Klassikaraadiokülaline on luuletaja Doris Kareva ja juttu peaks tulema muusikast, sest saate pealkiri on muusika minus. Tere, luuletaja Doris Kareva. Intermuusika algavad sealt, kus sõnad lõpevad, niimoodi on kunagi keegi öelnud. Teie eneseväljenduse vormiks on luuletajana eelkõige sõna. Aga kas te olete tundnud, et sõnad võivad otsa lõppeda või et pole sõnu või et tahaks teha midagi muud? Seda kohe kindlasti. Ja ma mõtlesin sellele, et kas, kas muusika järgneb sõna läheb, et ma olen alati muljetas, eelneb sõnale. Selle poolest, et mina kasvasin üles pane vanemate juures. Ja ma mäletan, et majas oli alati vaikne. Alles tagantjärgi sain aru, kuivõrd trellid minu lapsepõlvekogemus teistsugune, kuna mu klassikaaslastel näiteks või paljudel teistel sellel ajal. Ja mäletan, et peaaegu alati valitses vaikus. Ja selles vaikuses hakkasin ma iseloomurütme ennekõike siis, kui kahe toa vahele kiik kinnitati, eriti siis, kui me seal kiikusin. Siis ma tundsin, et ma tahan laulda. Ja viisid tulid iseenesest. Ja kui ma juba emisesin, lauldasime, tantsime, tahan laulda sõnadega, siis ma pidin sõnad leidma. Nii et minu jaoks on alati olnud kõigepealt vaikus, siis muusika ja siis sõna. Millal te aru saite sõna teie jaoks, nagu oluline on ja millal see teie põhiliseks väljendusvahendiks sai? Te olete kirjutanud luuletusi, ilmselt juba praeguse 1000 juhtumeid. Aga ma sain sellest vist aru siis, kui kui langesid ära kõik muud võimalused, kui isa ütles otse välja, et et musikaalne Lähme eriti ei ole, et see on keskpärane ja sellega pole mõtet jätkata. Et noh, kunstiklassis, et mulle meeldib see küll, aga, aga see ei ole midagi, kus ma, kus ma saaksin palju edasi liikuda ja siis, kui ma tundsin, et järgi ongi jäänud ainult sõna, siis ma andsin sellest endale aru ja leppisin sellega tõsiselt kirjutavamaksimustel nelja aastaselt. Aga muud lootused olid ka, mis siis, nagu üksteise järel langesid. Tegelikult kõik lapsed on väga loomingulised, olen ma märganud, on aga lõpuks sisse lekteerub sellest loomise vajadusest, mis on tegelikult ju suhtlemise vajadus meid ümbritsevaga ja, ja ka iseenda tundmaõppimise vajadus sisse elekteerub välja sellest, mis nagu pärisosaks jääb. Nii see, nii see ongi ja osaliselt võib see olla seotud juhusega, mis võimalused on kõige käepärasemad. Ja teistpidi ka lihtsalt, et kui, kui mitmes mitmes vallas tunned, et, et sa ei suuda seda teha, tahaksid, et sa ei saa tõlkida oma tunnet või nägemust sellesse keelde, siis lõpuks jääbki ainult üks või teine õde ja isa Hillar Kareva oli helilooja, niiet küllap ta ikka ka juba varasest lapsepõlvest peale muusikaga kokku puutusid. Millised teie kokkupuuted muusikamaailmaga olid ja on muusika, hakkasime rohkem kokku puutuma siis, kui ma kolisin vanemate juurde viie aastaselt. Ja siis ma olin täiesti harjunud sellega, et kodus valitseb noh, kas nüüd päris Tuudekka fooniline muusikaga niisugune üsna erinev sellest popmuusikast, mida kuulasid mu eakaaslaseid ja mille osas ma ei osanud midagi kaasa rääkida. Ja siis pärast tunde läksin ma sageli ema töö juurde. Tema töötas tol ajal Rahvusraamatukogu muusikaosakonnas kus praegu asub Soome saatkond kõrgel kohtu tänaval ja lugemissaali aknad avanesid üle Vana-Tallinna katuste. Nii et pärast koolistusima sageli seal. Vaatasin aknast välja, mismoodi taevast tulenes, kuulasin kõrvaklappides klassikalist muusikat ja lähen sinna ülesandeid või harjutusi. Bach ja Mozart ja Vivaldi ja et ta on ja mis seal, mis seal kõik oli. Aga mõnikord leidis ema salapärase naeratuse saatel mulle ka mõned teistsugused plaadid, näiteks ma mäletan, seal oli üks plaat, mille nimi oli laulud, mida mu ema mulle kunagi ei laulnud. Ja need olid siis niisugused kahemõtteliste tekstidega inglise keeles laulud, millest minu mäletamist mööda Eesti keelde on praegu jõudnud näiteks Suur-Roosiaed mis oli rajatud kahemõttelistel sõnamängudele. Ja tuleks ajaks ma nii palju juba inglise keelt oskasin, et, et ma sain aru nendest filoloogilistest kurvidest, mis täiesti lõbustavad. Ma usun, et see oli kuskil kuuekümnendatel seitsmekümnendatel välja antud plaat. Ja need olid sisuliselt lorilaulud. Aga, aga nad olid noh, nii siuksesse sümpaatseks kõlavas esituses ja mind muidugi lõbustasid alati laulude sõnad kuulan tänapäevani, see on niisugune täielik professionaalne kritinism. Juudas levis. Räägin räägin, räägin, Praegu. Nõgus. Saabur. Face. Kant. Watson. Sai. Riski. Ma ei saa hinnata laulu kõrgelt, kui tekstis on mingi niisugune loogikaviga on vale öelda, aga, aga mingi selline üksus, mis ei, mis ei luba seda tõsiselt võtta. Et ma alati imestan, miks head laulukirjutajad ei, ei konsulteeri aeg-ajalt tekstide asjus kunagi kirjutati ju mitte ammu aega tagasi ju väga väärt tekstidele kauneid laule, kui mõelda kasvõi ansambel Rujagi teksti valikuid. Jah, viimasel ajal on see sõna millegipärast väga odavaks muutunud. Sõnade valik on väga väike, nii et piirdub võib-olla paarikümne sõnaga, millest saab laulukesi kokku juba panna. Kas teile meeldib ka see muusika, kus sõnu ei ole, kas ta ka sellist muusikat kuulata ja hindate sellist võib-olla isegi rohkem? Siis ma saan kuulata puhast muusikat, ilma et ma takerduksin sõnasse ja põhiliselt näiteks kui ma töötan, siis mulle meeldib kest kuulata instrumentaalmuusikat kirjutan luuletusi või, või ka mõnikord nakas tõlgin või ei kirjutanud mingit muud asja. Ühesõnaga, ma istun oma laua taga, siis mind häirib, kui, kui raadio mängib midagi, mida ma ei ei taha kuulata, tähendab kui seal on mingit informatsiooni saateid, ma, organism ei saa tööd teha ja, ja kui ma, kui ma kuulan vokaalmuusikat, siis ma jään kuulama sõnu ja mul on raske tegelikult oma sõnaga. Aga ka instrumentaalmuusika on, on väga kuidagi soodustab igasugust mõttetegevust, kas te kuulate raadiost seda muusikat või plaatidelt, kuidas kunagi hetkel on mul kõiksugu muusikamasinat välja surnud, nii et et seal suhteliselt juhuslik, aga ka vanasti vanasti kuulasin põhiliselt plaatelt ja, ja siis vahel neid saateid, mis ja alati meeldivalt istajaga üllatasid ja, ja teistpidi võis kindel olla, et see mulje on positiivne, nii et valdavalt klassikaraadiot seda on tore kuulda. Rääkisite siin oma isast, kes oli helilooja, kas, kas ta nagu oleks tahtnud, et ka muusikaga oleksite tegelenud, kas ta kuidagi soosis seda või, või püüdis suunata otse vastupidi? Ma ei saanudki päris täpselt aru, mis see põhjus oli, aga kuna ta täielik õppejõud ja ta ütles, et pole midagi kurvemat kui keskpärased õpilased, kellel on kaasa pandud suured ambitsioonid ja, ja minu meelest ta täiesti teadlikult suunas mind muusikast kaugemale. Et kui ma olin, ma arvan, mingi kolm või neli, siis ta küsis, et kas sa tahad õppida klaverit. Ja nähes, et minu näole tekkis rõõmu silme eesistuja silmapilkselt. Aga sa ikka tead, mis see tähendab, see tähendab seda, et sa ei saa kunagi mängida õues sa ise kunagi joonitseda ega lugeda ega teha midagi muud pead istuma ainult klaveri taga ja ainult mängima mängima, mängima hommikust õhtuni. Mis Mölder on väga kindel ja ütlesin, et temast siis vist ei taha taga hea ütlesi sa klaverit sulle õpetama ei hakata, endaks, kõigega? Päris piinlik, aga ma siiamaani ma ei mängi ühtegi pilli, ma ei pea õieti viisi, kuigi koolikooris ei lauldud vist isegi koloratuuri Manuel kuna neid ei olnud. Aga niipea kui ma sattusin kõrvuti kellelegi, kes laulis teistsugust partiid, siis kaotasin oma jälje lootusetult. Et kogu oma suguvõsas olemine vist kõige kõige õnnetum üldse suhtes muusikaga või noh, kõige kaugemal nud, küllap teie isa oli, Maximalist oli muusikal on töö jaoks, nagu ma aru saan, siiski küllaltki oluline koht, kui te juba väidate, et muusika saatel oma tööd teha, et ei vajagi nagu väga selleks vaikust. Väga palju luuletused on ka viisi saanud, kuidas te sellesse suhtute, kuidas luuletused omale viisi saavad? Selleks on õige mitu teed ja ikka tegelikult mina ma teksti väga palju viisistatud ei ole. On neid, mis on kuskilt leitud, võetud viis peale tehtud ja siis vist mingi seadus nõuab, et need sõnad autor peab oma nõusoleku andma või midagi sellist. On ka olnud juhtumeid, kus, kus ma saan lindi, kus siis keegi mängib oma loo Teie taapimisele peale kirjutaksin sõna, sedagi on tehtud. Aga üldiselt saan ma ise aru ka sellest, mida isa ütles. Et minu tekst on väga raske viisistada, enamasti keelelised nii tihedad, et seal seal ei ole ruumi. Aga ka selleks, et muusik saaks tekstiga mängida, selleks peab olema tekst, hõre, molen kirjutanud spetsiaalselt tekste muusika jaoks. Näiteks Lepo Sumera palus teksti oma kontserdile. Ja ta ütles, et tal on spetsiifilised soovid, ta tahaks, selles tekstis ei oleks mõtet või, või et see kude oleks võimalikult vaba ja liikumisvõimalusi andev. Ja siis ma püüdsin kirjutada sellise teksti, milles ei oleks mõtet, mis oli päris huvitav väljakutse isenesest. Andromeeda Mandre koora rododendroni handele, undrukondrukas JB ja Kristiaania maania grandioosne roosa mundi, glooria. Loorber, loorber, koriander, Roomeo ja Juulia. Andur, Salamander, Aleksandria. Sirius viiul, vioola tekiila, ai Olos Niilus jood, jood võib ju isegi Neia Lui krit y kriteerium kärakas krõks katekismus Katikateks, Krakul, Kuriculombita. Kuradi kurat. Klara kinkis Karlile klarneti. Karl Karl varastas Klara korallid küll küll. Matter mater Dolorosa hosianna roosamann krutsifiksi Asterix aksakall paralleelari l eel eeli eutraku. Viru värav, Efendi, udmurdi, Burundi Urjuk, purunduk, purpur jaspis, pits, Auschwitz, Andaluusia lits, kadenoida steroid, oikumeenilise hüpnoid, dalai, loid ula luu, uneluu, lumerumm, jumal und tundunud. Kuna ma ise kuulen oma luuletusi, et kõigepealt nad kõigepealt ilmuvad enamasti helilisel kujul, ma kuulen viisi või rütmi intonatsiooni, enne kui sõnad paika saavad siis see on minu jaoks niivõrd tihedalt paigas. Et isegi teisel viisil nende ettelugemine tundub mulle nagu, nagu noodist mööda laulmine aeg-ajalt mõnikord näiteks noodipaberile kirjutama. Et seal jah, ei ole, ei ole väga palju liikumisruumi muusiku jaoks. No see näitab veel kord, et luule on väga musikaalne nähtus, kus on oma vorm, rütm, dünaamika ja, ja emotsionaalne energia. Siin Lepo Sumera märkisite, millele te spetsiaalselt tellitult sõnad siis, millel puudub mõte, kirjutasite seondis kontserthäältele ja instrumentidele veel mõni näide mõnest oma luuletusest, mis viisi on saanud ja mis teile nagu endale meelepärane on, mis teile meeldinud on? Sümpaatne on Erkki-Sven Tüüri igaviku lahendus. Sellest on kaks varianti, üks on see ana inspee oma ja siis need on meeskoori omamoodi huvitav on näiteks üks keskule agedext, mille tekid viisi nii venna tuur, pid kui Trubetsky viisid ise olid üsna erinevad. Ei ole nüüd küll ülemäära sisukad, aga, aga huvitav oli kuulata neid erinevaid versioone. Kas teid kontserditel ka kutsutakse, kui mõni teie luuletus seal lauluna kõlab, vahel on kutsutud ja kas te üldse käite meelsasti kontserdil? Kendil noh, nüüd on jälle erinevate eluperioodid. Praegu ma käin võib-olla natuke vähem kui mõni aeg tagasi ja, aga need on alati sellised nädala kõrghetked konna kommunile heale kontserdile sattunud. Mis on teie viimase kontserdielamused olnud, kas olid tüüri kuues, mis viimane emis mind omamoodi üllatas, et mingi uue heledusega ruumid, mis avanesid ja mul oli mulje, et see, see oli nagu punkt, kust, et kust algab liikumine mingis teises suunas. Et need olid nagu esimesed niuksed valguspunktid, mis, mis hakkasid pulseerima avardama ja ma ootan huviga, mis edasi saab. Kas teil on endal mõni luuletus, mis on nagu teie arvates seotud muusika kuulamisega või muusik elamusega? Kindlasti on, aga nüüd ma ei oska niimoodi Vipla öelda, mäletan küll, see oli palju aastaid tagasi, kuidas ma ühel hommikul maal tõusin, kuskil nelja-viie paiku lapsed magasid, istusin laua taga ja kuulasin nagu lõputult üle ja üle taparti tabula Rasat. Ja kirjutasin samal ajal teksti, millest hiljem sai luuletuse algus läbi rohelise lehe seal ilmunud armuajas 90. aastal, aga seal ei ole sellele mingit otsest seost, seal on lihtsalt see mälestus sellest varasest hommikust, kui ma vaatasin aknast välja ja kuidas linnud laulsid ja siis ma panin kõrvaklapid pähe ja kuulasin seda polaraasati, siis võtsin klapid peast ja kuulasin jälle linnulaulu ja see, see oli nagu lihtsalt niisugune seisund või mälupilt. Aga omad rütmid on, on kindlasti peaaegu igas luuletuses rütmid võib-olla määravad kõige rohkem, aga mis need on? Need on enne olemas sõnad koovad ennast nende nagu lõimede peale, aga just rütmid kõlavad kõrgused toonid. See kõik on enne olemas, et on teil peas mõni luuletus. Suudate te praegu selle ette kanda? Indeks lugeda ühe õige ammuse luuletuse, mida ma pärast pikka kõhklanist julgesin oma isale Ta lugeda, ma olin kirjutanud enda jaoks nagu nagu muusikateose ja ja isa ei arvanudki, et see väga kõlbmatu on, aga see naiste oma teatud selle nimi on erakiri. Kõik need kunagi kõik kama, armastus, küllap ma tean siiani kallimaks härmas Rebee mind hoida. Üks riikle lageda wälja su juurest viib. Pean tunnistama, et magedad naljad mäe vahel liik või vaikusetael. Nad hakkavad ahistama. Nii raske hingata, kallis, kas mäletad seda kaske? Usplane kohtraliial? Kas oleme kohtunud üldse, kas su juuksed rohtunud juba hoia, hoiame käsi, niiska saavad puud. Raskel Rascalijalt suudlema, sood suhustes nime vägisi sügavalt puutub, mu säsi rohkem karata. On küll midagi muud. Sind oleme mäletanud. Carnormaniparaadolenda hääldada hoiatus, haista, mõistnud merede, näha. Sind paha, olen saata sik põlanud ja põlgama, pannud test kibedat vihkamist, vanad põhjatud, kannud. Oma muusikast kõneles luuletaja Doris Kareva.