Tere, kallid klassikaraadio kuulajad, stuudios on Aleksandar Tsapov ja algab kunstisaade kunst. Err. Tänases saates on meil kaks külalist mõlemat teemat saates puudutavat Rotermanni soolalaos üleval olevaid näitusi. Kõigepealt helistame Tartusse Tartu kunstimuuseumi teadusdirektor koorile Tiiu Talvistu-le, kes on Rotermanni soolalaos tud maalikunstnike liidu aastanäituse äratus, üks kuraator. Ja teiseks tuleb meile külla Eesti arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula, et rääkida tema enese kureeritud näitusest lammutatud Tallinn 1991 kuni 2008. Niisiis keskenduma kahele näitusele, üks on Rotermanni soolakeldrisaalis ja siis maalinäitus on Rotermanni soolalao ülemistel korrustel mõlemad veel juppimat aega avatud. Kõigepealt siis alustame maalinäituse teemaga ja telefoni teises otsas on meil Tartu kunstimuuseumi teadusdirektor Tiiu Talvistu. Kas te võiksite tavainimesele selgitada seda, et mida see sellise maalikunstnike liidu aastanäitus endast nagu kujutab või mis eesmärki ta täidab? Seda maalikunstnike liidu aastanäitust võiks muidugi organiseerida, veerida mitut moodi. Üks võimalus oleks, et ta oleks väga kindlalt mingi teema ümber seonduv ja siis oleks tehtud kindlad pakkumised kindlatele kunstnikele, aga meie lähtusime Mare Joonsaluga, kes on teine kuraatornäitusel. Pigem sellest, et Eestis on ka erinevaid kunstikeskusi, kus tegutseb eriilmelisi maalikunstnikke ning tavaliselt on, et kui tehakse selliseid üldnäitusi või ülevaatenäitusi või aasta näitusi, domineeris, küsivad ikka kas ainult Tallinna kunstnikud või siis on natukene sinna lülitatud Tartu või siis Pärnu Amy, aga sellist pilti nagu tervikpilti, et mis siis on need ja mida teevad need erinevates kunstikeskustes. Tegutsevad kunstnikud on üpris raske ja kuna seekord oli tegu siis ka Eesti vabariigi juubeliaastal toimuv üritusega, siis me üks eesmärk oligi nagu, et näidata seda maali koolkondade paljusust ja erinevaid maalikunstnikke erinevatest kunstikeskus. Mis kunsti keskuside ära tooksite, et kas kunsti keskuse teatavad Eestis nii-öelda linnade suuruse järgi või? See on lihtsalt pigem selle järgi, kus professionaalseid kunstnikke enim tegutseb või kus on silma paistnud, noh kindlasti on Tallinna kõrval teiseks selliseks kunstikeskuseks tõttu, kus on olemas ka Tartu kõrgem Kunstikool ja on olemas ülikooli juures maalikunstiosakond. Aga et teine, selline huvitav punkt on ju tegelikult Narva, kus need sealsed tegutsevad, kunstnikud, kes on koondunud oma kunsti Organisatsiooni, on enamuses õpetust saanud mitte üldsegi Eestimaal, vaid Venemaal esindavad hoopis teistsugust, sellist vene realistliku maalikunsti traditsioonidel põhinevat suunda ja Pärnut. Ratast on ju tegelikult ka kõik kuulnud ja see on ka erakordselt selline huvitav nähtus Eesti kunstis ja vot meie eesmärk oligi, et koondada need erinevates trumitestis kunstnikud sellele ühele näitusele, et anda sellist suhteliselt. Võib-olla lähevad pilt ja ka nagu üpris mitmetahulisust pilti sellest eesti maalist. Mis tingimusel üldse pääseb maalikunstnike liitu? Meie seadnud otseselt eesmärgiks, et kõik need kunstnikud, kes esinevad maalikunstnike liidu näitusel, oleksid maalikunstnike liidu liikmed. Sellepärast et liitud tuleb esitada oma see viia ülevaade siis nendest näitustest ja tehtud töödest ja selle alusel valitakse aga sugugi kõik, kes meie väljapanekus osalevad, ei ole maalikunstnike liidu liikmed. Osad neist on Eesti Kunstnike Liidu liikmed, aga ei ole mitte selle maaliliidu. Sel alasektsioonili. No näitas, on päris laia varieeruv nii oma tööde poolest. Kuidas valikuprintsiip toimistel ma sain aru, et näitusel oli ka žürii, kes siis tegi? Meil oli palutud appi jah, zürii pärast, et me arvasime, et kui on kokku tulnud väga palju töid, et siis oleks parem, kui ei ole mitte ainult need kaks kuraatorid, kes teevad selle lõpliku valiku, vaid palusime appi Mari Roos, Walti Adolile ja Kädi talvoja valima töid. Peale selle oli meie näitusel selleks, et nagu seda paljusust või erinevust või ütleme ka erinevaid kanaleid, Soone näidata, olime me teinud viiele kunstnikule sellise nimelise ettepaneku meie näitusel esineda ja need me valisime siis tõesti selle printsiibi järel, et nad oleksid erinevatest kümnenditest, et ma ei saa öelda, et ta esindaks nüüd kindlalt seda kümnendit, kuna ühe kümnendi kunst on ka tavaliselt arvuti väga mitmetahuline, aga me leidsime, et siis me oleme vähemalt saavutanud selle, ei kaldus kaalukauss ühe või teise general versiooni kasuks, nii et see oli nagu üks meie taotlus, et kui on erinevad kunstikeskus, et siis on ka kindlasti oma erinevuse erinevate kunstnike generatsioonide vahel. Näituse nimi on äratus, millesse äratus, ma võin öelda, et hakkas just nimelt selle juubeliaastaga seoses. Kõigepealt. Meil mõte liikus sinna sellise muuseum inimestena, ajaloolisse konteksti ja mõtlesime Johann Köleri peale Johann Köleri ühe sellise võib-olla esimees eesti kunstis Reaalse teemakäsitluse, eesti ainese käsitluse peale, see on siis ärkamine nõidusunest ja siis me leidsime, et kuna kevadel on see näitus ja et meie eesmärk on erinevaid kunstnikke erinevatest linnadest sinna kaasata, et siis selle pealkirjaks sobiks suurepäraselt äratus, et see oleks nagu selline üleskutse maalimiseli osalemisele. Kuidas te ise rahule jäite, siis selle lõpliku tööde valikuga, et seal on ka päris seinast seina, et seal on ju täiesti tavatuid töid eesti sellises maalinäituse kontekstis, et ju sellist lausa pool fantastikat või isegi võiks öelda, et võib-olla sellist naivistlikumat maalikunsti esindatud. Jah, seal on tõesti on abstraktsionism figuratsioon. Mõlemat on sellist võib-olla veidikene magusamas valdkonda kuuluvat maali, aga ma leian, et ta annab sellise päris kena ülevaate. Loomulikult ei saa see olla selline võrreldav võib-olla nõnda kunagist nõukogude aegsete maalikunstnike aastanäitustega kus oli väga renomekas oma töid tuua. Ma arvan, et praegu on endiselt rida kunstnikke, kui nad ei, ei ole just kontseptsiooni tõttu palutud, kes teevad ise suur ülevaatenäitus oma töödest, et need ilmselt võib-olla ei olegi eriti huvitatud sellest, et nüüd sellistel iga-aastastel aastanäitustel esineda. Aga samas hakkab tõesti see, kasvõi juba kunstnike ring hakkab pihta ja nendest, kes on sündinud 1900 kolmekümnendatel aastatel ja läheb välja kuni täiesti tänapäevani ja igast sellest kümnendist on just nimelt ka selliseid nimesid, kes on olnud dekrajad. Nii omal ajal kui ka on täiesti arvestatavad huvitavad kunstnikud ka veel. Erinevate alaliitude aastanäitustel on vist alati ka teatav selline varjatud ülesanne anda võimalus näitustest osa võtta siis kunstnikel, kes siis mingitel põhjustel üldiselt kas ei taha või ei saa ütleme, korraldada selliseid meediakaja tekitavaid näiteks isikunäitusi. No põhimõtteliselt ma arvan, et see kindlasti üks eesmärk on ja kui nüüd vaadata kas või Narvast kutsutuid kunstnik, siis ma arvan, et võib-olla selline väga teadlik kunstipublik võib teada neid nimesid, kes Narvas tegutsevad, aga ma arvan, laiemaltsus neid kindlasti ei pea ja nad ei ole kindlasti ka väga tükil ajal niimoodi sellise nagu mingi kogumina Tallinnas esinenud. Täpselt samamoodi ütleme on siin ka selliseid nimesid tartust kaasatud, mõned nooremad, kes alles alustavad oma kunstniku tööd ka ei ole veel sellistel suurematel väljapanekutel või siis oma isikunäitustega Tallinnas esinenud, nii et tal kindlasti see eesmärk on, aga samas ei ole ta eesmärk ka kindlasti seda, et nüüd see võib olla ka, tähendab tegelikult kui kuraator selle võtab, et ta annab hästi kirju pilgu nagu ja ei tee üldse teeb žürii vaba näituse, siis võib sinna täiesti tõesti igasuguse tasemega töid sattuda, aga samas ruum paneb ka oma piirid, nii et alati on, tuleb kasuks, ma arvan, selline väikese vibreerimine. Kas seal näitusel saabus teile mõni selline pärl, mida te ise olite vaimustunud ja mida võib-olla tahaksite välja tuua? Ma võin öelda, et mul oli hea meel, kui Arnukad lõpux Non kratta nõustusid, tähendab, siin on ka väga keeruline on transpordiküsimused, mis maksab kunstnikele raha, nii et kõik on tänapäeval seotud rahaga ja kui neil õnnestus leida summa ja tellida endale sport, siis ma arvan, et näiteks sirammi, mis näitusel on, on selline päris põnev vaadata tallinlastele, kes võib-olla tema maaliloomingust eriti ülevaadet ei omagi, siis ma arvan, selliseks, võib-olla põnevaks on ka Narva kunstnike, ütleme seal kuu seas Verjevi teiste kõrvutus just nimelt nende eesti kunstnikega, et vaadata, millistel teemadel ja mismoodi üldse Narva kunstnikud töötavad siis esineb üle hulga Tartust Andrus Kasemaa, kes teeb sellist niinimetatud Blacki kunsti oma plokkidega, kus siis on pisikesed maalikompositsioonid sees siis on kindlasti iga näituse puhul on huvitav vaadata Peeter Alliku suuri kompositsioone või siis Ado Lille erilisel sellisel huvitaval koloriidivaistu põhinevaid töid. Et ma arvan, et vaadata on seal tõesti igale inimesele, et nagu sellist padi, mis teda köidab või huvitav kohtumine mõnede autoritega, võib-olla keda pole veidi aega juba näinud. Kavaks näitu saataks, jääb. Näitus jääb avatuks kuni 15. juunini, kuigi ta on nüüd nagu kunstiinimestele võib-olla natukene juba võõraks jäänud kohas Rotermanni soolalaos, aga samas arhitektuurimuuseum on niivõrd jaga kaaslane ja seal on üleval praegu väga põnev näitus lammutatav Tallinn, mis kahte seda näitust koos vaadata, siis ma arvan, annab väga ja sellise kunstielamuse ja on kindlasti peale selle väga atraktiivne paik ühe näituse maalinäituse tegemiseks. Saade Kunzee r jätkub oma teise saatepoolega ja nüüd on meil stuudios Eesti arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula. Tervist. Põhjus, miks on teid siia kutsunud, on teie kureeritud näitus Rotermanni soolalao keldrisaalis lammutatud Tallinn 1991 kuni 2008. Mis asjaoludel see näitus sündis, kas on see pikalt ette planeeritud näitus? See näitus, Ma ei oska öelda, millal ta alguse sai, aga ta on niimoodi tasapisi kasvanud, on see mõte ja mingit väikesed noh, niisugused nihked kogu aeg on toimunud selles suunas, kui me tegime möödunud aastal suure näituse 60.-te aastate arhitektuurist, siis siis pidi nagu kurbusega paljude piltide juurde panema selle, et lammutatud, hävinud ümber ehitatud ja, ja see protsent juba ainult ühe kümnendi hoonetest oli, oli väga suur. Kui me tegime selle aasta kevadel 70.-te interjööridest näituse, siis kordus sama lugu, et kõik asjad, mis on eelmistel teemanäitustega nagu tulnud sisse, et iga kord on muuseumiosade fotode all see see lammutatud või kadunud. Ja teiselt poolt muidugi ma pean nimetama kindlasti seda Sakala lammutamise protsessi, sellepärast et see näitas väga selgelt, et, et isegi kui väga tahta, ei õnnestu seda protsessi peatada. Ja seal ta tasapisi niimoodi hakkas koguma ja koguma ja siis kuskil see on vist ma isegi ei mäleta, millal ma nagu teadlikult näituse jaoks pilte hakkasin tegema kuskil möödunud aasta lõpus või selle aasta alguses vist alles need on need pildid, mis on lammutamise protsessidest ja tühjadest kohtadest Tallinnas. Aga teine pool sellest näitusest, et kogu iseseisvusajal lammutatud hooned, nendest ma leidsin väga paljud omaenda sahtlist, sest ma olen arhitektuuri hakanud pildistama ikka päris ammu juba kuskil ma ei oskagi öelda seda jällegi seda täpset aega 80.-test kohe kindlasti. Ja pildistasin siis hoopis nagu teises kontekstis. Kuna minu väitekirja teema oli seotud history tsismija juugendiga, siis ma võtsin väga palju lihtsalt niisugusi dokumendifotosid 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse majadest Tallinnas, sealhulgas ka niisugustest majadest, mis nagu noh, ei olnud mingisugused ekstra stiili näiteid, vaid just nimelt niisugusi, tavalisemaid, puitmaju ja agulimaju ja avastasin, et mu oma sahtlis on juba kenake niisugune arhiiv nendest majadest, mida juba enam ei ole. Ja kuidagi niimoodi see mõte nagu küpses selle selle näituse, nii et hakkasin otsast siis vaatama, et kui hakata võtma statistikat välja võtsin linnavalitsusega naasta lammutusload välja ja avastasin, et seda on kohutavalt palju. Seda kõike, mis on nagu linnast kadunud. Enamasti on ju nii, et inimene tajub majade niisugust kadumist ja, ja linnaruumi muutumist põhiosas selles areaalis, kus ta ise elab oma oma naabruskonna kohta oskab iga inimene ütelda ja küllap on ka iga inimene noh lihtsalt niisama mingisugustest teadvustamata, täiesti ajenditel ka pildistanud neid maju, mis on kas lammutamisel või, või mis, on teada, et lammutamiseks, et ma kujutan ette, et paljude inimeste erakogus oma noh, niisuguse naabruskonna kohta on kindlasti veel väga suur hulk fotosid, sest et miski ajendab seda nii silmnähtavalt hääbumise ja kadumise protsessi jäädvustama. See miski on teieni osutuski, et et sellest sai kokku tore näitus. Mõtlesin alguses, kas pühendan selle Eesti vabariigi 90.-le aastapäevale, aga kuna ta ajaliselt langes kokku muinsuskaitsekuuga, siis on ta pühendatud muinsuskaitsekuule. Kas see periood 191 kuni 2008 on suurim nii-öelda lammutusperiood peale teist maailmasõda peale pommitamise? Võib öelda küll ja pommitamine ei ole lammutamine selles mõttes, et see on nagu karmim jah, sõja teema, aga aga võib öelda küll ja, ja võib isegi ütelda, nii et ta on kõige suurem lammutamis periood üldse 20. sajandi alguse nii-öelda tsaariajast, kui hakata mõtlema. Ja, ja ilmselt ka varasematest aegadest loomulikult, sest ükski varasem ehitusbuum ei ole omandanud nii suuri mastaape nagu nüüd see viimane. Et jah, võib öelda küll ja eriti kui, kui neid üle 1000 ulatuvaid seda seda lammutatud nimekirja vaadata ei ega vist ei ole ajaloost vastu panna, sest et pätsu-aegne ehitusbuum 30.-te teisel poolel kestis ikka väga lühikest aega ja tsaariaegne kestis veel lühemat aega vahetult enne esimest maailmasõda, et nad kõik olid niisugused viie kuni kuueaastased klid mille jooksul lihtsalt ei jõutud nii palju ehitada ja sarjast rääkides ei pruukinud ka lammutada, sest väga palju tühja maad oli. Ja kui päts hakkas Tallinna ümber ehitama, siis siis lihtsalt see aeg sai nii kiiresti otsa, see on tõesti 34.-st 35.-st eks ole ja 40 oli see juba läbi, nii et jahivõib öelda päris kindlasti, et ajaloos ei ole olnud niisugust perioodi, kus 15 aasta jooksul linn nii palju muutunud on, nagu praegu. Pealkiri on selline kurblik vaimukas ja viitab siis sellisele, ütleme, ühelt poolt meenuvad sellised, võib-olla nõukogude aegset ringi vaated, kus näidatakse ülesehitustööd ja teisalt siis igal pool linnas, me teame, on alati, kui tehakse midagi, see on silt üleval, et noh, linn ehitab, et see on siis sellise negatiivina esitatud. See pealkiri. Jah, loomulikult, sest et reibas ehitamine on alati seotud progressiga, aga selles mõttes mulle isegi nagu ootamatuna tundus see, et, et see näitus on nagu väga õigeaegne, sellepärast et praegu, kus me oleme hakanud aru saama, et see niukene õitsev majandus ei õitse enam nii väga ja et sellel õitsvad majandusel on olnud ikkagi mingi hind siis me võime ütelda, et ka sellel tohutul kinnisvarabuumil on olnud omahind, mida me ei ole suures reipuses. Kas märganud ei ole tahtnud märgata, nimetades kõike seda dub ja hävib, et pigem, et aga vaadake, kui ilus ja mis kõik asemele tuleb. Maveris seda jaga, et kõik, mis asemele on tulnud, on ilus. Ise näituse tegemise käigus veendusin ma üha enam, et vastupidi, et siin on ikka väga palju niisugusi, kergemeelseid otsuseid ja juhuslikke otsuseid tehtud nii mõnegi majas katuse osas mis oleks võinud tegelikult teistmoodi minna, aga see algas sellega, et kui keegi sai tagasi oma kunagise vanemate maja juhuslikult asusse, eks ole, ütleme noh, ma ei tea, üle tänava tänavafrondis kuskil, siis kes saab keelata meie kaunil kapitalismi ajal inimesel raha teenimast, eks ole, kui ta selle puumaja siis otsustab lammutada ja asemele ehitada viie poolekorruselise kivimaja. Mõnel pool veelgi kõrgema algusaegadele, just iseloomulik ka hiljem on hakatud vaatama just neid kõrguse ja mahtude seda külge natukene karmimalt. Aga muidugi nii ta on olnud, tähendab, päris juhuslikud nendesse kohtadesse on, on ilmunud maju, mille ohvriks on siis toodud seal kunagi asunud hooned millest on kahju, sest et väga paljudes kohtades on, on see terviklik tänavapilt kadunud. Kuna jutt käib Tallinnast, kus siis arvata, et on kõige rohkem sellist noh, nimetame seda kahjuks, et kus on kõige rohkem kahju sündinud, kas see võiks olla kesklinn või Kadriorg või mõni muu rajoon. Ma arvan, kesklinn kõige rohkem kesklinn kõige rohkem, sest et vaadata neid suurte maanteede ääri Pärnu maantee, Narva maantee ja Tartu maantee ja muide kõrvalmõttena ehitusbuum on olnud küll hästi jõuline, aga nüüd me oleme 15 aastat on mööda läinud ja ja just need suured maanteed on tegelikult praegu, nad on tühjad, nende terve tänavafrondis on täiesti tühjad, et, et selle selle aja jooksul siiski ei ole suudetud nagu noh, nii teadlikult, et linna arendada, et, et oleks midagi tekkinud asemele ja kui võib-olla seal Tartu maantee paaris külje suhtesse, mis seal turustada bussi omavahel, selles suhtes võib-olla optimistlik, et arendaja äkki viibki oma plaanid lõpuni, siis, siis mis hakkab toimuma Pärnu maantee kurvi peal, kust on ka kõik tühjaks võetud või kauaks Tartu maantee algus jääb niisuguseks, nagu ta on, tulles praegu just sealt mööda seal on noh, täiesti juhuslikult müürid täiesti arusaamatu tänavajoon. Ma mõtlen seda piirkonda just, mis on Stockmanist risti üle tänava, see Tartu maantee algus, kust võeti maha tänava äärne hoonestus ja kus asemel ei ole mitte midagi peale tohutu juhuslikkuse. Et jah, me ei oska keegi öelda, kui kauaks see niimoodi jääb, karta on, et nii mõneski kohas, kus ehitustegevus peatub, me näeme seda aukliku Tallinna veel veel päris tükk aega. Et kui niimoodi vastata, siis ma tõenäoliselt kõige nähtavam ja kõige kriitilisem ongi olnud kesklinn. Aga viimase aja Kadrioru lammutusest teevad täpselt samamoodi nagu murelikuks ja panevad küsima, et, et noh, et kunagi me ikkagi üritasime ju kaitsta sind, noh, nii-öelda miljööväärtuslikke piirkondi ja ja Kessi mäletab kogu seda hõlmikpuu teemat süda ja Tatari siis praegu vaadata, siis seal Tatarist on ikka läinud üksjagu mida tollel taga patriootilistel kaalutlustel kaitsti. Siis võib ütelda küll, et, et tegelikult arhitektuurimälestiste puhul, et kõige suuremad vaenlased ei ole mitte mitte mingisugused välisvaenlased, vaid ikka meie ise. Ma küsin natukene nüüd teemast välja minnes, et ma kunagi Londoni raamatupoes juhtusin nägema raamatut loossetiselt projekt kus oli siis raamat kadunud briti linnadest, mis oli asendatud halvema parema, võib-olla siis modernistliku arhitektuuriga, et sellisena raamatu saaks ju põhimõtteliselt koostada ka meil, eks ole? Ja muidugi ja, ja noh, isegi kui me ei lähe kaugemale tagasi kui ainult 91.-st aastast alates, nagu praegu see näitus on siis juba sellest tahaks väga ulatusliku raamatu, sest et see nimekiri, mis näituse seinal on nimekiri on ju koordi pikem kui pildid, mis, mis näitusel väljas on, et juba ainuüksi sellest perioodist saab väga paksu raamatu, aga kui me võtame siia juurde veel kogu 20. sajandi, siis siis seda saab veelgi kasvatada, ehkki peab ütlema, et siin juba mainisin, et tsaariaegne ehitustegevus, mis tuli, ei lammutanud õieti midagi. Ja noh, Eesti ajal oli see väiksem, et ja nõukogude perioodi omapära oli ju see, et kui siin üksikud näited välja arvata, Ta nagu keldrimäe, millega siis nagu löödi üks terve asumistruktuur tegelikult puhtaks, siis enamik Nõukogude ehitustegevust ei kiskunud seda kesklinna üldse, vaid vaid see oli ju mägedele suunatud ja sellepärast see see nõukogude aeg ei tundunudki üldse. Nii destruktiivne tagantjärgi vaadates kui, kui on olnud see viimane, 15 aastat. See mägede ehitamine, sellel olid omad põhjused, et maja ehituskombinaat oli vaja lihtsalt maha panna ja see oli väga ebamugav oli ehitada kesklinnas sellepärast et sinna ei saanud niisugusi suuri kraana, teised ehitanud, nagu paned niimoodi kraanaga kahele poole neid maju maha. Ja sellepärast see, see nõukogude aegne masselamuehitus nagu läks tegelikult ju välja linnast tühjadele aladele. Aga viimane, 15 on, on just nimelt tulnud läbisegamini kohtadesse just nimelt südalinnas. Aga raamatu väljaandmine on muidugi praegusel näitusel kataloogi ei ole, sest et mulle tundus, et kui ma suudan 700-st majast mahutada näitusesaali ja väga palju, mis sai tehtud, aga jäigi välja umbes 150, ainult, et et siis see teema tundus lõputu, et noh, seal on terve rida niisugusi, aadresse, mida oleks inimestelt küsides või isegi teistest arhiividest tõenäoliselt veel leidnud selliseid maju, mida oleks võinud sinna näitusele välja panna. Aga, aga kuskil tuli see lihtsalt see, see piir ette, et, et kõik ei mahu. Aga ma loodan, et isegi sellisena tegelikult ta tõstab selle teema üles ja iga inimene tõenäoliselt võib siin tuua veel juurde neid aadresse ja, ja neid kodust, et kunagi tehtud fotosid nendest majadest, mis on selle kõige liha teed näinud. Mis te arvate linnakodaniku seisukohast, et tema ruumitaju poolest, et kas inimesed adapteeruvad nendele lammutamistele ja kiiretele muutustele pigem nördinult või siis näevad selles ikkagi mingit helget tulevikku? See oleneb ju inimesest, et see sõltub kindlasti noh, niisugusest kui pikalt inimene ühes kohas elanud, kas ta on põlistallinlane või mitte nendele, kes on nagu kasvanud ja, ja kelle põlvkonnad on nagu olnud Tallinnasse kaua elanud piirkonda väga hästi tunnevad, nendele on see kindlasti valuline olnud ja kui me meenutame seda noh, niisugust omaniku protsessi, siis, siis ei saa unustada aju asjaolu, et et nende lammutamise suhtes ei ole alati inimestel olnud üldse sõnaõigust nendel inimestel, kes nendes majades on elanud, nende käest ei ole üldse küsinud see tagastamisele minevad majad ja uute omanikega majad, et et selles mõttes tundub, et see protsess on olnud küllaltki ebaõiglane ja ma kujutan ette, et paljudele inimestele on see olnud väga valuline. Aga teiselt poolt on meil kindlasti sellist niisugust reibast noorsugu ja radikaalseid arhitekte, kes leiavad, et loomulikult kõik asjad peavad muutuma iga hommikul peabki võtma midagi, noh, midagi värsked meid vastu ja mida kiiremini muutub, seda parem ja ongi põnevam. Ma isegi meenutan arhitekti, kes on öelnud, et ah tegelikult see kõik kogu see Tallinna vanalinn tuleks maha lammutada, teeks ikka täitsa uue linna, vaat kui vahva oleks. Et seisukohti on erinevaid. Teatud vanadelt fotodelt, mis ma seal nägin, seal ütleme, Narva maanteest, kus oli see punane rätt vist ja Eesti kaabel? Ma olen vist liiga noor, et nüüd täpselt mäletada neid, aga mis mind üllatas, et oli näiteks seal oli puud, et kas, kas Tallinna kunagi rohelisem linn. Kas Tallinna oli kunagi rohelisem? Kui välja arvata, siis muidugi nagu selline tööstus. Vot tegelikult on ju Tallinn roheline linn, ainult täitsa rohelus jaotub linnas ka ebaühtlaselt, selles mõttes, et kui võtta statistika järgi, siis siis õnnestub linnaametnikel alati tõestada, et Tallinn on erakordselt roheline linn, sest linnapiirid ulatuvad kaugele välja sealt Kadrioru taha ja, ja kõik ja nii edasi, et seda roheluse massi ilmselt õnnestub, et nii-öelda numbrites näidata ja ta numbritest ongi küllaltki suur, aga samas muidugi kesklinna suhtes on, on olnud küll see, et koos majadega on läinud ka puud, muidugi on neid vähemaks jäänud ja aga puude arvu, vot see on nüüd järgmise näituse teema, mille peaksid tegema loodus, kaitseb kadunud puud. Kui niisuguseid näitasid, õnnestub teha, et aga, aga eks ta on läinud, aga rääkida seda niisugust põlistallinlase minu enda kohta. Ma ütlen ka, et mina elan Tallinnas alates viiendast eluaastast, et noh, et, et see on küllaltki pikk periood ja ja vaatan praegu ikkagi väga niisuguse nostalgiaga selliseid äärelinna tabeleid, kus on säilinud veel marjapõõsad ja, ja, ja mõnel pool isegi peenrad ja, ja kõik nii edasi, et, et noh, et, et ka minu mängumaa tegelikult Tallinna kesklinnas on moodustunud niisugustest rohelistest hoovidest kus inimesed kasvatasid veel peenarde peal nii lilli kui juurvilju ja, ja kõik see toimus siinsamas Kentmanni kandis, eks ole, praegu kui no käisin pildistamas, siis ma noh, mõnel pool näen veel selliseid süda tänava kandis selliseid Rotary kandis selliseid väikeseid aiajuppe ja need tekitavad minus tohutut niisugust nostalgiat, sellepärast et see kombinatsioone linnas elamisest, aga millel ühtlasi on see rohelus juures ja see aed ja ja noh, väiksena lapsed tajuvad eriti seda aeda tohutult suure. No see on terve, maailm on võib-olla ühe linnamaja roheline hoo ja vot neid hoove on jäänud ikka nii väheks. Enamasti on see nii, et, et nad on parketiga üle löödud ja, ja selleks, et nagu autod saaksid seal rahulikult parkida, et et võib öelda vist küll, et selle koha pealt on neid ohvreid olnud ka küllaltki palju. Need huvid ei ole enam niisugused huvid. Kas oskate kommenteerida selles kontekstis seda Tallinna muutumist, et kuidas siis tänapäevane selline peavalu linnaehitus ette näeb, või planeering, et mis väärib säilitamist, mis ei vääri et mis on nagu põhjendatud lammutamine? Kindlasti on selliseid juhtumeid ja siin tuleb sisse see teema, et loomulikult, kui maja on lastud kolm, viis või seitse aastat seista tühjana, siis ta tuleb lõpuks lammutada, et see, see on küsimus, kuidas me asju hoidnud oleme. Ja no tõesti ei ole midagi lihtsamat kui, kui kolm talve Ta ja, ja siis leida, et näete, tõesti vot midagi ei ole enam see säilitada. Et selle piiri määratlemine on sõltunud sellest, milline on olnud see eelmine tegevus, et siin ma olen toonud sellise näite, et see on umbes selline, et kui meil tuba läheb segamini, et noh, siis meil on ka valida, kas me ostame uue korteri või äkki koristaks kõigepealt toa ära ja siis koristaks veel ja teeks natuke remonti järgmisel aastal ja nii edasi, et see oleneb ju sellest, kuidas on hoolitsetud ja kui ei ole hoolitsetud, siis tekib tõesti mingil hetkel moment, et see, mis praegu toimub Kopli liinide peal sepa kvartalis, eks ole, et siis tekib tõesti mingil hetkel moment, et nüüd juba enam ei ole mõtet. See on just nimelt see suhtumise küsimus, et aga kui me siin ikkagi meenutame seda, meie ideoloogia on ju säästev areng ja, ja nüüd me ju sorteerime kõik püüdlikult omaenda prügi väikestesse kilekotikestesse. Aga samas, kui mõelda selle säästva arenguperioodi jooksul kui palju ehitusprahti, betoonkamakaid, kõik läbisegi, ilma igasuguse sorteerimisega. Ta on tegelikult viidud sinnasamma loodusesse säästva arengu nime all, ma ei tea, mille nime all. Et siis on see küll, selle peale on halb mõelda, et kui küsida, et millistel juhtumitel lammutamine on õigustatud, siis kui see maja nii käest lastud, tõesti enam ei ole mõtet teda säilitada. Aga teisest küljest ma ei õigusta sellega üldse mitte seda, see on loomulikult nii, et lammutada on odavam. Aga kogu tarbimisühiskonna loogika ongi ju selles, et ükskõik mis asi meil ka rikki ei lähe, eks ole, arvutiga midagi juhtub, ostame uue arvuti, see ongi see tarbimisühiskonna tas, mis kogu aeg nagu keerleb ja keerleb ja ja kahetsusväärne on see, et see puudutab ka maju ja mis on ju tegelikult niivõrd kapitaalseid rajatised tohutult energiat nõudnud ja mis ei ole ainult füüsilised moodustused, vaid vaid üks maja on, kujutan inimesele tunduvalt lähedasem, kui ta on seal aastaid elanud. Kui, ütleme, mingisugune külmutuskapp või arvuti, eks ole, mille sa lihtsalt vahetad välja ja järjest kiiremini vahetad välja, sest et see on odavam. Et see maja on lisaks oma füüsisele alati ju ka väga tugev emotsioon. Väga palju mälestusi, peaaegu et pool elu võib seostuda ühe maja või ühe huviga ja, ja ma kardan, et paistab, et selle, selle niisuguse kiirkapitalismiga on just nendest väärtustest ikkagi väga-väga jõhkralt üle sõidetud väga paljudel juhtumitel, et nii nagu me ei ole osanud hoida vanu inimesi, nii ei ole me osanud hoida ka vanu maju ja ja see on see põhjus, miks see näitus tundus oluline. Ja loomulikult ei saa ütelda, et umbes niimoodi keegi ajakirjanik küsis mu käest, et oi, et, aga kas siis ehitada üldse ei tohi. Niisugune küsimus, et ma ei osanud kohe selle peale kuidagi reageerida, loomulikult ehitataks loomulikult linn peab arenema ja, ja see ei ole üldse see, et kui me nüüd toome kadunud majad näitusele välja, siis me eitame kogu linnas toimunud ehitustegevust, kaugel sellest. Et elu ei ole nii mustvalge, nagu ta sellises ajakirjanduslikus skeemis nagu, nagu taheti näidata. Aga alati on see mõte, et umbes, et noh, kas, mis, mis tuleb asemele, mille nimel ühte või teist asja lammutatakse ja kas need järeleandmised, mis näiteks ühe või teise olgu siis miljöö või, või olgu siis konkreetne ehitus või ka mälestis, on meil lammutatud. Et kas need järeleandmised äkki ei ole liiga ülepeakaela tehtud ja liiga kiirelt ja ainuüksi rahasummadest lähtunud olnud. Milliseid selliseid suuremaid lammutusi pelgalt lähitulevikus? No lähituleviku suhtes olen ma optimistlik, sellepärast et, et see ehitusbuum, nagu on juba siit-sealt Costa siiski pidurdub, on juba pidurdunud. Ma isegi arvan seda, et paljud tühjad platsid, mis on juba hooga ära lammutatud, isegi nendes kohtades ei tule tükk aega midagi, saame näha. Et selles mõttes lähiaegade veel hakkavad minema, need teatud kohad on, on teada, kus on detailplaneeringud peal ja kus ilmselt läheb protsess edasi. Aga võib olla ka mitte, et, et see näituse lõpuosa löögi all olevad hooned nagu siin Kadrioru kohvik, millest mul oleks väga kahju, must luik, siis must luik ja Kadrioru alguses Voldemar Herkel. On üks niisugune näide, mis tuli sisse juba siis, kui ma 60.-te aastate arhitektuurinäitus tegi ja ma ei suutnud uskuda, et selle kohta on see lammutusluba välja antud leidunud kedagi, kes oleks selle maja siis sellel hetkel nagu välja astunud üldse. Ja noh, mõned niuksed hooned, mille kohta tegelikult ju praeguse niisuguse ehitusbuumi pidurdumise staadiumis väike lootus on, äkki mõeldakse ümber lihtsalt või äkki saab raha otsa ja äkki nad sellepärast jäävad alles, et kui mõnigi maja nendest, mis näitusel on väljas ja millel on juba lammutusluba väljastatud püsti jääb siis see rõõmustaks mind hirmsasti. Selline tasaldana majanduskasv on vanadel majadel igal juhul soodus. Absoluutselt 100 on ju kogu ajalugu näidanud, miks meil see Tallinna vanalinn alles on, lihtsalt sellepärast, et raha on olnud vähe. Et nii on alati olnud ja, ja kui praegu me liigume selles suunas, et me ikkagi juba tajume, et me peame olema säästvamad siis säästus loomulikult tingib alati selle, et sa sa ikka seitse korda mõõdad, enne kui lõikama hakkad. Siiani on olnud see vastupidi, kohan lõigatud pärast mõeldakse. Et loodame, et eestlase säästa, südametunnistus ikkagi areneb. Seda ma loodan ka ja seda ma isegi olen endamisi mõelnud, et nii mõnigi 90.-te alguses suure hooga välja antud lammutusload ja ja lammutustegevused, kui need projektid oleks tulnud 21. sajandi alguses, siis ei oleks võib-olla õnnestunud, nad ei oleks lihtsalt enam läbi läinud, et see alguse niisugune eriti 90.-te aastate teine pool, noh, kus oldi investorite suhtes ikka väga leebe, nende oldi valmis väga palju ohverdama, et et juba nagu aeg edasi, ei oleks see nii libedasti ehk õnnestunud. Ja teine pool on ka see, et, et tegelikult nagu, mis kindlalt on kasvanud, on elanikke nagu teadlikkus ja nad teavad oma õigusi rohkem. Kui ma hakkasin otsima detailplaneeringut, mis lähteülesanne juba lubab lammutada, noppisin ka sealt neid aadresse siis puutusime kokku juba lõpetatud menetlusega detailplaneeringutega, kus on ilusasti protokollitud elanike protestid. Aga enamikel juhtudel lõpeb see ikka nii, et ükskõik, kui palju allkiri on sellel kirjal või kui tugevad on need argumendid või enamasti see lõpeb niimoodi ikkagi, et öeldakse, et jah, me kuulame teie protesti ära ja, ja, ja raati oma arvamust. Avaldasite, aga neid ei arvestatud. Ei ole võimalik arvestada, sest meil on niimoodi ja niimoodi ja meil on selline projekti ei olegi võimalik arvestada. Et see toob mind tagasi uuesti selle Sakala keskuse juurde, kus saadi kokku 12000 allkirju, aga ikka ei olnud võimalik arvestada. Et ses mõttes inimesed vähemasti üritavad seista nende väärtuste eest ja mis on nende jaoks linnas olulised. Ja neid proteste on olnud hilisematel aegadel järjest rohkem. Inimesed on rohkem informeeritud, Nad jälgivad rohkem, aga väga paljudel juhtudel nii lihtsalt ei õnnestu päästa oma nihukest lähiümbrust uutest arengutest, mis, mis neile ikka väga ebameeldivad on. Samas linnavalitsuse poolt, et on ju menetlemisel niisugune ilus algatus nagu miljööväärtuslike piirkondade nagu seadustamine ja nende jaoks reeglite kehtestamine mille kohta võib ka ütelda, et noh, nii nagu meil linna üldplaneering venis, võeti vastu alles 2000 2001. Aga oleks pidanud vastu võtma ikka kohe 90.-te alguse esimesel poolel, et siis, kui üldplaneering vastu võeti, oli kõik asjad juba paika pandud, et niisamamoodi võib juhtuda selle miljööväärtuslike seadustamisega, et selle hetkeks, kui nad lõpuks on, siis nagu võetud seaduse jõust vastu, et siis siis ei olegi enam kedagi, kes nii väga tahaks seda rikkuda, see kõik on juba ära rikutud. Kunstisaade kunstpunkte err, hakkame omadega lõpetama. Kõigepealt siis rääkisime Tartu kunstimuuseumi teadusdirektori Tiiu Talvistu ka maalikunstnike liidu aastanäitusest Rotermanni soolalaos. Ja teiseks käis meil stuudios Karin Hallas-Murula Eesti arhitektuurimuuseumist rääkimaks enese kureeritud keldrisaali näitusest Tallinn lammutab, õigemini lammutatud Tallinn 1991 kuni 2008. Stuudios oli alati saatejuht Aleksandar saapov, kel soovi, saab meie saateid alla laadida ka klassikaraadio koduleheküljelt. Klassikaraadio. Ja et võtta kokku muusikaliselt viimast intervjuud kodanike protestidest lammutatavate hoonete vastu, siis kuulame Braimas cream'i lugu, kamm, keder, kuulmiseni järgmisel nädalal.