Klassikaraadio stuudios on kirjanik Jaak Jõerüüt. Kas te armastate muusikat? Juba vastutav juba? No muidugi ma ei tuleks muidu siia. Sõnade kasutus on nüüd üks, iseasi sest, et teatavasti kirjanik ja, ja armastus on niisugune noh, nagu hästi üldine sõna sinna juurde peaks tegelikult midagi lisama, et kas on mulle tähtis või kas ma saaksin ma sellelt elada või ei saaks ja nii edasi. Muusika mulle erakordselt tähtis, milline see muusika peab olema, ta teid köidaks. Vaadake, mina olen inimene, kelle kohta eesti keeles öeldakse, et ma olen karu kõrvaga mis tähendab, et ma olen niinimetatud täiesti ebamusikaalne, ma ei laula ühtegi nooti, mul ei ole lauluhäält, ma ei suuda ühtegi pilli mängida ja nii edasi selles mõttes täielik võhik. Ja seetõttu ma kasutan ka tõenäoliselt sõnu, mis natukenegi sarnanevad terminitele teistmoodi kui, kui muusika inimesena. Ja kui need, siis te küsite, et missugune muusika või mis liiki muusika? Ma arvan, et see on midagi väga individuaalset selle üle, ma olen palju mõelnud elu jooksul. Selles muusikas peab olema midagi mis erutab mind. Või mis puudutab mind, muusika peab mulle lihtsalt kõrva hakkama. Et ehkki ma tegin selle sissejuhatus, et ma olen põhimõtteliselt muusikute jaoks täiesti ebamusikaalne võime ütelda, et ma olen väga valiv, tõenäoliselt minu muusikamaitse lihtsalt individuaalne, reaalne ja, ja paljude jaoks veider. Nii et sinna kuulub kindlasti ühte ja teist, mida nii-öelda laiad massid ka siin Eestis kuulavad hea meelega, noh, eriti klassika poole pealt, aga sinna kuulub kindlasti midagi, mis, mis üldse ei seostu näiteks Põhjamaadega, selle kandiga, kus me elame või eesti rahvaliku tuntada TALO ja tagasihoidliku iseloomuga. Ühesõnaga pika vastuse lühike lõpp, see peab mind puudutama. Öeldakse, et ka inimese meeleolust, seisundist isegi päeva ajast ja kõigest ümbritsevast sõltub see, mida kuulata. Mõjutavad muidugi no päris kindlasti, sest et ma olen ju elanud suhteliselt kirjut elu. Mu elurütm ei ole kunagi vähemalt viimased paarkümmend aastat ei ole kunagi olnud muide monotoonne ja rahulik ka mis puhul siis tekiksid tõenäoliselt hoopis teistsugused kuulamisharjumused. Ja üks osa mu elust. Nii palju kui ma tagasi mäletana isegi sellele vastikul vene ajal on möödunud näiteks kohvikutes ja kohviku inimene, kes, kes on kohvikus palju oma raamatutest kirjutanud ja kellel on üldse väga raske kohvikut hakkama, seal kohvik on mulle nagu teine elutuba, ükskõik kus linnas ma siis ei ela parajasti selles kohvikuelutoas on, on kindlasti mingisugune noh, ühe nišimuusika, aga mis sinna klapib tavalises kohviku olukorras, kui eriti Pärdi Aliinat kuuldama ei hakkaks. Küll aga hoopis mingisuguses muus olukorras suurima heameelega ja korduvalt. Ja muidugi kodus ka, see sõltub natukene sellest päevast, aga vaat kodus olenemata nüüd aastaajast või õhurõhust ja see põhiline maitse ei muutu, seda ma olen ka märganud missugustelt helikandjatel te kuulate muusikat või te kuulate mõnda raadiosaadet või te jälgite mingisugust rahvusvahelist muusikaprogramm. Missugune see kanal on, kust see muusika teieni, mitu kanalit kõige parem kanal, mida kõik teavad, ehk elav ettekanne, ükskõik kus siis suures väikses kohas seda saab harva kätte, elu on lihtsalt liiga kiire olnud. Siia tulles ma mõtlesin, millal ma viimane kord kontserdil käisin Riias oli vist kuskil möödunud aasta varakevadele. Pärt oli Riias ja Mustonen dirigeeris ja niimoodi aga põhiliselt ikka siidi, CD ja muidugi vahest kui vähegi aega on, siis need netiraadio ta, aga me oleme liiga suuri ja võimsaid süsteemi sinna taha ehitanud, nii et noh, et see on ikkagi rohkem taustamuusika ehk netiraadiotest saab ikka väga palju kätlemist, imelisi jaamu ja siis on üks osa ja mis tuleb nii-öelda taevasta koju televiisoris Tallinnasse oma väikene pool üleval ja sealt tuleb siis need ilma kaardita vabalt lubatavaid noh, tõeliselt imelisi asju, mida vahetevahel viitsin kuulata ja need on siis näiteks erakordselt palju araabiamaailma. Ja see on ka siis, kui jutt läks natuke juba maitse peale, siis see kõik, mida ma nimetada slängis kõrbe undamiseks, see erutab mind väga, see on väga huvitav ja sinna juurde pilti vaadata ka seal seal päris uhke. Aga siis niuksed tuntud asjad ka nagu metsa ja ja mõned mu, noh, aga Riias praegu elades eriti palju eesti klassikaraadiot ei kuula. Aga ma kuulan teie tõenäoliselt balletiklassikaraadiot päris palju õhtuti. Aga ta on täitsa hea ka seal need kindlad hilisõhtused džässi saatada, need tulevad just mingisugusel ajal, kui ma midagi muud teen ja teatud tuttavad hääletämbrid on sealt juba kõrvas. Mis oli teie viimatine suurim muusikaelamus? Ta tuleb plaatide pealt, kuna ma kontserdile ei jõua eriti käia. Ja viimane suurim kõhklemata oli see, kui ma möödunud aasta suvel lõpuks pärast pikka otsimist leidsin paar kaliinabisniovskaja plaati. Ma ei tea, kui palju need klassikaraadiokuulaja teab seda, seda lugu ja kõike, aga noh, lühidalt Galina vist Nevski ja erakordselt huvitav raamat on eesti keelde tõlgitud. Kõik see, kuidas ta Moskvas pidi elama ja kuidas nad siis seitsmekümnendatel struktovitusega koos minema läheksid. Ja selle tulemus, mis on täiesti paradoksaalne, reaalne on, ütleme, et siis noh, meie kultuuriruumis veel Eestis Lätiski kohutavalt raske on tema plaate leida, ma ütleksin, peaaegu võimatu, see on täiesti absurdne, uskumatu ja midagi on ju ikkagi kõvasti tehtud. Ma olen Berliini poode oma lemmikplaadipoode läbi kamminud, viimasel ajal aga, aga Stockholmist ma leidsin midagi ja ma tahtsin väga kuulata seda häält, et millest tema ise oskab nii minu arvates väga täpselt kirjutada. Ja oli küll ikka viimasel ajal uskumatult võimas, uskumatult ilus hääl. Kui me nüüd läheme natuke teie nii-öelda kodufonoteegi riiulite juurde, siis millist oma muusikate tänases saates jagaksite meie kuulajate, kas ma ütleks, et mitmesuguste ma olen valinud aga meelega mõnda niisugust esitajat, et või, või mõnda niisugust ta jälle siis Nissi, mis mulle olulised on, ja kirjeldama hakkan siis siis kahtlemata üsna palju sellest, mis toimub ümber Vahemere. Hästi jämedalt öeldes, mis on toimunud või toimub ümber Vahemere. Ja küllalt palju sellest muidugi, mis on toimunud vanas Euroopas erinevatel aegadel. Ja Araabia maailma ma juba mainisin seega millega tahes, puuduta mind väga. Ja viimasel ajal olen leidnud hästi huvitavaid uusi plaate Aafrikas ta, mis siis kalduvad sinna oleta plaatide tekstidele teatatakse, et kui tavaliselt nagu keskmine inimene kuskil kaugel maailmas seostab Aafrikat nihukeste, trummide, põrinal tantsimise ja niisuguse naalsega, siis, siis need on niisugused teistmoodi nishiplaadid, kus seal on kõike muud. Ja siis nüüd üks asi kindlasti järele mõtlema, mis mind köidab, olen mitu korda öelnud, et asjad peavad olema sellised, mis meid puudutavad. Siiski üks niisugune kasutame sõna nähtus on inimese hääl. Väga erinevad inimese hääleda, Gibisneskajata juba mainisena. Aga inimese hääl, noh, mõnes mõttes pärast ääreni võib-olla mitte päris ääreni, aga ühest 11 või ühest dimensioonist ma räägin kohe ka veel otsa, mis mulle ei klapi kuidagi, aga siis inimese hääle, no näiteks Lorina Mc Kennita. Ta peaks siis olema minuteada iiri päritoluga Kanada laulja ja tema plaadid olla ka need erinevad väga. Aga siis veel on, mul on näiteks üks haruldane isiklik kogemus lauljast näitlejast, keda tõenäoliselt lai publik, kes ei tunne, see oli ühes Berliini juudi teatris seal Berliini kesklinnas, pisikene, teata sellest kohast on kadunud. Praeguseks ma ei teagi, kas nad kusagile uue püüne on leidnud, aga selle mehe nimi on marka isikovitša. Erakordselt karismaatiline näitleja, kes koos paari teise mehega, kes on ka kõik kolmekesi pärit endiselt nõukogude liidu alalt, kes Ukrainast, kes Venemaalt, kes kusagilt mujalt kogunesid sinna, eriti üheksakümnendatel trupina Berliini ja, ja siis nii-öelda laulsid ja mängisid nõust juudi klassikalisi tükke ja just nii-is siis tähendab sellest kaduma hakkamas Euroopa juudi keeles. Täiesti uskumatu, tähendab ses vunk, mis seal hääles sees on, seal ikka täies täiesti võrratu ehist ka enne kui ma jaaa poole peale jälle lähen, siis kindlasti mõned solvunud paljusid inimesi, aga kõik see, mida tuntaks praeguse aja roki alla jätab mind täiesti külmaks. Peaaegu kogu see maailm väga harva väga üksikute mõnede kuulsuste, mõni üksiklugu läheb kurgust alla. Ma ei tea seda põhjust. Aga keskeltläbi ikkagi ütlema, et väga suur protsent sellest niinimetatud praeguse ajani staadioni ja suure püüda muusikast on lihtsalt minu jaoks üks kõminat, ma pean seda müraks või mingiks hoopis teiseks tegevuseks, ma ei saa seda muusikal oma kõrva järgi kuidagi panna. Niisugune lugu on selle asjaga. Nii et kui öeldakse muusika ja laulud, siis tõenäoliselt paljud inimesed mõtlevad hoopis midagi muud. Olgu, vaatame mõnda plaati, ütleksite sinna juurde mingi kommentaari ja ma tahaks koduriiulist kogu seda skaalat natukenegi tutvustada, siis läheks muidugi hoopis rohkem aega kui see meie saade, nii et see on üks väike välja võtta. Proovisin niimoodi, noh, natukene väga erinevaid asju, üks niuke hea näide on see plaat, kus mulle kaks lemmikut koos siis karbarekija jaanuar prahvema ja karma Räki ei pea siin kadis eriti toodustama, aga rohkem on siis Tuneesia päritoluga inimene, kelle plaate ükskõik kellega ta siis koos parajasti ei tee neid oma meestega või on leidnud kusagilt mujalt maailmast mõne kaasamängija. Tema paigutatakse alati sinna džässileid poodides, kuhu muusikutada paigutavad, ma ei tea, aga mulle tõsiselt meeldib hirmsasti ja ja see, tema, see oodi mängimine, mäletan, et ühes saates kunagi Jüri temaga koos nuputasime, et mis võiks selle eestikeelne vaste olla, aga ega ma ei tea siiamaani Oudonaudia selle, tema mängib nende kahe kre saund kokku on minu arvates täiesti fantastiliselt hea ja üldse Pareki mängimised ka teistega need niisugused noh, eri kultuuride kokkupuutepunktid nagu kroonukeeles öeldakse, aga lihtsalt mingid erinevad kõlad kokku täiesti haruldane, haruldane maailma üleüldse. See on kindlasti üksnismit, mind kogu aeg huvitab alati. Aga siis nendest pillidest mitte inimese häälest praegu rääkida, et siis on mul siin hoopis üks teine näide klassikamaailmast, kust leiab ju pööraselt palju väga-väga head klassika, kindlasti domineerib kuskil minu riiulis ka päris päris tugevasti ja aga see on täiesti uus, et ma selle plaadi roomas ükskord kätte sain see, kes siis Res Publica nimelise suure aja lähenemisel tavalisade hulka vahetevahel nad andsid seal välja kusse quov ja mängib kitarri või aga see oli siis Supääni plaatide seeria kolm tükki ja ma võtsin siit kaaslasele. Supen üldse puudutab mind. Aga siis vana Artur ruuminstneyn mängib turne ja see noh, kuidas. Minusugune võhik kuuleb, kuidas see sõrm niimoodi täpselt kukub, see on täiesti uskumatu. Ja siis need hilisemast ajast ja leidudest, mis on ju tegelikult kõik juhuslikud. Nii väikene aeg, mis ma saan kulutada selle peale, et me käime ta plaadipoode või panen midagi kusagilt netist tähele. Ja nii et see kõik on üks suur juhus, aga need õnnelikke juhuseid on ikka olnud. Winter ja Winter, firma plaadid iseenesest on hästi, intelligents seda, see on jälle see, mis, mis, mis käib siia siia juurde, mida sa ei saa kusagil ütleme ka heal kontserdil käte või sa ei saa seda kaugeltki netist kätte, et see on see inimese käepuudutuse intelligentne plaat oma väljanägemiselt juba ja siis kitarrimees hääldus natuke kahtlane. No Ellaksotee. Ja tema mängib siin nii enda kui teiste lugusid, et seda ei hakka üldse kirjeldamaks, seda, seda kuuleb igaüks, kellel vähegi kõrre on, et et see on iseäralik. Aga hästi võluva. Inimese hääle dimensioon on ka hästi võimas ju ja see on ka mu riiulist täiesti olemas, enam-vähem võrdsed, seal ma vahet ei tee, et kas inimese hääl või hästi huvitav pilla. Aga kui siis ei saa, olen ma tähele pannud küll, et Ma ei oska kirjeldada seda, mida mu kõrv kinni võtab, aga, aga ma ise tean seda väga täpselt. Et mõni hääl lihtsalt võib-olla kuitahes kuulus, no ei sobi minu verekeemiaga väga kuulsate hulgast võime kohe kindlasti ütelda, et Mariaga dollaza. Jah, ma noogutan viisakalt ja ongi kõik. Aga see ei ütle mitte midagi, ütleb ainult midagi minu kohta, see on see, see isiklik kõrva tagavõtmist Nevski peale, läksin siis niimoodi kohe põlema. Ja minu arvates niimoodi peakski olema. Sest et see kõik, mida me kuuleme või näeme, on maailmas nii lõpmata individuaalne, isiklik. Üks täitsa isiklik kogemus on siis markasikovitš juut ja see üks väike, vaat, mis meil siin kaasas on, see on ka ostetud Berliinist, seal on kaks temaga kaaslast eluteel ja seal muusikategemisele teatse tegemisel ka Konstantin Nazarov ja Nikolai ja viir. Kõik kolm meest on kuskil 80.-te 90.-te vahetuse sa endiselt Nõukogude Liidu alalt ära Berliini läinud täna on, ma täpselt ei tea, see pisikene juuditeater, kus mulle mitu korda käinud, täiesti võrratu kohta, terve seal oli umbes nii suur nagu üks väikene elutuba ja lava samuti ja see, mismoodi seal mängisid ja tantsisid, laulsid jidišit põhiliselt, aga noh, sekka ka saksakeelsete venekeelseid laule, puhast pillimängu, tassikovitš on niisugune tüüp ilmselt elu lõpuni. Täna kuulub nende lavategelaste hulka, et nagu ta lava peale ilmunud, sa ei saa tema pealt silmi ära. Nii kui ta suu avab sisse taha sa kohe reageerida. Täiesti erakordselt karismaatiline tüüp, eriti teda näha, aga plaadi pealt tuleb ka temasse karismaatiline hääle minu arvates päris hästi välja. Ja see tibutas Krimmis mitmes mõttes. Poolne ja mitmekihiline on päris uhke. Nüüd edasi läheks teise, oma elus väga tähtsat rolli mänginud maale Berliin. Vahemärkusena on mulle väga oluline linn ja meeldib mulle siiamaani kõvasti. Rooma Itaalia, see, mida sealt võiks valida lauljate, see aasta võiks võtta igasugust. Aga võtsin ühe, mis on tegelikult esimene plaat, mille mina Roomas ostsin, kui ma sinna tööle sattusin neljaks aastaks Eestit esindama siis täiesti kogemata kuskilt tänava nurgalt ja ega ma ei teadnud sellest mehest ka eriti palju, luinsidenko. Üks sadadest. Aga headest Itaalia gaasi või lihtlaulu lauljatest ja tema puhul on jälle see, mis mind hirmsasti köidab, mitte mingisugune eriline sõnum või, või mitte mingisugune väga kõrge edetabelisse pääseda. Laul, aga siis see hääl hääletämbri jälle selline iseäralik omamoodi muidugi hästi lihtne neid natuke kärisevaid hääli leiab maailmas palju või, või natukene kahisevaid hääli. Aga ju mul on selle plaadi eriti selle esimese laulu Godesse plaat, algab ka mingi isiklik mälestus. Ja siis siit edasi ka üks laulja, kellest ma ei tea, kui palju seda siinkandis tuntakse, aga, aga kui otsustada poeriiulitele, siis mitte vist väga palju Slorina, vaid genita. Tema peale ma sattusin enam ei mäleta, mitu aastat tagasi ja neid plaate on kogunenud mul terve hulk keset võiks võtta kust tahesa. Aga ma võtsin selle, kus ta laulab siis need niukseid, vanu ilusaid Inglise laule peamiselt ja ikele hulk vanu jõululaule. Jõulud on möödas, aga me ju teame, mis me tavaliselt jõulude ajal kuuleme. See kõik on tore, aga siin on midagi erilist, minu arvates seda häält hakata nüüd klassikaraadio tõenäoliselt proffidele või poolproffidele kuulajatele lahti seletama on kaunis riskantne tegevuse. Aga ta lihtsalt noh, minu kõrva jaoks erakordselt puhas ja tähembra on minu jaoks suhteliselt väga haruldane. Võib-olla see tuleb sellest, et ma ei ole nii palju kuulnud, kui võiks, aga ikkagi minut. Kõrb registreerib tema alati ära, kui suhteliselt väga haruldase Te kuulsite saadet sarjast muusika minus. Klassikaraadio stuudios oli kirjanik Jaak Jõerüüt.