Tere täname nüüd, muusika on suuresti säästumuusika nüüd muusika kui säästumuusikasaade, sest kõik helid, mida selles tunnis saab kuulda, on juba varemalt korduvalt ja korduvalt ja korduvalt ja korduvalt kasutuses olnud. Olgu siis audio- ja videoteostes, heliplaadisalvestustel või filmimuusika heliribade, aga samuti raadiouudistes, teledebattides või mitmesugustes audiovisuaalõppevahendites. Nii nagu need helid nüüd ja praegu siin selles tunnis kõlavad, on need uuteks muusikalis sõnalisteks kolhoosideks kokku seadnud või siis vähemasti välja andnud oma Väikse muusikafirma sildi all. USA-s mine jaapanis linnas elav ja töötav raadiotoimetaja visuaali ja heli, kollaažide looja, kunstiprojektide kuraator, tõrja põhikohaga muide ehitustööline Jonatan Nelson. Selle ühe mehe ansambli, mis käib mehhanism ja tema ühemeheplaadifirma kõneka nimega Rekombination Records töödest ja tegemistest suuresti tänane saade koos seisabki, ehk siis korduvkasutuses tuur Jonathan Nelson sketmekenismi Rekombination surekarts, järgnevasti, võtame ära kuulata ühe lühikese jutuajamise, mis on ka seesugune jutuajamine, mis tegelikult tegelikult nagu kunagi toimunud ei olegi. Nagu lubatud, sai kuuldud mitut jutuajamist, mida tegelikult sellisel kujul toimunud ei ole. Nagu eespool sai hoiatatud või selgitatud põgusalt lühidalt mine Aapolise helikunstnik, muusika, kollaažide looja ja muidu igatpidi loov mees. Meil seal on enamasti nende kuuldud klaaside taga ja tema on võtnud lipukirjaks 100 protsenti taaskasutada tusse. Ehk siis võib tõepoolest nimetada ka helisäästjaks, sest kõik tema tarvitatud helid on varem kusagil mujal rakenduses olnud. Seda tehakse neid kollaaže ja kur korduvkasutamist, mitte üksnes muusikas, hoid kultuuris laiemalt tegelikult ju juba sajandeid õigupoolest kollaažide kui seesuguste loomine helikunstis on tänapäevasel kujul muidugi pisut spetsiifilisem asi, jaatav lell seal tegeleb oma Skype mekkalismi nime all ja rekkuminal toorika plaadifirmaga selle kõigega küll pisut pisut tihedamalt 1990.-te lõpust. Siinkohal võib osundada, kuidas võtta rõõmsasti kurvast üht tema ametivenda niinimetatud röövhelikunsti või Blunderfoonia õhtisakest Kanadast seal asfaldi, kes öelnud on. Looming on kui piiritu väli. Kopirait, autoriõigus ja sellega kaasnev seadus on taraks selle välja ümber. Seal asfalt teab, mida ta räägib, sest tema on oma kollaažide kasutamise eest juriidilised vitsad kunagi kibedasti korduvalt kätte saanud. Et aga võõrast heli, kui seda võõraks annab, nimetada, loominguliselt kasutada, vot selles ei või keegi kahelda. Samamoodi ei kahtle selles ilmselt Jonathan Nelson, kes olles 1990.-te keskel lülitanud enda üleilmsesse arvutivõrku kumb juba vaikselt klaasidega tegelema hakanud samuti raadiosaateid, mille nimeks Sammessembrid. Moel on ta avastanud tol hetkel, et on teisigi temasuguseid, kes esialgu siis vastavate käepäraste vahenditega, olgu nendeks klint, kääritusvett ja liim hiljem võib-olla digitaalse virtuaalse vahendid on loonud heli kõigest sellest, mis enim maailmas juba olemas olnud. Sirutan mersoni kokk kokku miksitud mosaiigis, mis ennist teisena lühidalt kõlas nimega Distraction. Kõneldi sellest, et iga Distraction on tegelikult ka kriiation või ehk tegelikult vastupidi, ehk siis meie keeli iga loominguline akt on mõnes mõttes ka millegi hävitama olemine. Talle teise lühida tegelikult mittetoimunud sõnavõtu või vestluse käigus ütles üks kõnelejatest, kes teistega tegelikult välja arvatud virtuaalses muusika kollaaži ruumis polnud kokku puutunud, et parem on, kui sinult varastatakse, kui et sa oled sunnitud olukorda, kus sa pead teistelt, palun see kõik ütleksid nii mõnedki on puhas tõlgendamise küsimus. Jon nelsoni tekstid ja muusika käivad tihedasti käsikäes, ta ei nimeta neid otsesõnu omaks. Küll nimetab ta neid teoseid, mis ta on teinud enda loominguks ja seal on nii heli kui sõna tegelikult üheväärsed ja olulised kasutab neid tihtipeale võrdlemisi minimalistliku moel, selles mõttes, et tema helilised sõnalised ruumid ei ole liiga tihedasti täidetud, seal kasutatakse teatavaid elemente. Ta kasutatakse korduvalt variatsioonidega ja kuna need tekstid on enamasti mitte küll eranditult aga rõhuvas enamuses võõrkeelsed ja enamasti inglisekeelsed, siis see ei ole tingimata meie emakeel. Ja nii mõnigi sõnaline nüanssi kombinatsioon võib teinekord kõrvust mööda lipsata, ent järgnevaks ongi siis tahtlikult valitud üks seesugune välismaakeelne sõna, mis üleilmselt väga hästi tuntud on. Ja seda sõnatunnet terve ilm ja igas keeles on muidugi selles, sõnas kuumade vasted. Nõnda siis Jonatan Nelson ehk Skype mehhanism oma 2008. aasta vahelisel heliplaadil kus kõneldakse millestki kõige imelisem Ast. Imeline sõna, imeline küsimus ja tegelikult üsna ootamatult vastused kohati. Need kõik keerlevad selle sõna ümber, mis välismaa keeles kõlab. Tänases nüüd muusikasaates, mida on ka juba korduvalt säästumuusika saateks nimetatud, on kummatigi kombeks rohkem kui üks muusika korraga. Üsna tihti juhtub nii, nagu isegi kuulda võisime loos, millel oli kindlasti eneseiroonilisel moel antud nimeks nõukam, mässud potential ehk siis kaubanduslikku potentsiaali ei mingit sellegolm kollaaži, eriti mitmekihilise ja kelmika kohaga tiim seal isegi, kus laste suhu pandud sõnad, mida sealt tegelikult välja tulnud, ei olnd kunagi. Selle kõik oli kokku Mikserdanud. Hoopiski seekord mitte Jonatan Nelson kombinations Recordsi peamees, vaid üks tema ideoloogilisi muusikalisi kaasmõtlejaid, üks vähestest, kes pisifirma rikkambination märgi all on oma plaadi välja andnud, lisaks seal nelsoni enda kiskeit mehhanismi plaatidele. Tegemist oli matš Lätiga tema 2004. aastal ilmunud plaadiga öeldus plat, mil leidub seesuguseid külmikaid kombinatsioone varem tarvituses olnud tuntumatest ja tundmatu suurtest heli pudemetest, lõikudest, korduvkasutuses, helidest ja üks säravamaid näiteid, ma arvan, sai nüüd ära kuulatud. Kas plat on olnud üks üsna paljudest selle sammusegi Blunderfoonia või heliröövkunstimeistritest, kes on läbi käinud ka Jonatan nelsoni juhatatud raadiosaatest, mis on kestnud 1990.-te lõpust saadik? Mine Jaapanis pisemas ja, ja uuendus meelsemas raadiojaamas. Too raadiosaadete seeria nimekas olles sõbralik Maied omamoodi sõnamängulise nimega saatesari, samasse ümbriku Maied võib viidata nii hästi sellele, et hea oleks, kui publikut ehk kuulajaidki oleks ja samas võib seda lugeda kui kui mööndust selle kohta, et on tarvis midagi kokku monteerida ja kokku monteeritakse tolles saatesarjas, mis tegelikult levib mööda erinevaid raadiojaamu üle Ameerika õige mitmel pool helikunst, just seesuguste kollaaži like meetoditega. Ega see kollaaži meetod ja korduvkasutuses tuur, nagu on tänasest säästu saatus juba ennem öeldud ei ole midagi eriskummalist erakorralist või isegi mitte 21. või 20. sajandil välja mõelda, et kultuur ja tuur sealhulgas on olnud korduvkasutuses tegelikult sajandeid seda korduvkasutuses helikultuuri on täis piltlikult öeldes sood ja rabad otsesõnu seda täis nii raadio- kui tele-eeter, nii helisalvestused kui kontserdisaalid. Juba suured ja korduvad tuntud helikunsti meistrit sajandite tagant tsiteerisid, korduv kasutasid teiste loodut ja tihtipeale enam ei teatudki, kelle loodud too või teine tsitaat lõppkokkuvõttes oli. Tollest ei tehtud numbrit senikaua, kuni mängu tuli just nimelt too paljukiidetud kopirait ehk autoriõigus. Aga sellele vaatamata ja sedagi ära kasutades on oma helikunstilisi kollaaže loonud korduvkasutatud helikultuur loonud mitmed tuntumad tundma tegijad juba teise maailmasõja järel. Kui rääkida veidi uuemast ajast, on kasutanud olemas olnud heri materjali. Noh, mis me siin räägime, nii stock Housenit kui Keitšid sealt edasi populaarkultuuris on see võtnud tee tugevaid pöördeid ja kõva kiirust peale ja kollaasid on loonud ju lõppkokkuvõttes vähemasti 1980.-te algusest saadik eriti usinasti nii hiphop, kultuuri kui varemgi veel ja maikalt alguse saanud, tab stiilitegijad. Niisiis heliröövleid, varem loodud HIVi ärakasutajaid, ehk siis säästuheliloojaid olnud mitmesuguseid ja ma arvan, et naabrimeest juhatan meil seal üks väärikas, ehkki vähetuntud järeltulija tee midagi seesugust, mida tingimata mitte keegi teine ennem ei oleks teinud, pigem rõhutab ta vastupidist. Aga tema tehtual julgen mina küll arvata, tihtipeale kas läbi kaalutud ja detailidele usinasti tähelepanu pöörama. Niisiis nüüd mõned küsimused, seesugused, nagu neid selles järjekorras jällegi pole kunagi küsitud. Ehk siis üks kollaaž Skype mehhanismi ehk sinatame nelsoni ühe mehe ansambli debüütplaadilt aastast 1998. Jaotan möll seal oma Skype mehhanismi nime all lase esitada küsimusi, mis olid just nagu retoorilise küsimuse vormis, grammatiliselt just nagu polnudki. Ent ometigi tegelesid need küsimused mõningate põhiküsimustega nagu sellega, mida inimesel oma elus vaja on, et ta end vähegi rööpas olevana tunneks. Ja aeg-ajalt mööndi küll sedagi kellelegi meile tundmatuks jäänud meeskodaniku suu läbi, et üleüldiselt valitseb täielik aru saama tuss selles osas, miks valitseb arusaamatus kõigis küsimustes. Tšilotan Versonile tundub olevat vähemasti selge see küsimus, kus tema oma esimesed inspiratsiooniallikad leidis väidetavalt sürrealist tegi inspireerinud unenäoloogikast ja absurdist kui niisugusest üldse. Eks see, mida tema ehitab oma helikollaažides, on seesugune helimaailm, mis on fiktsioon igast otsast ja varjamatult. Tegelikult see 100 protsenti Tiit taaskäideldud heli ei ole lihtsalt lööklause, vaid nõndamoodi ongi. Sinatame meil seal ja tema mõned üksikud abilised, kellega ta koos on ka kontsertsituatsioonis seesuguseid helimaailma ehitanud ei pane tõepoolest omalt poolt nii-öelda midagi juurde. Kui siis manipuleeritakse olemasolevate helisalvestuste või samplite, et ega ja nõndamoodi siis tekivad sellised fiktiivsed olukorrad, nagu näiteks järgmises palas, kus võiks ju nagu oletada, et need kaks ja pool minutit pole midagi muud kui lihtsalt seesugune isegi röövhelikunsti seisukohast võttes puhas haltuura. Kui seda niisama kuulata, siis tundub, et tegemist on kusagilt näiteks Kino linalt eemaldatud heliribaga pilt on eemaldatud, alles on jäetud Hirimise heri meile räägiks just nagu sellest, kuidas keegi mees teeb mingit meile arusaamatut nalja, suhteliselt suhteliselt labast, võib-olla, võib-olla sellist jämedakoelised, vähemasti mingi publik kusagil tema ees, kõrval või ümber kõgistab naerda. Ja milles nali seisneb, ja meile arusaamatuks, aga nii lihtne see asi ilmselt ei ole, sest kahtlustada on põhjust 100 protsenti elangi. Et see koomik kui seal koomik, kelle tehtud Hälisid mõnd üksikut öeldud sõna me kuuleme ja tema publikum, ma arvan, kas ei ole tegelikult ühes ruumis kunagi viibinud. Mine Jaapanis mehe John nelsoni seatud heli, kollaažide koostiselemendid kahtlemata mängivad olulist rolli valitud ei olevat juhuslikult eks kollaaži loomise puhul oluline ongi, et loomeakt sisaldub ja ka selles valiku printsiibis, mida valitakse ja kuidas kokku pannakse. Seega siis ka see element, et kuivõrd äratuntavad on need koostisosad kollaažidest, kellelegi kuulajast. Eks nad mängivad erinevat rolli, ma arvan, et võis olla praegu teisel pool eetrit, keegi, kes tundis ära selle ühe seal nelsoni tihedama fiktiivse heliruumi orkestri finaali tükikesed, võib-olla keegi teine pani kindlasti tähele, tegi kusagil kõige selle tihedas rebimises ees ilmsesti Elvis Presley. Tšemmersoni tegevuse kohta on öeldud kunagi sajandivahetusel kusagil mujal kui Briti muusikakirjas movie. Et see, mida teeb tema ja temasarnased sellisel kujul, nagu nad seda teevad annab ühest küljest justkui tunnistust püsimatusest või tähelepanuvaegusesse ka kihutatud kultuuri häkkerlusest enam keerukamalt öelda ilmsesti saab, aga seegi ütelus, mis on tulnud ajakirjaniku Kell Hollynxi näppude alt või klaviatuurilt on piisavalt täpne. Veel on ta andnud märku sellest, mida viimase pala puhul, mil nimeks oli bäng, meie keeli viu vopsti, võis tähele panna, et tõesti aeg-ajalt on tähelepanuvaegusega sellise helipildi sees võrdlemisi rahulik olla, sest kui üks kild, mis lendab ka tähele panemata jääb, siis neid kilde tuleb mühinal tihtipeale takkajärele igast kandist. Nelsoni heliruumikujunduskollaaži vormis on kiita saanud selleski saates tegelikult ka vastupidise eest. Et ta tihtipeale kasutab kenasti minimaalselt ja detailitäpselt neid vahendeid, mida ta laenab kollaažideks, heliruumideks kokku paneb. Sedapuhku siis oli see viimane üks vastupidiseid näiteid. Nüüd üks põhimõtteline ja fundamentaalne küsimus, vähemasti kollaaži nimes, pat vōi. Aga miks? Mina jaapani helikunstnik Jonathan Levinson, kellega la seal tänases nüüd muusikasaates kuulata on sõnanud ühes oma vähestest antud intervjuudest kunagi nõnda, et tsiteerin, meediamaastik sisaldab nõnda palju kõikvõimalikke helijäätmeid, et minule kunstimaterjale üks nendest elupäevade lõpuni ilmsesti piisavalt tsitaadi lõpp. Ja nõnda siis on lähedal ka tänase nüüd muusikasaate, mis on ka ühtlasi säästumuusika saateks defineeritud. Lõpp läheneb, meie nüüd tahame natukene minaapasi mehest jaotamine pensionist ja teie ja meie võime olla kindlad, et ka tema teab tegelikult üht-teist meist, klassikaraadiost ja sellest saatesarjast. Tänase nüüd muusika valistid, kus nats aitäh kuulamast jälle kuulmiseni.