Tere kõigile kunstihuvilistele alustame saatega kunst. ERR stuudios on Karen Jagodin ja Aleksander Sappov. Täna räägime kahel suhteliselt erineval teemal. Kõigepealt alustame maastikuarhitektuuriga ja meile tuleb stuudiosse maastikuarhitekt Ülle Grišakov, kes on meile äsja kujundanud uue Harju tänava haljasala. Ja saate teine jaagu keskendub moele ehk siis kadunud Tallinna moemajale mis oleks saanud viiekümneaastaseks. See aasta ja sellega seoses on tarbekunsti ja disainimuuseumis üleval näitus kui kõndis mannekeen ja meile tuleb sellest rääkima kuraator Anu Ojavee. Kahe intervjuu vahele laulab meile Felix üht-teist head kuulamist. Täna alustame maastikukunstiteemadel ja meil on stuudiosse tulnud Ülle Grišakov kes ühena autoritest siis on äsja valmis saanud Tallinna vanalinnas Harju tänava haljasala. Alustame võib-olla siis päris alguses, et kuidas see võimalus teine tuli, see oli vist siis arhitektuuri? Pressi kaudu või ei, ei, siin oli praegusel juhul ikkagi riigihange iialgi hangelile sülle see võime ja, ja väga see oli. Muidugi on niisugune juhus jah, võib-olla mida korda elus ainult juhtub, et niisuguse tähtsa koha peale saad projekteerida, aga võib-olla teised lihtsalt olid väga arad ka, et ega see seal kahjuks ei olnudki väga palju pakkujaid. Seal ei ole kindlasti miinuseks ka see, et noh, et väga kiiresti oli, tuli teha neid projekte Et te ei ole tundnud arhitektide poolt kuidagi kadedust, et, et nemad ei ole saanud seda Ei, siin ei olnud nii, et oleks kõigist mööda läinud, kõigil oli ju võimalus ja, ja ega me seal nüüd selles mõttes alla ei pakkunud, et iga hinna eest saada, et pigem oli isegi nagu vist tundus, et arhitektidel nagu väike hirm või ma isegi olin imestanud, et osavõtt oli ikkagi sellest riigihankest väga väike. Mis oli see algidee või alus, millele te toetasite, et tegemist on ikkagi äärmiselt tähtsa ja vastutusrikka krundiga Tallinna vanalinnas? No abiks oli kindlasti ütleme, ajalooline tõde, et sinna oli nagu koostatud küllalt palju ajaloolisi uuringuid ja oli ka lähteülesande samamoodi määratletud, et üks näiteks oligi asi, et puid ei tohtinud istutada, kuna varemed jäid alla. Mina oma ealt olen selline, kes sõjaeelset harjud, on alati ikkagi ei tea, aga ma olin ka väga palju jälle kuulnud oma vanemate jutu, sest noh, kui see nii ole kui 10 aastat pärast sõda sündinud, siis inimestel on see aeg väga hästi meeles. Ja noh, seda Tallinna pommitamist ja seda, kuidas sõbrad ja sõbrannad, mõned jäid sinna kinosse siis sisse ja et noh, selles mõttes oli mul nagu nihuke emotsionaalne side selle kohaga olemas. Muidugi teiselt poolt see ajalooline osa oli ka hästi põnev, sest noh, see on ju väga vana piirkond hoonestuse poole peal. Ja ega ma arhitektina, et kuna ma olen ikkagi maastikuarhitektil oma tegevuse poolest lõpetanud silti arhitektuuri, et ega ma ei pidanud ka väga valeks tegelikult seda, et siin on, need hooned tuleksid, kui oleks olnud noh, niisugused head lahendused, projektid ja, ja siis nagu tekkiski ikkagi see tunne, et võib-olla nagu markeerida siis seda hoonestust, mis seal kunagi oli olnud, sest noh, mingi koha ideed tal peab olema. Ja kaks hoonet, mis seal siis nüüd nagu kõige tähtsamaks osutusid, oli siis hotell Kuld Lõvi ja teine oli see kino Amor ja selle kino Amorile ütleme, kui me võtame seda vundamente ja seda aluskihte, siis see on ka üks see paik, kus noh, ütleme ka esimesed hooned seal üldse kunagi olid siis käsitööliste asula. Nii et leida siis nagu see identiteet just läbi selle kahe hoone siis muidu on ju seal jäise müüriosa, nii nagu ta enne oli nende kohtade pealt tõstsime siis müüriga tänava poolt natuke kõrgemale see hoonestuse maht nagu paremini esile tuleks ja kõnniteel on siis markeeritud tegelikult seda joon, et üldse ei olnudki hoonete joon selle joone peal, kus praegu müür vaid tuli tunduvalt etem pool oli väga kuidagi selline sakiline isegi võiks öelda ja aga see kangialune sai siis sellega markeeritud, et pandus läheb sinna üles ratastooli inimesed saavad kasutada ja ka siis, kui kunagise jäätisekohvik tulevad, see varustus seal. Ja nii hakkas sedasi siis liikuma, noh, järgmine asi oli see kõrguste vahe, mis tekitas noh, neid müüride vajadusi. Et seal oli peaaegu neli meetrit ikka ülemise alumise pinna vahe. Ja kuna noh, hästi palju siiski kursis olnud ja tutvunud ka noh, tänapäeva ikkagi neuroop kogu maailma moodsa arhitektuuriga, siis see oli nagu kohe, et mitte hakata tegema midagi nihukest väga klassikalist, vaid üritada kuidagi teha niisugust innovatiivset linnaruumi milles on alati see hirm sees, et noh, just see, et kas inimesed, teised inimesed saavad sellest aru, et arhitektid on alati natuke, võib-olla see on meie eneseteostuseks ja sellest siis ka need lamamistoolide idee, et just, et kui sa käid praegult mööda Euroopa parke, siis on põhiline, et inimene ennast pargis ikkagi tunneks väga vabalt ja ei oleks kammitsetud, et ei tohi siia. Ta ei tohi sinna astuda. Et just see lamamistool oli omamoodi väljakutse, kuna palju tuli ka nagu halli tooni, eks tänu nendele müüridele ja sillutistele et siis mingisugune värviline laik oli siis ka toolide näol ja kinoteemasse tulid siis noh, vahval sisse just need valgustid poolse, neil olid just uus toodang, selline valgusti, mis on nagu tool ja kus siis Alse tekib niisugune kuma pluss siis on niuksed sinised kettad, mis nagu omamoodi sellist ekraanitunnet tekitavad, et noh, nihukesed mõtted panid liikuma sinna suunas, mis praod välja tuli. Ma ise olen juba lamanud nendel toolidel, aga mul on alati probleem, et siiski alati koonerdatakse pinkidega ja minu meelest seal samamoodi, et oli tunne, et võiks nagu rohkem olla. Tipptunnil on selline. Järjekord lamamisväljak, aga kahjuks seal ei, lihtsalt ei mahtunud, sest muidu poleks enam käima mahtunud. Enne proovisime maksimaalselt panna nende kohtade peale, kus andis, aga, aga alati saab pinke juurde veel tellida. Tagasi pöördudes selle saamise juurde, et mis te siis algselt ise arvasite, et kas peaks selle ala täis ehitama või siis see jutumärkides rahvahääletuse tulemusena tekkinud haljasala on ikkagi parim. No ma arvan, et ta praegu on parim, aga noh, alati on mingisugune professionaalne, eks ju, seisukoht, et keskaegses linnas tegelikult ju kahe Läku vahel õli alati kinnine tänavafront, et noh, see on nagu selline professionaalne kretinism, aga aga kuna mitmed põlvkonnad mäletavad seda ikkagi noh, rohealana või haljasalana paljule, meeldib see, et see kirik sealt paistab. Noh, siin on niukene vastuolu minu enese sees, aga, aga ma arvan, et mõlemad lahendused on aktsepteeritavad, aga alguses üldiselt mõtlesin küll, et ta võiks hooned olla. Kas haljasala, need, mis seal on, või see park, kuidas, mida iganes nimetame, on ka mingil tasandil memoriaal vä? Noh, ta memoriaali no tegelikult ju lahendatis trepi tänav ja nõelasilma värav, mis saab need ütleme, selle memoriaali staatuse ja kus hakatakse kunagi ka siis soovitama panna, ütleme, küünlaid just sellel pommitamisel. Aga kui ma jälle läbi enese võtta on, eks ju siis ka mingil moel ikkagi on, aga me ei saa ju olla nii morbiidsed kogu aeg, et noh, sellele nüüd rõhuda, eks ju, et aga see identiteet muidugi seal sees on. See on muidugi veider, et see parkla mingis osas lõpeb ära, et oleks võinud ju kuni sinna Vildeni ta kujundada, et noh, et ühelt poolt on juskui innovatiivne lahendus ja teisalt tuleb kohe otse sinna, noh põhimõtteliselt ersatseksam. See vahepealne tükk on üldse eraomandisse, on, et mis selle trepi täna ja selle meie poolt kujundatud haljasala vahele ja mis oli ka muidugi väga kahetsusväärne, aga noh, kuna linn oli nii otsustanud, et ta seda ei osta, siis neid ei saanudki jah, omavahel siduda. Üx haljasala nõuab endale aega, et hetkelgi, mis puutub haljastusse, siis on see kõik alles natukene toores, et mis on see aeg, mille pärast see park võiks omandada selle väljanägemise, mida te tegelikult. Oma vaimusilmas nägite, seal on nüüd väga suur maht üles ehitatud nendele hekidele, mis siis lõigatakse niukseks väga kindlaksvormiks kuubikuks. Ma kujutan ette, et maksimaalne, Mul on viis aastat, et kolme aasta pärast võib ta juba ikkagi olla olla sedamoodi, aga viis peaks siis olema niimoodi ja ronitaimed, et muidugi ronitaim on vahel selline ta esimesed kaks aastat võtad väga hoogu, et kasvatab ennast nagu allapoole sinna maa sisse, et Berg alad seal kõik roheliseks lähevad, aga noh, ma arvan, et viis aastat on sellised suhteliselt optimaalne. Aga rõõmustavat on see, et noh, seal on ka küllalt palju pisikuid siiski nendes paralleelaedades, nagu ma neid nimetan. Et need hakkavad ikka juba see aasta õitsema ja kõrrelised ja nii, et noh, seal natuke lohutust tuleb ikka juba paari kuu pärast. No ma sain aru, et pargis on siis kontseptsiooni palju, et pargis on sellised kontseptuaalsed purskkaevud mis on eksole klaaside all, mis point nendega? Ikka ja jälle siin Mäksime mälestustel kohale minema, et ega sellest ei saa üle ega ümber, et ta ikkagi ongi nii, et kuskil seal all on ju mingi minevik ja ja vesi on alati selline pargi kujunduses ju ikkagi plusspoole peal, et vett peaks olema ja just, et ta klaasi all on, ongi, need tunded võivad olla, mis, mis ka paljudel eestlastel on selle paigaga seotud. Kuidas hakkab välja selle välja nägema Talvi? No see liuvälja idee ikkagi jääb kehtima, muidugi ta on natukene selles mõttes satub keerulisemates oludesse, kui see aastaga kõik oli alles. Mul oli aga see noh, see liuväli lähteülesandes oli üks kõvemaid pähkleid, mida pidi lahendama, sest liuväli on ju selline asi, mis peab olema tasane. Üldiselt oli ette teada enam-vähem see suuruseta, noh nagu tasuks operaatoritel ära. Ja kuna liuväli on jää jää all enam kevadel suurt midagi kasvama ei hakka. Reaalne oleks olnud, kui ta siis oleks olnud kõik mingi sillutis. No niisugust suurt platsile suveks funktsiooni leida, mis seal ainult sillutise all oli natuke keeruline. Et võib-olla siis oleks pidanud mingisugused kontserdid seal pidevalt toimuma hakanud linnaruumis, seal on ikkagi kortereid ja maju ümberringi ja võib-olla see oleks ümbruskonna elanikele natuke koormav olnud. Siis jäi see jäätisekohvik, eks ju, mille ees on suur terrass, et see, see nagu pinnana ei sega. Kahjuks jäätisekohvik need praegusel hetkel puudub, aga ka antakse ikka lootust, et ta selle aasta lõpul valmis saab, aga terrass on täitsa olemas. Ja ülejäänud siis on sellised Helme pinnad, kus peal on siis laste mänguvahendid erinevas vanuses lastele, et just sellesama suunitlusega, et muidugi ka vanalinnas elavad lapsed vajavad kohta mängimiseks. Aga ideena oli just, et ei tuleks nüüd niukseks tüüpiliseks laste mänguväljakuks, kus on siis mingi puitkiige ja liurada. Et kui ei tea, et siis mänguvahend, mis seal noh, nagu see domineeriv on, nende pallidega, et see saavutas eelmisel aastal Soome disainiauhinna, et selles mõttes on tal ka nagu niuke oma väärikas ajalugu olemas. Aga justkui siis on jäätisekohvik ja lapsed seal kõrval, et siis oleks nagu midagi tegemist. Aga suuremad mänguvahendid on ka tiineidžeritele, kellel alati linnas võib-olla jääb aega üle. Mis ta ise arvata, et kas teie nii-öelda läbi planeeritud park hakkab toimima nii, nagu teie tahate, või hakkavad inimeste enda trajektoorid ja tegemised ja oma jõuproovilepanekud ikkagi teda ümber kujundama üsna ruttu? No ma ei usu, et üsna ruttu, sellepärast et ühelt poolt kogemuslikult võtan, et noh, seda näeb jube näiteks noh, seal ongi see, et tegelikult on sillutasid ju väga-väga palju, mida isegi võidakse ette heita, mõnes mõttes muidugi taimi võiks võib-olla rohkem kaitsta, seni on isegi jutuks olnud panna esialgu, kui nad siin paar aastat noored on, need sinna mingisugused piirded ümber kerged, ütleme, mis nagu silma ei häiri. Aga noh, vandaalitsemise suhtes muidugi kõikide nii valgustitega kui ka nende veekogudega on siiski seda inimjõudu arvestab. Aga see on nagu laps, eks sa kasvatad ta 18 aastaseks saanud oma parima, eks ju, ja sa ei saa iial öelda, et vot, et neil on kogu aeg täpselt selline, nagu ta näha tahtsin, aga ma loodan, et inimesed võtavad omaks. Muidugi suurim soov. Kuidas teile üldiselt tundub, kui vaadata harjunud olevat, siis on selge pretsedent. Niivõrd moodsat ja suurt ala ei ole meile viimasel ajal linna kujundatud. Aga kuidas see üldine heakorra või haljastustase näiteks Tallinna linnas teile näib? Noh, alati saab paremini hakkama, noh viimased aastad on siiski rõõmu teinud, sest ütleme, mingi viis aastat tagasi oli täitsa lootusetult ütleme meil ka see firmane oma tööna, et praktiliselt ikkagi projekteerisid ainult eraisikutele, sellepärast et linnarahad või ütleme, see huvi haljasalade ümber projekteerimisega uute rajamise vastu oli, ma ei tea, kas huvi oli väike raha oli ühesõnaga vähe, et praktiliselt ei eraldatud selleks raha. Nüüd eelmise, selle linnapea eriti Jüri Ratasele muidugi tõesti väga-väga fanaatiliselt nagu huvitatud, et ega see ka see roheline pealinn ja nii edasi, et igal juhul neid riigihankeid ja plaane igasuguseid haljasalasid ümberprojekteerida juurde projekteerida, on oluliselt suurenenud. Nii et noh, selles poolest, nagu optimism on, on suurlinnas, töötab ka linnaaednik. Kes nüüd selle, ütleme, see uus suvelillekollektsioon, noh, seda, seda saab parandada, aga igal juhul noh, nagu nagu tendents on siiski lootus jääb, et läheb ikkagi paremaks, et ei ole nihukest kurba aetud vat ei, kõik on väga halvasti ja midagi ei muutu, et nii ei ole. President. Mida te nii-öelda maastikuarhitekti silmaga Tõnismäele teeksite, kas te ehitaksite selle täis või kuidagi muudaks selle tähendust? Minule minule see tähenduse muutmine meeldiks rohkem, sest noh, see ehitamine, eks ta oli ju enne ka ütleme, kui need sõjaütleme matusepaiku välja jätta, siis oli ta ju ka Kaarli kiriku ikkagi kalmistu omal ajal ja, ja noh, miks mitte teda ikkagi rohealaks. Et ma siin just tahaks ka seda rõhutada, et, et noh, siin on palju ja nutetud sellesama 180 miljoni pärast, eksju, issand, see linnale tagasi ostetud, et ma leian, et just nende rohealade täisehitamise vastu peaks nagu ikkagi väga võitlema, et pigem on see nüüd nii suur pretsedent, et see, mis on mõeldud hoonestuseks, on nüüd saanud ikkagi haljasalaks ja seal olen ma küll sama meelt, et ikka pigem säilitada rohealad. Ei, aga ma mõtlen, et noh, praegusel hetkel on ta üsna primitiivselt No praegu ta on lihtsalt jah? Ei, mitte mõtlete, sellisena peaks jääma, aga lahendus iseenesest selleks momendiks hea. Jah, aga sümboliseerib siis mingi uus, nagu tähendas talle luua, et kuidas seda võiks vahendada. Jah, see on niisugune ja küsimuse minule näiteks see, kui omal ajal arutama, et mis ta ka teha, et ta võiks ju noh, me ju siiamaale ei ole seda vabaduse sammastega kogu seda nihukest identiteeti, et miks mitte sellest teha ikkagi selline ajalooliste erinevate etappide tähendusi kandvad olgu nad siis skulptuurid või, või midagi sellist, miks mitte. Et see mõte mulle meeldib. Aga aitäh teile tulemast, aitäh selle intervjuu eest. Jätkame saatega kunst ERM. Teiseks on meil stuudios külas Anu Ojavee kes on äsja Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis avatud näituse kui kõndis mannekeen kuraator. Näitus, mis nüüd alati räägib Tallinna moemaja loomisest ja tegevusest, et võib-olla kõigepealt niimoodi viite meid ajaloo faktidega kurssi, mis asutus täpsemalt Tallinna moemaja oli ja mis oli tema funktsioon ja roll. Üks põhjus, miks see näitus sai korraldada? Ta oli just see, et 50 aastat tagasi maikuus sai see Tallinna moemaja loodud kuigi see eeltöö kestis juba mitmeid aastaid ja arutati, kas üldse on sellist ettevõtet vaja Eestis. Aga lõpuks sai see teoks ja see näitus tähistab ettevõte viiekümneaastaseks saamist. Asi on ainult selles, et seda ettevõtet niisugusel kujul enam ei eksisteeri. Kuna Tallinna moemajale sai saatuslikuks Eesti taasiseseisvumine, kui nii võib öelda. Et selle erastas siis Kairi vil thersoniste Jah, 1995. aastal eelnes terve rida selliseid nõutukstegevaid ja uusi suundi otsivaid aastaid. Et üritati selle ettevõtte tööd ümber korraldada, aga lõpuks jäädi ikka süsteemile alla, kui nii, võib öelda, et sellisel kujul seda ettevõtet enam ei vajatud. Kus ta lõpetas, et ma vaatan, ma käisin väikse poisina korvpalli trennis mustamäel, et seal oli Mustamäe teel oli see moemaja silt. Et kas ta lõpetaski mustamäel vä? Vanalinnast ärakolimine sai saatuslikuks ettevõte tunduvalt vähenenud kollektiiv kolis Tondile ja läbi aastakümnete oldi harjutud tegutsema Tallinna südames vanalinnas. Seal olid küll kitsad tingimused, aga aga tuldi toime läbi aastakümnete. Aga minu arust on veel praegugi, kas mitte bürookapitalis see mood, kaupluse silt, et, et mis siis selle all tegutseb või on see logo lihtsalt ära ostetud kellegi teise poolt? Kauplus mood, see võib olla samanimeline kauplus, see on nagu teine lugu, sellepärast et Tallinna moemaja müüs oma üksikuid väikeseid tiraaže kaupluses mood ja asus tegelikult seal Ararati poe vastasnurga peal omal ajal Tallinna moemaja oli üks ja ainus Eestis. Nii nagu olid, võib ühe käe sõrmedel lugeda ette selliseid õmblusettevõtteid, kellele siis mudeleid kavandati. Lihtsalt praeguse aja inimestele ongi võib-olla raske sellest aru saada, miks ei olnud ettevõtteid palju, miks ei olnud konkurentsi, miks oli kogu see Eesti moeelu koondunud ühte ettevõttesse, kes koordineeris ja jagas õpetussõnu ja läbi siis moedemonstratsioonide sellist sõna ka enam tänapäeval ei kasutata. Aga seda me ju teame, miks see nii oli enam-vähem, et see oli tulenevalt, eks ole, korrast, mis valitses just nimelt. Et siis enne sõda oli siis ikkagi ateljee rätsepapõhine, nagu ta praegu on siis Eesti moemaailm. Jah, enne teist maailmasõda küll, aga sellised korralikud rõivastus, ateljeed hakkasidki tekkima alles 30.-te aastate lõpus ja see oli igal pool mujal maailmas ka, nii et meil ei olnud isegi moeloojate koolitamist eesti ajal. Aga kuidas Tallinna moemaja siis erines tollal Diori moemajast lõitle näiteks vabaturu tingimustes tegutsevast moemajast? Vabaturumajandus seal on omad reeglid ja nõukogudesüsteemil on omad reeglid, seal oli see tsentraliseeritus ja juhtimine, tähendab, pealikud olid Moskvas nii-öelda nendele omakorda allus meie kergetööstuse ministeerium, kelle alluvuses moodustati see Tallinna moemaja. Ja Tallinna moemaja oli üks viimaseid ja väiksemaid Nõukogude liidus, mis asutati ja Eesti väiksust arvestades oldi küllaltki tublid, sellepärast et Tallinna moemaja on ka nimetatud üheks juhtivaks Nõukogude perioodi moemajaks. Et neid mudeleid, mida Eesti riiklikus kunstiinstituudis koolituse saanud moeloojad kavandasid need valiti ikka esindama nõukogude moodi. Välismaale. See on, eks ole, alati nii, et Eestis räägitakse kui näidisliiduvabariigist. See oli nagu omamoodi visiitkaart, mis asus ida ja Lääne piiril. Ka see on mõistetav, meil oli kokkupuude näiteks ainsana siin põhjarannikul kõige lähedamal asunud Soome televisiooniga kus nähti ka üht-teist ja kui kuuekümnendatel hakkasid turistid rohkem liikuma, siis linnatänavatel oli otsene kokkupuude niinimetatud lääne inimestega mida võib-olla kusagil Nõukogude Liidu sisemaal ei olnud. Aga ometigi kopeerimise teed ei mindud, et vastasel juhul eks ole, poleks ilusaid viru, ärikaid ja muid rõivasalakaubitsejad olnud. No see tuli nagu ja hiljem, et rääkides Tallinna moemajast räägime ju erinevatest kümnenditest. Ta loodi 57. aastal, siis mõned aastad 50.-te lõpust Sis hiilgeajad olid kuuekümnendad, seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad tõid siis endaga kaasa juba perestroika ja sellised segased ajad ja materjalipuuduse ja reorganiseerimise. Kas moemaja näiteks rahuldas lõngu, sa maitsetu? Lõngustest on muide juttu silueti numbrites siluetti loodud ka kohe, vaid järgmisel aastal, nii et tegelikult silueti juubel on alles tulemas. 58. oli esimene number ja väga palju pöörati tähelepanu üldse noorte moemaitse arendamisele, kasvata stamisele, siluett hõlmas nii lapsed, naised, mehed kui noored. Ja pidevalt jagati siis selliseid näpunäiteid, et kuidas õigesti riietuda ja samas noomiti ka, kuidas ei tohiks mitte riietuda. Et see on päris huvitav teemade ring mis vajab veel käsitlemist. Kui me nüüd seda näitust vaatame, siis kui sinna läheb inimene, kes ei ole ise elanud kuue või seitsmekümnendatel, kas ta näeb seal siis dolla ajastu tänavamoodi, kas ta näeb seda, mis tegelikult ühiskonnas ka kanti ja valitsus või näeb ta ikkagi nii-öelda unikaal disaini, näete seda, mida tehti ateljeedes ja mis laiemat kõlapinda nii-öelda siis ühiskonnas ei saavutanud? No minu eesmärk oli selle näitusega juhtida tegelikult tähelepanu sellisele ettevõttet, seal on nagu Tallinna moemaja ja see näitus käsitleb selle moemaja ajalugu läbi kümnendite. Ta ei ole selline näitus, mis otsast lõpuni räägib lahti omaaegsed moesuunad. Näitusel on väljas ajakirja siluett näidised, et võib-olla need inimesed, kes on nii palju suured, et nad ei tea, et selline ajakiri üldse olemas on olnud. Et võib-olla tekib huvi ja nad lähevad raamatukokku ja otsivad need vanad numbrid üles ja vaatavad, millised huvitavad rubriigid seal olid. Et need inimesed muidugi, kes on olnud selle moemaja sünni juures ja, ja ühel või teisel viisil selle ettevõttega seotud. Nemad vaatavad seda kõike hoopis teise pilguga. Aga näitus nendest moesuundadest ei anna võib-olla nii palju ülevaadet. Tulevad mingil moel välja sealt video. Sest et seal on ka videoprogramm, mis siis näitab esimesi moedemonstratsioone. Kahjuks on vahepealsetest vähem säilinud, aga siis nendest viimastest on ka seal päris palju materjali. Kui me mõtleme selle peale, kui kättesaamatu oli omal ajal moealane info, seda ei anna võrreldagi sellega, mis on praegu ajakirjade uputus. Uued trendid, tõesti, igas ajakirjas räägitakse moest. Omal ajal oli siluett eestikeelsena ainukene pluss siis veel see tohutu venekeelne tiraaž aga need lääne ajakirjad olid kättesaadavad siis nendele Tallinna moemaja kunstnikele, neid osteti antikvariaadist ja selle abil viidi ennast kurssi sellega, mis mujal maailmas toimus. Ja ma ei usu, et otse üks-ühele midagi maha kopeeriti. Neid uusi moesuundi püüti ikkagi kohandada kohalikule elanikkonnale sobivateks. Ja loomulikult see indikaator oli see ajakiri siluett, mille lõigete järgi ka kodudes õmmeldi. Need olid küllaltki nõutud ja jälle see tiraaž oli küll ühest küljest piisavalt suur, aga mina mäletan neid aegu, kui kioskist öeldi, et meil tuli seitse numbrit müüki ja need on juba läbi müüdud. Et need lihtsalt hajusid ära selle Eesti peale ütleme, kui 50000 oli eestikeelne tiraaž venekeelne oli meeletult palju rohkem. Näitusel on väljas üksikuid konkreetseid objekte ka nii-öelda ehk siis kleite ja kostüüme, aga, aga võrreldes pildilise materjaliga on need selgelt vähem, et kuidas see olukord tollaste kostüümide säilitamisega üldse hetkel on, et kas neid on Tallinna moemajas ise teadlikult kollektsioneeritud või on seda teinud muuseumid või on see täiesti juhuslik? Minu töö oligi selles mõttes raske, et ma üritasin kokku otsida neid säilinud rõivaesemeid, aga rõivastega on üldse nii, et neid kantakse lõpuni. Samamoodi oli nende Tallinna moemaja moedemonstratsioonide rõivastega, nii et nad kanti lõpuks lihtsalt maha, kuna neid ei esitatud mitte üks või kaks korda seal suurel etendusel, vaid nendega käidi ka igal pool mujal esinemas. Ja mitte keegi ei tea hetkeseisuga, kuhu need asjad täpselt said ja kui me mõtleme, kui palju neid on aastate jooksul olnud. Loomulikult seal olid omad laod ja väga palju materjali on aja jooksul kaduma läinud. Et seesama taasiseseisvumise ülemineku aeg on, kui need ettevõtted lagunesid, lihtsalt asjad sattusid kuhugi, tassiti laiali ja isegi moemaja silti muide ei ole olemas ja isegi sellest sildist ei ole ühtegi konkreetset korraliku jooniste järgi, et sellepärast ei ole seda ka seal näitusel väljas. Et need, mis nendest esemetest puutub, siis see valik on tõesti natukene juhuslik, aga see on ka sellepärast nii, et neid asju ei olegi säilinud ja need üksikud eksponaadid, mis on ajaloomuuseumi tekstiilifondis, neid sai ka kasutatud. Aga seal tekkisid ka igasugused probleemid mille pärast osad siis näituselt välja jäid ja Pole vist mõtet kõiki üksikasju paljastada. Igatahes ma võin öelda, et selle näituse tegemine osutus kümneid kordi keerukamaks, kui esialgne ettekujutus oli, et ma puutusin kokku selle nii-öelda bürokraatlikku ja paberimajandusliku poolega, mida see kõik endaga kaasa tõi. Kahjuks on ka nii, et iga liigutus maksab aga eelarved on väikesed. Näitusel oli väga suurelt ära trükitud, seina peal rippus see moemaastruktuur, kus oli siis direktorist koristaja nii põhimõtteliselt peale kunstnik õudselt ütles Kunstiteadlane moemajas, et mis rolleri kunstiteadlasel moemajas Seda nimetati omal ajal moepropagandaks ja need olid moepropagandistid, kes seal tegutsesid, aga noh, eks nad ise nimetasid ennast igate moodi ja, ja neid terve selle aja jooksul oli seal tegelikult väga vähe, et neli inimest ja need nimed on seal ka ära mainitud. Et neid oli tegelikult vähe ja nendel oligi selline roll, et nad käisid esinemas vabariigis ja ka Eestist kaugemal tutvustamas nii-öelda uusi moejooni õppeasutustes ettevõtetes ja ajakirja siluett juures, nad tegutsesid. No mina oleks eeldanud, et kunstiteadlase roll näiteks seal moemajas oleks, et kostüümiajaloo tundmine ja selle selgitamine siis kaaslastele, aga see ei olnud sugugi niiviisi. Ma ei tea, kui palju te neid vanus, siluett ise lapanud olete või nendega kursis, aga oli selline inimene nagu Ella vende ja tema oli tõepoolest kunstiajaloolane, kelle suurepärased artiklid siis numbrist numbrisse jooksid ja kus ta rääkis moeajaloost. Aga need niinimetatud moepropagandistid seal noh näiteks nende moedemonstratsioonide juures nad lugesid või rääkisid, mida publik laval näeb, millised moed on hetkel aktuaalsed ja kirjeldasid nii-öelda neid moode Kas Tallinna moemajas, ütleme, tehtud joonista või ka valmis tööde põhjal saab rääkida peale sellise massimoega sellisest avangardsetest, moeasjadest, kleitidest või siis kasvõi puhtalt lisanditest? Ma usun küll, et saab, see oli üks osa igapäevatööst. Loominguline pool oligi just moedemonstratsiooni jaoks kollektsioonide tegemine, seal oli mõlemat, seal oli nagu neid mudelid, mis oleksid sobinud masstootmiseks ja oli ka neid, mis tõesti seda fantaasialendu peegeldasid. See oli kunstnikele suurepärane võimalus ennast teostada. Näitusel on tunda, et väga tähtsale kohale on tõstetud need inimesed, kes on seal moemajas töötanud, et pidevalt on siis välja toodud nii kunstnike kui ka mannekeen, kes või modelle, kes siis tol ajal kuulsust kogusid, et kuivõrd oli sellel moemajal, siis mingi selline oma üldine nägu või kuivõrd see olenes tegelikult konkreetselt nendest inimestest, kes seal töötasid, seda nägus kujundasid kui paljudes tuvalt inimestest muutus või üritati siiski jälgida mingit universaalsemat ideed? Ma arvan, et iga ettevõte näo määrab see kollektiiv ja nii palju, kui ma nende inimestega olen vestelnud, kes seal moemajas töötasid ja kes isegi selle alguse ja asutamise juures olid nagu näiteks direktoranite vullakaia ja teised siis terve selle moemaja eksisteerimise jooksul juhtkond vahetus näiteks ühe korra ja see toimus kaheksakümnendatel aastatel. Nii et siis läbi mitme kümnendi mindi, nagu ühe ja mulle endale tundub. Ühest küljest muutus mood kaheksakümnendatel, aga mulle endale tundub ja ka inimeste juttudest on välja tulnud, et, et ka see on üks põhjus, miks seal moemajas üht-teist muutuma hakkas. Et inimesed olid teised, uus põlvkond tuli peale uus põlvkond moeloojaid, kes tegid midagi teisiti. Ja kui neid viimaseid moedemonstratsioone Ki vaadata, siis tundub nagu Tallinna moemaja oleks natukene võtnud šnitti tudengitelt need omaaegsed ERKI moešõud, kus oli lavastuslik pool, väga tähtis. Et hiljem nende uute moeloojatega tuli see mänguline moment sinna etendustes sisse. Aga jõuame ka tegelikult ülla peamiseni, et näituse nimi on kui kõndis mannekeen. Et mannekeen ja teisalt modell, on neil vahet ka. Üheksakümnendatel hakkasid Eestisse kaaned modelliagentuurid tekkima ja kui viimaseid silo ette vaadata, siis nendel inimestel, kes seal lehekülgede peal neid moode tutvustavad, tähendab neid nägupidi ja nimepidi ei teatud enam, et kui varem oli nii, et kümnendist kümnendisse olid nagu ühed ja samad nendega juba harjuti ära ja kui käidi neid etendusi vaatamas, ikka teati, et need on nüüd need Tallinna moemaja mannekeen, et siis hiljem, kui neid agentuurid omi kasutati, siis nad olid korraks ja sellised juhuslikud Tallinna moemaja mannekeeni test osad olid palgal, mitte kõik, aga nad kuulusid sinna kollektiivi püsivalt ja nende elu ei ohustanud miski. Omaaegses süsteemis puudus konkurents ja see puudutas ka kunstnike neidsamu mannekeeni. Et palju aastaid oldi selle koha peal. Aga mis sõna enne sõda näiteks kasutati mannekeeni kohta ja et kas mannekeen oli mingi uudissõna, siis viiekümnendatel kuuekümnendatel või nendel pikema ajalugu? Ma arvan, et see oli igal pool maailmas, et seda kasutanud, kui oleneb ju keelest, eks sõna mannekeen on tegelikult tulnud hollandi keelest ja see tähendab väikest nukku, mille selga vanasti pandi moekad, rõivad ja mis rändasid eurod õukonnast õukonda ja nende abil, nagu tutvustati uusi moode. Ma arvan, et see on sama, et sõnad on muutunud nii nagu moedemonstratsioon on muutunud moeetenduseks või moeshowks. Et ühel või teisel ajahetkel kasutatakse lihtsalt erinevaid mõisteid. Aga võib-olla siis lõpetuseks ütlete, et mis on nagu see täiesti teie sügavalt isiklik kontakt selle teemaga, et te olete ju kunstiakadeemias moedoktorantide uurida seda teemat rohkem kui ainult selle näituse jaoks et miks te selle teemaga tegelema hakkasite ja mis on teie jaoks siis see moemaja fenomen, et see teie tähelepanu köitis? Üks põhjus, miks see näitus sai tehtud, oli just nimelt see 50. juubeli tähistamine, aga ma ei oska täpselt öelda, miks just mina sellega tegelen, et tegelikult minu uurimisvaldkond on laiem kui ainult see Tallinna moemaja, see on ainult üks osa sellest, ütleme üks peatükk sellest. Et ma tegelikult uurin noorte moodi ja seda, mille poolest erines noortele suunatud moodsis sellest tavamoest ehk Tallinna moemaja poolt pakutud daamilikust moest. Ja ma tean ka seda, et et väga palju on lähiajaloos valgeid laike, mis puudutab üldse meie moemaastikurõivastus kultuuri ja kas või neid samu kergetööstusettevõtteid, et selle kõigega praegu on hakatud juba tegelema. Nii et Tallinna moemaja on, ütleme, moetööstusettevõtete seas ka üks eraldiseisev peatükk Kas te saate pahaseks, kui teile öeldakse moodele kunst? Mood on olnud kunst, kasvõi seesama, et need 80.-te aastate etendused, kui need omaaegsed ajakirja artikleid lugeda, heideti ette et elus on niigi palju kunstlikku, et miks peab moodi liiga kunstipäraselt esitlema. Ja see oli just sellisel ajal, kui poodide solid, letid tühjad ja valitses igasugune defitsiit ja puudused. Tegelikult mood on kunst vähemalt üks osa sellest. Ja see on alati nii olnud ja ma arvan, et see jääb ka edaspidi nii, ainult et inimesed vajavad reaalselt selga pandavaid asju rohkem kui seda kunsti pärast moodi mida võidki ainult vaadata, ta ei pea olema ilmtingimata kantav. Aitäh teile, et tulite siis õigesse saatesse. Me tegime nüüd selgeks, et muud ikkagi on kunst. Tahame kunst. Air saade on omadega ühel pool oli täna kaks külalist. Kõigepealt Ülle Grišakov ja teemaks oli harjuda uus haljasala vastavatud ja teiseks Anu Ojavee moedoktorant, kes pani kokku näituse Tallinna moemaja ajaloost, tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Kunstsaateid on harjumuspäraselt võimalik kuulata kordusena laupäeviti 12 10 ja kaks nädalat peale eetrisolekut internetist klassikaraadio koduleheküljelt. Stuudios olid nagu ikka, Karen Jagodin, Aleksander Sappov, kuulmiseni.