Kivisildniku jutlused, kaheksas köide on see maailmapank, mis ta on, aga vahel teeb ta ikka väga õiged ja mõtlemapanevaid avaldusi. Äsja oli Eestimaailma pankurite seas kõne all ja mitte kõige toredam mask kontekstis. Maailmapank uuris noori harimatuid tuid ja leidis, et Eesti noored on umbes niisama sügavalt haritud kui Sambia, Bangladeshi ja Alzeeria kirjaoskamatud. Meie terve mõistus tõuseb selle peale tagajalgadele. Mida, kas me siis tõesti oleme oma inimarengus juba nii kaugele jõudnud, et hakkame kirjaoskamatusest Sambiast mööda minema? AIDS-i levikus? Me ilmselt olemegi juba mööda läinud. Maailmapank ei eksi. Kirjaoskamatus on Eestis tõsine probleem. Alustame kas või sellest, et kolmandik elanikke ei oska riigikeelt rääkidagi saati siis lugeda või kirjutada. Samas need, kes oskavad rääkida ja lugeda, ei kasuta seda võimalust just ülearu tihti. Lõviosa kõrgharidusega eestimaalastest ei ole pärast ülikooli lõpetanud ühtki raamatut. Vaadake Eesti kõige enam müüdud raamatute trükiarv. Möödunud aastal oli kõige loetavam raamat trükitud 20 neljatuhandesest trükiarvus. Aga kui palju meil siin inimesi on? Miljon 300000 kusagil. See 24000 lugejat on optimistlik number. Aga ärme laseme ennast eksitada. Kirjaoskajaid on oluliselt vähem inimesi, kes on võimelised kirjutama loetavat eestikeelset teksti on piinlikult vähe. Kirjanike liidus on 300 liiget, sealhulgas tõlgid, teadlased, pensionäride hord ja mõned piinlikud arusaamatused. Neid, kes kirjutada oskavad, on umbes 24 seega 1000 korda vähem kui neid, kes oskavad lugeda. Ühelt poolt on siin süüdi reformierakondlik kultuuriministeerium kes kirjanduse säilitamiseks mõeldud raha on investeerinud klassikalisse muusikasse Suusaspordi õitsengus ja ametnike heaolu suurendamisse. Riik ei suuda pea ühtki kirjaoskajat palgal pidada. Raha selleks lihtsalt ei ole. Nii lokkadki kirjaoskamatus ja Maailmapank tahab jalaga vastu maad. Olgugi et meie kirjaoskus on pea olematu on eestlastel olnud helgemaid aegu. Kunagi asustasid Eestit arvukad kirjatundjate hordid. See juhtus seitsmeteistkümnendal sajandil. Kusjuures ei olnud abstraktne ega spekulatiivne kirjaoskus, vaid praktiline tisse liin, mis andis käegakatsutavaid tulemusi. Seitsmeteistkümnendal sajandil loodi Eestis eriti kõrge kvaliteediga kirjandust, nii et selle tase on tänini ületamatu. Nii polegi imestada, et Kultuuriministeeriumi kirjanduse aastapreemia läks seitsmeteistkümnenda sajandi juhuluulekogumikule mis pärast sajanditepikkust tõlketööd sai lõpuks ladina, heebrea ja rootsi keelest riigikeelde ümber pandud. Väga raske on otsustada, kust alustada eesti kirjanduse alguse arvestamist. Kas kusagilt 1600.-test, kui heebreakeelset eesti kirjandust kirjutati või selle aastatuhande algusest, kui kullaprooviga luule riigikeelde tõlgiti? Vähem piinlik variant on aasta 2007. Öelge ausalt, kas te oskate mulle nimetada mõne seitsmeteistkümnenda sajandi eestijuhuluuletaja? Võid tsiteerida mõnd kuumemat seitsmeteistkümnenda sajandi luulehitti. Kui ei oska, siis on tegu järjekordse tõestuse ka meie rahva kirjaoskamatusest. Kui vaidlete vastu, siis tehke seda kas ladina, rootsi või heebrea keeles. Piinlik vaikus. Ongi piinlik. Terve 18-st sajand kirjutati palehigis eesti raamatuid. Tulemus null. 19. sajand, sama asi. Ka 20. sajand ei toonud murrangut. Kõik need Underid, Paul Eerikuga, Alliksaar tegid tühja tööd. Seitsmeteistkümnes sajand sõitis neist kõigist mühinal üle. Ma ei räägi üldse, 21.-st sajandist. Pole millestki rääkida. Ja ikkagi ma ei mõista, miks on vaja üldse kirjanduspreemiaid välja anda. Kui autorid on juba 300 aastat surnud ja ladina keelde käibelt kadunud kas siis ei ole tõesti mõnda jalgpallurit, kes nõustuks selle tuulde loobitud raha vastu võtta? Mõelgem loogiliselt. Kas seitsmeteistkümnenda sajandi eesti juhuluule saab minna kuidagi paremaks, kui me sellesse projekti näiteks 10 miljonit investeerime või 100 miljardit ei saa? On nagu on. Miljardid ei muuda siin midagi. Ladina keel on surnud keel ja jääb selleks isegi siis, kui me kogu riigieelarve tema reanimeerimiseks kulutama. Eks ta ole, piinlik on väheste eesti kirjanike pärast jääd alla seitsmeteistkümnendale sajandile, kaotada täiesti tundmatutele nimedele ja kaotada suurelt mäherdune häbi. Kasutan siinkohal võimalust ja pöördun ussisõnade ja Salme Reegi eluloofännide poole küsimusega. Kas te saate aru, et olete eksiteel Te, loete väärtusetud kraami, selle asemel, et nautida seitsmeteistkümnenda sajandi juhuluule aardeid Eesti kirjanduse kroonijuveele. Kas teil selline mõte pole peast läbi käinud? Et ei jaga seda kirjanduse keerulist asja kohe mitte sugugi. Kahju on teist väga kahju.