Tere, kallid klassikaraadio kuulajad, ananan kunstisaade kunstveeerr, MINA, OLEN Aleksandar Tsapav selle Tallinna plokist. Me külas kumu kunstimuuseumist Tiina kaabel, kes räägib meile avatud suurest Poola kunstinäitusest, metafoor ja müüt, kirjanduslikud motiivid 19. sajandi 20 sajandivahetuse Poola kunstis. Ja lähme siis otse ilma mingite riivitustada intervjuu juurde. Kunstpunkt err. Kumu kunstimuuseumis. Sest need külas Tiina Abel, kes siis on vastutav Eesti poolt vas Poola suure kunstinäituse metafoore müüt eest. Ma just mõtlesin, et Poola kunst on päris valge lehtika. Poola kunstist ju Eestis kui üldse kunstiajalugu, ütleme koolis õpetatakse, ma pean siis keskkoolis või ülikoolis tegelikult Poola kunsti puuduta mitte miski põhimõtteliselt. Ei, ma olen kunsti ka muidugi meil ei tegeleda eraldi hea kui Eesti kunsti ikkagi vähemalt keskkoolis. Ja, ja eks poola kasti muidugi tuntakse eriti kunstiklassikat, et noh, vähem tõesti Eesti kunstimuuseumi, seal on mitmed poole kaasaegse kunstinäitused, nii et mul on tunne, et isegi seda kaasaegset kunsti tuntakse rohkem. Aga Bora kunsti klassik ka näitus on see ehk esimene sellepärast et Eesti kunstimuuseumis oli küll 1934. aastal Poola kunsti näitas, aga, aga see oli Poola kaasaegse kunstinäitus. Ja huvitav on see, et ma vaatasin kataloogist, et kümmekond autorit, kes olid toona kaasaegsed, et te kunstnikuna Eesti kunstimuuseumis väljas on nüüd ka nüüdsel kunstiklassikanäitusel. Kuidas te saite selle näituse või kas see oli teadlik või see tuli pakkumine Poolast? See oli Poola-poolne pakkumine, jah, sest neil on väga head suhted olnud Riiaga härjakunstimuuseumi aastaid ja nad on näitusi vahetanud ja pärast siis uue maja avamist, kui ka meil nagu hoopis teised võimalused avanesid, siis, siis nad pakkusid ka meile seda näit, sest mille me muidugi suurima heameelega vastu võtsime, sellepärast et loomulikult on kumu huvides näidata klassikat erinevate rahvusliku kultuuritraditsioonide läbi ja, ja seetõttu ta tõepoolest avab nagu seda niisugust euroopalikku masti traditsiooni teisest kandist. Poola kastis on oma selgelt äratuntavad jooned 19. sajandil 20. sajandi alguses ja need jooned tegelikult erinevad üsna oluliselt eesti kunstitraditsioonist. Kellega nad rohkem siis klapivad, nende jooned? Klapivad hästi iseendaga selles mõttes, et Pariisis ja tähendab pola, Poola kunstnikud tõepoolest suurem jagu õppisid. Kas oma kohalikust Krakowi kaunite kunstide koolis, mis hiljem kunstiakadeemias kujunes, Müncheni kunstiakadeemia oli, oli väga populaarne koht ja Austria, Viini, kunstiakadeemia ja loomulikult sajandi teisel poolel tuli siis Pariis nagu kõikidele teistelegi Euroopa maade kastike. Aga mis ma pean, nagu selle omapära all silmas ei ole, pigem see, et need tegid kaasa loomulikult või nendega hästi jälgitavad ka kõik need üleeuroopalikud kunstisuunad seal romantismi, külarealismi, sümbolismi dekadentsi, impressionismi välja, ekspressionismi välja. Vaid ma pean silmas, et kõikidel nendel suundadel on, on Poola kunstis 19. sajandil väga tugev rahvuslik areng rahvuslik värving nii laiemas kui kitsamas mõttes, et Poola kunst on 19. sajandi läbi imbunud rahvuslikkuse ideest ja, ja just tänu sellele Poola niisugusele dramaatilise ajaloole. Sellepärast et pärast kolmandat tuulejagamist 1795. aastal leotati ju rahvuspraktiliselt kolme võõrvõimu vahel Austria-Saksamaa ja Venemaa vahel. Ja selline olukord kestis üle 100 aasta kuni 1918. aastani. Ja selline ajalooline saatus on, on inspireerinud Poolas mitmeid dramaatilisi ohvriterohkeid vastuhakke neil on olemas oma märtrid, oma oma kangelased ja, ja see kõik peegeldub kahtlemata nende kunstis nendega kunsti üks olulisi motiive ikkagi 19. sajandil on see Poola rahva rõhujate vastasseis ja see kuidagi lööb välja või, või seda on tajuda isegi mitte ainult puhtalt niisuguses ajaloomaalis, mis tegeleb ajaloosündmustega oma märtrite, kangelastega ja Siberisse saatmise saagadega aga peegeldub ka väga, väga tugevasti niisuguses näiliselt süütute žanrites nagu, nagu maastikumaal või olustikumaal. See niisugune jutustava isegi pateetilisus olukord, kus kunst 19. sajandil tänu kuulsatele pola romantikut poeetidele mütskeevitšellesse värskele Grazinskile tõsteti kohati lausa religioon Nonii staatusesse. Seda on nagu kõikjal tunda ja, ja teine asi, mis on, see ilmneb teatavas niiskuses läbinisti üdini romantilises meelelaadis, nii oleks vist õige öelda täiesti romantilises meelelaadis, kus olulisemad eeskujud eluks tõesti praktiliseks eluks. Neid olulisemaid eeskujusid otsitakse kirjandusest, otsitakse minevikust, müütidest, saagadest, vanadest mõistenditest, vanadest ajaloosündmustest, Poola rahva ajaloo hiilgeaegadest ka muusikast loomulikult, ja see ongi selles mõttes väga õige õige, nagu tähelepanek. Et võib-olla teine selle perioodi noh, eriti muidugi sajandi lõppu 20. sajandi alguse perioodi üks olulisemaid selliseid leitmotiive Poola kunstis on tõesti sees sines teesi ei tee see, kuidas sest mõjutab kirjandust ja muusikat, kuidas need asjad kõik omavahel põimuvad. Tõesti aeg, kus kunst mõjutab kirjandust ja kirjandus väga oluliselt, et oluliselt kunsti, nad on läbi põimunud ja on läbi põimunud off väga mitmes mõttes, aga aga on seotud ka just nimelt selle selle kaudu, et kunst igas mõttes oma igas harus on kord krahva olulisim tegevusväli. See idee on väga levinud ja see võib-olla selle näituse pealkirja koodi motiivi kaudu avaneb aga selle näituse pealkiri, metafoor ja müüt sellele teine pool metafoori puhul ja see osutab veel ühele väga olulisele asjale on seal näitusel oleva poola kasti puhul, et Poola kunst sel ajal on väga sümbolisklite, on täis tähendusi, sümboleid, märk, vihjeid ja samuti ka niisugustes žanrites tööde puhul, nagu seda maastik on või siis ka jällegi olustikumaal. See iga nagu sellise näiliselt väliseisid realistliku pildi taga võib olla terve sündmuste assotsiatsioonide tähenduste ahel. Poola kunst on aga tähenduslik, sümbolistlik see teatav niisugune endale ütlemine või legoorilisus, metafoorilisus on, on väga iseloomulik sellel perioodil. Kõigil piltidel, mis seal üleval on küllaltki pikad, selgitavad tekstid, et ega nendeta vist olekski kaunis raske seal üldse välja lugeda midagi, kui ei ole, siis tegemist otseselt seal, nüüd näiteks vastuhaku kujutamisega või midagi säärast. Kas näitusevorm tulid eile, sa näitasid, see oli nagu etteantud täiesti, et on jaotatud sellistesse mikrosektsioonides. Teil. Muidugi ta suurelt jaolt oli ette antud tõepoolest sellepärast näituse kuraator on ju Poolast Adam organisti Harkovi Ülikoolis töötav kunstiajaloolane ja tema idee oli seostada kunst siis tõesti väga tihedalt kirjanduse ajalooga ja sellest on inspireeritud ka kõik need näituse niisuguseid alateemad. Ja tema teine eesmärk oli muidugi selline universaalne ja laiem, et tutvustada tõepoolest ikkagi seda poole väga oluliselt kunstiperioodi inimestele, kes võib-olla sellest midagi ei tea ja seetõttu on loomulik, neid selgitusi on võib-olla vaja rohkem kui ütle laule tavalise näituse puhul. Ja tõepoolest, iga töö on varustatud niisugusse selgitava tekstiga ja on olemas veel ruumi tekstid ja kommentaarid, et lihtsalt seda meie külastajatele vaatajatele nagu lähemale tuua. Aga Ma tahaksin siiski öelda ka nii, et ega need teed tööd on muidugi täiesti vaadatavad ka ilma lugemata, sellepärast et Adamo organisti selle näituse kuraator on mõelnud selle peale, rõhutades seda metafoori motiivi põhjunditel, tegelikult on jõudu töötada inimeste teadvuses, nad töötavad ilma sõnadeta, järelikult nad sellist keelebarjääri ei teki. Nii et need kujundid, mis, mis seal nagu inimeste ees avanevad, et need tegelikult avanevad tänu tänu sellele, et vaataja ise, nagu selle pildiga töötab ja see ei pruugi täpselt kokku langeda sellega, mida, mida võib-olla kunstnik kunagi mõelnud või mida kunsti teadleliselt sellest tööst välja on lugenud. Aga ta ikkagi võtab, kujundid töötavad, need on niisugused universaalsed kujundid, aga tihti poola kastis mida, mida me kõik tunneme surma motiiv, see on inimese seksuaalsus, see on ohvrimeelsus. Need on mitmed niisugused kõlbelised vastasseisud, millega ma seal kokku puutume. Ei, ma usun, et nende kaudu saab, neid ei saadeta ka ilma ehk teksti lugemata, aga need testid tõepoolest väga harivad, nii et kui ikkagi soovitaksin lugeda Kuidas Poolas oli, et meil oli baltisaksa kunst, ütleme, et kuidas nagu käsitletakse kunstiajalugu, selles plaanis, et kas näiteks kui oli jagatud kolme võõrvõimu vahel, et siis kohalikud nii-öelda siis nimetame neid okupantid, eks okupantidest kohalikud siis ütleme maalijad, et need on nagu kuidagi välja lülitatud sealt sellisest ajaloost. Või on olnud mõni, ütleme, võõras oluline Poola. Siin on olukord natuke teistsugune selles mõttes, et poolakad olid tõepoolest jaotatud nagu administratiivselt kolme erineva võõrvõimu vahel. Aga see oli üks niisugustest aspektidest, mis konsolideerinud Poola rahvastega sõltumata seisuslikest erinevustest seisuslikku staatuses. Et näiteks Poola aadel ei teinud usinalt koostööd, kuigi võiks oletada võõrvõimuesindajatega, välja arvatud niisugustes kohtades, kus nagu domineeris, täiesti võib olla saksa keel Poola äärealadel. Nii et poolakad hoidsid nagu kokku, Nad hoidsid oma kultuuri ja oma võitluse kaudu täiesti täiesti kokkuhoid. Niisugust situatsiooni, kus võõrvõim ja, ja sellega seotud valitsev seisvus vastandub nagu Eestis oli eestlastele ja siis talupoegadele. Et niisugust olukorda Poolas ei olnud. Et nad olid rahvuslikult väga konsolideerunud, kaadlikud võitlesid vastu, neil olid oma paari konföderatsiooni leida selliseid selliseid episoode nende ajaloos, kus just nimelt aadlikud on olnud nagu niisuguse rahvusliku vabadusvõitluse eesotsas ja loomulikult kunstnikud, kes ka seal meie näitusel nüüd on esindatud, et nad on erineva taustaga. Poola riik on olnud nii suur ja integreerinud niivõrd palju erinevaid rahvaid, et noh, seal ei ole nagu isegi mõtet, et niisugusel rahvuslikul pinnal üldse analüüsida seda kunsti, sellepärast et neil on tõesti Leedu päritolu Ukraina, Saksa piirkondade või saksa keele alalt, on On kunstnikke. Et see võib-olla ei ole isegi kõige olulisem nende kunstnike puhul, et oluline on see, mis oli nende missiooni, nende missioon, isegi sümbolistlik kunstis tundub olevat see vaevatus nagu nende ajaloolises saatusest ja see kohustus teatav niisugune raskemeelsuse melanhoolia väljendada seda, seda saatust nagu kunsti kaudu ka kõikvõimalikes vormides. See näitus on tulnud siia, sõitsin nii, rahvusmuuseum on see. Kas seal on kõige olulisem kogu siis Poola klassikat. 70 rahvusmuuseumikogud on väga mitmekülgsed, kuna nad on olnud tõesti ajalooliselt siuksel ristteel nii-öelda igas mõttes kaupade ja inimeste liikumise ristteel. Nende koguneme ka rikkalikud ja väga mitmekülgsed, nii et kunst on tegelikult üks osa nende kogudest ja Poola kunsti sealhulgas, aga see osa neid, mille sellest perioodist 19. sajandi ütleme teisest poolest 20. sajandi algusest meile saatsid, see on tõesti nende kogu tuumik, nad ei ole kunagi varem välja saatnud nii suurt osa oma kogust selle perioodi kogust. Aga muidugi nad on ka väga olulisel määral ja seda peaks rõhutama teinud koostööd rulamuuseumidega ja saanud seal tõesti niisugusi, ütleme, krestomaatilised või märgilise tähtsusega, tõi meie näitusele noh, selliseid töid, mida me kohtame Tuula maalikunstiajaloo reproduktsiooni raamatutes ja kui hästi õpikutes. Nii et nad on näinud tõesti koostööd Frozlovi muuseumiga, Varssavi kasti muuseumiga, kraakovi kunstimuuseumiga, Paabeli kuningalossiga, Poznani kunstimuuseumidega, nii et üldiselt väga paljude Poola suurte kunstimuuseumid Näitus on avatud 10. veebruari 10. veebruarini ja loomulikult kataloog, eks ole. Ja tuleb väga esinduslik, seekord isegi. Kas kataloog lisab midagi ka näitusele endale nendele tekstidele, mis ta tekstilised lisab, et seal on kõik piltide repradaga veel, kas seal tulevad mingid pikemad analüüsivad tekstid? Nende praegu näitusele olevate tekstide koostamisel on kasutatud seda kataloogi materjali aga noh, loomulikult ei saa ju näitusele panna nii palju tekstiga näituse formaat seda lihtsalt ei luba ja seetõttu kõik see, millest on tegelikult jutuga näituse tekstides nagu avatud hoopis panoraam semalt ja sügavamalt ja põhjalikumalt kataloogis. Kataloog kindlasti täidab ka mingisuguse sellise tühikut. Mõneks ajaks jääb see tõenäoliselt suht-koht ainsaks eestikeelseks Poola kunsti üle, vaataks. Tõsi, ta on, jah, ma mõtlesin sellisega. Suur tänu, Tiina Abel ja minu meelest väga hea, et sa näitasid Jah, me ise oleme ka selle üle, aga õnnelikud. Tänases saates oli meil külas Tiina Aabel, kellega me rääkisime Poola kunstist ja Poola kunstinäitusest, mis on avatud kumu kunstimuuseumis, veebruarikuuni. Mina hin Aleksander Bova ja pärast mind siis jätkab Tartust juba Kaisa ise. Ja lõpetuseks kuulame väikese muusikapala, mis võib-olla siis ka natukene kuidagi kommenteerib või suhestub ka olnud teemaga ja see on meil taaskord ansambel Kraftwerk ja lugu on juuropendlas. Kuulmiseni. 30. novembril avati Tartu kunstimuuseumi näitusemajas Eesti ühe tuntuima kunstniku Eduard Wiiralti graafika näitus Wiiralt värvides. Telefonil on näituse Tartu-poolne kuraator Ene Asu-Õunas. Tõepoolest, et viiraldit tuntakse, on ju pigem mustvalgest trükist. Et kas Eestis viiraltit värvilisena on üldse varem välja pandud. Värvilisena on teda välja pandud küll ja need on tavaliselt monotüüpijat olnud, nii et need vanad tüüpiad eksponeeritakse harilikust koos teistele sellega. Aga see näitus on küll erakordne, sest see keskendub kunstniku ainult kahele graafilisele teosele. Nii et väljas on üle tosina tõmmise puugrabüüristapsindi joojad, mis tal on esmalt valminud 1933 siis tema Pariisis oleku ajal. Ja teine töö on akvatinta tehnikast põhiliselt sealt jälle, sest ma ei saa öelda, et ainult akatiintas, kui me räägime Wiiralt eksperimenteerimis, sest see on eesti neiu 1942, mis on tal tehtud juba Eestis olles. Ja see on nüüd siis eesti kunstniku, kuidas võiks öelda kunstiklassika kehvtoossed, värvikäsitlust esitleb näitus. Üldse tööd ei kuulu Tartu kunstimuuseumile ega need ei ole ka võetud Eesti kunstimuuseumi kogust, vaid see on koostatud Toomas Sildmäe kunstikogu põhjal. Ja valminud koostöös vaal galeriis ka, nii et seda me ikka tahame rõhutada, et nad ovaalkale vii ettepanekul tegelikult meie muuseumi sattunud praegu. Kui nüüd tagasi minna nende värvide juurde, siis minu meelest need vääri tõmmised tunduvad lausa lubamatult kirkad. Justkui keegi popkunstnik oleks siiralt, et alusmaterjalina kasutanud, et kas need värvilised tõmmised on nagu hilisem selline eksperimenteerimine kui mustvalged või on samal ajal? Ühe näituse töö puhul jah, on samal ajal küll, aga kõik need näitusetõmmised, värvilised tõmmised on aastatest 1947 kuni 51, kui me meenutame natuke Wiiralt elulugu, siis ta ju 45. 46. aastal elas ta veel Rootsis ja sealt edasi läks ta Pariisi Need 46 sügis, õieti oli ta jälle Pariisis ja jälle kunstiajaloosse süvenedes hakati suurt tähelepanu eriti Lääne-Euroopas pöörama pärast sõda värvilistele graafikale. See teda ka natuke innustas, vot täpselt ei teagi, kes, aga kõik need tõmmised on valminud 1947 51. Ja ta kandis värvi, mitte tavalised, nagu puu krabüüriga tehakse, sest puu krabüüri puhul on ju nii, et mida rohkem värve, seda rohkem on ju puuklots iga klots värvitakseerive värvi, vaid ta leiutasin oma tehnika, ta kandis need erinevad värvid valtsi ja tampooni abil. Tampooni muide kasutatakse monotüüpia tehnikast kandis plaadi peale ja seetõttu muidugi need värvid on väga erilised, erakordsed ja neid on hästi palju. Jalad kuidagi segunevad omavahel. Aga eesti neidu tegi tema ju Eestis kõik need trükkida on värvilised ja siia põhilised, need ju sattusidki. Ja neid on ka väga palju. Aga kui tuletame meelde, et see töö, kuigi ta on sest väga lihtne naiivne, isegi natukene rõõmsameelne, nisugune pontsakas talutüdruku kujutis ja need värvid, neid on hästi palju, et siin on ta kasutanud jälle värviliste akatiintat. Ja see ei ole sugugi lihtne tehnika ja selle toon andnud, pannud veel peale siis pehmelokile ja kuivnõelale, nii et jälle võiks rääkida, piirati puhul, et tema eksperimenteerimiseks Lust ei tunne üldse piire, ta teeb niisuguseid inetuid huvitavaid katsetusi värvidega. Ja ta kasutas muidugi ka proovitrükke, need erinevad värvikooslustega proovid, trükid toovad esile ka selle, kuidas järk-järgult kujunes kunstniku nägemus millisena ta tahtis teost lõplikkust näha. Ja muidugi see on veel huvitav sellel näitusel ka, et alistus on välja kaks äärmiselt erinevat teost. Kas on veel viiraldil värvilisi tõmmiseid? Eriti palju ei ole, aga monotüükaid on tal päris palju, mis annavad tunnistust, sest et ta oli väga hea koloriit. Siiski mitmed graafikud on olnud eesti kunstist hea koloriiditajuga, noh, kas või näiteks mugastuge, kes tegi ka palju tõmmiseid just monotüüpias. Aga meie Tartu kunstimuuseumis ei ole oksindjoojaid värvilisena, küll aga on mitu eesti neiut, seda liikus ikka ja, ja seda on ostetud. Näituse puhul on trükitud ka kataloog, mida see sisaldab. See sisaldab artikleid, tuntud viirati, uurijat, maileewinit ja samuti ka siis siin on veel rootsipoolne alu Reinart siia artikkel, kuidas ta Rootsis trükise, mida trükis, sest et teatavasti Wiiralti pärandi oleks eestikomiteele Rootsis ja seal oli ta siiski Eesti majale kuulus ta kuni lõpuni tähendab peale viirati surma 1954. Ja sealt siis on ta sattunud Eestisse tasapisi, nii ostudena kui kassis kingitusena näitleja kas Eesti kunstimuuseumile? Nii on ta tulnud ja, ja muidugi viiratlit ikka veel ringleb näiteks ka kasvõi vaal galerii oksjonitel ja mujalgi. Nii et need jah, kaks sellist erinevat, et üks on siis muidugi vapsindjoojad, see on muidugi see pariisi laviidee Laboheem mees, seal mis on muidugi seotud selle moodsa linna eluvahelise poolega ja samal ajal siis eesti neiust portreteerib siis sellist maalähedast eesti noort naist. Näituse kataloog esitletakse ka avamisel ja seesama näitus läheb edasi veel Tallinna ja Stockholmi. Näitus jääb avatuks Tartus 16. detsembrini ja vahepalad tseesar Marianolt pealkirjaga tutte pooldab. Samuti avati eile näitus Tartu lastekunstikooli galeriis Andres Taltsi kontor. Eriti soovitaksin näitust külastada projektijuhtidele muidu ametnikel, kelle igapäevatööks tabelite ja lahtrite täitmine sest kunstnik on väljapanekus just kasutanud kõiksugu Formula ära. Ja näitus jääb avatuks 21. detsembrini. Ja minuni on ka jõudnud e-kiri tööpakkumisega Poola turvafirmalt. ART Security Tartu filiaalilt ehk Tartu on valmistumas kunstikuuks. Ja ma loen selle kuulutuse siis, et kiirreageerimisüksus Art Security otsimas oma meeskonda. Agente kestvus on 11.-st kuni 24. veebruarini järgmisel aastal. Töö asukoht Tartus ja Tartu lähiümbruses. Tööülesanneteks saab olema likvideerimine, installeerimine, värbamine, õpetamine, parandamine, demagoogitsemine vastu, salaon, põhiliselt kaasaegse kunsti levitamine kõiki vahendeid kasutades. Jaa, audiovisuaalse keskkonna reani meerimine ehk sanitaarraie elukeskkonnas. Kandidaadilt oodatakse kiiret reageerimisvõimet, julgust, sõbralikkust, head suhtlemisoskust, stressitaluvust, jõulisust. Omalt poolt pakub Ardsidki juriti elamusrikkaid tööpäevi, paindlikku graafikut, loomingulist rahvusvahelist kollektiivi keeri soodustusi. Teavet palutakse levitada kontakte täpsem info meiliaadressilt Art Security Gmail punkt com. Kuid mitte y iga lõpus veedeega. Või telefonil viis viis kuus-kolm seitse-kaheksa kaks seitse. Ja lõpulooks on täna ole ube, nõudre, hammas siin ehk Pythoni pärsi, Ühisprakt. Kuulmiseni.