks on olukord kardinaalselt muutunud ja kivinenud seisukohti tuleb revideerima hakata. Selge see, et ilma evangeeliumi Jeesus eta pole mingit kirikut isegi mitte luterlikku. Samas on evangeeliumi neli luuka Johannese Matteuse ja veel ühe oma mis minu isikliku veendumuse kohaselt pole kõneväärt. Osalt vaidlevad nad üksteisele vastu, suures osas aga kattuvad. Segaduste vältimiseks tuleks kehtestada kirikus ühe evangeeliumi süsteem. Tänapäeval, kus tuleb kokku hoida aega ja energiat. Pole vaja nelja evangeeliumi pluralismi esindavad tänapäeval telekanalid. Usk peaks seevastu pakkuma kindlust ja üht kaljukindlat tõde. Olles päris korrektsed, tuleb mainida, et mõni aeg tagasi leiti veel hulk paari 1000 aasta vanuseid evangeeliumi tooma oma ja veel mõnedki. Neidki tuleb kaaluda. Võimalik, et nad on Jeesuse õpetusele lähemal kui hilisemad. Korduvalt toimetatud ja mugandatud evangeeliumid. On muudatuste tegemise väärtuste ümberhindamise aeg. On hakatud rääkima Eesti hümni väljavahetamise vajadusest. Jutt jumala õige. Meil on meil ju ehe piraatkaup. Oleksime siis hümni ausalt sõjasaagiks saanud nagu Sigtuna väravad, see oleks õilis. Lihtlabane vargus on aga piinlik. Tore, et oleme jõudnud aega, kus inimesed on hakanud mõtlema asjade üle järele. Kirikust ja riigi kultuurikomisjonist oleks küll kõige vähem konstruktiivset suhtumist oodanud. Igal juhul on vanade väärtuste või piinlikke vaimutoodete väljavahetamise küsimus päevakorral. Aga tuleme tagasi evangeeliumit juurde, raamatut raamatuteks. Jeesuse ajal ei tuntud helikandjaid ega filmikunsti. Tänaseks on aga tehnika arenenud nii kaugele, et DVD formaadis võib ühendada pea kõik tuntud kunstid. Filmis on kirjandusest lugu ja dialoog muusikapärandist, heliriba kujutavast kunstist, kostüümide eriefektid. Kõik, mis oskab inimene teha, on filmis olemas ka arhitektuur ja teadus. Lauris Kaplinski kirjutas kunagi sellest, et tulevikus asendavad pühad filmid, pühad raamatud, see protsess on juba alanud. Telekat vaadatakse rohkem, raamatuid loetakse vähem. Äärmuslikud ususektid teevad propagandat klippide filmide kujul. Pastorid jutustavad televisioonis ja raadios. Kui kirikus juba evangeeliumid on jutuks võetud, siis võiks haaret laiendada, tutada, millised filmid pühaks kuulutada. Olgu need siis neli nagu traditsioon ette näeb. Mina pakun nelja filmi nelja evangeeliumi asemele. Esiteks Mel Gibsoni Jeesuse film traagiline, tõepärane ja ilma lollide näitlejateta. Ülejäänud kolmega pole nii kerge, aga saame hakkama. Et asi liiga morniks ei läheks ja reiting taevasse tõuseks. Olgu teiseks filmiks Monty Pythoni Briani elu. Selles filmis on ehtsat algkristlikku vaimsust, ütleme otse, see film ei ole sellest maailmast. See on oivaline valik. Ma arvan, et Martin Luther oleks täiesti sillas. Igal juhul paremat religioosset filmi ei ole olemas. Kui evangeelium mitu, peavad nad ometi 11 täiendama? Võib-olla ei ole näinud, aga see on tõesti suurepärane. Ma pean silmas seriaali karnevale, see räägib hea ja kurja võitlusest on väga kauni pildiga. Õnneks tehti teda ainult kaks hooaega ning keegi tegelastest on raadiopastor parajad üleloomulik, parajalt friigivärk. Ühesõnaga Carney vale, sobib kõigile. Ja kolmandaks evangeeliumiks on ta nagu rusikas silmaauku. Neljas evangeelium peaks olema Eesti film, kevad ei sobi, liiga lapsik. Viimne reliikvia ei räägi asjast. Pealegi yks Gibsoni lööma hakkas, meil juba on. Viini postmark on pühaduseteotus. Kiisa hullumeelsus pole ka päris see. Nii et ei jäägi muud üle, kui võtta mõni Priit Pärna film. See ahjualuse multikas sobib hästi, toob sisse allilma motiivi ja tegeliku elu naerususe. Kindlasti on tegu meeleparandusele kutsuva linateosega. Siit mõtleme edasi, kodanikud, kirikuõpetajad. Loodan, et jõuame kiiresti kõiki pooli rahuldava kokkuleppeni.