Algav saade kannab pealkirja klassikaline muusika päästab riigi ja jutu tuleksin Venetsueela muusikaelust muusikaharidusest ja selle tulemustest. Ja võimalik, et teile esialgu kaugel tundu maa oma väga kaugekultuuriga. Ja nende saavutus ei olegi nii kauge nagu võime ette arvata. Nimelt on saate peategelane suur orkester sajaliikmeline Siimon, Polivari nime kandev Venetsueela, et orkester, mis on viimastel aastatel tekitanud klassikalise muusika ringkondades suure elevuse Ja mõned räägivad isegi, et revolutsiooni saates räägivad ja ütlevad oma arvamuse orkestri kunstiline juht ja dirigent Gustavo Tammell Berliini Filharmoonikute juht, söör Saimone rättel ja Berliini Filharmoonikute eelmine peadirigent. Väga austatud maestro Claudio Abado. Venetsueela majandusest ja poliitilisest asendist saame kommentaari Hillar nahkmannilt. Ja stuudios on saadet kokku pannud. Siimon Polivari nime kandev Venezuela noorteorkester raputab klassikalise muusikamaailma räägitakse värskest tuulest ja värskest lähenemisest klassikalisele muusikale. Sellest, mida on taga otsitud või mis on ära kadunud akadeemilistes õppeasutustes läänemaailmas. Miks mängivad need noored nii kirglikult, miks on nende kontsert nii haarav? Sellele otsitakse vastus paljudes artiklites, mis ilmunud Ameerika ja Euroopa kvaliteet ajalehtedes ja mida pärast poolega tsiteerime. Caracases on käinud imet vaatamas ja energiat ammutamas klassikalise muusika absoluutsed vägevad, nagu plaasi, Domingo, Claudio Abado söörzaimond rättel ja paljud teised. Orkester tegi tänavu kontserdireisid Ameerikasse ja esines mitmel Euroopa festivalil võites juurde uusi sõpru ja pannes niisiis muusikapressi endast üha rohkem rääkima. Me kuulame siin saates Simon Polivarie orkestri kahte plaat, tee ühe peale, Mahleri viies teise peal. Beethoveni viies seitsmes sümfoonia. Ja veel on siin katkendeid, mis on võetud orkestrit kontsertidelt lutsernifestivalilt ja BBC Promsile. 2007. aasta augustis. Siimon polübari nimeline noorteorkester on plaadifirma Deutsche grammofon, artist ja järgnevat katked ongi pärit täitsa grammofoni promo ja reklaamivideos. Vaesine suunassaakliku osas pääsukese täienduhhin Venetsueela epermee eles embiu miljorydasse kiiretudi pai. Claudio Abado räägib, keegi ei tea, mis toimuvad Venezuelas aga seda on vaja tundma õppida ja seda kogemust võiks rakendada kogu maailmas. Claudio Abado ise on käinud Simon Polivari noorteorkestrit juhatamas ja praegu tehakse dokumentaalfilmi. Sellest, kuidas maestro toob vaeseid Venetsueela lapsi muusika juurde See noor orkestrantide ütles, ma kujutan ette, et muusikat teeb jumal sest miski nii ilus saab olla ainult jumala loodud. Klaaside Domingo, üks maailma kõige armastatum hääl, legendaarne ooperite nord ja muusikategelane ja dirigent. Ja siin juhatas ta Teresa kontserdisaalis Caracases noortelt kestrite koorib, kus laulis ja mängis 850 noort Venetsueela kodanikku ja maestro silmis olid pisarad ja ta ütles, et ta pole olnud kunagi nii liigutav. Te panite mind nutma ja see ei olnud ainult emotsioon vaid ka kvaliteet, mille saavutasime jätte, jätkab Claudio Otto minu arust mitte ainult muusikalisest, vaid ka inimlikust perspektiivist ja kultuuri ja poliitika aspektist on Venetsueela kogemus hindamatu ja väljapaistev lutserni. Festivali kunstiline juht ütleb, et ta eeldanud orkestrilt nii kõrget kunstilist taset, mis on lihtsalt fantastiline. Järgmine kõneleja on Elsist ema, isa, hase, Antonio Breo. Ja siis ema, isa, Faze Antonio priov ütleb. Meie kogemus tõestab, et muusikal on sotsialiseerib jõud kõrgeimal tasemel, sest ta kannab kõrgemaid kvaliteet nagu solidaarsus, harmoonia, vastastikune, kaastun, tõde, ühiskonna suutlikkus, võime ühineda ja väljendada tundeid. Nende nägudes seda, mida alati olen uskunud, et muusika peaks inimestele andma. See on puhas rõõm. Nii rääkis söör Saimon rättel. Milles seisneb Venetsueela ime klassikalise muusika valdkonnas? Miks mängivad Venetsueela noored sümfooniaid nii kirglikult nagu oleks kaalul nende elu? Aga me alustame kaugemalt. Venetsueela asub Lõuna-Ameerikas, Kariibi mereandide vahel. Seal on vähem kui 30 miljonit elanikku ja maad on ligi miljon ruutkilomeetrit. Territoorium on natuke väiksem, kui on Egiptusele aga umbes sama suur nagu näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa kokku. Klassikalise muusikapressi jõudis Venetsueela tänu muusikalise kasvatuse programmile. L siis teema ehk siis süsteem. Kui mõnel maal võetakse, et kogu maa elektrifitseerimine või interNetiseerimine siis Venezuelas nägi plaan ette maa hõlmamist klassikalise muusikaga 30 aastat tagasi alustatud siis teema nägi ette muusikahariduse jagamist võimalikult paljudele vaestele lastele. Klassikalise muusika õpetamist ja orkestrite asutamist. Venetsueela klassikaprogramm kannab siis nime veel siis teema ja pikalt lahti öelduna on selle taga Soa fondi nimi Venetsueela rahvuslik noorte ja lasteorkestrite organisatsioon. Esialgu oli see eraalgatuslik ettevõtmine, aga praegu kuulub veel siis teema Venezuela perekonna spordi- ja terviseministeeriumi juurde. Siis teemaosutaja on Hozee Antonio abriou, ühiskonnategelane ja poliitik. Ta on olnud Venetsueela läbi aegade noorim kongresmen, majandusteadlane ja muusik, praegu veel alla seitsmekümneaastane mees ja Breon siiani siis teema eesotsas. Ta on väga austatud inimene Venezuelas, ta on guru, ta on isakuju paljudele, tal pole perekonda, aga ülekantud tähenduses on tal rohkem kui 250000 last, kirjutab Guardian. Briti ajakirjaniku Edward Cicersoni sõnul ütlevad inimesed tema nime erilise austava hääletooniga. Siis teema tähendab praegusel ajal ligi 300000 lapse muusikaõpinguid üle kogu Venezuela tegutseb umbes 200 orkestrit. Nende hulgas on 30 sellist, mida võib lugeda professionaalseks orkestriga, kus mängivad muusikat õppinud inimesed. Riigi toetus noorteorkestrite tegevusele on umbes 30 miljonit USA dollarit aastas ja seda tööd teeb 15000 muusikaõpetajat. Neist enamik on ise siis teema kasvandikud. Praeguseks on siis teemast läbi käinud rohkem kui miljon last. Neist 95 protsenti on vaestest peredest. Siis teema maksab kinni laste sõidukülast keskusesse muusikatundidesse ja annab mõnel pool isegi süüa. Siis teemal on Caracases ja mujal oma kontserdisaalide muusikakoolid, mis on ehitatud riigi raha eest. Enne siis teema asutamist, Venetsueelast klassikalist muusikat praktiliselt ei olnud. Tegutses küll kaks orkestrit, aga seal mängisid välismaalased. Kui õhtumaades on peetud klassikalist muusikat teatud staatuse või kõrgklassi juurde kuuluvaks siis Venezuela riiklik programm jagab muusikaõpetust just vaestele ja riskigruppi kuuluvatele lastele. Liigutav on lugeda Siimon poliivari orkestrantide elulugusid ja edulugusid. Pea igaüks neist ütleb, et klassikaline muusika andis tema elule. Abriou sõnul oligi tema idee päästa lapsi hukatusest. Legend räägib, et tahab reoalustas heategevus 1975. aastal 11 lapsega garaažis orkestriproove tehes. Tema õpilaste arv kasvas iga päevaga sellepärast, et laste sõbrad ja naabrid tahtsid ka pilli mängida ja vanemad tõid tema juurde oma lapsi. Abrio esialgne mõte oli päästa lapsi ja muusika oli see relv vaesuse vastu. Kunstiline saavutus, millest räägime tänapäeval tuli palju hiljem. Adriano ütleb, et kui vaesest kodust pärit laps harjutab pilli, kasvatab see tema eneseväärikust suurendab tema iha saavutuse järele. Tema edu omakorda mõjutab kogu perekonda ja kogukonda. Vaesus toodab anonüümsust ja üksindust, aga muusika toob õnne ja lootust. Muusikaline saavutus aitab püstitada järgmisi eesmärke, räägib Abrjov intervjuus. Indi läks mananile ajakirjas loobstav vana isalikuldoonil. Andekas laps saab mängida orkestris, aga orkester on meeskond orkestris. Mäng õpetab lastele, kuidas olla ühiskonna liige. Muusika teeb meie lapsed paremateks inimesteks. Prio nägemuses on orkester Meriton kraatia mudel. Päritu kraatia on sotsioloogiast pärit mõiste, mis tähendab talentide hierarhiat, kus andekamad ja targemad valitsevad teiste üle. Nagu väidavad kõik ametlikud allikad, ei ole Ellysis teemapoliitikaga seotud, kuid õpetusel on ühiskonda arendav ühendav jõud. Riigi maineprojektina on hakanud siis teema toimima alles hiljaaegu seoses just Siimon poliivari orkestri esilekerkimise ja kõrge tasemega. Poliivari nime kandev orkester on rahvuslik uhkus. Nagu teistel Ladina-Ameerika maadel on jalgpallimeeskond ja paralleel on isegi visuaalne. Kontserdi lõpus riietub orkester rahvusvärvides jakkidesse. Meie saadet külastab vikerraadiokommentaator, Hillar Nahkmann. Ja milline riik on Venezuela, mille poolest paistab ta silma praegu maailma majanduses ja poliitikas? Venezuela on mõnes mõttes väga võtmeriik, nagu öeldakse, sest tal on, mida omadus on nafta. 80 protsenti Venezuela rikkustes tuleb naftast ja näiteks USA ostab oma naftavarudes võin, mida ta välismaalt ostab 40 protsenti Venezuelast ja see tiblast väga olulise võtmeriigi ja ja praegune Venezuela president Hugo Chavez oskab seda väga hästi ära kasutada ja nafta on juba Venezuela suureks rikkuseks olnud 30 40 aastat ja omal ajal, kui näiteks naftahinnad hakkasid maailmas langema, oli ka sellised ajad olemas, siis hakkas Venezuela kohe halvemini käimas, oli 80.-te aastate alguses, aga praegu Venetsueela majandusel tegelikult väga hästi ja nad on võtnud kasutusele veelgi rohkem naftaleiukohta, nii et ega kas see kõik inimesteni jõuab, see on küsimus, näiteks seal urinoko deltas elavad indiaanlased elavad kindlasti kiviaja tingimustes vaatamata sellele, et nafta võiks tuua nendele suuri rikkusi. Milline on Ameerika mõju praegu Venetsueela poliitikale ja majandusele? Tegelikult ei olegi mõju Hugo Chavez, praegune president tahab seal hakata ehitama sotsialismi, õieti Tõiva, ehitab sotsialismi ja ja see teeb Ameerika Ühendriikide juhtkonna väga selliseks ettevaatlikuks. Ma arvan, et Ameerika mõju on praegu minimaalne. Kuidas sa kujutad ette, kuidas elavad seal tavalised inimesed, kes ei ole seotud nafta miljonitega? Ma just ütlesingi, et indiaanlased, sallurinaco jõe deltas elavad nii nagu kiviajas. Tegelikult on niimoodi, et kui meie räägime, et meil ei ole keskklassi, siis tegelikult ka Venezuelas ei ole keskklassi, et seal on väga vaesed ja väga rikkad, sellised noh, keskelt hästi elavaid inimesi on väga vähe, aga aga nad üritavad vähemalt seda teha ja tegelikult kui me siin rääkisime Ameerikas, siis venib sõjalased, võtavad väga palju eeskuju Ameerikast, et sinna saada, sinna pääseda ja ameerikalikku elustiilist malli võtta, aga see on nii, nagu kellelegil õnnestub. Aga kuidas selle demokraatiaga seal lood on? Noja demokraatiaga on nii nagu, nagu keegi võtab, et räägitakse, et vanasti oli demokraatlik riik küll Venetsueela, aga nüüd, kui Hugo Chavez on juba tükk aega olnud seal president, siis ta üritab kehtestada tuuri Hugo Chavez, praegune Venezuela president üritas võimule tulla juba 1992. aastal riigipöördekatsega. Siis ta vangistati ja 2002. aastal üritati teda, kui ta juba oli president, et riigipöördekatsega kukutada. Räägitakse, et selle taga olevat olnud ameerika rahad, sest et Ameerika on huvitatud sellises naftarikkas riigis, nagu õnnetuse juures oleks võimul Ameerika-meelne inimene. Aga Hugo Chavez on suutnud ennast vähemalt laiade masside jaoks teha ennast väga populaarseks. Näiteks hiljuti toimus küsitlus ja 60 protsenti Venetsueelast, sest leidis, et sõnavabadus on täiesti olemas, kuigi mina arvan, et seda ei ole enam, seal pannakse kinni näiteks eraraadioid. Eratelevisiooni suletakse erakätes olevaid või opositsiooni kätes olevaid ajaleht ajakirju, nii et asi muutub selliseks nagu Kuubas. Kui te tahate parimat eeskuju saada, siis siis Venezuela liigub sinnapoole nagu Kuubal ja Fidel Castro taolise riigi poole. Sõela oli 200 aastat tagasi Hispaania asuma, et milline on tema, nagu see lugu enne meie. Tähendab, praegune president Hugo Chavez ütleb, et tema tahab läbi viia kogu Lõuna-Ameerikas samasugust revolutsiooni nagu Shimon Polybar. Simon Poliver tahtis teha tegelikult juuste suurt Hispaanias on olnud riiki ja natukene isegi see õnnestus nüüd mitte nii et et Venezuela on olnud vahepeal suure Columbia osa ja, ja siis on natukene halameni tal läinud ja praeguseks hetkeks on ta omaette riik. Venezuela on minul üks omapärane riik on sellepärast, et kunagi kuulutati välja seal ülemöödunud sajandil juba pankrot, riigi pankrot, nii et on elanud üle väga raskeid ja keerulisi aegu ja minu teada vist maailmas teist liiki polegi, kes on ennast kuulutanud ametlikult pankrotis olevaks. Aga ju siis tal oli rahad otsas ja ütles, et vaat, ma olen Maksujõuetu. Ütle veel, millised on Venezuela suhted naabritega, et kas seal on ka mingi pinge olemas, sellises ütleme sõjalises plaanis? Sõjaliselt tegelikult ei ole, aga, aga näiteks Kolumbia on meil praegu väga keerulised suhted ja, ja Hugo Chavez on lubanud Kolumbia ka diplomaatilised suhted katkestada, sellepärast et Kolumbia väga ameerika-meelset poliitikat, ühesõnaga Hugo Chavez tahab olla ta ainult ainult zuela juht, vaid kogu Ladina-Ameerika juhti ja need, kes tema meele järgi ei käi. Need riigid võivad sattuda sellisesse Hugo Chavezi pahameele alla, nii et Kolumbia on keerulised suhted, aga aga Venezuela liider on jaganud tegelikult raha väga heldelt ka naaberriikidel, aga ma ütlen, et see ei ole selline päris omakasupüüdmatu raha jagamine, vaid ta loodab, et see vaara idee ja mõte läheb Ladina-Ameerikas veel edasi, et jaa jaa, Polivari mõtet luua üks suur Ladina-Ameerika ühtne riik, seda ta üritab teha ja loomulikult ta tahab olla selle eesotsas, nii et need, kes saavad Hugo Chavez hästi läbi, need saavad ka vennad sõelad hästi läbi, aga praegu just on Kolumbia teravad suhted, mitte sõjaks läheks, aga ta lihtsalt ütles, et ma enam teile rahaaiana Sa mainisid Simon polivari, see orkester, kellest räägib meie saade, on temanimeline. Mis sa arvad, kas see on maailma jaoks positiivne märk või, või on sellel ka mingi variandi juures? Ei Shimon polügoon on väga positiivne tegelane on läbi ajaloo ja ta on tuntud vabadusvõitleja Hugo Chavez ütleb, et, et seda asja, mida ta praegu, et nad ongi see ajalooline protsess, mida omal ajal tahtis Simon Poliva rajada. Ja kui sa ütlesid mulle, et selline orkester on olemas, tore orkester, sümfooniaorkester ja siis ma sain aru, et et naftarahad on ikka just väga võimsad rahad siin maailmas, et selle arvelt saab teha väga palju, kui inimesed üritavad Neid rahasid õigesti paigutada ja mulle tundub, et, et orkester ongi tekkinud tänu sellele. Või need sõelal on olemas selline tore loodusvara nagu nafta ja, ja sealt jääb natukene üle ja et riigijuhid on kunagi mõelnud selle peale, nagu sa ütlesid, see vist oli 25 aastat juba tegutsenud. Kuskil 80.-st alguses nafta hind hakkaski maailmas tõusma ja Venezuela majandus hakkas paranema ja ma arvan, selle majanduse paranemise laineharjal sai orkestri omal ajal loodiason. See on väga tore, et selline asi on olemas, ma tean, et Lõuna-Ameeriklased on väga musikaalsed inimesed, nad käivad ka teistsuguste ansamblitega mööda maailma ringi. Venetsueela majandusest ja poliitikast rääkis Hillar Nahkmann. Te kuulete mängimas Simon poliivari nimelist Venetsueela noorteorkestrit, mida Venetsueela muusikahariduse programmi ellu siis teema eliit ja orkestris mängivad 14 kuni 25 aastased noored. See lugu oli Ginastera, eks, Tansa jaa, Siimon poliivari nimeline orkester mängib päris palju ka ladinaameerika heliloojate teoseid klassikalise muusika kõrval. Aga see riigimees, kelle nime kannab ainet sõelas päris palju institutsioone. Siimon poliivar elas aastail 1783 kuni 1830. Ta oli Ladina-Ameerika vabastusliikumise juht ja rahvusriikide rajaja ja vabastaja Hispaania koloniaalikkest. Kusjuures ta olevat olnud Hispaania tollase kuninga kauge sugulane. Voli varinime kannab praegu Venetsueela riik ja täisnimega on ta siis poliivari Venetsueela Vabariik. Samuti on poliivari nimeline Boliivia ja ta oli nende riikide ja samuti Kolumbia esimene president, keda hüütakse poeetiliselt ja heroiliselt veel ka vabastajaks. Või Lõuna-Ameerika George Washingtoni yks, kuid tagasi muusikahariduse juurde, kuidas käib siis siis teemaõpetuskasvatusprintsiip on lihtne. Ps hakaku pilli mängima kohe, kui suudab kaela kanda. Juba kaheaastased mängivad pilli. Peamine on laste ühistegevus, mängitakse ansambleid, vanemad lapsed õpetavad väiksemaid. Iga päev on proovid. Kaasa saavad teha ka invaliidid, kurdid, pimedad ja muidu vigased lapsed. Kõik saavad proovida dirigeerimist ja teiste mängu organiseerimist. Seal Riia siis teema kooli direktor Carlos sedaan räägib. Me murdsime müüdi, et ainult kõrgklass võib mängida viiulit. Sajad lapsed, kes pole kunagi käinud kontserdil kedel teatrisega muuseumis õppivat klassikalist muusikat ja saavutavad kunstilisi tulemusi. Särje noored muusikud, ei saa võtta Pille koju, sest on risk, et instrument võidakse ära varastada. Koolis saavad nad ka süüa, sest kodus võib-olla nälg, muusikaõpetus parandab elu, kasvatab ümber, aitab narkomaane vabaneda, sõltuvusest. Palju tsiteeritud kangelane, poliivarie liit, orkestrist on näiteks 23 taastane lennaarak osta. Kes ütleb, et ta oli maha kantud, laps mitu korda kinni istunud narkootikumide tarvitamise ja varguste eest karistatud, koolist välja visatud. Kui siis teema ta enda juurde kutsus ja andis talle mängimiseks klarneti, ütleb mees. Valguses mõtlesin, et nad teevad nalja. Aga nüüd harjutab ta Mozarti klarnetikontserdisoolot. Laste elulood mõjutavad perekonda, sõprade ringi, kogu küla, kogu kogukonda. Näiteks järgmine, palju tsiteeritud noor muusik Friido kallarraga rääkis Ameerika ajakirjanikule, kuidas ta harjutas kodus trompetit. Esiotsa olid naabrid väga vihased ja keelasid. Aga siis nad tulid kontserdile. Theresa Kar, Reeno kultuurimajja, tundsid tema üle uhkust. Plaksutasid oma käed punaseks ja nüüd on vil Friido kutsutud kõigile naabrite täht päevadele pilli mängima. Ja vähe sellest. Ta väidab, et tema alkohoolikust isa jättis joomise maha, kui nägi poja uut staatust solistina noorte orkestris. Nüüd õpib kallaraga juba Simon poliivari nimelises konservatooriumis ja tal on riiklik stipendium ja ta on koos orkestriga rännanud ja näinud maailma. Aga nüüd räägib Gustalududa Mell, kellele pühendame saate teise poole mees, kes nimetab ennast siis teema projekti tulemuseks. See, mida praegu kuulsite, oli katkend valmivast dokumentaalfilmist Docarry Lucar mängija, võitle, kus intervjuu dirigent Gustavo Duda Melliga oli tehtud bussisõidu ajal. Ja ta ütles, et ta nimetab ennast sest teema projekti tulemuseks ja ütleb, et õppis muusikat neljandast eluaastast peale. Ta sai osaks suurest perekonnast ja õppis selles perekonnas kõike, mis elus ette tuleb. Ainult muusikat. Teda meelist kirjutatakse praegusel ajal väga palju. Kui tahate lugeda, võite väikese vaevaga leida mitmesuguseid artikleid ja kriitilisi ja kiitvaid vaimustatud arvamusi. Eed valliami, kirjeldab ajalehes sööver, kost saavad on EL-i kui 26 aastast imelast kelle kohta on söör sajunud, ise öelnud, et ta pole kunagi kohanud nii hingematvalt andekat dirigenti. Duda välja ongi siis siis teema edu kõige parem näitaja orkestri kõige edukam kasvandik. Ta sündis Venetsueela kolkas parkuysi meeto külas Laara regioonis. Tema isa oli mänginud salsa trombooni ja selle helid täitsid tema lapsepõlve vanaema suunas, kus Taavo klassikalise muusika poole kirikukoori laulma ja edasi lara konservatooriumi viiulit õppima. Aga salsa rütme ei ole kunagi lahkunud toda meiliverest. Ta proovis komponeerida trigeerida juba 14 aastaselt Hozee Antonio Breo juhendamisel ja Siimon poliivari orkestri peadirigent on Duda Mell aastast 1999, siis juba kaheksateistaastaselt. Ta on kodumaise pagasiga Venezuelas saadud teadmistega võitnud mitmeid rahvusvahelisi väga tähtsaid konkursse. Ja esimene koht Gustav Mahleri konkursil 2004. aastal avas talle kõik tähtsad uksed. Sellest peale anduda meil Lääne klassikamaailma sensatsioon oodatud VIP orkestrite ette. BBC Promsile debüteeris toda meil 2005. aastal 24 aastasena ja see on promsi rekordite ajaloos, eks tähis, sest temast noorem on olnud Debeteeriv, dirigent vaid Daniel Harding, samuti söörzaimon. Rätlise promside tulid Taneli jaoks ootamatult sellepärast, et Göteborgi sümfooniaorkestri kontserdil tuli tal asendada Neeme Järvik ja viie päevaga valmistuda meel ette Sibeliuse viienda sümfoonia. Kuid see kontsert sai ka üheks suurimaks ebaõnnestumiseks BBC proomside lähimas ajaloos. Nimelt juhtus niimoodi, et orkester ja dirigent olid just lavale tulnud, kui saali täitis arusaamatu kõrgsageduslik müra. Mis oli siis kas BBC salvestusseadmetest või Royal Albert, hooli võimendusest ja vilina likvideerimiseks kulutatud tipptund aega katkes, kontsert katkes, otseülekanne Euroopasse ja ka meie olime tookord liinil ja saime osa siis BBC ühest suurimast tehnilisest äpardusest eetris. Ja loomulikult pandi proovile muusikute ja publiku närvid ja toda Mell sai oma debüütkontserdi eest mitte kiita, vaid pigem vastupidi. Aga sellest hoolimata on ta tänaseks saanud jotebori sümfooniaorkestri peadirigendiks Neeme Järvi järel. Richard Morrison kirjutab tänavuse Times'is artikli suu, klaas ja loen siit järgmist. On üks asi, mille peale kriitikud hakkavad turtsuma nagu siilid. Kui plaadifirma kuulutab välja, et sõlmis lepingu tundmatu poisiga, kellel vaatajatel habe ei kasva ja müüb teda nagu suurimat tähte pärast Beethovenit. Võite siis kujutleda reaktsiooni, kui Deutsche grammofon kuulutas välja oma eksklusiivlepingu 24 aastase dirigendiga, kellest asjatundjad polnud kuulnudki ja vähe sellest. Ta oli pärit Venetsueelast, sinna oleme siis nüüd jõudnud, ütlesid kriitikud. Fotogeeniline glamuurne poiss piitsutatakse üles ja lükatakse siis küüniliselt kõrvale, kuid te ei kujuta ette, mis järgnes. Üksteise järel hakkasid need samad kriitikud end parandama. See poiss on kõva sõna, märkis Los Angeles Times. Äge, hüüdis Boston globjellid. Tavaliselt nii õelad kriitikud võrdlesid Duda möll, Saimunud, rätli ja isegi oma suure lemmiku, noore Lenny pöönstainiga. Ma käisin ise proovimas, ütleb Richard Morrison. Ühel külmal jaanuaripäeval dirigeeris noormees Saimunud rätli vana bändi Birminghami linnaorkestrit pooltühjas saalis. Aura oli kõike muud kui glamuurne, kuid ma kogesin midagi erilist. Tema nimi on, kust haavatu tammel ta on, väikest kasvu vaevalt viis jalga pikk, kõhn poiss ja bussis müüdi talle kindlasti õpilaspilet, aga ta tootis selles pooltühjas saalis sellise elektri, mis valgustas kogu Birminghami mitte just seda, et oleks poodiumi pealt õhku kerkinud. Kellega lendas tal suure hooga riivates käest dirigendi kepike, mille kärme pensionär saali põrandalt üles korjas. Nad mängisid nendel soni sümfooniat. Vanamuusikat, milles Duda möll ajas nagu sulalaavat sisse. See sümfoonia kõlas nagu anarhistlik manifest ja tema esimene plaadistus. Beethoveni sümfooniad on samasugune. Ma ei häbene seda öelda, nagu Orynczcounty register seal Los Angelese populaarne eluportaal. Et see poiss on kõva mees. See oli tsitaat ajalehest, et jahimees Richard Morrisoni artiklist See helinäide oli Simon poliivari nimelise Venetsueela noorte sümfooniaorkestri esinemisest lutserni festivalil 2007 suvel ja lugu oli Silvestre revoltase maiade öö. Aga kuulsite, kuidas toda meil armastab suuri kontraste ja Kressendasid ja kuidas tema orkester armastab neid samuti. Muidugi on olnud varemgi palju väljapaistvaid dirigente, kes surmasid maailma väga noorelt nagu ta Scaniini või Klemperer, või rättel, kes olid samuti kahekümnendates aastates, kui vallutasid maailma. Aga ikkagi on 26 aastane väga noor juhtima maailma parimaid orkestreid ja Richard Morrison küsib Timesis, kuidas peavad vastu noormehe närvid. Ja ta kommenteerib, et ta meil on intervjuud andes samas spontaanne, isegi kergemeelne nagu dirigeerides. Ta ei lähe närvi, orkestri ees tunneb ta põnevust, adrenaliini ja naudingut. Ta ütleb, et armastab dirigeerida sellepärast, et ta on selleks sündinud ja valmistunud kogu elu ja toda. Meili jutu järgi on muusika terrigeerimine, esitamine imelist. Siin rääkis kassaududa möllama lasteorkestrist, kellega ta koos tegi Beethovenit ja seal valmivas dokumentaalfilmis on näha, et need on tõeliselt väikesed lapsed, kes usuvad Beethovenit ja saavad aru, millest räägib see muusika. Aga teda meil on erakordselt sarmikas ja ta meeldib publikule ja muusikutele. Näiteks rääkis orkestri filharmoonia mänedžer David vilton, et kui Duda meeldegi tema orkestriga esimese proovi hakkasid muusikud talle juba proovi ajal helistama, et ta lepiks selle dirigendiks kontserdid kokku ka edaspidiseks, kus ta avatud on. EL-i võrreldakse tema suure eeskuju ja mentori Saimunud rätliga. Neil on natuke ka välist sarnasust nad mõlemad, kes juuksepahmakaga ja hea töölise sarmiga ja teda Meli pühendumust on võrreldud kavaleri kergieviga just Ameerika pressis. Kuigi eco olevat väga erinev. Nagu ütles üks Los Angelese orkestri tšellist glooria lamm ja teda on palju tsiteeritud, teda veel ei ole isekas, on nähtud palju dirigente, kes on tehnika poolest perfektsed kuid nii sisse võetud endast, et muusika jääb varju. Veel mõni väike fakt isiklikust elust, et on võib-olla huvitav teada, et kust saavad uda, meil abiellus 2006. aastal oma lapsepõlve sõbraga ja tema abikaasa Louisa mattureen on Venezuelas tuntud tantsija ja ajakirjanik või veel seda, et kust avatud on, meil ei ole ainus õnneseen-l siis teema õpilaste hulgas. Peadpööritava karjääri on teinud ka kontrabassist etiksoon Ruees, kelle söörzaimon võttis Berliini Filharmoonikute ridadesse noorima muusikuna läbi aegade. Selles orkestris juba seitsmeteistaastasena. Ajakirjanduses arutletakse palju, kuidas noor dirigent, imelaps saab hakkama uute väljakutsetega. Publik käib teda meelsasti vaatamas kui sensatsiooni. Mõtelge siiski metsikus Lõuna-Ameerikas, dirigent, kellel pole juuri ega süstemaatilisi teadmisi Euroopa klassikast. Teda veel räägib meelsasti peaaegu et eksootilist või religioosset juttu oma orkestrist kui oma perekonnast, vendadest ja õdedest. Ta väidab, et nad ei võta mind kui dirigent. Kui muusik läheb ansambli, et peavad teised lihtsalt järgnemas, on meie õpetus. Aga toda meil saab aru küll, et Los Angeleses Jöteboris peab võib-olla talitama teistmoodi ja et see on loomulik. Kus avatud meel räägib kirest, millega muusikud mängivad Venezuelas ja see kirg ongi see, mida tippmuusikud Euroopast käivad Caracases orkestriproovides vaatamas ja pead murdmas, kuidas saavutada midagi sarnast oma kodumaa muusikaelus. Venezuela noored mängivad, nagu oleks, kaalun nende elu. Ja kuidas nad harjutavad, õhkas ühe muusikaülikooli professor Queen Richards Ameerikast. Keegi ei vaata seal kella keegi, jaluta proovist välja. Pärast orkestri tuuri Ameerikas on Siimon poliivari orkestri liikmeid kutsutud veeks soppidesse seminaridele jagama oma kogemusi jagama oma kirge akadeemilistes ringkondades. Kandes selle mehe nime, kes juhtis vabadusvõitlust Hispaania ülemvõimu all, on need noored muusikud lipsanud mööda Euroopa establish mändist ja salvestavad auväärsele Deutsche grammofon-ile. Kusjuures need noored muusikud on pärit viletsas tagulist, mitte Viini ja Berliini konservatooriumist. Nii kirjutab eed Williami dema artiklis orkestraalsed manöövrid. Ameerika konservatooriumi on hakanud saatma tudengite gruppe, siis keema, programmides osalema karakasesse. Mozzani Filharmoonikute dirigent Benjamin Sanderi sõnul peaks Caracases laste orkestri kontserdile lähetama poliitikuid, et nad mõistaksid muusikaõpetuse tähtsust. Ajalehes saab sööver, kirjutaks Kiiven, Pritchard, kuidas promsii publiku hulgast torkasid silma Venezuela rahvusvärvides jakkides tõmmud noored, kes ahmisid endasse. Festivalil kõlavat. Pritchard kirjutab, et Venezuela projekt leiab kindlasti järgijaid ja oleks vajalik ka Inglismaal. See distlik suhtumine muusikasse takistab muusika mõju inimestele. Igasugused eelarve, vähendused ja hariduspoliitika on vähendanud või päris hävitanud võimaluse, et üldhariduslikus koolis saaksid õpilased musitseerida. Aga ega Venezuela noorteorkestrid ainete imetlejad, näiteks üks kriitik kirjutab, et nagu tõeline jalgpallifänn ei viitsi vaadata koolide jalgpallimatše ei ole ka tõelisel muusikasõbral midagi peale hakata. Noorteorkestri maaleri tõlgitsusega. Palju küsimusi tekitab kindlasti ka siis teema ja poliitika vahekord tänapäeva Venezuelas. Kas see on ajupesu või on see tõesti nii õilis, nagu arvata tahetakse? Väga vastandlikke tundeid tekitab see rahvusdressides. Noorteorkester, kes vaimustunult mängib, loobib pill õhku, samal ajal kui nende kaasmaalased täpselt samasugused noored loobivad kividega Hugo Chavezi valitsushoonet avaldades meelt TEMA konstitutsioonimuudatuste üle. Ja siia me jätame saate lõppema ja järele mõtlema kuulaja, mis seal siis oli. See Venetsueela ime ja lõppu võiks tulla heligatke BBC promsi kontserdist benstani Mamba, mida noored mängivad, kus orkester musitseerib üle keeva rõõmuga, Pillergaaritab rahvuslipu värvid kides otsekui jalgpallimeeskond. Aga see saade rääkis benet sõela Siimon poliivari nimelisest noorteorkestrist ja dirigendist Vostaavoduda melist. Saate tegi Tiia Teder ovatsioonid ja Mamba kõigeletaks.