Tänases saates räägib helilooja ja raadiomees Valter Ojakäär eesti džässmuusika suurkujust Uno Naissoost. Kõigepealt küsimus, kes oli Uno Naissoo. Ta oli helilooja Tauli teoreetik. Ta mängis umbes 10, et pilli ja kõiki täiesti ladusalt. Ta oli teoreetik, ta on välja andnud neli või isegi viis, ma ei ole täpselt kokku lugenud raamatut harmoonia ja teooria baasil. Ja muidugi peda goog. Ühesõnaga tema haare oli nii lõpmata lai, meie muusikaelus, et raske on leida Teist nii laia haardega muusikud üldse eesti muusikaloos. On olemas teisi sama säravaid nimesid, kes on pühendunud teatud kitsale, kas laulja või, või helilooja puhtalt või. Aga, ja ta oli kõik. Kui nüüd meenutada seda, kuidas me üldse tuttavaks saime ja suure osa sellest oma elust ja tööst sain ma päris lähedalt kõrvalt ja isegi temaga koos mängides ja jälgida, siis võiks alustada 1944.-st aastast, kui Vene väed tulid uuesti Eestisse sisse. Ja mina olin saanud siis parajasti just mundri seljast ära ja Endla teatri orkestrisse ja Endla teatri juurde lõi minu endine hea klassivend Leon Lindau, kes muide oli kuulsa näitleja Liz Linda ja poeg siis Leon, Lindau asutas järjekordse ansambli tantsupundi, nagu neid tol ajal nimetati ja hakkasime mängima Endla teatri ajutistes ruumides, mis olid sisse seatud pangamajas teatri, see oli maha põlenud ja päris mitu korda nädalas mängisime. Alguses mängis meil akordioni tuntud helilooja Arnold siirak. Siiraku lugudest kõige paremini. Võib-olla inimesed mäletavad ja teavad ja laulavad tänapäevani. Mürtsub trumm ja pillid, hüüavad sõdurid marsivad üks toredamaid marssimis, üldse Eestis on kirjutatud ja siiamaani rivis. Sõdurid armastavad seda. Aga siirakuga oli niisugune lugu, et muidugi see teenistus, mis ta sai, nendest juhumängudest see ei piisanud, tal kippus napiks jääma ja ta läks restorani mängima. Ja kui siirak ära läks, siis ma ei mäleta, kes see oli, kes leidis täiesti rohelise nii-öelda kuueteistaastase koolipoisi nimega Uno Naissoo. Tema tuli meile akordioni mängima ja esimene mulje temast oli see, et Tauli kõigele tabatud teda hirmsasti huvitas tollal ja muidugi noh, me rääkisime džässis, aga see oli rohkem tantsumuusika, mida me tegime pidudel mängisime niisama peast mängis meiega, meil nooti midagi ei olnud ja tema sel ajal põhiliselt tundis ainult saksa lööklaule Schlaagreid Ameerika muusika, täiesti tundmatu ja siis ta hakkas alles meie käest midagi kuulma ja mängisime ka mõned Ameerika lood. Sest Nõukogude Liit ja Ameerika olid ju sõjas liitlased ja neid võis rahulikult mängida. Ja nii see meie koostöös sealhulgas mängisime koos. No ja mis me saime koos mängida, sest Leon Linda arreteeriti ja saadeti Siberisse. Ja meie orkestri trummimängija täpselt samuti Ivar Hanschmidt oli soomepoiss. Ühesõnaga, need olid sellele ajale väga tüüpilised situatsioonid. Ja pidime lihtsalt lõpetama selle mängu kuskil 45. aasta suvel ja siis oligi nii, et Uno Naissoo lõpetas vist samal ajal keskkooli, igatahes ta tuli või tulid aasta hiljem mul täpselt need aastaarvud on segi, tuli Tallinnasse, astus konservatooriumi kohe alguses õppis seal koorijuhtimist, ühe aastaga see koori juhtimi, teda ei vaimustanud ja siis ta läks üleheliloomingu peale ja sattus Heino Elleri juurde. See oli temale eluseks paremaid asju, mis sai juhtuda. Sest hiljem, nagu me näeme, kui me räägime Uno Naissoo kui Eesti džässmuusika, ma julgen seda nime kasutada loomingulisest isast tähendab loomingus ma ei pane tema kõrvale siiamaani kedagi, sest tema avas täiesti uue lehekülje. Ta haavas etnilise džässiperioodi just tänu sellele, ta hakkas uurima Heino Elleri juures eesti rahvaviise ja eesti rahvamuusika kasutamist. Mitte nii, nagu seda olid teinud vanad heliloojad nii mehaaniliselt, vaid just seda ümber sulatades. Heino Eller kirjutas rahvaviisidest 13 kala. Ja need on väga huvitavalt kujundatud kõiki Uno Naissoo neid kõiki hästi tundis ja uuris neid, et mismoodi saab eesti rahvaviisile anda teistmoodi väljenduse. Tema otsis seda väljendust sees siis ja oligi nii, et hiljem oli see 47 kuni 49. Mängisime koos ühes ansamblis, mille nimi olid rütmikud. Kui praegu otsida seda ansamblit Eesti entsüklopeediast, siis me leiame sealt ansambli Rütnikud, aga see on üks teine rütmikud, kes tükk aega hiljem mängis, aga see meie rütmikud millegipärast on jäänud kõrvale vale. Ja kui ma praegu nimetan selle koosseisu, siis ma võiksin öelda seda, et seal mängis kaks dirigenti Erich Kõlar ja Vallo Järvi ja neli heliloojat Uno Naissoo, Arne Oit, Gennadi Bodelskija, mina Sekstit kuuekesi mängisime, mängisin paar aastat niimoodi koos alguses mängisime kortermajas laias tänavas ja hiljem sai meie põhipaigaks see töötava rahvakultuurihoone Sakala tänavas, kus hiljem oli Baskini teater ja, ja midagi on seal kogu aeg siiamaani. Vahepeal oli ta partei haridusmaja ja kõik niisuguseid asju on seal olnud, aga meie mängisime seal igal kolmapäeval, laupäeval ja pühapäeval ja isegi laupäeviti, pühapäeviti andsime kontserte, kus siis esinesid Georg Ots, Veera neelus, Viktor Gurjev, tollased, need laulutähed, kõik alles üsna noored, sest Georg Otsa õppisi selle alas konservatooriumis ja kõik olid nii-öelda alles oma esimesi samme tegemas, kes kuskil Noja rütmikutega. Me tegime paar raadiosaadet ja mäletan, et Me lindistasime vana raadiomaja keldris, vana raadiomaja ei olnud, siis veel taastatud. Ülakorrustel valitses tühjus. Aga keldrisse oli seatud sisse väike stuudio. Sealt said kas siis klaveri saatel lauljaid lindistada või, või ka väikesi ansambleid. Ja Meie, kui ma ei eksi, tegime seal kaks lindistust ja tänu helirežissöör Asta Kuivjõele, kes andis mulle kunagi ühe täiesti niukse räbaldunud lindikarbi õieti kaks karpi ja ütles, et võib-olla see huvitab sind, et siin on mõeldud ära hävitamiseks. Aga võib-olla saab sellest veel asja asja sellest sai ja tänu sellele me saame neid omaaegseid rütmikuid plaatidel kuulata. Ja üks pala, mis Naissoo sulest oli, siis tookord sulest on palju öeldud, sellepärast et ta mängis teema lihtsalt meile ette ja me mängisime peast järele ja tegime vormi sealsamas kohapeal, nüüd mängid sina ja nüüd mängime seda kahekesi, ühesõnaga, leppisime kokku ja ja nii ta käis nii-ütelda ilma partituuri ilma noodita niisama peast. Ja naise mängis seal tookord kontrabassi ja oli muidu väga hea kontrabassimängija ka kontrabassimängijal peab olema džässansamblis erakordselt hea kuulmine, harmoonia, kuulmine, sest passi nooti ei viitsi keegi kunagi välja kirjutada. Kitarri noodid kirjutatakse välja lihtsalt akordidega, ta otsib ise need sobivad akordid. Aga passile kirjutatakse nii-öelda kitarriduurid ja nende järelpass peab ise mängu jooksul oma selle figuuri passi figuuri. Ma mäletan, kui mina hakkasin oma orkestatsioone alguses tegema, mängisime tol ajal kuldses seitsme, seal seal mängis klaverit Boris Kõrver ja me kirjutasime klaverinoodid ka niimoodi, et alumisel real kirjutasin passi rea ja üles kirjutasime siis kitarriduurid ja see minu kirjutatud bass oli niimoodi kõrver kutsus mu ilusti nii nelja silma alla ja ütles, et kuule kõigepealt bassipartii on ka muusika. Sa oled pannud siin tümps tümps lihtsalt nende ütleme c PT kitarrituuride järele ja aga kasuta läbimine vaid noote, kasuta abinoote, tee bassipartiist, teatud meloodia, mis voolab nagu see meloodia, mis seal peal voolab. See oli minu esimene ja kõige kasulikum õppetund, mis ma sain sel alal. Ja Naissoo tegi seda kõike peast. Ega tema ei kirjutanud ühtegi bassipartiid endale välja ta otsekohe seal samas kohapeal improviseerida bassipartii. Kusjuures kõige koomilisem on see, et Ta ei saanud meie lauluõpetajalt Peeter rajalt, kes õpetas ka meie klassi viis aastat varem ei saanud kunagi laulmises viit. Laja olevat öelnud seda, et Naissoo sa ei pea viisi. Ja siin tekib küsimus, kui palju, kusjuures sedaviisi vaja pidada, kui inimesel on nii tohutu musikaalsus, aga ma ei usu, et ta ei pidanud viisi. Inimene, kes oma hääleaparaati nii ei valitse, see võib-olla laulab vahel nii kergelt umbes tai laulani absoluutse klassikalised ooperliku täpsusega neid noote. Mikud olid tähendab 47 49 ja samal ajal paralleelselt asutas Naissoo niukseid põrandaaluse organisatsiooni, mille nimi oli Swing, Klamp svingiklubi. Ja alguses oli tuumik, oli seal üks viis-kuus inimest, kõige tähtsamad ma nimetataks kolme. Üks oli Ustus, Agur, meie küberneetika rajaja, kes oli selle instituudi direktor hiljem ja kahjuks lahkus liiga vara meie hulgast. Ta oli väga andekas muusik, mängis hästi viiulit ja oli suur džässifänn. Teine oli Heldur Karmo, kes oli selle klubi kroonik. Ta kirjutas klubi päevikut ja, ja huvitav on sealjuures see, et Naissoo oli see vedru, mis selle klubi üles keeras. Ja kogu aeg seda tegevust edasi viis. Ja tänu sellele. Nad pidasid tol ajal klubi päevikut ja see päevik sattus minu kätte. Õieti mitte päevik, vaid see on almanahh, kus on koondatud kõik need. Ma julgen seda öelda teaduslikud uurimused, mida nad dolla rajal tegid üsna küll noortena ja ilma erilise teoreetilise põhjata, aga Naissoo oli see teoreetiline põhi juba väga tugeval, kuna ta õppis konservatooriumis samal ajal. Ja praegu lugedes mul peaks tulema nüüd välja Eesti levimuusika ajaloo kolmas köide, circa pia, saksofon, seal mul on väga palju kirjutatud just Uno Naissoost, naarnevaidiste, teistest ka Valgrest ja, ja kellest iganes, aga naissoost on eriti palju just selle tõttu, et tema haare oli nii lai, temast ei pääsenud mitte kuskil mööda, ikka tuli jälle Naissoo nimi. Noh, see Swing Club'i organiseerimine, see oli esimene džässiorganisatsioon meil Eestis, mis tegutses tegelikult kuni, kui ma ei eksi, vist 57. aastani. 45.-st aastast peale, tõusude ja mõõnadega, aga kogu aeg. Ja tänu sellele nemad organiseerisid 49. aastal kaks esimest džässansamblite kohtumist, kus ühel pool oli Swing Club'i ja teisel pool oli Emil Laansoo ansambel ja Hansaansamblit sel ajal 49 veel ei olnud. Sõnaga tekkis niisugune vajadus mõtteid vahetada, üksteisele mängida, 11 ka kritiseerida, kui lugeda praegu neid Swing Club'i traktaat, vaata nagu nad ise neid nimetasid. Nad on väga asjalikud ja väga kriitilised. Naissoo kritiseerib seal näiteks ka mitte ainult sassi, vaid väga palju ka meie tolleaegset levilaulu põhiliselt polkadel ja valsidel ja ta nimetab seal muuseas ka ühte, minu pala heatahtlikult, et need on õllelõhnalised laulud, tähendab, need on saksa, nendest õlle valssidest tuletatud. Meie väga suur eeskuju oli saksa liider, tahvel ja saksa koorilaul ja sealt on arenenud välja meie laulupeod ja kogu see meie kooritraditsioon pärit Saksamaad ja Naissoo, muidugi siis andis seal ka parajaid nõkse sinna, kuhu vaja. Ja täitsa õigusega ja juba tol ajal. Ta rääkis rahvusi džässiloomise võimalusest. See oli mingi täiesti udune, kui nüüd kuulame tema esimest Foxi, mis mängisime seal, pole rahvuslikkusest lõhnagi. See on puhtalt Ameerika muusika. Aga järk-järgult ta hakkas kirjutama neid. Ja Ta koondas oma džässiteoseid süütideks ja kokku tuli seitse džässi süüti. Ja ma ei ole isegi kokku lugenud mitukümmend ka neid kokku on ja sealt on näha see areng esimesest süüdist peale, kuidas ta kogu aeg arenes juurde, tekkis huvitavamaid mõtteid ja tulid igasugused niisugused pealkirjad, nagu kui maamees linnas käis ja just seotud on selle Eesti maa kultuuriga kuidagimoodi sassi nii-ütelda. Lahkheli tekkis tal raadios kui ta. Ma mängisin tollal raadio estraadiorkestris ja ta tõi väga palju oma laule meile sinna ka ja ja ükskord ta tuli sinna lauluga kui kord selge taeva all. Tal oli Nõukogude liidus rahuvõitlus, oli number üks teema. Saaga rahuvõitlus kuni jää enam maailmast kivi kivi peale ja siis oli niimoodi, et kõik kirjutasid neid laule Marsi moodi raam nihukseid, kohalikud marsid hümnid ja Naissoo tuli välja ja kirjutas Karmo, kirjutasin muidugi teksti, kuivõrd selge taeva all, see pealkiri juba ütleb seda ära, et ei tohiks olla nüüd mingisugust pomme ega mingisugust lennukeid seal lennata, kõik oleks rahulik. Ta kirjutas selle Foxi moodi Ameerika eeskujudel ja ta ütles ise, et kui ameeriklased teevad Frank Sinatra laulis ühte laulu tädzuerralliv, mis oli puhtal kujul Ameerika propaganda nii-ütelda, ka poliitiline laul, täiesti džässilaul. Ja naise ütles, miks me ei tohiks seda teha ja see pala sai raadios esitamise keelu, kuna tolleaegne kunstiline juht Liidia Austria ütles, et see ikkagi kuidagi ikka ei sobi. Ma saan austamist Kaaruna, tema oli teatud harjumustega teatud veendumustega inimene ja tema leidis, et see, kuidas neid rahulaule tehti, oli hea ja õige ja ei maksa kuskile mujale enam kõrvale kalduda sellest peateest, aga Naissoo oli seegis paati, otsis neid teid kuskilt kõrvalt, et mitte hallata ikka neid samu radu, vaid teha midagi natuke teistmoodi. See on õige kunstniku mõtleva inimese tunnuseta. Kogu aeg otsib nõus olles. Aga ikkagi midagi muud kogu aeg, mida ei ole enne tehtud. Korvooli Villa, et. Ja nõuskaard ja koosa. Ja muidugi, Tiiu Varik oli sel ajal ka, no nagu ma pole veel selles eas ja kõik need neiukese laulud, mis ta laulis seal ja no väga ilusti laulis, aga temast jäi niisugune mulje, et midagi väga lapselikult. Kas üldse sobib niisugust tõsist teemat laulma? Muide mina kirjutasin tükk maad hiljem laulu Viivi Luige tekstile. Elame veel ja ma andsin selle Tiiu Varikule laulda ja mind hämmastas see, ta oli sel ajal ka veel väga noor. Kui hästi ta seda tõlgitsesse tekst on sõnaga ühe vananeva oma naise ja niisugune tunne see, kuidas seda teed, me enam ei käi ja kuidas murtud südamepõõsas seal talu trepi ääres õitseb ja kõik niisugused motiivid on seal ja, ja kuidas ta seda laulis niisuguse sisetundega. Nii et ma saan väga hästi aru, et Naissoo taipas, et Varikul oli kõik see olemas, mida vaja ei olnud minna kuskilt otsima ooperist või võtame sellesama Tiiu, kes oli neid väikesi laulukesi laulnud ja anname talle natuke teistmoodi ülesande. Ja muidugi lauljatega oli üldiselt võrdlemisi nõudlikega, ta nii kergesti järele ei andnud. Nii palju veel, et seoses selle raamatuga. Ma uurisin Naissoo perekonna lugu ja tema ema poolt, vanaisa oli preester, ta nimi oli pops. Muidugi, preestrid pidid laulma, tema ema, väga hea laulja, ilusa häälega sopran juhatas koore, tema isa laulis Viljandi helikunsti seltsi kooris teist tenorit. Nii et see perekond oli läbi ja lõhki musikaalne ja see üldse perekonna ajalugu on väga huvitav, nad on Läänemaalt pärit sealt mihkli kandist ja sead. Ja nende algne nimi oli naisson. Ja siis nad, kui kolmekümnendad aastate keskel hakati esitama nimesid, siis tuli sellest Naissoo. Aga seal olid eeskujud olemas, seal on naissoo tammik, kuskil seal on Naissoo küla. Ma ei tea, kas nad nüüd praegu olemas on, aga olid omal ajal nii, et see oli tegelikult üks väga rikas suguselts ja Naissoo Uno. Seda ettevõtlikkust iseloomustab asjaolu, et 44. aastal tellis ta saksa maalt igasugust kaupa. Minagi tellisin nooti Saksamaalt, võimalik oli Saksamaalt nende ost markadest saada ühte kui teist. Ja tema tahtis sealt saada akordioni ja siis oli niimoodi, et talle vastati sealt, kus müüdi, ma ei tea, mis äri või mis asutas, müüs neid pille. Et muidugi jah, et nii ja nii palju markad, aga vaja oleks ka midagi veel provi anti ja siis naissovetis kätte saatis sinna karistma pekki ja võidia, midagi nihukest asja. Nii see asi ajal käis. Ja 44. aasta augustis umbes kolm nädalat enne seda, kui Lähed uuesti sisse marssisid üle Narva jõe. Nad olid juba Narva jõe tegelikult, aga noh, ühesõnaga siis, kui see asi siin kõik lagunema hakkas siis sai tema Saksamaalt kätte akordioni ja läks posti peale järele ja kutse, Uno Naissoo. Ja olid arutletud seal postiametühingute, kesse Uno Naissoo niisugune on, ja siis üks külamees oli ütelnud, oh, meie karjapoiss. Nii et niisugused episoodid muudavad minu silmis inimese läbi ja lõhki, tundsid, kellega me ütleme seal mõned nädalad enne tema surma olime veel Moskvas ühes hotellitoas heliloojate kongressil koos ja ja käisime läbi kogu meie ühise mineviku ja nii et vähe on inimesi, keda ma nii lähedalt olen tundnud, aga aga peab ütlema seda, et kogu aeg sa avastad inimese juures, see on õdede kaudu tulnud need faktid. No, ja kui edasi võtta, siis Rütnikud Swing Club'i Petronoomis oli tema kaastegevus, terasmaa on veel praegu üksele veel jäänud liikmeid ja kus Rjabov mängis ja ja siis ta asutas 64. aastal vist, kui ma ei eksi, ansambli stuudio kaheksa, jällegi selleks, et tal oli Ameerika läänerannikut sassi vastu niisugune huvi. Need imiteerisid nelja-viie puhkpilliga bigbändi kõla. Ja tema tegigi niisuguse oktetiv. Võttis kolm saksofoni, minu Jaan Cornelia, Herbert kulmu alt-tenor ja bariton raadio estraadiorkestrist, raadio estraadiorkestris, trompetisti abi, Seideleiad, tromboonimängija, Jüri küla ise mängis klaverit, bassi võttis mängima Hillar Kareva. Ja trummi mängis Eri Klas. Ja vot selle koosseisuga ta lindistas väga palju. See nimigi stuudio kaheksa tuli sellest, et stuudio tähendas seda, et meie esinenud avalikult paar teleesinemiste ja põhiliselt istusime stuudios ja kes aga tõi sinna kõike. Me lindistasime kõige rohkem naissaad ennast. Ja see oli järgmine etapp siis tema töös. Siis oli, tema oli üks nendest, kes asutas selle eksperimentaalkoori. Tähendab, instrumentaalmuusikas jäi väheks, nüüd ta hakkas huvi tundma, kuidas pakkuda meie sellele juba ära väsitatud koorikultuurile. No ühesõnaga kõik need heliloojad, kes sõitsid selle vana koorilaulu traditsiooni tiibadel, et tuua midagi uut, eksperimentaalkoor oli see, kes pidi tooma meie koorikultuuri mingit vaheldust ja tegelikult tõigi Naissoo oli üks nendest, kes seda asja üles võttis. Siis džässifestivalide asutamine ma juba mainisin, 49. aastal oli kaks kohtumist ja 54.-st aastast peale ja 56.-st aastast peale läksid nad täiesti regulaarseks iga aasta ja lõpuks ju 67. aastal see lõppes ja suure krahhiga, kui Charloyd tuli siia ja naisoli sel ajal ka peale, et ta oli muusikakoolis õppejõud, ajas kogu aeg, et saaks muusikakoolis levimuusikaõpetust sisse viia, ametlikult peale selle, ta käis ka Moskvas seal uurimas selles Knessini instituudis, seal oli juba midagi vastavat tehtud. Aga muidugi siin oli vastuseis nii suur, huvitaval kombel, et tookord isegi meie ametnikud olid visamad järele andma kui Moskvas muidu tavaliselt me läksime ikka Moskvast üks samm eespool. Näiteks minut sassi raamat ilmus 57. aastal, siis kui nõukogude liidus ei olnud veel ühtegi raamatut orgaanilist raamatut Sassist kirjutatud, aga muidugi tänu sellele, et see oli eesti keeles. Lätlased tahtsid vene keelde tõlkida, siis öeldi, et ei hiidelgi. Ja Naissoo oli sel ajal Etti poolest vabariik, džässmuusikakomisjoni esimees, nende festivalide juures tõenäoliselt pidi olema mingi niisugune, noh, ühesõnaga kui midagi viltu läheb, kelle käest aru pärida ja tema võttis siis selle ja ma mäletan, kuidas rääkis mulle sellest, kuidas ta keskkomitees Lensman kutsus ta enda juurde vaibale ja midagi oli seal džässifestivalidest võib-olla see oli isegi selle 67. aasta festivaliga seotud. Nii et muna ütles niimoodi, et ta sõna tõsises mõttes viskas mu kabinetist välja, kui ma katsusin õigustama hakata midagi. Hiljem käisin ise veel siin meie keskkomitees ja käisin ka Moskvas kultuuriministeeriumisse ainult kultuuriministri asetäitjaga kokku ja nendel oli üks kindel argument, et teil on hea koorikultuuriga vabariik, miks sa hakkad sassi sinna juurde toppima. Aga ilma selleta naiskujutanud muusikaelu ette. Ja igal tema ametil ja igal tema tegemisel on veel nii palju kõrvalharusid, et see puu on ikka väga Rigas ja araliste okstega puu, mida tema on kunagi oma elu jooksul istutanud. Mis pärast seda muusikat nii palju ei laulda ja mängita, kui see muusika vääriks. Näiteks kui me võrdleme Valgre, aga no see on selge, me kuuleme ükskord Valgre meloodiad juba. Me oleme armunud sellesse meloodias ja see on niisugune kogu Eesti suur armastus Valgre vastu, teine hoit, hoidi meloodiad on niisugused kamis, no lihtsalt nad tulevad ja ei lase lahti. Naissoo lähtus mitte meloodiast. Naissoo lähtus minu arvates tema esimene suur huvi oli harmoonia, ma mäletan, kui meil ei olnud veel magnetofoni ja kuulasime kõrva järgi raadiost neid ameerika lugusid ja siis ta püüdis neid üles kirjutada ja mul on mõned lehekesed veel alles, kus ta nägi vaeva, et õiged mooniad neile alla leida. Ja sealt edasi kogu aeg ta ei saanud kirjutada nii-ütelda valgel on nii, et kui me nii võtame kolme duuri, laulud, toonikat, dominant, dominant ja võib-olla mõni kõrvalaste sinna juurde laminaadi, dominant või midagi ja sellega ta piirdub. Aga Naissoo laulud on harmooniliselt nii rikkad, nad on kaldumistega, nad on rasked laulud, nad rasked laulud laulda ja rasked ka kuulata, aga seda tänulikumatan tonni inimestele, kes tõesti võtavad vaevaks, kes mitte ei võta nii, viskad jala üle põlve leht kätte, suits ette ja nüüd muusika mängib. Nii võib laule kuulata. Aga minu arust nii ei saa Naissoo laule kuulata. Tal on muidugi näiteks ma toon mu kodu jumalik laul, üks paremaid ültsimis, mis sel teemal või siis mööda koduvälju. Tal on neid laule ka tõesti, ütleme selles Valgre laadis või, või selles meie kodumaalaulude laadis on tõesti niisuguseid laule, mida ei saa, et need on ületamatud laulud. Aga see oli tema mingi südamevälgatus, aga see ei olnud tema, see, mida ta oleks päevast päeva otsinud päevast päeva otsis tema muusikast ikkagi kõike seda, mis temale kui teoreetikul oli tähtis. Ikka otsis armoonia kaudu meloodia ilu esiletoomist, nii näen mina seda. Aga ta tõesti murdis pead selle üle, miks mõni laul, mida ta ise väga sügavalt hindas, ei ole leidnud kuulajate poolt seda vastukaja, mida ta oleks oodanud. Te kuulsite saadet sarjast muusika minus. Valter Ojakäär rääkis una naissoost.