Algab saade muusika minus. Klassikaraadio stuudios on kunstnik Epp Maria Kokamägi. Epp Maria, kas te armastate muusikat ja väga, mis käib muusikas olema? Ta köidaks. Teine muusik. Kas nii kui muus kunsti ja eneseväljenduse liigist peab olema emotsioon, muidu see mind ei köida, see puudutab absoluutselt kõike, et see peab olema inimeses, kes äratab mu tähelepanu, see peab olema loomas lilles, reklaamis, muusikas, kunstis, et seal peab olema ehe emotsioon ja siis ta köidab absoluutselt jäägitult ja pisarateni. Kui palju teie ellu praegu muusikat mahub? Mahub väga palju, sest mina ei oskagi töötada vaikuses. Et ma olen selline imelik looja, jah, mille peale mu sõbrad, kirjanikud on vahest imestanud või muusikud, et et mina pean käivituseks, et ma üldse hakkaks looma, kõigepealt panen oma plaadi mängima või panen klassikaraadio mängima, oleneb, mis delt parasjagu tuleb. Et see on hästi, täh Diseta tõmbab sind sellest reaalsusest, mis alati ei pruugi olla meeldiv või inspireerida, tõmbab sealt sind välja, viib mingile teisele tasandile, kus, kus siis need loomingulised mõtted hakkavad tekkima ja tihti mind inspireerib just et muusika on nii tekstina kui meloodiana, et on kahte moodi. Ta on laule, kus meloodia haarab kaasa ja on laule, kus ma jälgin teksti ja noh, ideaalis on, kui need asjad saavad kokku, et nii tekst kui meloodia paeluvad sind ja siis ta on küll minu jaoks väga võimas käivitav jõud, et hakkavad minul mõtted tekkima jääma, püüan seda tunnet lõuendile vangistada, et saada ja ja noh, enamus aega ma ei ole ju rahul, et ikka ei tule nii, nii see tunne esile ja, ja siis seetõttu maaling ju väga palju teemades kordusi. Mõni vaataja võibki öelda, et Tepparia maalibki ühte pilti terve elu, aga see ongi see, et ma ei saa seda emotsiooni nii kätte, nagu see mulle endale noh, rahuldust pakuks või et ma olen rahul, et nüüd on see pilt selline nagu see muusika, mida ma kuulan. Kui palju te seda muusikat enne kuulata, kui palju te selles muusikas enne olete, kui teid tabab või haarab inspiratsioon? No man nopin need lemmikpalad ikkagi varem välja, ma võin seda kuulata kusagil hoopis väljaspool oma ateljeed või kodu ja siis ma püüan selle meelde jätta. Ta ja ja teinekord ikka täitsa ajan jälgi ja otsin, et kaob see niidiots nagu ära, et kes laulis, mida ta laulis, et et ma selline tark ei ole, et ma tunneks muusika ajalugu perfektselt, ütlen ära, et kes on nüüd loo autor ja mis ajastust ja teinekord jah, selle jälgede ajamisele läheb, läheb päris kaua aega, aga samas need juhatavad mind jälle huvitavatele kõrvalteedele, avastad nagu sama autori mitmeid töid, et ja palju on mul läbi filmi tulnud lemmikuid, sest ma olen väga pildiline inimene. Ma mõtlen piltides, ma näen pilte. Ja siis, kui on film noh, mis omakorda võimendav Nad võimendavad teineteist seal, nii pilt kui muusika. Ja siis ma olen hakanud nagu otsima, et näiteks karoso esitusteni ma jõudsingi läbi Woody Alleni filmi mäts pool. Mul ei tule praeguseni eestikeelne tõlge meelde, aga igal juhul see on hästi vahva film. Ja mis seal paeluse, mis meelde jäi, oli muusika ja siis mul on selline tubli poeg Johannes, kellele mõtlen, et mulle see meeldib ja tema leidis selle muusikakauplusest kohe üles soundtrack'i ja ja nii kis jah, huvi karoso, esituste vastustega ta muusikaliselt kõik need palad olid ju kuuldud, aga läbi tema esituses oli kuidagi nii eriline ja läbi Woody Alleni, kes oskas valida seda pilti, mida, mida siis muusika hakkas võimendama. Ja selliseid läbifilmide näiteid on mul väga palju, et tundubki, et mul suur lemmik ongi filmimuusikat, teine autor, keda ma võin nimetada, Hans Zimmer on oma loominguga niivõrd. Mind inspireeris rind ja toonud ka paljude filmide juurde, et ainuke, mis mul on jäänud vaatamata, on Ridley Scotti Black Hawk Down, kuna see nii verine sõjafilmis. Aga seal on imeline muusika ja me kindlasti kuulame sealt tehtama vaieldamatut lemmikut. Nii et jah, Ans trimmeri muusika ja tema on leidnud ka üles selliseid huvid, nähtavat esitajad, keda muidu plaadipoest ei leia, näiteks Liisarjeraar tema üldse ei teadnud varem. Aga kuna ma hakkasin jah ajama Hans Timmeri jälgi, siis oli see viis mind Liisaserardi juurde, kes on väga põnevalt ka teisi autoreid esitanud ja ja sealt edasi siis ikka prantsuse näga huvid, tav esineja nagu. Ta kirjutatakse tinism, dirigent ma ei teadnud, prantsuskeelset naeravad mu välja, et ma nii hääldan, aga ju see hääldus on kuidagi teisiti, aga nii on ta eesti keele kirjapildis ja ütleme nagu soomlased täpselt nagu kirjutatakse, nii ütleme. Ja nemad kahekesi laulavad Ki seda imearmsat duetti Misson Ridley Scotti filmist siis bläkk, oktaan. Et jah, see on imetabaselt puudutab muusika ja seda ma ei ole mitte kunagi kuulnud Eesti raadiost. Et tore, kui saaks seda tutvustada, võib-olla hakatakse seda rohkem siis soovikontsertidest tellima. Ja nii see on jah, läinud niukseid, filmi muusikaid on täitsa palju kogunenud, mis väga südantliigutav tavad, aga kummaline jah, et nad on alati piltidega seotud, et minul on muusika ja pilt nagu väga väga käsikäes käivad mõisted. Muusika kuulamist ja see, mida siis sealt plaadiriiulit võtad, et seda mõjutab kõik see ümbritsev keskkond hetkemeeleolu päeva aeg. Minul ei ole taustaks taustaks, noh siis siis käib raadio ja siis ma võtan vastu selle valiku, mida, mida raadio klassikaraadio näiteks pakub, et teda ma kuulan, aga aga muidu, kui ma ikkagi valin plaadiriiulist, siis on tõesti tähtis, et milline atmosfäär praegu mu toas on, mis nurga alt päike langeb, kas ta langeb läbi lihtri kristallide ja kas moodustuvad need Vikerkaare värvis murtud valgussädemed sinna seina peale ja või siis maal oma oma maja terrassil kuulata niimoodi muusikat, et see merekohin aga näiteks seguneb, on tohutu elamus ja sellest ma isegi päris mitmes paigas oma viimases raamatus, kus kirjutan et see raamat ongi nagu mõnes mõttes ülistus muusikale, et kuidas muusika, käivita pildilise mõtlemise, kuidas sellest sünnivad pildid ja kuidas seguneb seguneb just selle ümbrusega, mis meil on, et niisugune augustikuu ritsikas siristab ja ja meri kohiseb ja, ja lehtede sahin ja kui siis see näiteks sellesama mainitud kruuso esid tuse juurest tonitseti, õunafort diivalla kriimaga seguneb, siis see on minu jaoks selline judinaid heas mõttes tekitav elamus. Ja seda tahad nagu kellegiga jagada ja seetõttu ma ta ka raamatusse kirjutasin. Kuidas selle judinaga on kasse, judin tekib pigem siis, kui te kuulate üksinda. No pahatihti ikkagi ta tekib siis, kui sa oled üksinda, sest üksinda sa oled ikkagi see päris sina ise et olles kodus teistega, oma pereliikmetega, mina märkan küll, et ma mõtlen nagu nende ka kogu aeg kaasa. Et kogu aeg nagu on see tunnet, et kas neil on hea, et mida on kellegil vaja või ja siis ei söanda nagu oma lemmikmuusikat peale pannagi, et minu jaoks need on ikkagi sellised rahuhetked, et ma istun üksi oma pintslite ja lõuendiga ateljees ja Nad on seda hetke, et et esimene jutt lõuendile tõmmata ja siis panen muusika mängima, nii et et ma mitte ei ole kade jagama. Aga millegipärast need kõige inspireeriva omad hetked on ikkagi siis, kui sa jääd üksinda ja ikkagi looja on üksik isik, üksik inimene, et ta ei saa luua kambas, et siis seal mingi muu kunst, et maalikunst ei ole selline, et noh, kuna ma olen puhtalt maalikunstnik, et ma elu mingit etendust või nagu öeldakse, perfomance elu, et et minu jaoks on, on see looming, kui ma saan olla üksinda, kuulan oma parimat muusikat, mis mulle tekitab head emotsiooni ja ja siis siis sünnibki see kunst, mida mina teen, aga teisel loojal võib täiesti teistmoodi olla, et ma räägin ainult praegu puhtalt enda eest. Sest nii on kõige ausam muusika käib kõvasti või kui kuulata vaikselt ja minul meeldib kõvastika kuulata, et mulle meeldib ikkagi kvaliteetne helitehnika. Ja, ja tõesti, ta täidab selle ruumi kõike, et kui sa oled oma väikses majas, et noh, mul on kohe väljend, et muusika hõljub läbi tubade ühest ruumist teise, et mul on selline Lääne-Eesti talu, kus meil on hästi pikk maja, laudaosa oli, Lääne-Eestis on alati majaga kokku ehitatud ja siis seal laudaosas on minu ateljees, ma teen kõik uksed lahti ja siis see muusika kostub kõige tagumisse kambrisse tuba ja maja on muusikat täis ja siis veel jah, mõni uks on lahti, kus tuleb seda õue kidinad ja vidinad, mis oli, on kõik need linnud sul ümber ja lehtede sahin ja aga jah, ma märkan, et ma räägin kogu aeg nagu suvepiltides, aga samuti on väga ilus kaasmuusikaga selline talvetormi müha ja tuulekrigin akendes ja ja mingisugust nihukest talveks siia jäänud lindude vidin ja et kõik on ikkagi tervik, et kõrvehaara siis ainult muusikat, vaid meie elu pakub meile nii palju sinna juurde. Kui sa teed tule pliidi alla, siis see tule, praksumine, see on kõik täiustab seda emotsiooni, et selline kuulaja ma ei ole. Et ma lähen kontserdisaali, panen silmad kinni ja nüüd süvenen ainult muusikasse seal ma lähen nagu kärsituks, et ma tunnen järsku tool on ebamugav või või mulle noh, igasugu 100 asja võib häirida, valgustus on kehva või midagi, mis mulle ei meeldi, nii et ma enam suurt kontserditel ei käima, vanasti käisin küll palju, aga nüüd ma olen nihuke mugav, kas nagu öeldakse diivani peal või siis oma lõuendi taga ja kuulan oma valitud ja oma valguses ja omal lõhnas ja oma oma atmosfääris. Kui te oma maale ise vaatate kas te seal näete muusikat? Ja see muusika, ma olen andnud väikesed võtmed kätte oma vaatajatele, kuna ma tahan seda emotsiooni jagada, siis näiteks mõne pildi pealgi kohe sisaldab seda autorid muusikat, mul on selliseid maale nagu kuulates soppe, nii näiteks on selline. Siis kuulates Ibrahim terrigeerat kuulates Maaritsat, sellised pildid on olemas ja üks on isegi inglid kuulavad karuusot vihmas on selline vihmasajupilt. Oli vihmane ilm, hästi mõnus krõbise väel vastu katust ja siis, kui ma kuulasin karusoo esituses neid vanu aariaid siis see kõik oli nii hea, aga tekkis tunne, et aga järsku vaatajal nii värvide ja nendega sa ei saa seda õiget lõnga otsa anda. Et veel võimendada tunnet, mis minus on, siis ma panin ka pealkirja. Ja siis ma olen alati mõelnud, et inimene, kes seda vaatab, ideaalis võiks ka sama muusikat kuulata. Ja nii et mitmed pealkiri on mul jah, muusikaga seotud. Mis oli teie viimatine suurim muusika, enamus? No ikka jah. Muusikavaldkonnast, et. Mulle väga meeldis uus film, mis praegu vist jookseb kinodes või on kohe tulemas lepitus. Et sellel on imeilus muusika ja järjekordselt haakub see eelneva jututeemaga, et seal on ka erakordne värv, see roheline, mida seal on suutnud kunstnike operaator tabada. See vist oligi jah, selline äsja on elamus, kus värv ja muusika läksid jahu üheks, et ma just mõtlesin, et kui sellest tuleks need soundtrack, et siis ma olen kahe esijärjekorras, tahan seda saada. Selle plaadi pärast olen nõus trügima plaadipoes kahe. Aga täna te olete võtnud kaasa oma kodu fonoteegist, mõned plaadid et meie kuulajatele jagada seda, seda õrnust ja, ja seda mitte intiimsust, kuid omaette olemist võib-olla. Mis selle muusikaga võiks tekkida? Kas me vaatame siit mõned palad ja äkki ütlete midagi kaasa? Ja noh, kindlasti, millest ma juba rääkisin tonitseti una Four diivalla kriimad, et karusoo esituses, et selle võiks kindlasti kuulata, ta on mõnusate krõpsudega omaaegne lindistus, mis annab selle ajastumärgi juurde. Ja siis kuulaks kindlasti ka, kuna Mahanst simmerid mainisin siis just sellest filmist Ridley Scotti filmist Black hoog, taon kuuluma ka ühtelugu, mida esitavad siis just need mainitud Liisasärardijatenist? Ja noh, simmer kohta võiks veel seda öelda, et tema oli ju see, kes tõi laia publiku ette vanaarmeenia instrumenti tuki, et leidis üles veel need vanad mehed, kes seda oskavad mängida ja ja see oli nii armas lugu, ma olen vaadanud seda dokumentaalis, kuidas ta jutustas kohtumist istu tugimängijaga, et kumbki keegi ju teise keelt ei tema räägi armeenia keelt ega siis armeenia härra ei rääkinud ju saksa keelt ja kuidas siis nad said väga suurteks sõpradeks ja ja kõik see lugu juurde, et see on hästi armas, minule meeldib alati teada saada rohkem, et kui on võimalik saada esitaja või, või helilooja kohta, et siis ma olen alati nõus vaatama nii palju intervjuusid, kui nendega on tehtud ja ja nii palju artikleid, kui on võimalik kätte saada, niiet tema vastu on jah, mul suur huvi, nii et kui, kui filmis on ikka tiitrites, et Hans Timmeri muusika, siis isegi film võib kehva olla, aga ma kindlasti ikkagi vaatan ära. Oo jaa, ma kuuellu. Ei nagu. Ja ega. Need ju. Muidugi, vaieldamatu lemmik on siis ju Arvo Pärt taliinale mille olen valinud ka taustmuusikaks väiksele filmile, mis mu poeg tegi minu maalimisprotsessist, mis on selles samas raamatus, mida ma mainisin? Et Arvo Pärt on alati meeldinud ja kuna mul on au teda ka natuke tunda, siis on noh, tema suhtes on jah, tohutu selline austus või õrn tunne, et selliseid talente maa peale saadetakse haruharva. Ja seda õhkub kõiges, et kui sa temaga räägid ja olete lähedal, et ta on hästi-hästi eriline, et tema on inimene, keda ingel on puudu. Tänud, ja ma arvan, et ta on üks väheseid Eestimaal, kes selline on. Ja naishäältest, kes mulle väga meeldib, on miilitsakorjus ja tema selline hitt Pals varuma. Et seda võiks kuulata, et see on hästi armas, jälle selline krõpsuga lindistused, on see vana plaadi plaadi krõpson sees. Ma küsin päris lõpetuseks. Kas vaikus on muusika? Kust ei ole tegelikult olemas isegi praegu siin ruumis, mina kuulen ikka seda väikesi krõpse ja nahinaid ja samme ja et päris vaikust minu jaoks ei ole olemas. Ma arvan, et kui ta oleks, siis ta oleks vist muusika. Ma väga tänan teid, aitäh, Epp Maria Kokamägi, aitäh.