Tere, kallilt Klaska raadio kuulajad algab kunstisaade konsee R. 2008. aasta teine saade. Täna meil külas kaks inimest, kõigepealt arhitektuurimuuseumis, taas kord tuleb rääkima Mihkel Karu vastavatud Eke projektile pühendatud näitusest. Ja teiseks siis heie Treier tutvustab saatkonzee ERR koostööpartneri ajakirja kunst PhD värskeimat numbrit ja kahe intervjuu vahele kuulame ka väikese pala saksa grupil Kraftwerk. Pala nimi on shourum tamis, mina olen Aleksander Tsapov, head kuulamist. Saades Kunsveeerr nüüd külalisena stuudios arhitektuurimuuseumi teadur Mihkel Karo tervist. Tere. Kes on avatud uue näituse kuraator ja näitas siis keskendub Eke projektile. Ma usun, et mu esimene küsimus kohe šokeerib siin, mis on Ekke? Ekke, Ekke on Eesti kolhoosiehituse vabariiklik nõukogu ehk siis kolhooside ehitusorganisatsioonide ehk siis Kekide Vabariiklik juhtiv organisatsioon, mis loodi nõukogude perioodil sele tekkide tekkide, nagu katusorganisatsioon põhimõtteliselt, et siis EKE projekt on siis nende alla loodud projekteerimisorganisatsioon. Kuna tekkis neil vajadus piisavalt sealt heade ja iseendale tehtud projektide järele, siis nad lõid selle projekteerimisorganisatsiooni. Näitus on EKE projekt maaarhitektuuri arendaja 1966 kuni 92, ehk siis see on see nõukogude periood, millal ta siis nii-öelda ametlikult Eke projektina töötas. Kuigi nüüd tänapäeval on ka olemas endiselt sellenimeline organisatsioon või firma selle järglasena aga siiski selle näituse pluss on see, et näitus nagu on isa Rotermanni soolalaos Tallinnas. Aga põhimõtteliselt elab igaüks ning EKE projekti kõrval Tallinnas need põhimõtted Tallinnas tümite näitusele minema. Nemad tulevad näitusele. Me näeme, et Tallinnas on suhteliselt üksikuid objekte. Praeguse Hansapanga majandus muidugi on täiesti totaalselt ümber ehitatud, eks ole. Naha- ja suguhaiguste disbanzer, riiuli mõned muud asjad veel, aga peamiselt on siiski tegemist maaehitusega, nii et maapiirkondades elavad inimesed tõenäoliselt paljud nendest elavad kas EKE projektis projekteeritud majades või siis nende majade kõrval siis ajalugu, millal loodi, kuidas loodi 1966? Tekkeprojektid loodi nagu öeldud, siis selleks, et tõesti ehitustegevus maapiirkondades oli piisavalt suureks läinud, väeti nagu sellist keskset organisatsiooni, mis just nende jaoks teeks Kekide jaoks teeks projekte, sest riiklikus projekteerimisinstituudis maaehitusprojektid sealt nagu ei suudetud toota piisavas koguses piisavalt hea kvaliteediga projekte. Selle tõttu loodi sama organisatsioon ja suhteliselt kiiresti organisatsioon kasvas, nii et noh, alustati tööd mingi paarikümne töötajaga 70.-teks, seal juba ligi 1000 töötajat ja aastas antiprojekte välja ka umbes samas arvas, et 900 kuni 1000, nii et suhteliselt kiiresti kasvab suhteliselt suureks organisatsiooniks konkretiseeritud korra seda Ekret. Kas Eces projekteeritud kõiki erinevaid, siis nii-öelda tüpaaži põhiliselt küll, et saali elumajast kuni sigala, nii et kõike, et kolhooside keskuse hooned, tootmishooned, sigalat, laudad, elumajad, seal oli, noh, konkreetselt oli neli osakonda, kaks tükki olid avalike hoonete tööstushoonete projekteerimise osakond ja siis elamuehitus. Noh ja siis kõik siis olid noh, konkreetselt siis mingi asjaga seotud. Ja kindlasti siis muidugi selles mõttes teistest projekteerimise organisatsioonidest detaili nagu kooperatiiv omanud, et kuulus nagu sellele kolhoosidele. Et ta ei olnud nagu riiklik otseselt riikliku valitsemisajal, nii et selle tõttu olid seal nagu normid olid vabamad, et inimesed iseendale projekte põhimõtteliselt ja ehitasid ka nagu oma organisatsiooni siseselt. Et selles mõttes olid ehitajad, olid ka vastutulelik komandörid, said nagu paremaid tingimusi ja selle tõttu paremat arhitektuuri. Et sellesse kogu see ekeseline müüt või mida siin nagu see näitas ka välja tuua, ongi see, et saadi nagu mingil määral paremates tingimustes paremat arhitektuuri teha selles muidu nii kitsas Nõukogude arhitektuuris, kus oli suhteliselt nagu konkreetselt määratud normid ja kõik käis läbi ehituskomitee, mis nagu suhteliselt põhjalikult. Ta vaatas kõik projektid üle ja ütles, et seda saab ja seda ei saa ja peedid ehitama kõike, ma tea paneelidest, aga samasse ekeseli nagu võimalus teha valubetooni ja kõike sellist, et noh, selles mõttes nagu vabamad tingimused, neil ei olnud mingit sensorit. No oli, nemad pidid nagu ehituskomisjonilt käima, aga samas oli, kui nende oma ehitajad ütlesid, et jah, me saame sellega hakkama, siis ei anna ka ehituskomiteele võiks midagi öelda, et okei, nad saavad hakkama ja kõik on normi piires, nii et selles mõttes oli nagu see avama natuke seal ja samas ka projekti peaarhitekt Kaljana selle ja teised juhtivtöötajad, need nagu soosisid sellist natuke loomingulisemalt läheneb olemist ja korraldati instituudi siseselt, et võistlusi siis mingisuguse objekti lahenduse saamiseks ja nii edasi ja nii edasi. Kust sa seda kõike tead, et kas sa rääkisid, ma räägin ja ma rääkisin veel elus olevad olete töötajatega seal ja kuna ma ütlen, et sinna võeti tööle suhteliselt noored arhitektid kunstikooli lõpetanud, nii et enamus nendest veel elu ja tervise juures, et saab väga sellist head ja otseseid mälestusi, sest sellest, et sealtkaudu on hästi palju nagu informatsioon. Ja noh, muidugi seda maa-arhitektuuri on ka palju uuritud viimastel aastatel, et selles mõttes jätkavad, on ka seda infot siis alustas 66, kes seal alguses olid, alguses olid seal mingit rohkem nagu insener, arhitektid, kui sellised kunstnikud? Ei, suhteliselt varakult läksin tööle näiteks Toomas Rein, kes on siiski tegelikult võib öelda täiesti siukse kunstnikega olemas kindlasti hilisemad arhitektid, kes sinna tööle läksid nagu Viljandi pain, padrik ja Veljo Kaasik ja paljud teised, et nendel on see kunstnik arhitekti nagu staatus nagu rohkem küljes, eks ole. Ja nendelt ka see kõik see Tallinna ja kõik muud asjad, et nii, et selles mõttes, et et ka nemad töötasid seal selles mõttes ka see näitab osaliselt, milline see organisatsioon oli, et et alguses seal oli rohkem võib-olla tavaarhitekti või noh, mitte nii kunstilise kallakuga siiski need noored, kes sinna tööle asusid, nad olid noh paljud olid vist kunstiinstituudi lõpetanud, mis tähendab seda, et need olid vist kunstikeskse hariduse saanud, nii et nad olidki selles mõttes võimekamad arhitektid. Kunstiajalugu armastab ikka rääkida vähestest suurtest teostest ja jätta kõik mu väiksem kõrvale, et teeks seda ei seke projekti puhul, et jätaks mingite elumajade tüüpprojektid ja sigalad välja, et äkki sa tooksid välja mingeid olulisemaid objekte. Noh tõesti Eke projektiivist esimesi suuri objekte on tõesti Pärnu Tervis see puhkekodu, mis on tõesti selline Eesti arhitektuuri üks tippteoseid. Siis hilisemast ajast võib välja tuua muidugi Toomas Reinu kolhoosikeskuseid, Linda kolhoosi keskus, gobelas või kolhoosi keskus, Tsoorus, mis on sellist nii-öelda Neufungi mõjulised juba hilisemast perioodist siis bilangi, nappu, tehaseid, kolhoosikeskused mammastes võib eetris ja ka Meeli Truu kolhoosikeskus Väike-Maarjas ja palju muid teoseid, nii et selles mõttes, et selliseid Eesti Nõukogude arhitektuuri tippteoseid leiab sealt mitmeid. Ma paneks otsesele sellele rapla valge rannaga jah, et Rapla kõik kindlasti Angela uhkeldada, kas sa ise näitusega kaasnevate ülesannete tarbeks näiteks neidsamu puhkekeskusi külastas? Otseselt ma neid näituse tarvis ei külastanud, aga neid on nii-öelda varasematel aastatel ikka läbi käidud mitmel korral ja nähtud, mis seisus need on, mis on muidugi mis seisnud on? Kolhoosikeskustega asjad Lott enamuses kehvasti, sest nendel ei ole tänapäeval enam nii suurt kasutust, eks ole, et paljudesse kas mõne seisavad tühjana või siis on leitud kohalikumine väike, tõesti ruumid või siis on kohalik kultuurimaja või muud sellist, aga siiski palju tühjalt seisvaid hooneid. Aga puhkebaasid, puhkebaasid, need on samamoodi niuksed, osad kasutusel, osad mitte. Nojah, seal on ka hävinenud, noh selles mõttes oskad sa öelda, kas on mõnda terviklikult säilinud, kus tekiks autentne siiling terviklikult säilinud noh muidugi paljasse EKE projekti Pärnus olevad ehitised, et on see kuldse kodu elama, mis on tõesti seda unustasin enne mainimata muidugi tervisekompleks, et noh, need on tegelikult olemas muidugi seal sees teostatud palju romantiline, et palju seda autentset feeling'u kätte saab, seda ma ei ütle, aga seda asja ennast on nagu terviklikuna võimalik täitsa näha seal mis su näituse nagu kontseptsioon oli, ta eelnevalt mainisid juba küll näituse kontseptsioon oli see, et just tegeleda selle Eke müüdiga ja vaadata pane seda nii-öelda proovile, ütleme siis, et noh, et kas tõesti On olemas, et kas sellel on mingit kõlapinda, sest vähemalt arhitektuuriringkondades ongi just sellele ekkele antud selline fenomeni või selline müütiline staatust, kus oli nende arhitektidel vabam õhkkond luua arhitektuurile, luua ka kunsti, et selleni ja kus olnud sellist nii selgelt ja kindlalt reglementeeritud tegevust, kui seda oli neid riiklikes asutustes, kuidas sa siis nagu vastukaja ootad, et Karlsson müüdses proovile pandi või eks ta näituse külastatavus siis ma isegi ma loodan, et on hea. Ja samas just see, et tuues välja põnevaid hetki nii-öelda Eesti nõukogude perioodist ka seda arhitektuuri saab ka nii-öelda ütleme, ausalt promoda, sest sest see kiputakse seda unustama ja kõrvale heitma seda arhitektuuripärandit, et selle vastu ei tunta huvi, et loodetavasti siis selle nii-öelda avalikkuse huvi on see, millega ma proovin seda, nii-öelda roll, on see vist üleüldse sellise Nõukogude modernismi saatus paljuski selline? Jah, et see on suhteliselt siukene kurvemapoolne, et noh, nagu siin Tallinna Sakala keskust muudest sündmustest näha. Mis on kõige veidram hoone, millega sa kokku puutusid, EKE projekti uurides? Veidraim hoone arhitektuurselt on kindlasti kõige veidram. Toomas Reinu Rapla KEK joone oma sellise ufoliku pisut kosmilise välimusega. Kas avamisel mainisid mingit pilvelõhkuja sigalat, no mitte päris pilvelõhkuja õnnetele ainult siis 76 või seitsmekorruseline nuum sigala Viljandimaal. Kus siis tõesti jah, nii-öelda sellises kõrghoones toimub sigade kasvatamine mis korrusel sigade tapmine toimub taeva poole või maa, nii palju, kui mina kuulnud olen, siis käis ikka taeva poole veistega seal tuldi ka juurde ütlema, et vist päris otseselt lihunikutööd selles hoones ei tehtudki, et kuna see oli suur kompleks, et siis ta seal väljaspool, et ma juba mõtlesin mingi sakraal Anne mõõde on tõenäoliselt kindlasti mitte kataloog kataloog on plaanis nüüd välja ta lähinädalatel ja just sellises loodetavasti sihukses pisut retralikumas vormis, et tõesti on selline nagu need arhitektuurimuuseumiväljaanded on enamasti jah, et noh, otseselt mitte selles mõttes retro, aga selline kuna tollel perioodil instituudid, projekteerimisorganisatsioonid andsid oma siukseid tutvustavaid katalooge välja, kus alguses mingi sihukene kolhoosi ülesehitusteemaline jutt alguses ja siis ilge posu pilt. Et noh, midagi sarnast on ka plaanis siis sellega, et on selline siis tutvustav tekst eespool ja siis sellele siis lisandub selline kataloogi vormis hästi palju pilte, sest see saab olema levitatud siis üle Eesti. Ma loodan küll jah, et ka väljaspool arhitektuurimuuseum saga avamisel mainis veel kord seda, et kui palju näiteks Eestimaa-arhitektuur EKE Projektis kontekstis on saanud välismaalt vastukaja kõige suurema vastukaja muidugi nõukogude liidu piires siiski selles mõttes, et seal nagu noh, tõesti, kuna oli niisugune edumeelne ehitusorganisatsioon, kus siis tõesti arhitektuur, mida loodi, oli silmapaistev, siis oli ka sidemeid nagu väljaspool mujale Nõukogude Liitu, kus kutsuti kas arhitekti sinna tööle või siis paluti siis neid nii-öelda projekte siis saata ka sinna teistesse liiduvabariikidesse, et selles mõttes seda vastukaja nagu eestlasele arhitektuurile oli nagu nõukogude liidu piires väga palju ja noh, mingil määral ka välismaale siis kui oli see tõesti see prantsuse tuntud arhitektuuriajakirjandus, arhitektuur, ta žürii, kus siis oli tõesti see Nõukogude Liidu erinumber ja sealt siis Eestimaa-arhitektuurist oli nii mitmeidki objekte ja veel, et kas Eke on siis nüüd lõplikult surnud või tegutsevad mingid asjad edasi? Surnud kindlasti mitte. Ma arvan, et tänu sellele, et seal mitmeid arhitektid küll nüüd juba suhteliselt kõrgele eale lähenev ega nad endiselt tegutsevad, et selles mõttes ma ei ütleks, et see päravatele surnud, aga iseenesest EKE projekt organisatsioon on tõesti nagu lõpetanud oma tegevuse, et et ei ole mingitsugust lainet selles mõttes. Hüva, ja võiks öelda, et siis Eke vaim elab edasi või ma usun küll vähemalt aitäh tulemast. Saatusekunste Erran nüüd teise külalisena tulnud meile heie Treier, kes on kunsti ja visuaalkultuuri ajakirja kunstpunkte peatoimetaja, tervist, tere. Teatavasti meie saada, siis teeb sedavõrd siis koostööd ajakirjaga Dior saia, Treier meele käib rääkimas uuest numbrist 2007. aasta neljas number on ilmunud ja seal on nagu ikka põhiosa nii 60 lehekülge ja siis nagu alati ka erinumber, mis on seekord pühendatud Tallinna 14.-le graafikatele naalile, millel siis pealkiri oli poliitiline poeetiline. Tavaline, alustada sellest, et mis alustel see number siis kokku sai pandud. Noh, nagu ikka, ta püüab olla korraga päevakajaline ja samas nii-öelda igavikuline, et kajastada päevakajalisi sündmusi niimoodi, et, et see ei oleks ainult selline ajalehe tüüpi kajastamine, vaid tal oleks mingi kaugemale ulatuv selline haare. Ja eks graafikatriennaali erinumbri pani kokku siis külalistoimetaja Eve Kask ja teatavasti kolm aastat tagasi oli ka meil graafikatriennaali erinumber. Ja kuna selle peaorganisaator Eve Kask on tõeline Maximalist, siis ta ka seekord tegi poogna võrre üle plaani tööd, nii et seal on siis kolm poognat seda materjali. Ja kuna Eve Kask kui kunstnik on viimasel ajal võtnud endale sellise identiteedi, et ta teeb intervjuusid kõikvõimalike inimestega, noh näiteks tal on terve intervjuude seeria, mis ta tegi Venemaal soome-ugri inimeste hulgas. Ja see selline intervjuude tegemine, kui laad on tal kuidagi hästi kodunenud, selline tema kui kunstniku identiteedi jaoks, siis nüüd ta tegi sellesama meetodiga siis kajastus graafikatriennaali, nii et kõik need poognat on hästi tihedalt hästi paksult täis intervjuusid kunstnikega teoreetikutega ja nüüd on siis eesti ja inglise keeles, nii et see oli tohutu suur töö. Ning kuna graafikatriennaali olles toimus, siis arvata on, et see on kõik väga värske materjal, nii et mingid vanakraami me ei paku. Jaa, värskelt Tallinnasse tulnud kunstnikud, teoreetikud välismaalt eri riikidest Eestist, nii et need on siis kõik need kaante vahel. Näituste osas kirjutab papu tulla toetudes Hanri Pärksanile, eks ole, samast graafikast. Samas on teil seal ka välisautor, kes kirjutab Ars Baltica fotodrenalist. Jah, need on need erinevad asjad, eks ole, sest vappu Turlou kirjutab Impact viiendast, mis oli tegelikult üks osa sellest kolossaalselt graafikatriennaalile, nii et need olid nagu kaks kuidas öelda oma identiteediga üritustega siiski erinevad, aga noh, ütleme sama katuse all nii et et vappu oli siis selle Impact viienda konverentsi korraldaja ja samuti peanäituse kuraator. Ja kuna tema siis andis sellele ka teema lõigutud aeg, siis noh, seal oli väike teema, erinevused graafika DNA-l oli siis poliitiline, poeetiline vappu teema oli lõigutud aeg, mis toetus Bergsoni filosoofiale. Aga selles numbris on küll tõesti ka üsna palju välisautoreid, eelkõige kirjutajate osas, näiteks. Miriam tagan, kirjutab mäts Jubanist ja siis on sinist. Kas Tšeremiga. Käin kännu ela jah, kirjutab Raul meelest. Ja. Ja samuti kirjutab Raul meeska, Raivo Kelomees. Täpselt nii, et no mõte on selles, et, et need on originaal Maal käsitlused välismaalt eriti noh, ütleme kunsti ees on alati hästi palju sellist. Nii Eesti kui välismaist kajastust. Aga püüaks, hästi, huvitav on, on vaadata, kuidas näiteks Ameerika kunstiteadlane Jeremy kännuel käsitleb Raul Meeli et noh, see, kuidas me ise käsitleme, et noh, võib-olla tekivad mingid klišeed või mingid sellised, kuigi Rivo kilo mees käsitleb ka hästi värske nurga alt, nii et need on nagu kaks sellist täiesti värsket ja väga erinevat käsitlust. Raul Meele loomingust. Portreelugu on seekord kollasest hunt mehest Andrus Jonasest. See on keerulisem, sellepärast et ta just kirjutab siin kollasest hunt, mehest sai valge huntmees. Ja nüüd selles viimases kunsti ehista kirjutab, et tal sai hunt mehest üldse siiber. Et ta tahab nüüd inimeseks hakata üle hulga aja tema noh, praeguses arengustaadiumis on ta jõudnud sellise etapini, et ta üldse tahab maskidest loobuda. Et noh, ütleme kui ta oli noor kunstnik, siis ta mõtles endale sellise huntmehe maski välja ja mingi legendi, mille all ta tegi siis Befoometseid maale, graafikat erinevates tehnikates. Aga nüüd ta on siis jõudnud järeldusele, et need maskid tuleb ära põletada ja õppida hoopis inimeseks olemist. Ja see on ääretult inimlik ülestunnistus ja üsna julge. Sest üldiselt noh, mida need maskid teevad, maski kantakse ikkagi siis, kui sa tunned ennast sisemiselt noh, mitte nii tugevana. Et võib-olla selles on see iva. Ajaloorubriigis on seekord Jüri Hain, kirjutab Eduard viiraldist ja no illustratsioonidega on seal toodud sellised näited, kus Eduard Wiiralt on näiteks moeajakirju redušeerinud. Jah, see on selline marginaalne osa Wiiralti loomingust, mida soliidsetest suurtes monograafiat ja see ei ole avaldatud ja selle tõttu see tundubki erakordselt värskena see materjal. Kuigi Hain väidab, et need olid kuskil näitusel väljas Eestis, aga noh, minu silma pole see jäänud. Nii et Wiiralt, nagu ta prantsuse kultuuriareaali kuuludes armastas kohvikus istuda ja kritseldada ja olid kritseldusin siis lennanud nii prügikasti kui ka neid on ära päästetud kunstiajaloo jaoks. Aga, aga need kriitsaldused on siis eriliselt selles mõttes, et ta võttis mingid 41. aasta moeajakirjad Eestis ja hakkas need noh, neid peeneid, kauneid mone geene siis täiendama oma sisuliselt nagu see, kuidas ta loeb moeajakirju või moepilte või moejooniseid, need on joonised. Et kuidas ta neid vaatab ja, ja kuidas ta neid täiendab, noh muidugi irooniliselt ja hästi-hästi sarkastiliselt. Ja samuti tema maha joonistus või oma versioon mingist saksa ajalehe karikatuurist teise maailmasõja ajal neljakümnendatel, nii et seda võib ka mõtiskleda. Nagu visuaalne ropendamine, et, et kui sa sõja ajal on närvid niivõrd pingul ja krussis et siis tekib eriline kalduvus ropendada. Noh, ma ei tea, seal selline visuaalne viis väljendada oma mingit seisukohta. Miks otseselt nüüd alles nüüd, nii hilisel ajal pärast vene uue kunstinäituse sulgemist juba suvel KUMUs avaldada, Teet Veispaku intervjuu, siis mälu tagasi, 106 vene kunst näituse kuraatori Viktor mise jalaga. Põhjus on väga lihtne, kuna intervjuu tehti tõepoolest suvel, aga ma tekstina sain selle kätte alles talvel. Nii et siin on sellised objektiivsed põhjused, millega ajakirja tehes tuleb arvestada väikeses Eestis. Mis Jaano Victermis, Jaano kes ei tea seda Moskva kuraatoreid, siis tal on absoluutselt alati midagi värsket öelda ja noh, tähendab teda on alati tohutult huvitav lugeda mõtteid ja tema erudeerituse juures. Ja kuidas ta erinevaid informatsioonikilde kokku paned, omavahel sünteesib. Ja tema noh, ütleme reisimise ampluaa juures on erakordselt huvitav. Intervjuu toimus vene keeles, nii et ta on siis siin ajakirjas praegu eesti keeles kättesaadav. Soovida. Ja just, ega ka juhuslikult Andres-Teet Veispakk, kes käis ka siinsamas saates sellest vene kunstinäitusest rääkimas, sest kas oli, kui ma eksi ajalehe artikli põhjal või kultuurisata uppucial? Nägin Teet Veispaku hääles ja näol suurt vaimustust. Näitus ise oli ju tegelikult tohutult delikaatselt andis vihjeid, et Eesti-Vene suhetele ja nagu pedagoogilises mõttes ja üldse mitte sellises õpetavas või õpetlikus mõttes vaid või noh, see oli erakordselt timmitud poliitiliselt timmitud delikaatne näitus ja vaimukas ütleks, et noh, see oli, seal oli fantastilisi töid. Selle kunstee nii-öelda põhinumbri lõpetab, fotofotol on meil Viru keskus, siis hämariku monument. Ja siis sinna on pihustava värviga kirjutatud sinna nii-öelda osta mingi kostamendi peale vaesus, et ma saan aru, et see piltele siis alles saadeti, aga pilt ise on juba kolm aastat vana. See pilt olles saadeti ja kuna see pilt tehti 2004 jõulude ajal see graffiti, et siis ta nüüd järsku muutus, noh, tegelikult jõulud on möödas praegu, aga võib-olla see tarbimispidu, mis Eestis on viimastel aastatel kuidagi eriti möllanud, võib-olla see hakkabki mööda saama ja see pilt võib olla ennustas, et siis noh, ütleme 2004 oli Eesti majandusbuum ja kinnisvarabuum ja tarbimispidu. Ja see graffiti adresseerib siis sellise tarbimistempliäärset tohutut raha voogusid nagu see, see grafiti ehk sõna vaesus tegelikult adresseerib neid rahavoogusid tohutuid rahavoogusid ja ja, kuid kuna tänapäeval teatavasti on vastu võetud seadused, grafiti tegemine on kas mitte kriminaalselt karistatav, et siis kahtlemata on need kõik need graffitit anonüümsed, eks ole. Nii et autorite nojah, foto autorit me teame, foto autor on Hanno Soans ja samuti kommentaar. See on ilmselt siis võib-olla enamik eestlasi ei tea, et keegi on kunagi seda kuju seal üritanud kuidagi. No see oli järgmisel hommikul kohe maha maha pestud see kiri, nii et jõuda siis nagu läks, kes. Ja siis juhin veel tähelepanu, et, et nüüd on avalikustatud ka need kaks kunsti ordenit mille on teinud Kadri Mälk ja objektide endina on need ordenid sisuliselt Kadri Mälk originaalkunstiteosed. Mis siis materjaliks kasutatud sibatooli põhiliselt, mis on tohutult tihke ja samas kerge materjal millest ehitatakse lennukeid. Nii et et noh, võib-olla see materjali sümboolika on oluline. Ja esimene orden läks siis viini ehk siis ajakirjas pringerin osutajatele Georg sõllammerile ja Hedvik saksa Nuuberile kes olid seotud kantselei doku metaajakirja projektiga sellel aastal. Ja teinud onu ordeneks New Yorki Thomas Mäkeevilile, kes ka sellel aastal oli Tartu hirmu konverentsi üks peaesinejaid ja kes on pikemat aega olnud üks Eesti kultuuri, ütleme, kunsti toetaja. Ja ütleme, neid fakte on üsna palju, et ta on kirjutanud kunsti eile näiteks tasuta artikleid ja ja olnud selline tausta toetajal New Yorgi kandist, nii et et mis edasi saab, eks näis, aga praegu. Mis mõttes edasi, et kas nad saanud ordeniga? Ei, nad on kätte saanud, aga, aga kuidas kunstee nüüd edasi neid ordeneid. Milline poliitika hakkab olema, eks, eks näis. Aitäh eye Treier tutvustamas uut kunstnumbrit, mille kaanele on trükitud Raul Meele töö, kus siis me saame lugeda, progress, progress, progress, progress ja nii edasi. Et järgmine kunste ilmub siis märtsis ja siis seal on siis jälgimisühiskonna. Täpselt noored noored kunstnikud ja teoreetikud, siis teevad oma etteaste. Võib-olla mõnede puhul on see esimene esinemine avalikkuse ees, nii et anname sõna päris noortele. Aitäh. Nõnda palju tänaseks siis kunsti saaled Kunzee ERR stuudios oli Aleksandar Tsapovia külas käisid meil Kunzee ajakirja peatoimetaja heie Treier ja Eesti arhitektuurimuuseumi teadur Mihkel Karu. Saadet on võimalik järelkuulata ka internetis, kui lähete WWW klassikaraadio e ja valiti sealt menüüst saated ja saada Kunsveeerr. Järgmine saade on siis meil eetris jälle nädala pärast kuulmiseni.