Kunstpunkt err. Tere, kallilt klassikaraadio kuulajad, algab saade kunstpunkte r. Ja tänases saates on meil kaks intervjueeritavate Airi Trisberg ja artel. Põhjuseid on selleks kolm. Eelmine aasta toimus rüütelkonna hoones Toompeal noorte kunstnike biennaal ja sellega seoses on toimunud mitmeid koosviibimisi või soovite seminare nime alla, translocal ekspress ja Ma ei mänginud näiteks ja nüüd toimub jälle 21 kuni 23 veebruar Tallinnas okupatsioonide muuseumis seminar transLõukaliks press, kus siis on esinejaid Helsingist Istanbuli nii, ja siis me räägime täpsemalt sellest üritusest samuti Me räägime ilmunud Pavlik preparation trükisest, mis siis võtab kokku eelnevalt toimunud koosviibimised ja mis on siis saadaval ilmselt suuremates raamatupoodides. Ja kolmandaks siis tus Rael Artel non-profit, põudžexpeissis avati näitus siis 13. veebruaril, mis esitab küsimuse. Kas sellist Eestit me tahtsimegi, et siis need kolm omavahel lingitud sündmust ilmumist siis võetakse järgnevas intervjuus luubi alla, head kuulamist. Täna on meil saates kaks külalist, Airi Trisberg ja Rael Artel tervist ja teemasid meil mitmeid. Miks me just nendega räägime, et kõigepealt, et noorte kunstnike biennaali sellisest saitkikina ilmus kataloog või siis trükis Pavlik repration siis 21 kuni 23 veebruar toimub okupatsioonide muuseumis translocal ekspressseminar, kui seda võib nii kutsuda ja siis lisaks kolmandana tartus Rael Artel non-profit. Põudžexpeisis on üleval alates 13.-st veebruarist näitus ja nendest kolmest asjast me siis siin püüame rääkida. Alustaks võib-olla selle Pavlik prepration kataloogiga, et see oli siis selliste umbes aasta tagasi toimunud Trans, Local'i Ekspressi ja siis veel mõnede teiste sündmuste tagajärg. Ma kõigepealt täpsustan natuke, et sa ei ole otseselt kataloog vaid see on projekti raamatusesse, dokumenteerib seda projekti, mille nimi oli Pablike operation ehk eesti keeles avalik ettevalmistus. Ilusas noorte kunsti, Kunstnike biennaali, avaliku ettevalmistusprotsessi, mis koosnes põhimõtteliselt kolmest üritusest plusse projektiruumidest biennaali raames läbi viisime oktoobrikuus ja neid konveritesse projekti raamat Sezdokumenteerimise põhineb üsna suures osas erinevate ettekannete diskussioonil transkriptsiooni del, mis seal Pablycleporation protsessi kestel aset leidsid. Ta pluss. Me oleme tellinud mõned artiklid inimestelt, kes selles projektis osalesid. Seal on paljuski öelnud, et need on transkriptsiooni taga, kui täpselt nad on, et kas nad on ikkagi nagu teie poolt ära toimetatud. No need on üsna täpselt, ma võin öelda, et diskussioonide puhul natuke vähem, aga need on üsna täpsed. Seal on nagu sellist neli sektsiooni seadus ja kord kapitalism, nüüd opositsioon või positsioon. Ja siis neljandaks oli vist lugusid naabruskonnast, jah, selliste põhimuredena olete te välja toonud sellised nüüdiskunsti või kaasaegse kunsti nagu olukorra siis ma ei tea, kas me nimetame seda traditsiooniliselt neoliberaalses turumajanduses ja siis samuti suhted demokraatiaga ja institutsioonidega ja nii edasi, et kas seda saaks kuidagi kokku võtta, et milleni ta nende diskussioonide ajal jõudsite siis, et millised nüüdiskunstisuhted on. Ja seda on ilmselt keeruline nüüd siin kahe sõnaga rääkida võib-olla see, kuhu me jõudsime kõige täpsema ülevaate annab sellest ikkagi publikatsiooni enda lugemine. Aga kui te nüüd sellest teemade valikust või nendest küsimustest, mis selles projekti raamatus käsitletud on või mis siin on jõudnud, siis noh, nagu Airi juba ütles, et et see põhineb nendel diskussioonide üritustel ja omakorda Nende toimunud ürituste transLõukaliks pressi märghini. Jaa, suvise mõttelaagri, mille pealkiri oli eksassaazisonodograssi teemad. Me oleme valinud selle järgi, mis tundub parasjagu aktuaalne. Huvitav, millest tundub kohane rääkida. Rääkides kaasaegsest kunstist üldse. Üks läbivaid teemasid võiks öelda, et on kunst ja ühiskond ja me käsitleme seda seda erinevatest aspektidest, näiteks esimene peatükk seal publikatsioonist, mille nimi on positsioon või opositsioon, tegeleb poliitilise aktivismi kaasaegse kunstisuhetega kaasa arvatud demonstratsiooni, kultuur, kodanikualgatuse ja kodanikuaktivist. Samal ajal järgmine peatükk sealt ta esitab küsimuse, mis õigupoolest siis on selles kaasaegses liberaalses demokraatias kunstile lubatud ja mis mitte. Ja see puudutab teemasid nagu tsensuur kaasaegses Ida-Euroopas Euroopast laiemalt ning ühtlasi seal on plokk kunsti institutsioonidest ja nende tegutsemismudelitest. See publikatsioon on diskussiooni vormis ja ega ta nüüd otseselt ju väga konkreetselt kuhugi suubu, et aga ta on väga, eks ole, paljude asjade suhtes kriitiline. Kas nagu võiks oodata, et peale küsimust, siis see Pablik preporation, programm jõuab ka selliste vastuste nimi või on vastased võimalikud? Ma ei tea, kuidas neid vastuseid siis nüüd niimoodi kohe lausa ette kujutada, et et ma arvan, et võib-olla oleks olulisem hoopis alustada küsimustega ja natukene sellise olukorra kaardistamise ja analüüsimisega ja see üks mõte, mis on ka publik preporationil olnud algusest peale et ta oleks selline rahvusvaheline sisulistel huvidel põhinev platvorm, kus räägiti, saadakse asjadest. Ja ma arvan, et, et see, et tekiksid mingisugused vastused võib-olla see ei olegi nagu selle selle projekti eesmärk kunagi olnud. Et, et pigem nagu hoida sellist diskussiooni ja hoida küsimusi õhus või, või tuua mingeid küsimusi õhku, et selles mõttes on sul õigus, et ega vastuseid ongi mingi vähe. No ma arvan, et üks asi, mis kindlasti on tegijad, on selline teatud kollektiivne energia ja võib-olla nagu raal ütles, siis selle projekti eesmärk oligi tegelikult väga suures osas olukorda kaardistada. Ja mida me saame öelda, et mis sellest on tekkinud, on see, et erinevad inimesed, kelle me oleme kokku kutsunud selle projekti raames on saanud impulsse tegeleda teatud teemadega edasi ja rohkem süvitsi ja see tõesti läheb, see projekt puudutas nagu väga erinevaid teemasid. Ja see läheb väga erinevatesse suundadesse laiali, aga, aga ma arvan, see kollektiivne energia, mis meil õnnestus mobiliseerida selle Pablike operation protsessi jooksul annab endast veel kuulda. Et see on selline seen projekte, ta tähendab, niidistik peaks lõputult edasi hargnema, nüüd. No ei tea, kas nüüd just lõputult ja nagu igaveseks, aga vähemalt mingiks ajaks küll või noh isiklikult tundub, et see regioon, milles me tegutseme, on hästi huvitav ja, ja hästi huvitav on see, mis, mis toimub näiteks Poolas või Leedus või Iirimaal või Soomes. Ja sellest on kõigil võimalik osa saada ja rohkem teada saada sellest publikatsioonist. Et selline noh, teatud määral nagu selline selline võrgustik on, on olemas ja eks ta, eks ta töötab edasi ja jätkab umbes analoogsete lingitud teemadega tegutsemist, kogu projekt, et nüüd, kus biennaal on, on möödas ja läbi, siis, siis publik represson ikkagi ikkagi jätkub ja jätkab iseseisva projektina. Ta valmistab publikut ette edaspidi edaspidiseks tulevikuks. No seal üks asi, millest selles trükis räägitakse, on poliitika, kultuuriseerumine võiksid sa selgitada, mis mõiste tähendab. See poliitika, kulturaliseerimine või kultuurirealiseerumine on siis viitega filosoof Boris puudonile, kes on kirjeldanud teatud protsessi kaasaegses ühiskonnas, mis väljendub siis selles poliitilises probleemid, Telegeeritakse kultuuri valda ja näiteks üks diskussioone, mis meie publikatsioonist sellega seostub, on hiljutine pööre, nii-öelda sotsiaalne pööre, mis on toimunud kaasaegses kunstis. Et väga palju kunstnikud tegelevad selliste sotsiaalselt angašeerinud poliitilistelt angašeerinud kunsti, praktikatega töötavad erinevate kogukondadega ja see on tõstatanud erinevaid küsimusi, mida sa siis õigupoolest tähistab või tähendab ja üks viis kuidas seda lugeda, on siis täpselt selle poris kuudeni teesi valguses mis võimaldaks siis argumenteerida, et see kasvab huvi kultuuri vallas poliitiliste sotsiaalsete probleemide vastu aitab varjata fakti, et poliitika tasandil nende probleemidega ei tegeleta, sellepärast et kui kultuuritasandil teatud sotsiaalsed poliitilised probleemid on, on kogu aeg nähtaval, nendega kogu aeg tegeldakse, siis, siis see aitab jätta muljet justkui poliitiliselt nendega ka tegeletaks, samal ajal kui poliitiliselt seda tegelikult ei toimu. Kas üks siis selle nii-öelda teema nagu sümptomeid võiks olla see, et ajakirjandus on selles mõttes muutunud, et rohkem on suurenenud arvamusartiklite hulk et kus siis erinevad kultuuriinimesed kirjutavad esseesid ja arvamusartikleid? Võib öelda küll, aga samal ajal Kaheksanda protsessi tingimata negatiivselt, et, et see ei ole nagu ühepoolne protsess, et, et ma arvan, et need mehhanismid on kindlasti palju keerulisemad kui nüüd lihtsalt kvaltid. Teid ei alusel hakata hindama seda, mis poliitikas toimub või ei toimu. Ikkagi nõuab väga sügavat poliitilist analüüsi. Samal ajal nagu sügavat kultuurisituatsiooni analüüs, et saaks nagu üldse hinnata neid protsesse ühiskonnas. Selles mõttes arvamus, noh, eks kõigil on ju õigus arvamusele. Võib-olla ajakirjandus on läinud ühelt poolt tõesti palju meelelahutuse peale ja teiselt poolt siis nagu sa need arvamused, et ma ei usu, et see oleks nüüd midagi, mis väljendaks seda konkreetset pilti. Loomulikult ma ei ole ka mingit meediateadlane. Kuna te läbisite väga paljude eri maade nimetamist intellektuaalideks Telektuaalidega siis ja üks käsitlus teemasid oli demonstratsiooni kultuur, et kuidas Eestis on sellise kodanikualgatuse või demonstratsiooni kultuuriga, et on meil selline ühiskondlik aktivist nagu lapsekingades. Jah, on küll lapsekingades, aga ma oma suureks rõõmuks võin öelda, et viimastel aastatel see on tekkimas ja on toimunud mõningaid väga toredaid aktsioon, mis siis ei ole ka puhtalt demonstratsiooni kultuur, kus teatud hulk inimesi, kes esindavad mingeid teatud poliitilisi huvisid plakatitega, kõnnivad, et või demonstreerivad mingisuguse asutuse ees, kelles nad parasjagu tahavad vastuseid saada, vaid vaid just nagu sellised vormid, mis on visuaalselt intrigeerivad. Et kui me mõtleme näiteks selle jalgrattaaktsiooni peale Vabaduse väljakul, mille eestvedajateks olid prussakovi nimeline jalgrattaühing, veel mõned grupid ongi niimoodi, et tegelikult jalgrattaaktivisti on vist kõige rohkem. Liikluse teema on kõige-kõige rohkem südamel inimestel. Ja mulle tundubki, et, et siin ei ole niivõrd sellist poliitilist aktivismi, kui on just ökoloogilised või keskkonda puudutavad teemad ühelt poolt ja teiselt poolt see iga-aastane geiparaad. Et kaks nagu asja, mis on järjepidevalt ühelt poolt toimunud ja teiselt poolt, et, et kus on mingisugused survegrupid, kellel tegelikult on väga konkreetsed seisukohad ja väga konkreetsed nõudmised, et ühelt poolt siis siis see keskkonnahoid ja linnakeskkonna muutmine inimsõbralikumaks ja teiselt poolt skeid õigused. Seal Pavlik prepration trükises on jutu poola geiparaadist ja sellest, et põhimõtteliselt, kui asi toimub iga aasta samamoodi, et see muutub igavaks ja mõttetuks, et olete nõus sellega Ei tea, ei näe või ei ole. Ta ei ole sul mingeid asju, tuleb rääkida nagu korduvalt korduvalt korduvalt korduvalt näidata, rääkida, rääkida, rääkida, tulla tänavale iga aasta, et nagu mingeid asju, lihtsalt ta ilmselt nagu see üks asi on seal visuaalne vorm, loomulikult see on spektaakel ja, ja see on, on selline šõu ühelt poolt kaad, millel on teatud visuaalne kvaliteet, aga teiselt poolt ma arvan, et ühekordsest nagu rääkimisest manistesteerimisest võib-olla võib-olla ei piisa ja teiselt poolt, eks, eks sellised demonstratsioonid on ka neile endale, kes neid peavad selleks kokkusaamiskohaks, kus nad üldse näevad, kui palju neid on ja kes nad on ja. Tead ma arvan, et see küsimus võib-olla natuke seletada seda konteksti, kus see küsimus üldse tuleb ta siis nende demonstratsiooni kultuurialaste debattide raames üks küsimusi, mida me arutasime Pablike operation projekti raames, oli, oli demonstratsioonide visuaalne aspekt ja see küsimus seisnes just selles, kuidas muuta demonstratsiooni kultuuri visuaalselt intrigeerivama. See ei tähenda mitte midagi selle eetilise imperatiivi suhtes, kui me mõtleme sotsiaalsetele õigustele või demonstratsioonid ära, mis, mis võitlevad sotsiaalsete õiguste eest, et nii ma arvan, need on kaks eri asja. Aga mis te arvate, kas Eesti jalgratta demonstreerida on, mida ma pidasin silmas lapse kingadele, et kas nad on naiivsed? Ei kindlasti mitte, nad räägivad ju väga konkreetsete ja positiivsete asjade eest nagu jalgrattateede ehitamine ja nad viitavad sellele, kui, kui rumal, jabur on see väikeses linnas hiigelsuurte autodega sõitmine lisaks sellele, et see on väga energiakulukas, ma ei tea, minu arust see on iga kaine mõistusega inimene saab aru, et see normaalne Pigem nad on võib-olla natukene utopistlik kud, aga samal ajal ma arvan, et poliitiline naiivsus teistsuguse maailma nimel on täiesti õigustatud. Mis mind huvitas pärast seda, kui ma olin seda Pavlik repression trikist lugeda jäänud oli, et ma tahtsin esitada küsimust, kui nad eile oli seal juttu raadio balletist, et ma ei hakka seda täpsemalt siin arutama, mida see tähendab raadio, ballett, aga see rääkis meile üldse siis raadio kui sellise massimeediakanali nagu rollist ja selle kadumisest, et tahtsin küsida sellesama kunsti saate kohta, millest te praegu räägite, et see on rahvusringhäälingukunstisaade, et millisena te selle kunsti sate funktsiooni või nagu ülesannet näeks või kui kompromissiks peaks olema. Milline teie arvates peaks olema kunstisaade raadios ka selline, nagu me praegu läbi viime, siin? Ma arvan kindlasti üks asi, millele alati tasub mõelda, on, on see, kuidas oleks võimalik mobiliseerida rohkem osalust igasuguse raadioga. Ma arvan, et tõtut võib olla ühelt poolt lihtsalt premargina, ma tahaksin öelda, et ma olen teinud ühe kunstiprojekti Amsterdamis, mille nimi oli Reidijateis, mis oli selline kuuajaline projekt, mis töötas SM sagedusel ja internetis, mida Rodcastiti siis te Opeli kaasaegse kunstikeskusest ja see oli avatud ja, ja väga mänguline formaat sellest, mida üldse võib teha raadios. Üks asi on loomulikult see osaluse aspekt, teine asi on kunstiteosed, diskussioonid, et, et ma arvan, et rääkida, meediume, limiidid oleksid käes või ma arvan, et see sõltub ikka väga paljud tegijate enda nagu fantaasiast ja intensioonist. Aga kas üldse selline riiklik meedia alati on öelnud seda, et kommertstelevisioon riigitelevisioon, et riiklik meedia peab, eks ole, väga erinevatele huvigruppidele olema suunatud, aga iseenesest ei keela ju keegi teha, eks ole ise raadiot ja ise podcasti netti ülesse panna. Rääkis sellest Trans Local'i pressist, mis järgmine nädal 21 kuni 23 veebruar seal okupatsioonide muuseumis. Ma täpsustan, ürituse nimi on translowcal Express, Chubby liiation, jaa, see on järg transulcalex pressile, mille me korraldasime eelmise aasta veebruaris ja ta teatud osas võtab üles sarnaseid teemasid. Ja enne ma arvan, et kui ma hakkan sisuliselt rääkima, mis seal toimuma hakkab, siis siis mainiks ära fakti, et see seminar saab toimuma rahvusvahelises koostöös wannabe muuseumiga, ainult Havenis, Hollandis, kellel on mõni, millel on hetkel käsil üks pikemaajaline projekt, mille nimi on pikk gaming Touch ehk siis millal saab eesti keelde tõlkida nii olles hollandlane kui saates Hollandlaseks seoses nende sulgudega, millele nad on inglisekeelsesse pealkirja lisanud ja mis tegeleb mitmete probleemidega kaasaegses ühiskonnas, kaasa arvatud natsionalismi, migratsioon. Ja Me osalesime ralliga novembrikuus. Ühel kolmenädalasel kohtumisel konverents seminaril, kuhu oli kutsutud Ta terve hulka kaasaksid teoreetikuid, kunstnikke, kuraatoreid rääkima nendel teemadel ja just nagu kaasaegse kunsti aspektist. Ja nüüd me siis korraldame nii-öelda paralleelprojekti sellele pikkamentatšila mis tegeleb rahvusluse küsimusega kaasaegse Euroopa idapiiril. Et me oleme seda määratlenud Helsingist Istanbuli, seda geograafilist areaali, kus me tahame rahvuse teemat üles võtta. Ja esinejad on, ma saan aru ka Helsingist Istanbuli. Esinenud on jah, rahvusvaheliselt erinevatest kohtadest, rõhuga Ida-Euroopal, aga. Kellega tegu on, kui võiks küsida? On kunstnikke, kes presenteerivad oma töid, on kuraatoreid, kes presenteerivad näituseprojekte, millel on realiseerinud või realiseerimas ja on mõningaid teoreetikuid, politoloogia, sotsioloogia, kulturoloogia, Valmast. Ma arvan, et see läheb päris jõukuse, natsionalismi teema, see idapiiri asi, sest ma juhtusin just nägema, et saade vabariigi kodanikud, mida juhib Aarne Rannamäe, et seal oli teemaks islam ja teemaks oli see, et kas meiega Eestis oleme päris kaitset seal islami eest. Et põhimõtteliselt teil jookseb ka mingi selline telg läbi, eks ole. No päris religiooni jah ja islamitemaatikaga meel seal tegemist ei tule. Nii otseses mõttes ma muidugi ei tea, seda telesaadet, ma ei ole näinud ja et selles mõttes meie temaatika on ikka pigem selline rahvuslusega seotud. Ja need kunstiprojektid, mida kunstnikud kavatsevad presenteerida, on samamoodi tegelevad olukorraga erinevates Ida-Euroopa riikides. No ma arvan, et üks, üks küsimus, mida tasub endalt küsida nüüd siin Eesti vabariigi 90. aastaga päeva eel on, on küsimus, mis üldse on rahvussellepärast, et rahvus ei ole teadupärast mingisugune loodusnähtus, vaid teoreetiline kontsept, mis teatud ajaloolisel hetkel on praktikas rakendatud ja mis käes vaevlevas ühiskonnas on valdavad, aga see ei tähenda, et ta on ainuvõimalik ja ma arvan, see rahvuse kontsept on tegelikult kujutluslike, seda annab kujutleda erinevatel viisidel Eestis rahvuse mõistet tavaliselt seostatakse etnosega, mis ei ole ainuvõimalik ainult et rahvusest võib rääkida ka kultuurilisele tasandil või, või siis rahvusvõt defineerida läbi läbi riikluse või konstitutsiooni põhiseaduse ja ülejäänud. Et Ida-Euroopa situatsioonis see, mis toimub praegu Eesti ühiskonnas suhteliselt representatiivne, aga kogu postkommunistlikule regioonile ja üks küsimusi, mille me endale esitanud, on see, kuivõrd süvenev natsionalism, mis, mis Eesti ühiskonnas praegu nähtav on ja ühtlasi ka naabruses asuvates Ida-Euroopa ühiskondades, kuivõrd son, kolon, realistlik fenomen, sellepärast et et kui me mõtleme nüüd aastal 1918 ja sellele, et Eesti ei ole ainus riik, kes tähistab rahvusriigi üheksakümnendat aastapäeva, siis siis rahvuslus on väga noor selles regioonis, millest räägime. Ja seda enam, et rahvuslus kui selline, eks ole, pärast teist maailmasõda, kui kõik sakslased Helsingist sama Istanbuli niisiis välja saadeti, Saksamaale, kui neid maha ei tapetud. No see on üks aspekt, aga, aga teine ka mis on, on samuti huvitav, on selle natsionalismi puhul, et rahvusluse ideoloogia, mis 80.-te lõpus suutis osaliselt taastada demokraatia selles regioonis ja lõpetada näiteks Nõukogude Liidu tegevuse ka osaliselt. Et selline vastupanu ideoloogia on nüüd kujunenud mas selliseks kurjaks ja kattuv kooriliseks mõtteks, mida, mida nagu valitsused toetavad. Ühelt poolt Eestis selline, kui keeruline on siia sisse saada, kui lihtne on siit välja minna ja selline hästi hästi ksenofoobia hoiak üldse igasuguste võõraste vastu. Kogu see kogu see võõrtööjõutemaatika, teiselt poolt Poolas on, on rahvuslus jälle väga tugevalt seotud katoliiklusele. Tundub, et, et natsionalism on elusam kui kunagi varem loomulikult peegeldub kaasaegses kunstis. Teisest küljest ma võib-olla nüüd täpsustaksid, kuna sa küsisid enne selle niinimetatud esimese maailma niinimetatud kolmanda maailma kohta, siis samal ajal me oleme tunnistajaks natsionalistlikud meeleolude süvenemisele Euroopas üldisemalt. Võib-olla selle üheks näiteks ma võiks tuua, et Eesti ühines hiljuti Schengeni viisarezhiimiga, millega kaasneb siis retoorika suurenenud mobiilsusest ja vabast liikumisvabadusest. Aga üks asi, mida maha vaikitakse, on see, et tegelikult Schengeni viisarezhiim küll avab teatud piirid selle režiimi sees, aga samal ajal tugevdab neid väljaspoole ja noh, tegelikult me oleme tunnistajaks kaasaegses maailmas militariseeritud piirikontrollidele ja väga rangetele. Sa ütled, et see on siis uus raudne eesriie. Ma arvan, et inimene, Euroopa kindlasti selle nimi on kindluse roopa ja see on päris kindlasti rassistlik projektid on kindlasti väga totaalne. Seoses sellesama natsionalismi teemaga oleksin su edasi liikuda Tartusse, kus Rael Artel mitte kasumit taotlevas projektiruumis avati näitus, mille vist lähtepunktiks on lause, et kas sellist Eestit me tahtsimegi. Aga enne, kui me selle näitusele Ma küsin veel, et nüüd see intervjuu on salvestatud nüüd neljapäeval 14. Veebruar, et täna toimus Tartus selline huvitav vaktsioon mustana Tartus, kus siis sai ennast mustaks värvida, ehk siis lase ennast galeriis värvida neegriks ja siis vaadata, kuidas päev otsa sellega Tartus hakkama saad misse sellisest projektist arvata? Ma arvan, et see on väga tore antirassistlik projekt, ainuke asi, millele ma tahaks tähelepanu juhtida, asi, mis juhtus ka sinu kõneseid tagasi ja mida ma lugesin sellest pressiteatest, on, on seal, on, ma arvan, et antirassistliku projekti raames ei ole võib-olla kõige kaalutletum kasutada sõna neeger, mis teatavasti on vaidlustatud. Poliitiline korrektsus on vaidlust vaieldav, on vaieldav. Vaieldav, aga kindlasti on tal teine tähendus, kui võib-olla angloameerika kultuuris. No selle üle me võime vaielda, aga ma arvan, lihtsalt nagu antirassistliku projekti raames natukene ettenägematu kasutab seda sõna, aru nendest implikatsioonidest, mis kaasas võivad käia, isegi kui teatud hulk inimesi arvab, et nad ei käi asjaga. Kuidas te hindate seda, kui, siis võib-olla kaasaegse kunstiprojekte, et kas see on teie arvates õnnestunud. Minu arvates on see ebaõnnestunud projekt. Mina arvan, et, et ma ei saa anda hinnangut projektile, milles ma ei ole osalenud ja, ja mida ma ei ole näinud selles mõttes, et ma ei, ma ei tahaks anda mitte mingit hinnangut, sest ma ei oska selle kohta, mul ei ole piisavalt infot selle selle projekti kohta, et ma lihtsalt nägin ühte kuulutust või paari Kuulutus Tartu linna peal, kui ma seal viimati käisin, aga ma ei oska rohkem küll midagi öelda selle kohta. Aga sinu näitus, kas sellist Eestit me tahtsimegi? Seal on esindatud kümmekond kunstnikku, mis küsimusega nemad tegelevad nendesamade küsimustega, millest me just oleme siin rääkinud selle saate jooksul. Suhteliselt küll jah, selles mõttes, et näitus ise on pühendatud Eesti vabariigi 90.-le sünnipäevale ja kuna ma olen siin viimasel ajal seal nende küsimustega tegelenud ja ja nende küsimustega on tegelenud ka väga-väga paljud kunstnikud Eestis, siis tundus just täpselt õige aeg panna kokku üks näitus ja eesti noored oma generatsiooni kunstnikest, kes tegelevad küsimustega nagu rahvuslik identiteet ja eestlaseks olemine, rahvatraditsioonid, traditsioonid üldse. Kuidas on olla mustana Tartus rahvusametlik retoorika sel rahvuse taastootmisest ja selline tõendite otsimine, rahvusel mingisuguste õigustuste leidmine, et, et kui on kunstnikke, kes sellega tegelevad intensiivselt siis siis jah, sünnipäevaks üks selline kogum või selline valim tõid? See aasta 90. aastapäev on kõikidele hea võimalus kommenteerida siis kuhu sellele 90 aastaga jõutud igal juhul, et nii teie siis Trans, Local'i Express seminar kui ka siis näitus Tartus. Küsin veel, et Trans Local'i Express okupatsioonide muuseumis, et kes tahab, et millal sinna täpselt tulema peaks. 21 kuni 23 veebruar toimub see üritus ja täpsema ajakava on üleval veebiaadressilt www punkt paplik, preparation, punkt, org aga ette valmistunud. Ma võin nii palju öelda, et 21. veebruari õhtupoolikul meil on sissejuhatav sessioon ja siis 20 223 veebruar meil on ütleme, mõistlikul kellaajal alustame ja terve päev sisustatud diskussioonide ettekannetega. Suur tänu raalia Airi. Kunstpunkt err tänase. Kunstisaatekülalisteks oli Dairy Trisberg ja Rael Artel ja rääkisime siis järgmine nädal toimuvast translowcal ekspressseminarist okupatsioonide muuseumis. Ja lisaks siis näitusest Tartus ja Pavlik preporation nimelisest trükisest, mida siis soovijad saavad uudistada erinevates raamatupoodides. Mina olin saatejuht Aleksander saapa ja nagu tihtilugu kombeks, meie kunstisaade lõpeb muusikaga ja muusikapalad pole meil kunagi juhuslikult valitud, vaid nad alati suhestuvad saateid läbinud teemadega. Ja täna me kuulame ditchis häda lugu, distaim angana Dvaid Mayway. Ja tuletan meelde, et meie saated on kuulatavad ka internetis järelkuulatavad kaks nädalat VVV klassikaraadio kuulmiseni järgmisel nädalal.