Tere, kallid klassikaraadio kuulajad, alanenud on kunstisaade kunst, err, mina olen saatejuht Aleksander saapad ja olen endale täna kaks külalist kutsunud. Esmalt linastub lähipäevil kevadel uuesti mängufilm Tallinn pimeduses ja filmi pressiesindaja Tristan Priimägi kõneleb meile, mis põhjustel too film uuesti linastub. Ja teiseks kumu kunstimuuseumis. Eha Komissarov tuleb rääkima Tallinn-Berliin, Berliin, Tallinn kunstisillast. Tervist Kristjan et siis üheksakümnete alguses tehti vist kaks filmi, kus Tallinna oli vähem või rohkem, pimedas oli Tallinn pimeduses vist küünlad pimeduses, kui ma ei eksi, küünlad pimeduses kellani TALO pimedusse ka praeguseks juba Tallinn pimeduses on sealt nagu välja roninud sellest ajaloopimedusest, et Soome režissöör Ilkka Järvi laduri on selle Rescher ja äkki sa teada temaga kindlasti kontaktis olnud, et miks ja nagu selle filmi 93. tegija selle filmi kõige nagu suurem reklaamlause on praegu olnud, et see ennustus ette pronksiööd räägi siis sellest filmist. No mis puudutab pronksiööd, siis tegemist oli lihtsalt ütleme, raba visuaalse sarnasuse ka nende kevadiste sündmuste ja seal filmis toimuva vahel, et tegemist on samamoodi Tõnis vallandunud masside mässuga, mille käigus siis pekstakse poodide aknad sisse, varastatakse sealt kõik ära, mis võtta annab. Aga ma arvan, et osaliselt filmisaamise põhjus, et Balti riigid ja nende hulgas ka Eesti olid tol ajal, ütleme, 90.-te alguses olid kogu maailma huviorbiidis ja kõiki huvitas, mis siin toimub ja seetõttu ilmselt ilka, aga mõtles, et oleks huvitav seda filmi siin teha. Ja minu arust tegelikult on veider, on see, et ütleme, klassikalises mõttes nii hea see film nüüd ei ole, et oleks pidanud sellise kajastuse saama, nagu tal tol ajal sai. Tilk andis minu meelest kaks intervjuus CNN-ile, kus ta rääkis pikalt ühte lõiku, ma olen ka näinud, mis on vähemalt viis minutit pikk, et see on nagu imelikult popule väärseks osutunud film väljaspool Eestit sealhulgas ka olnud kinolevis, ütleme Ameerika kinolevis näiteks, mis on minu meelest kummaliselt suur saavutus Eesti-Soome ühisnüüd, ükskõik mis kujul nad siis ühisfilmid ei ole, et kas siis võta paikade poolest või on ikkagi kaunis haruldased haruldasemad, kui nad tegelikult peaks olema, eks ole, et tegelikult peaks nagu tihedam olemas filmialane koostaja imelikul kombel tõesti on, et Eesti-Soome ühistöö noh, näiteks võtame Georgi Georgi puhul on näha, et tegemist on konkreetselt vorst vorsti vastu, aga et on püsti pandud rahastusliin Soomest ja siis selle heastamiseks nii-öelda on see Georg Ots viidud ka vahepeal Helsingisse sinna tegutsema. Et need koostööd on kõik nagu tingitud, võib olla mingites turunduslikest või finantsmudelitest. Jah, mul ei tulegi tõesti praegu ette, mis Eesti-Soome. No üks, mis mul meelde tuli, et kuulge, võrreldes selle Tallinn pimedusega on see, et Tallinn pimeduses leiab, eks ole aset konkreetselt Eestis, aga näiteks siin oli üks kun film, mis oli Eesti-Soome ühistöö ja selle seosed nagu Eestiga või see põhjused, miks Eesti seda näiteks rahastama peaks, oli ju väga tinglikult, et see oli kuskil eesti soos filmitud mingi võitlus seenideni. Ma nüüd täpselt ei tea, kas Eesti seda rahastas, aga minu meelest ametlikult läks igale poole kirja plakatite peale, et see oli Soome-Hiina ühissiin. Mis on minu meelest veel kummalisem kompott, tegelikult mis siis selle filmi selline sünopsis on, Tallinn pimeduses. Lühidalt öeldes on tegemist siis ärkamisaegse varakapitalistliku Eesti vabariigikogu, siis tuuakse tagasi kunagi Euroopast peidus olnud kullavarud kanalis eesti kullavarud ja kohalike vene maffia siis mõtleb, et on hea plaan need ära virutada. Põhimõtteliselt. Selle plaani teostamiseks kavatsevad nad lasta ära elektri kogu Tallinnas. Ja sinna tegevusse on siis segatud erinevate asjaolude tõttu elektrik Toivo, keda mängib Ivo uukkivi, kes Taaniga neil täide viib, aga lõpuks ütleme tekkivatel seal eetilised dilemmad ja isiklikud pereprobleemid, naine on sünnitusmajas sünnitamas ja nii edasi. Ja siis ta lõpuks ikkagi päästab ütleme linna pättide käest miks see film ei olegi Eestis linastunud? Need kahesuguseid arvamusi minule endale jääb see ka natuke segaseks, et osalduvaksja selleks põhjuseks toonast, ütleme siukseid ina süsteemi kollaps, et üldse Eestis, et väidetavalt kinod vahepeal ei töötanud. No ma ei tea, kui tõene see jutt on. Olen kuulnud ka erinevaid kuulujutte selle kohta, et teatud inimeste isiklikud põhjused olen isegi kuulnud lauset ainult üle minu laiba inimese suust, kes praegu ei taha öelda, aga aga põhimõtteliselt mingitel sellistel segastel põhjustel toona linastumata jäi ja samas praeguseks, ma arvan, on selle filmi linastumise aeg isegi õigem, sellepärast et võib-olla tol ajal ei tahetudki niivõrd näha seda meie viletsat elu realistlikkus võtmes. Milline see kõik siin tõesti tookord välja nägi, et inimeste püüdlus oli ikka rohkem, ütleme niisugune heaoluühiskonna suunas. Aga nüüd võib-olla on ehk paljudel juba sellisest säravasti krõbisevat kapitalismis kõrini ja stan selline nostalgiline tagasivaade tollesse aega ja see on tervitatav. Noh, seal on ka hästi palju sellist vaatelist alatooni, mis kohati kindlasti mõjub grotesksed, kuna see on niivõrd üle võimendatud, aga sammas tegelikult ma hakkasin mõtlema, et ega ise enam ei mäleta, millised me olime, ütleme, 93. aastal, et vabalt võis olla. Et üleüldine igapäevane, proovin oligi selline siukest suurte ideede keskne, et selles mõttes on päris naljakas väga vaadata sinna filmi vene sõjaväe ei olnud, siis, siis oli tal väädvuses siin ma ei usu, ma arvan, et selleks ajaks Vene sõjavägi ei olnud, aga nagu koostööaldis enam pigem oli tegemist siin ilmselt mingite varade ümberkantimise peale läks argivõi. No kuna keegi seda filmi näinud ei ole, siis me võime selle sisustada, keda need 93. aasta olnud armaaniside pos seal filmis, mida seal üldse rüüstada. Mina mäletan, et konkreetset näiteks sellist intsidenti, kui seal on mingisuguse alkoholipoe tühjendamine mis neil see eelmisel aastal kirstus Tallinna elanikele selles mõttes on ilmselt üpris naljakas seda vaadata, kuidas Tallinna topograafiline kaart on kokku pandud täiesti jupi õpist, et see vastab mingis punktis nagu tões ja sa oled sa selles mõttes on päris naljakas. Aga veel kord, tulles linastuse juurde, et kas oli režissööri enda nõu, et tuua Eestis kinolinale või on see seotud ka meie riigi selle suure juubeliga juubeliga minu teada see küll seotud vaata kogemata jah, vist selleni. Nii nagu Margus õunapuu, kes oli rekvisiitor selle filmi tegemise juures on nüüd kuidagi oma produtsendi firmaga võtnud selle algatuse enda peale, et siia tuua õigused minu teada osteti, õppis ameeriklastelt, mitte soomlastelt, et kuidagi nende aastate jooksul on see silm liikunud. Ehkki miks ma küsisin, seda, oli põhjus, et meie seda riigi nii-öelda sünnipäeva raames tundub, et riigi poolt rahastatav film, Detsembrikuumus ja muud projektid Hardi Volmer hiljuti kos ajaloolane Ott Sandraku kardegi lavastuse siin punaste mässajate, tundub, et selline mässu mahasurumine, kino linalen nagu populaarne teema see aasta eest kuidagi mingisuguses läbivat motiivi on siin võimalik näha, aga samas ma praegu hakkasin mõtlema. Ma pole kindel, kas see film nagu propaganda vahendina on päris nagu õige või mitte, et kas, kas Eesti vabariik tahaks Eestit sellisena näidata, nagu seal filmis näidatakse või mitte, see on nagu küsitav, et pigem läheksin mingisuguste grandioosse korreograafilise lahendustega. Saaksime riigi suurust rõhutada, et tegemist on seal ikkagi sihukese musta komöödiaga. See pressideksu räägib sellest nagu ikka, kui meil juba midagi piiri taha jõuab ja see mingi vastukaja saab, siis pannakse suure kella külge, seal räägitakse toodutest miljonilisest auditooriumites, India televisioon ronis ja Indiast muidugi midagi. Telekas sa paned, siis on need miljonilised auditooriumid vältimatut lihtsalt et ega ta vist kuidagi tähenduslik Indias ei ole. Ma kardan küll jah, et mitte lihtsalt sellel laupäeval õhtune low, budget, must komöödia kuskilt teisest riigist hakata mõtlema, et miks Indias üleüldse peaks mingisugust eesti filmi näidata, ma siis iseenesest on juba üsna veider, ma ei usu, et see väga igapäevane ütleme fakti friikidele äramainimiseks, ma arvan, on see küll väärt nagu esiletõstmist, peale režissööri ülejäänud filmigrupp vaatasin, et seal on ju nii, Artur Talviku näiteks rendipahazins on kõik nagu Sulerisse saanud jah, ja väga suur osa ka sellest nagu tehnilisest personalist, valgustaja, deli, kunstnikud ja nii edasi, et nemad said ja paljud ilmselt esimese rahvusvahelises filmikogemuse ja nii palju, kui põte platsist on räägitud võtteplatsil toimunust, siis seda professionaalsust, taset nii-öelda on tänaseni meenutatud, et kuidagi tehti 20 duublit iga erineva nurga alt ja kõik oli väga nõudlik ja selline, millega võib-olla tänapäeva Eestis produtsendi keskne kino enam ei olegi niivõrd harjunud. Kas tuleb hiljem ka mingi DVD? DVD on tegelikult tulnud nüüd juba aastaid tagasi, aga selle uue DVD-väljaande kohta praegu kahjuks ei oska küll midagi öelda, ütleme siis täpselt, millal see linastub, kus ja kaua jookseb pimeduses linastub alates kaheksandast veebruarist Coca-Cola Plazas ja seejärel, kui rahval on huvi selle vastu piisav, siis ka ülejäänud Eestis ja jookseb ka vastavalt sellele, kui palju huvilisi on jah, nagu filmidega ikka, minu meelest, et jookseb seni, kuni inimesed seda näha tahab. Aga mis see prognoosid? Et kas ületab siin mõne uuema eesti mängufilminumbreid? Ma arvan, et kümmet tuhandet ei ületa, aga viit ületab. Julgeks pakkuda. Hüva, aitäh, Tristan Priimägi pressiesindaja filmile Tani pimeduses, aitäh sulle. Algab saade Kunzee err, teine saatelõik ja külas on meil kumu kuraator, kunstiteadlane, kunstikriitik, tiitleid on palju, Eha Komissarov. Tervist. Tere. Nagu ma juba saate sissejuhatuses põgusalt mainisin, siis räägime täna eesti saksa saksa-eesti kunstisillast lähemalt siis Berliinist ja selle 90.-te kunstielust, mille Amistav kokkuvõte ajalugu peegeldav näitus siis nüüd KUMUs üleval on seitsmeteistkümnenda veebruarini siis näituse nimi on siis koba kunst Berliinist 80 90 99. Õige tahaks kohe lähtuda sellisest punktist, et kui Harry Liivrand valiti Tallinna kunstihoone juhatajaks standis Ants Juske Päevalehes intervjuu. Ja ta rääkis seal sellest, kuidas toimus Berliinis Eesti kunsti näitus, mida kureeris Hanno Soans. Ja ta oli väga pahane, et näitusele ajast ja arust, et see oli nagu kunst Eestist umbes ja et noh, et tänapäeval enam niimoodi näitused ei tehta nüüd meil on siin nii-öelda kunst Berliinist. Et on see nagu kaasaegne Need ei ole võrreldavad, asjad, ekskolleeg ei saanud, see näitus oli küllaltki väike ja mõte oli nagu see, et samal ajal toimus suur Berliini kunstimess ja ka ammust ajast on komme kunsti Messidega käivad kaasas siis non-profit, kunstitutvustused, paneelid, noh, nii edasi. Berliin muidugi, küllap täiesti õigustatult tunneb teatud niisugust peremehe tunnet Ida-Euroopa ülenu pooldamast. Ida-Euroopa ja ja transpordib siis Leedut, Lätit, Eestit igal võimalikul juhul sinna oma suurte ürituste väikesteks satelliitideks. Loba on muidugi hoopis teine lugu, see on suur saksa esindusnäitus, mille ta, Nifaa, see on siis saksa väliskunsti näiteks organisatsioon. Ja mõtlesime selle näituse taga kaks aastat. Nii pikk järjekord oli. Ja ta on ajalooline ekspositsioon, kuigi meile tundub, et meile pole päris niisugune näituse kultuuriaeg veel pärale jõudnud. Aga ta väga selgelt tegeleb 90.-te aastatega. Ja noh, mis on Berliin n ma üheksakümnendad Ta, eks ole. Ega ma pean seda rääkima. Ei, ma usun, et ei pea rääkima, eks ole, Berliini müüri langemisest ja nii edasi. Küsimus, et kas te ise jõudsite ka Berliini enne üheksakümnendaid kunagi. Ja see rikkus muidu õudsalt ära, sest kui ma vaatan, räägin nagu noorte inimestega, kes siis räägivad mulle, noh, kui lahe on Berliin ja nad lähtuvad täiesti teistsugustest asjadest kui mina, mina olin nädal aega terris loomulikult Ida-Saksamaal ja see oli vahetult enne, kui Saksamaal perestroika hakkas siis juba noh, Nõukogude liidus nii palju juba oli, et kunstimuuseumis mingites Ida saksa väikelinnades näitusi teha ja ja Berliinis õiendada ja nii edasi. Aga sakslastel oli veel väga karm aeg ja ma jätsin Berliin absoluutselt kustumatu mulje ja iga kord nüüd kui ma lähen, ma tunnen, et praegune Berliin ei ole minu Berliin, jättes on kõik need pinged kadunud. No muidugi, pingestatud oli, mina, ma nägin kõigepealt esimest korda Berliinist transvestiit. Ja sakslased ei usu, et see on võimalik, aga no mina nägin siis ta jooksis seal maja uksest teise. Ja noh, nagu ikka trantslerid niuke üle pakutud tegelane ja ja mõtlesime augu, kihvt, kuidas see naine nii uhke on ja siis ma nägin, et midagi on nagu valesti. Nii. Ja muidugi see Lääne vastasseis, see oli fantastiline, eks ole. Müür müür, müür, igal pool, müürn, hullumeelsus, eks ole, kõik Me olime kohtult vihaselt alal seal müüri peal, eks. Siis Hanneli Triin Lääne-Berliin kõige oma pilvelõhkujate ja nende suurte neoonkirjadega ja mis müüri ulatusid ja ja siis brandenburgi värav avatud, noh praegu on ju täiesti tuksi keeratud, tal on inglased maad ümber ehitatud, aga siis oli Brandenburgi värav, niuke tühjus, tühjus ümbritsesid teda sõjaväe pidev, noh, piirivalvurite ahelad, eks ole, see on niuke pisikene maa lapace ja et kus sa siis võisid umbes 300 meetri kauguselt seda brandenburgi müüri vaadata, kus siis kõik Lääne inimesed lehvitasid ja, ja siis sünged idaeurooplased passisid seda pilu sinna läände. Kaugetel tukka oli, no niivõrd depressiivsed ja, ja niisuguse traumaatilise tunnetusega linna ma ei ole elus näinud. Tõenäoliselt ma ka enam ei näe. Ja tead, mis on, müüri ääres olid kuuliaugud hästi, vaen oli Berliin, kuuliaugud märgid, kadunud käik, nüüd on pinge kadunud absoluutselt, ja ma küsisin selle näituse kuraatorilt. Milles asi on, et kas ma olen nüüd võltsilt nostalgiline, et, et see on kindlasti minu süü, et mulle nagu fiilingu mõttes oli see aeg kihvtim, kui oli kaks, linnamüür oli vahel ja draama ütlesid ja mul käest kinni. Loomulikult oli see ju kihvtim, loomulikult see praegu on ju mingi ja kõigepealt aetakse normaadamate, pärast hakatakse nostalgitseda. No midagi on kaduma läinud, aga õnneks Berliinis vedanud midagi täiesti uut asemele. Aga tänu müürida ilmselt, eks ole, Berliin tõusnud Euroopa kunstipealinnaks. Ida kohtub läänega. Kui tihedalt ta nüüd üheksakümnendatel jälgisite Berliini kunsti. Püüdsin tähendab, mind huvitas väga seal retoorika ja meie ka tulime, olime, tegime, näitasime. Et küsimuse teine pool ka, et kas te olete selle kokkuvõttega rahul, mis nüüd KUMUs nähtaval on, Berliini üheksandate kunstist? Ja üldiselt olen, sest vaadake, see rändnäitus ja kujutage nüüd ette, kui kohutavalt raske on niisugust alternatiivset kunsti, mida sa väitis tegelikult, esindab pakkida nüüd soliidses vaid kiuubi valge kuubinäituse formaati, eks ole. Ja tegelikult ju neid asju tehti räpastes kinni pandud Ida-Berliini seebivabrikutes me teame suurepäraselt, milline on pankrotti läinud suletud tehas, eks ole, mida me suurepäraselt ja kuna Berliin on ikkagi suur pealinn, miljonilinn ja nii edasi ja nii edasi, väga suur magnetvabrikuid leidsid tellimist, üle maailma jooksid igasugused seiklejad kunstnikud kokku, kes uut kogemust hirmsasti tahtsid ja müürisid neid pindu, tegid seal siis oma nihukest kunsti tõesti, kus siis kunstiteos on, nagu meil siin ka näha on, see oli nüüd vist, kui ma ei eksi, Karsten Konrad, ja kus siis kunstiteos on ühest teisest kohast ära võetud põrand, mis on huvitav selles mõttes, et sinna kohaldum parketi sisse augud tantsitud mingisuguses urkas, nii et see niisugune materjalide ressaycling ja võtan ühe ja teen ümber. Teiseks. Nii et see on see karm värk ja sellest nüüd niukse, kui toote, kus olid etiketi külge panna ja siis ilusatesse puhastesse maailmamuuseumi saalidesse saata. Et ta on õudselt tore kunst, väga tore näitus ja kui midagi on iriseda, kelle küll siis ilmselt selle tõttu, et lihtsalt see kunst ei ole päris oma õiges formaadis. Ja kindlasti on see kunst kõnekas, kuna Berliin on ka teatud sellise klubimuusika pealinn, siis seesama tantsupõrand kui ka seal on ka Karsten Nikolai, keda ilmselt paljud tunnevad, eelkõige kui muusikut, kes annab võimaluse samade vinüüridega seal. Miks. Muidugi, seda Nike klubi, eks ööklubi Tiitsid formaati, noh seda on üks, on muidugi need originaal vinüüli, et see on nagu kõige puhtam sisuliselt muusikaga seonduvaid projekte ja öise niisuguse klubieluga saanud projekti enamik ongi ju selliseid, eks ole, seesama tantsupõrandalugu on ju puhtalt nagu muusikaga. Aga see oli muidugi omaette taotlus siis ja ma lugesin kuskilt, et tohutult menukas oli 90.-te algu Berliinis kuulsa naisanarhisti emm kõõldmanni slõugan, ET revolutsioon, On ja tantsimine kuuluvad kokku Alt selliste Parasiit, nihukeste, vaimukuste ja igasugustest teistest liikumistest pärinevaid vaid niukseid, Champlinguid, mõttekesi hakati siis nendest elulaadi kultiveerima. Nagu ma aru olen saanud, oli see kohutavalt tüüpiline tolle aja alternatiivsele Elule Berliinis. Kui pikka igade edastaksid Berliinile, kui sellisel, ütleme kasvõi Ida-Euroopa pealinnale või sellisele kunsti pealinnale, sest Berlin siiamaani drastiliselt muutub, et kas Aleksander plats, kus alati vist Saksamaa suurim kaubanduskeskus ja kus enam aga oodatud, ütleme oma selliste koertega hängivad punkarid või olles ise äsja seal käinud, siis mulle räägiti ka, et, et sellised Berliini nii-öelda siis, et vasakpoolset provichthausid, et kui seal on pead, siis nüüd on juba kombeks, et politsei tuleb, sinna, saab selle korteri laiali, läks pisargaasiga, et et tundub, et rihm tõmbub koomale seal, mingis mõttes. Kahtlemata aga, aga kunstipealinn, tähendab, Saksamaa on nii metsikult investeerinud, Berliini selle nimel on täielikult kaotanud igasuguse mõtte. Käelin kunstipealinna, eks ole, Düsseldorfi väga ilus, õitsev, niisugune alternatiivne radikas on kunstielu käis mööda kõiki neid suuri Saksamaa linnu ja kõik kõik läksid ära, kolisid Berliini. Nii et ta absoluutselt jääb. Ma ei tea muidugi selle lindistuse poole sajandi pärast üles kiskuda ja kuulata midagigi lollusi räägib, eks ole. Aga noh, nii nagu need asjad siiani on käinud, Berliin on hetkele tähtsam kunstikeskus kui London, London kihvtim, aga Berliin on tähtsa ja Berliin võrdlemine pargiga ja imelik küll, New Yorki ennast Berliiniga ja neil on väga palju ühisprojekte ja hiljuti oli just New Yorgis Suur-Berliini projektis vastupidi. Tajad nüüd iseasi mis saab alternatiividega, ta jääb absoluutselt niisuguseks Euroopas. Üheks kõige kesksemaks kunstikaubanduskeskuseks, eks ole, ei maksaks ka väga ninaga lüüa, sellepärast et Berliini lausa isegi keskpärane galerii reeglina orienteeritud absoluutselt uuele kunstile. Ja mina pean ütlema, On aeg-ajalt käin nendel suurtel messidel Argodes ja ja kus need toimuvad ja ma pean tõesti ütlema, et see niisugune kunstimess tegelikult absoluutselt erine mitte millegi poolest Veneetsia biennaal-ist. Tegelikult on paremini valitud ja komplekteeritud võrdsemalt, eks ju, igasugused niukesed kummalised arengumaad on väljas ja ainult meistri nii ja see niuke ida Berliini koloniseerimise aegsed kaisid ja elamused jäävad ära. Aga üldiselt vot mina ei tea, aga mul on küll niuke mulje jäänud, et suurlinnad hästi suured linnad nagu Berliin on praegu eksa. Megalinnad toodavad juba ise, eks ole. Alternatiive on ju nii tohutult vaeseid tegelasi, alustajad, õnneotsijaid, oma karjääri, Harry rajajaid üle maailma, niimoodi hopsti vajub kokku, sinnaneid ostab oma vaeseid autsaider-ide küll need noh, ütleme leiavad jälle mingi uue linnaosa miljonid ära risustavad, eks ole. Mis siis Berliin on, meil on omase türklaste linnaosa Lääne-Berliini servas, seal vastu Ida-Berliini, siis on nüüd August rasse kant mitte, noh, seal sa sander, plats otse idasaksa kandideks olen mina arvan, et seal võib igast vahvaid asju nii kaua teha, kunagi põrandaid onu maju maha ei võta, aga miskipärast ma kardan. Kuna Berliin on keskus, ta nagu fookus, et siis seesama investeerimine, mis näiteks ajab kinnisvarahinnad lakke, sest kuuldavasti nüüd ka croits pärg, mis on suur kunstnike linnaosa, et sealgi on uued kinnisvaratuuled puhumas. Nojaa, aga võtame New Yorgi, eks ole, New Yorgis on viimase 50 aasta teise maailmasõja kuni kuni praeguse ajani ILU iga kümne-viieteistkümne aasta tagant näen hättenis, no ei ole Manhattan suur kohtio toimunut reaalne niuke kunsti keskuse ümberpaiknemine ja öel kümnendil on seal üks osa in teisel, 10., teine ja niimoodi ta käib ringi vuranud hoogsalt ja ta peabki nomatiseerima seal niuke, verevahetuse värk ja maadlusonju, noh nii mõiste tänapäeva globaliseerunud maailma mõista, eks ju. Nii et kui nüüd mingit kohut, energiakriisi katastroofi tuled lihtsalt linnas elu läheb nii kalliks, eks ju. Siis ma arvan, et seal Berliiniga jutu midagi ja investi tehingud ei ole ainult kinnisvarasse, jumal hoidku, son, seleta, kuidas Saksamaa invest veeris sellesse kultuuriellu ja kuidas needsamad kaabakad, kes siin nüüd meil näitus teevad ja põrandaid üles võtsid ja uusi põrandaid päevad, mille mõte on see, et tule ja lõhud ära, eks ole. Nad said ju kõik Saksa riigilt stipendiume. Eelkõige Ida-Euroopa jaoks oli Saksamaa üheksakümnendatel kuulus kui niisugune hea emme, kes kullaauk, maks kinni kõik ja tegelikult ostis need ida-eurooplased sisse, eks ju. Et ütleme, prostituudid Poolast ja Leedust ja Eestist, jah, läksid sinna tööd tegema, aga kunstnikud osteti sisse tohutute programmidega suurte ühisnäitustega tegevusega. See oli üks niisugune humanitaarabi niuke kultuuriprojekt, eks ole, integreerida kerime nüüd need matsid sealt sarmaatiast sinna. Seda tuleb kindlasti rõhutada, et Berliini kunsti ei ole saksa kunst, võidžen säutse, trantsen Soome, see on Iisraeli nii edasi. Lihtsalt see talle noh, eluõiguse annabki ja selle nahka tegelikult nende Lääne-Saksa külma sõja aegse tohutud kihvtid kunstikeskused läksid, et nad olid ikkagi ennekõike rahvuslikult näiteks rahvuslikud kultuurikeskused muidugi väga palju rahvusvaheliselt, aga see oli külg saksa asi, aga Berliinist mitte keegi, otsi saksa asja ja leia sealt ja, ja see on koht, kui tullakse ennast näitama. Ja Berliinile, eks ole, uus, mis, mis ta nüüd uus on, aga taas toimub Berliini biennaal, kus siis Eestit esindab seekord Kristina Norman. Et Berliin ka biennaali turul tahab väga kõvasti kaameraid. Tore eelmine kord oli ta hommik, mida on Kristina Norman ja kui ma kultuurkapitalilt raha samma tingimata lähen sinna biennaalile oma. Ma võiks nagu kokkuvõte teha, et noh, näiteks Eesti seisukohalt ütleme, Baltimaade kunstielu seisukoha pealt toimuvaid protsesse taotlusi, trende kõige ilmekamalt illustreerib või toetab või seletab lahti Berliini Benno. Jälle keegi ei ole Veneetsebeno, ei ole kasseli dokumentaaldokumente tunnis lihtsalt. No meil on nii väike kunstimaailm. Meil meil ei ole neid suuri maailmameistri rimi tähtsaid probleeme. Aga Berliini biennaal on alati kummaliselt demokraatlik ja avatud ja niuke artisti üritus ja ja kohutavalt tähtis Ida-Euroopa jaoks. Absoluutselt kestab teada, mis moodsas kunstis toimub kena. Kolm kuud on jah, maikuuni Penna lahti aprillist juunini vist ja ja võtke selle pileti ja turismiasja ja sõitke ja vaadake siis on kõik, tead. Ja ma ise ka kindlasti soovitaks, et kes on selline kunstituurist, mingu ta Berliini, sest sest kaks eelist on Berliin odav odavam kui näiteks London. Ja Easyjet sõidab sinna kiiremini. Ja siis Berliinis on metroo, mis teeb noh, ikka õudselt lahedaks, selle liikumised on järjekordselt jube kole suur linn, aga. Ja pealekauba, kui teil õnnestub seal jänes sõita ja veel siis nii palju, et et see Berliini näituse on Kumus lahti seitsmeteistkümnenda veebruarini ja lisaks sellele märtsi alguseni lahti seal sedasama Kassari dokumenta. Virtuaalse arhiividokumente virtuaalne, kas seal ja Eestis ei ole dokumente just väga tuntud? See on kogu nõukogude liidu probleem. Dokumente tegeles külma sõja jaoks just noh, selle kõige kõige kapitalistlikum kunstiga, tema tegeles avangardiga ja, ja mitte ainult mingi niisuguse väsinud avangardiga sõna otseses mõttes uue avangardi mõiste tootmisega. Ja igal dokumenta kümnendil oli Nõukogude Liidu poliitika, on mingisugune konfrontatsioon parasjagu läänega, eks ole. Viiekümnendatel dokumente tootis abstraktsionism, no kuulge, mis me siin räägime, meil alles Stalin suri 53 ära, eks ole, edasi kuuekümnendad dokumentaalpromos, popkunsti, no mida me jälle räägime seitsmekümnendatel, kõige jubedam aeg on Nõukogude Liidu jaoks seitsmekümnendatel siis juba paar Eestis väga kriitilist, väga kurja, täiesti niisugust revolver käes, retsensiooni või niux väikest ülevaadet ka ilmus. Siis astusid mängu Saksa vasakpoolsed. Need olid väga karmid vennad ja nendel ei olnud seal ortodokse kommunismi mitte midagi, tegemist olid kohutavalt kriitilised ortodoks, kommunismi suhtes. Lõid avangard rasket-rasket avangardi. No mida ma räägin, eksju? Ma küsisin Victor, mis eanolt, kuidas venelaste Annuke sisetiimide suhe nõuka ajal, dokumente, aga üldse mitte keegi, ta ütles, et ta on ka huvi tundnud, mitte keegi mitte kunagi käinud. Sest kui sa oleksid turistina Lääne-Saksamaale no poose, moi, kes sinna üldse pääses ja tuli välja, et sa käisid dokumentaal, sellega saab resoluutselt nullisid kogunema edaspidise turisti karjääri, nii et mitte keegi käinud. Ühesõnaga, me ei saagi teada. Põhimõtteliselt igale kunstiajaloo huvilisele peaks see virtuaalne Mina arvan küll, et, et see on nagu üks viis dokumentaalbrändi nime alla visata pilk peale sellele, mis nii-öelda see kole lääne avangard tähendas. Suusalov soo, palun. Tänane kunstisaade kunst on omadega otsas. Meil oli täna kaks külalist, kõigepealt Tristan Priimägi rääkis meile taas linastuva 109 kolmanda aasta filmist Tallinn pimeduses, mis kaheksandal veebruaril tuleb kinodesse. Ja teiseks, Eha Komissarov Brave kumust rääkis eesti ja saksa vahelises kunsti suhetest Berliinis kui Euroopa kunstipealinnast ja kahe intervjuu vahele kuulasime New Yorgi ansamblit Kiievi andureid ja lugu oli play-house'is MINA OLEN saatejuht Aleksander saapov. Teiega kuuleme jälle nädala pärast ja tuletan meelde, et meie saated on järelkuulatavad ka internetis v klassikaraadio kuulmiseni.