Tere täna erakorralisena kunstpunkt ERR eetris vaid Tartust ja saadet juhib Kaisa yhe. Neljandal detsembril avati Ateena keskuses Eda Lõhmuse maalide näitus. Ja tervitame stuudios noort Tatu maalijad. Tereda tere. Äsja kõlas sinuga lugu. Selle Laurie Andersoni looma ma ütlen sellepärast kaasa, et see on üks vanimaid lemmik, luulusid. See ei nivood nagu vähem lemmikuks. Alati, kui ma seda kuulen, siis hea meelega oleksin jumal pilve peal ja laulaksin kogu maailmale seda laulu. Tuleval kevadel seisab sul ees Tartu Ülikoolis magistriõppe lõpetamine. On mingid ideed ka juba või plaanid ja plaanid on ja ideed on. Jätkad sa samamoodi nagu sind siiani tuntakse või katsetad midagi hoopis uut? Teistmoodi otseselt magistritööga, mingeid uusi katsetusi ei ole kavas teha. Need katsetused Dudagi tulema spontaanselt, et ma ei hakka midagi punnitama. Aga mida sa plaanid või mis teema? Seekord käsitled? Magistriaastate käigus on selline figuur hakanud rohkem domineerima ja siis ma lähen sellega edasi. Praegu tulemast, ma ei oska kommenteerida. Kui figuurile jutt läks, siis vaadates näitust, siis see, mis sinu maalidel segajana toimis, oli just see figuur siini konkreetne figuur, abstraktsem maastikul. Justkui võõrkeha. Ma ei ole enda maalne kunagi liigitanud, niimoodi ma teen maastikumaalija abstraktset maastikumaali või poolabstraktsete, eks ta tuleb väsimusest välja sellisena, nagu ta tuleb, aga sa siin kuur Nõmana tagasi mõtlen siis ta, kas teatud etapil lihtsalt hakkas ilmuma, et noh, võib-olla varem oli lihtsalt mingisugused teised võib-olla mingist hetkest hakkas need küsimused, mis sinu sees on, lihtsalt on korraga rohkem sinu endaga seotud inimesega seotud ja siis minutikoorid teevad mingisugust inimese olekut või tunnet või midagi sellist, ei ole mingisugust konkreetset vastust anda, nii bla hakkasin tegema figuuri, sellepärast et selline loomulik protsess on seal olnud. See on nagu minategelane kaadris või droogi, mina teen sellepärast, et me oleme nagu üsna sarnased ka ikkagi, nii ma olen. Aga jah, selles mõttes ega mina sain ikkagi ainult endast lähtuvad, nii et selles mõttes peab seda siiski minategelasena. Aga see minategelasena ta töötab nii kaua, kui mina seda pilti vaatan. Keegi teine seda pilti hakkab vaatama, siis ta järel teisena, kata esinema, figuur oma elu elama. Ilmus sirbis Eero Kanguri artikkel tunded ilma ära tundmata, kus ta nimetab Jaan Elkeni kureeritud näitusel olnud sinu tööd igavaks dekoratiivseks, et kuidas sa seda kommenteerin? Ma arvan, et eks inimene võtab asja enda piiratuse raamides ja üsna tüüpiline, et, et kedagi, kes erineb, tahetakse enese järgi painutada tüüpilise inimese iseloomu, Jaanieltsa ja keegi midagi ütleb, kunstikriitik ütleb tavaliselt midagi välja siis kui hästi on läinud, siis on see kunst, mida ta kritiseerib, teda kõnetanud või siis ei ole teda kõnetanud. Aga üldiselt sellised ütlemised tekitavad lihtsalt selliseid pealispinseid emotsioone ja kui kellelgi tekib mingisugune siiras veendumus nende ütlemiste põhjal, siis ta järelikult ei ole endale mingisugust mõtlemisvõimet või noh, nii on väga lihtne lugeda lehest, mis mingi kunstnik tee, vaha, ta teeb igavaid maal. Ma ei tea, kas seda saab mingisuguseid teadmisi on andnud võtta, kui ta seda ise ei lähe, kogema seda väga pinnapealne alamased jaole. Aga meie maailm ongi üsna pinnapealne ümberringi üsna üsna tüüpiline lähenemine. Kui need hakkaks korraga tegema mingisugust sotsiaalset kunsti, siis oleks täpselt samamoodi häda käes, et, et näed, halvasti teeb selles mõttes, et noh, palju raskemal võib-olla iseendaks jääda kui ümbritseva ärklemisega minna. Ja üldse välismaailm, minu arust on selline yks, mis meie ümber toimub, siin nagu mingi lõhn, üks, mis väga lihtne on sellega kaasa minna, jälle reageerida igale asjale, mis seal juhtub. See on väljakutse, mitte reageerida, teinekord, aga jah, no mind ei kõneta siis need mitte igavad asjad. Muidugi ma arvan ka seda, et, et kõik on vajalik, igavus on samamoodi vajalik. Kõik, mis juhtub, täidab jälle mingi nishi ära. Minu meelest sinu maaliväljad, jah, need maastikud nõuavad samasugust keskendumist ja sellist ekslemist või rännakut nagu helimaastikud. Ütle, kui palju rolli mängib nagu muusika veeli, kunst. No ütleme nii, et mulle mingit suurt vanad tehke, kodus ei ole, aga, aga teatud laadi asjad ikkagi aastaid nende äärsed dialoogid, võsa, pooled lähevad sulle korda, aga ka päris maalimise kõrvale nagu otseselt ei kuula midagi, aga samas kõik see, mida sa kuuled nagu pähe kummitama ikkagi mõjutab sind, ma arvan, näiteks viimasel Tallinna näitusel juhtus selline hästi meeldiv asi. Ansambel Resarnabiilis siis koostöös selle näitusega ma kontserdi korraldada, see oli minu jaoks väga suur, avastas meie enda muusikat, teevad nii head asja uskumatult hästi, tõesti, haakus minu mõttemaailmale selles mõttes väiksele nende loo siia vahele mänge. Kloon nende Bremeni kontserdilt plaadi pealt, mis nad mulle kinkisid ja selle loo nimi on alluusin fragment. Anti au hinnanilt. Noh, ma võin muusikaga nagu sa isegi näite tuua, et et kui sa kuulad yhte nooti ühte häält, siis see kastan, igav ei ole, oleneb sinust endast põhiliselt, et kas sa suudad oma kogu teadlasena selle juures olla, seda kuulata või sa oled mõtetes kuskil mujal reageerinud mõtetes nendele asjadele, mis kogu aeg ümberringi, juht, päris raske on süvenenud tänava inimesena võetajat. Kas sulle ei ole neid samu probleemi süvenemise, aga noh, ikka on, aga ma võtan sõjaväe väljakutset selle argipäeva virvarri nagu enda jaoks ebareaalseks kuulutanud. Päevast päeva ringi käies uudiseid kuulates ajalehte lugenud, ei rikasta mind, järelikult tuleb mingi teistkaudu minna teist kaudu teed mööda. Maalimist olete nimetanud ka paljudes intervjuudes ajalehtedele teraatiliseks tegevuseks, et kunst on sinu jaoks teraapiline? No ei ole seda sõna veel kasutanud. Puhastumist oled kasutanud, aga hääle, ta on endaga kahekesi olemine ja Ararati aegsem märganud, et, et see seal mingisugune. Eks mina ja teine mina ja, ja nad ei ole nõmmelt sõbrad omavahel tavaliselt käib selline ebastabiilne virelemine. Kui võtta aeg maha ja alla nende mõlema mina aga seal kahekesi, siis siis võib nagu mingi selginemine toimunud. Aga kui õnnelikul juhul toimub õnnetul juhul, on see järjekordne sisemine ponnistus. Sa kipud nõustuma näituse kuraator Indrek Grigor ja kes on öelnud, et su nagu maalimine oleks siis traumaatilise kogemuse korduv läbielamine iga järjekordse maaliga. Nojah, ta on tahtmine küll traumaatiliseks nimetada, mida iga päev kohtade ümber ringi näeb, aga, aga noh, see on jälle üks järjekordne sõna, võib-olla on see niisugune paratamatut traumat meiega kaasas käia? Ma ei tea, ma ei tahaks aga traumaatiliseks teemat ajada. Võib-olla kui kaks mina saavad üheks trauma läbi, et mööna soplame mingisuguste emotsioonide sees ja negatiivne emotsioon, positiivne emotsioon nagu üsna võrdse tähtsusega, et hakata päike draamaks nimetada, siis see on, seal on ka sama mõttetu või öelda, et kõik on väga hästi komöödia. Eks ta selline, mis, mis emotsioon ta parasjagu valitseb, aga ma usun sellesse, et on võimalik saavutada mingisugune olek, kus ei ole emotsioone. Noh, ei ole mõtet traumade pärast kurvastada, lõpetatud, saad lõbusamalt lootidega siis belgia muusika looja, kunstnikunimega, pensionään, Frank, lähen tema lugu kaasas, mis sobib siia sellepärast, et ma olen teda näinud, temaga tutvunud ja ma ei ole mitte kunagi näinud vaiksemat Uiedamata tagasihoidlikumat inimest, aga kui te seda lugu kuulata, siis päris raske ette kujutada, et sellise inimese loodud lugu, nii et kõik on väga vastuoluline, meeldivalt.