Tere, kallid klassikaraadio kuulajad, üle nädalase pausi on taas kord eetris kuntsisaade Kunzee err. Tänasesse vaadates tahtsin rääkida kahest teemast, kuid räägin vaid ühest. Kõigepealt siis kutsusin külla liina seebi, kes on kokku pannud näituse, mis tugineb peamiselt Johannes Pääsukese 20. sajandi alguse fotodele Saaremaal ja Setumaal. Ja näitus on siis reis maale. Etnograafilised tüübid taas kumu kunstimuuseumis, mis on avatud septembrikuuni. Lisaks Johannes Pääsuke, selle on seal ka etnofotograafe näitajaid Soomest, Rootsist, Lätti, Lätist, Leedust, Sloveeniast, nii et sellest samast näitusest kohe peagi. Me hakkame Liina seebiga rääkima. Teiseks tahtsin täna rääkida vastsest Veneetsia arhitektuuribiennaali konkursi võidutööst, mis on siis gaasitoru, mida tahetakse siis tõmmata ta Veneetsia 11 10. arhitektuuribiennaalil Saksamaa ja Venemaa paviljonis vahele, kui, et hetkel kahjuks ei ole võimalik veel sel teemal rääkida, kuna konkurss on alles toimunud ja asi vajab veel arendamist, läbimõtlemist ja seega loodame, et tulevikus kindlasti ka siin saates sellest eesti tööst Veneetsia arhitektuuribiennaalile juttu tuleb. Aga nüüd mingem juba edasi intervjuu juurde. Liinasiiviga. Stuudios külas Liina, seep, tervist. Tere Liina Ivan, kokku pannud näituse kumu kunstimuuseumis, mille nimi on meil reis maale, etnograafilised tüübid Photos. Ma ei tea, kas sa oled õige inimene, kelle käest ma seda küsinud peaks, aga nüüd just kumu saatis, Soome kunsti kuldaja näitas siis lisaks sellele on seal Soome kaugele näitus siis veel viimaseid päevi seal minevikku märgid Nõukogude Eesti kunstis, et praegu on siis KUMUs nii-öelda täie rauaga keskendunud vanemale kunstile, et kas see, et see etnonäitus on nagu osa sellest mingist suuremast plaanist või selliselt nagu asjade kokkusattumine. Ma ei oska sellele täiesti täpselt vastata, kuna ma ei tööta kumu kunstimuuseumis ja tegin selle näituse külalisena. Aga nii palju nii-öelda, et tegelikult oli kavandatud näitus reis maale juba eelmisel aastal aga seoses nagu mõnede näituste nihkumisega ja edasilükkamisega või, või lõhenemisega pikenemisega. See meie näitus langes just selle aasta algusesse. Ja muidugi kõik küsivad mu käest, et kas see näitus on pühendatud Eesti vabariigi 90.-le aastapäevale ja nii edasi. Ta ei küsi muidu muidu läheb niimoodi, et iga saade ükskõik, kes külas on, siis üritad selle viie kokku Eesti vabariigi sünnipäeva. Et meil sellist plaani ei olnud, lihtsalt kaks sündmust langesid kokku ja ma arvan, et need teised näitajad, mis praegu kumus on, mida ma kahjuks ei ole jõudnud veel näha, on ka ilmselt ma ei usu, et keegi võttis nüüd sellise sihi, et nüüd teeme selliseid ainult selliseid näitusi, et see on ikka pigem kokku langemas. No aga see on hea kokkulangevus, ma arvan, moodustab mingit laadsed, nagu need ühendusteed tekivad sinna vahele võib-olla või midagi sellist. Jah, ja aeg-ajalt on ikka kasulik tagasipilk minevikku pöörata. Ja vanad fotod on alati midagi sellist, mida mulle endale meeldib väga vaadata. Et mida nad räägiksid tänapäeva inimesele ja kas nad üldse meid veel kõnetavad, vaid niimoodi aeg-ajalt neid uuesti üle vaadata. Aga minnes siis võib-olla näituse juurte juurde, et Johannes Pääsuke, kes on meie kuulsaim nii-öelda vana kooli fotograaf, temal oli üks viis tagasi Eesti Rahva Muuseumis näitus tema fotodest ja nüüd siis on meil fotonäitus või tüübid siis etnograafilises Photos, siis küsimus oleks selline, et miks see näitus olevaks sai ja miks sinakuist nagu külalisena selle kokku panid, et mis nagu sind ajendas selle jaoks? Minu käest telliti näitus kumus, mis lähtuks Johannes Pääsukesest ja just nimelt sellest Eesti Rahva Muuseumi näituse põhjal, et nagu mõte oli, et vaataks, kuidas see näitus oli, mis kogu tonne siis ka ülejäänud Johannes pääsukese loomingu ja siis otsustaks, et mille põhjal see näitus teha. Ja Johannes Pääsuke on nii mitmekülgne fotograaf tema töödest või tema tööde põhjal võiks teha mitmeliini järgi näitust, et kas linnafotod või, või metafüüsilised fotod või näiteks üksik mees varemetes või mida iganes, et nagu seal on nii palju neid kihistus ja samuti Eesti maastik või üldse maastikule pühendumine. Aga kui ma olin neid mitu korda ERMis lehitsenud maa map'e seal, siis järsku pälvis ikkagi minu tähelepanu või huvi foto, mis on ka meie näituse kleiti esikaanel Muhu Viira küla neid pulmaehetes. Ja siis mulle tundus, et see on nagu sellised Eesti märgid või klišeed, mis läbi aegade on meie teadvuses kinnistunud, et räägime eestlasest ja eestlasest rahvariietes, siis enamasti on see ikka kas Saaremaa või setu naine. Et näiteks kui küsida plaks praegu, et milline on Järvamaal näiteks Ambla kihelkonna rahvariided, siis me ei oskaks seda niimoodi visuaalselt kujutada, et ikka eesti naine kannab ka Saaremaalt pärit rahvariideid Saare Muhumaalt või siis Setumaalt. Et selline nagu rahvusliku tüübi kujunemine ja Johannes pääsukest huvitasid tüübid ka sellised, et tal mitmele fotol on ka pannud pealkirjaks nagu tüüpused või nagu selle aja kõnepruugis. Ja siis ma mõtlesingi, et ma keskendun tüüpidele ja samuti püüan laiendada Johannes Pääsukese käsitlust teiste fotograafide loominguga samast ajast ja nii Eestis kui Eestile lähedastelt aladelt. Paljud kindlasti ei tea Johannes pääsukese elulugu, et kas sa lühidalt võiksid teda resümeerida, et tema elu ja looming olid väga lühiajalised. Jah, ta oli napilt 25 aastane, kui ta õnnetult surma sai esimese maailmasõja ajal. Ja Ta sündis 1892 viielapselises peres Tartu linnas ja juba 15 aastaselt. Me teame fotosid, mis ta on teinud, et need on olemas ja Eesti Rahva muuseumi kogus ja sellise varaküpsenud kina. Ilmselt arvatakse, et asus tööle 1912. aastal Eesti Rahva Muuseumi fotograafina. ERMi üleskutse peale tähendab teadlane tasust küll aga arvatakse, et just need Eesti Rahva muuseumi üleskutsed päeva Bildnikele teda selleks motiveerisid. Ja 1913. aastal saatis Eesti Rahva muuseum ta juba koos kaaslase arstitudengi Harri Volteriga pikale matkale Põhja-Eesti rannikule ja Lääne-Eestis ning Muhu ja Saaremaale, millest on ka käesoleval näitusel valik fotosid just saartelt. No seal näituse nendes Seinatekstides on ka kirjas, et tema fotodes kumab läbi režissööripilk, et ta ju tegigi film tema mängufilm Karujaht Pärnumaal. Jah, et säilinud on Eesti filmiarhiivis kümmekond silmi ja nendest vaate filmida dokumentalistlikud või tõsielufilmid lisaks esimesele Eesti mängufilmile ja mõnede tööde puhul on näha, et tal on need kaamera tulnud rööbiti, näiteks seal on retk läbi Setumaa film, mis meil on ka näitusel ja siis samuti on seal mõned kaadrid fotodena, näiteks Matsuri küla setud teevad kruupe või siis setud Võõpsu külast löövad tantsu või noh, selles mõttes, et on näha, et ta töötas paralleelselt kahe kaameraga. Aga Johannes Pääsuke on pool sellest näitusest vastet sisabel seal lisaks analoogseid kujusid Leedust, Lätist, Rootsist, Sloveeniasse, Soomest, et kuidas nende asjadeni jõudsid nende arhiivideni. Peamiselt ma jõudsin interneti teel ja siis samuti mul oli kirjandust näiteks Rootsi fotograaf Nils Keilanud töötas Nordiscamušeedis kuraatorina ja fotograafina ja tema nagu kohta ma lugesin pikemalt käsitlust. On korneti sulest, kes kirjeldas seda, kuidas Nils Keila tegelikult lavastas need stseenid, mida ta pakkus pärast välja sellise eheda etnograafia, noh ja siis nagu see juhtub, valmistus huvi ja ma mõtlesin, et oleks tore seda siin näidata. Meie kontekstis ja Läti puhul kujunes lihtsalt kõige aktiivsemalt suhestus selle aga nagu otsida vanu etnograafilisi fotosid Läti folklooriarhiiv ja nad on nagu ka väga kaugele jõudnud oma kogude digitaliseerimise, mis tänapäeval väga hõlbustab, ma arvan, näituse koostajate tööd, et et on mingisuguseid selliseid pilte, mida saab nagu kergemini vaadata, sest loomulikult see materjal on nii lai, et ma peaks terve elu pühendama sellele, kui tahaks teha mingisugust sellist ammendavat või natukenegi laiemat käsitlust. Et ta selline jah, just nimelt mingi ammendav võrdlev analüüs ei ole, ütleme Leedu ja Eesti etnofotost. Kindlasti see ei ole ammendav ega võrdlev ja kindlasti ei ole ka teadustöö, et see on lihtsalt sellised näited, minu isiklik valik, ütleme selline subjektiivsete näidete kogum. Ja Leedu puhul ka Paalis, Buratsias, kelle fotosid me seal näeme, ta alustas natukene hiljem tööd kui Johannes Pääsuke ja tema oli nagu selline fenomen, kes pühendas terve oma elu leedu külaelu ja kaduvate sündmuste jäädvustamisel, aga ei võtnud naist käis oma kaameraga külast külla pildistes, mis talle Kuidas seletada seda, et mul vähemalt näitusel ringi käies jäi mulje, et et ütleme, kui me tahame pääsukese, siis me võtame need väliskogud, mille näiteid seal on siis pääsukese fotod olid minu meelest kõige tumedama tooniga eestlased olid pesemata nägudega Ja minu käest on ka küsitud, et kuidas see võimalik on, et meieni kasimata oleme. Aga ma ei oska sellele tõesti võib-olla keegi etnograaf, annab vastus, aga kõigi. Nojah, see selline mulje jääb, tegelikult ei pääsukesed fotodest, et nagu päike paistaks kaheksa kuud aastas, eks ole. Jareku, sest ta käis suvel neid pilte tegemas. See oli juuni ja juulikuu ja kui pääsukese matkapäevikut lugeda, siis sealt jääb selline mulje, et tegelikult 100. kogu aeg vihma ja erakordsetes rasketes oludes pildistamine toimus. Aga siiski saadi sellised kaadrid, kui seal mulje päikeselisest eestimaast. 19. sajandil oli nii-öelda huvi talurahva vastu, eelkõige siis, eks ole. Baltisakslastel ja talurahvast kujutati peamiselt võib-olla siis läbi maalikunsti. Et kui siis nagu foto juurde tuli, et oskad sa öelda, kas nendes kujutamisviisides peale selle maali foto on niikuinii erinevad, mis muutusid seal veel toimusid. Et see, et eestlased hakkasid ise nii-öelda oma rahva vastu huvi tundma või see, kui tundis selle vastu huvi. Sakslane. Ma arvan, et kui eestlased hakkasid huvi tundma, siis me saame seda nimetada nagu sellises kultuuris ise vaatlusekse teetlane pildistab. Eestlaste on ikkagi natukene teistmoodi kui see, kui sakslane pildistab eestlast. Kultuuriline, teine on järsku saanud nagu inimeseks, kes on samast soost kui sina. Ja Johannes pääsukese puhul on näha. Tal on selline report, teri laad, et kuigi ta lavastab paljusid kaadrites, kus sa töötad suure klaasnegatiivi plaatkaameraga, et siis sa ei saagi teha mingisuguseid selliseid juhuvõtteid, et igal juhul sa sätid selle kaadri enam-vähem, aga tal ei ole nagu sellist pikto realistlikku laadi enam, mis võib-olla oli 19. sajandil valitsused, püüti luua just nimelt nagu fotost teha selline maalikunstiteos, et pääsukese puhul minu meelest tal on pigem see selline filmilik kui maalikunstile. Ja, või siis teine võimalus. Teine suund oli see, et foto püüdis midagi sümboliseerida, mille juured olid maalikunstis. Ja kui me vaatame soome varasemaid etnograafilisi fotosid, siis seal on see sümbolism tegelikult väga tugevasti olemas. Nendes fotodes. Et võib-olla sellel näitusel seda nii palju ei ole, et kuna nüüd on juba uuemat ja ka sellised modernistlikumast vaimust kantud Jah, sa kasutasid siin terminit kultuuriline, teine, et seoses kolonialismi ka siis, eks ole, oli fotograafia populaarne, et teha väga selgeks pildiliselt, kes on siis nii-öelda kõrgem rass ja kes madalam rass või nagu selline antropomeetria ja selline võrdlemine mõõtmine. Et seoses sellega, et aga see annab, ütlesid pääsuke oli sündinud Tartus ta oli ikkagi linnapoiss, et, aga et kujutame ette nüüd term, saadistasin äärealadele, et kas ta nagu ikkagi ka ei võinud suhtuda kui mingisse teisse nendesse nagu ära ala eesti hõimudesse. Ma usun, et loomulikult olid need inimesed talle eksootilised Saaremaal ja Setumaal Setumaal ta käis mitu korda, aga samas kui me mõtleme seda, kuidas ta on kujutanud oma ema Ellpääsukest, kes oli pärit armastust, et Mul on tunne, et need lapsed sageli saadeti maale vanaema juurde, vanavanemate juurde ka, et ta oli küll linnapoiss, aga see side maaeluga ei olnud veel nii järsult läbi lõigatud ei katkenud, et ta oleks käsitlenud ennast nagu, ütleme, mingisse teise seltskonda kuuluvana. Ja lisaks, kui me loeme tema kirjeldusi, siis tema oli selline rahvuslikule ärkamisele omane patriotismi vaim sees, et ta noh, just nimelt püüdis seda esile tuua, mis on Eestile omane. Võib-olla tema päevikukatkeid oleks võinud isegi rohkem olla, sest nii palju kui neid seal vist oli, olid nad päris naljakad. Jah, see on tõsi, aga kui kedagi huvitab, siis kultuuris ja elus varasemates numbrites on need olemas, et, et siis võib inimene otsida üles neetud. Loobus. Needsamad nii-öelda see välitöö Saaremaal näiteks, et need olid kahega, läksid näitusele vist Eesti Rahva Muuseumis. Piltideni, aga oskad sa öelda, kui populaarne see näitus tol ajal nagu kiiresti muutuvas sellises sotsiaalpoliitilises kliimas olid? Ma usun, et kindlasti see oli igal juhul selline uudne asi ja see võis täiesti olla populaarne, sest ta oli ka kesklinnas, et miks mitte minna seda näitust külastama ja ERM tegi piisavalt. 1912. aastal ilmus viis üleskutset, et lisaks sellele, et korjata vanavaraga need üleskutsed olid otseselt suunatud nagu fotograafidele fotovõistlused ja, ja samuti see kodumaa piltide näitus, kuhu paluti anda fotosid ja ja see oli väga õigel ajal tegelikult see kõik toimus, sest me teame, et 1914 järgnes esimene maailmasõda, kus toimusid suured muutused ja peale seda me võib-olla ei oleks üldse leidnud enam sellist maastikku, kui et rahvariideid nagu nii jube, eriti enam ei kantud. Raasuke kurdab. Kaduva kultuuri sellisel kogumisel on alati oma süsteem, et seal, kas sa kogud vanavara või rahvaluulet või sa pildistad siis veel mingeid võib-olla rudiment. Kas tollal oli mingisuguseid ettekirjutusi fotograafile, kes saadeti kaameraga kaardistama, mingit ala või osa inimestest? Jah, et kui ERMi üleskutset lugeda, siis küll seal oli üles loetletud kuidas tuleb inimest kujutada, et mitte vastu päikest ja profiilis, vaid aga põhimõtteliselt seal oli loetletud, et mida tuleks pildistada just nimelt seda, mis kõige kiiremini kaob ja seda, mida sa kaasa võtta ja ja samuti nagu stseene, olgu päralisest, rahva elust ja nende elamisest, elamislaadist ja, ja töödest ja nagu puhkuse ettevõtmistest, prognoosidest, pääsuke. Ka režissöörina arvad, et ei lavastanud või lavastas oma fotosid? Gradagi režissöör, siis, eks ole, pidi olema ka sellist lavastaja talenti, et sa ütlesid, et rootslased lavastasid, et kas pääsuke kas lavastas või ta oli ikkagi selline puhas dokumentalist. Ütleme, et dokumentalistlik foto kui selline on nagunii üks lavastuse eri vorme, aga et ilmselt lavastas neid, siis ta lavastas ikkagi inimestega, need inimesed elasid ja olid nii, et ta lihtsalt sättis neid võib-olla teatud kohtadesse ja mängis esikeskija tagaplaaniga. Aga Nilk, Eilandi puhul me võime rääkida seda, et tema pealinna sõbrad sõitsid maale tema vanemate talusse ja mängisid rootsi talupoegi seal. Kuulge, selle lavastusega minnakse ja autentsuse küsimus on nagunii dokumentalistika fotos etnograafilises võtus, üks küsimusi, aga muidugi, kui need pillid on kunstisaalis, siis me vaatame neid ka hoopis teise pilguga. Võib-olla, kui keegi professionaalne etnograafid loeks. Näituse puhul on üks erand on see, et sa oled toonud näitusele ka mõned pildid sama meetodit katsetada kaheksandate lõpus aegsete algusel koola saamlaste peal. Jorma Buraneni, Soome fotograafi pildid Maardus Leut sarjast, mis oli tema kooli lõputöö, et mul oli soov näidata, kuidas kaasajal ütleme täieliku sellise modernse vaatamisviisiga, et mida seal saab teha, et kuidas etnograafilist fotot saab teha. Ja Jorma Buranen ise on selle sarja kohta öelnud, loomulikult ta enam mingil juhul ei teeks selliseid töid, aga et see on tema kujunemisel olnud väga oluline see meetod ja õige pea ta nägi ka, kuidas dokumentalistlik laad jääb kitsaks ja ta asus uurima arhiivides nende inimeste käekäiku ja nagu laiemat tagapõhja sellele sündmustikule ja siis ka said teoks tema järgnevad sarjad soomlastest. Kas on meil Eestis ka välja tuua mõnda fotograafi, kes on nii-öelda pääsukest teinud hilisemal ajal ütleme, kaheksakümnendatel üheksakümnendatel? Mina ei tunne Eesti kaasaegset fotoajalugu nii hästi, aga praegu on Eesti Rahva Muuseumis Ingmar Muusikuse näitus, mida ma ei ole ka kahjuks jõudnud veel näha, aga et seda väga kiidetakse, öeldakse, et on väga tabavalt Eesti elu suutnud kajastuda. Ma arvan, et kunagi ei ole liiga palju neid fotosid sellest elust, kuidas me praegu elame. Et mul oli ka selle näitusega üks väike selline soov, et võib-olla te innustaks inimesi pildistama selliseid asju, mida võib-olla 10 aasta pärast enam ei ole. Et mitte ainult pildistama sünnipäev ja, ja reise teistesse riikidesse, vaid, vaid ka oma ümber nagu tööd või, või puhkehetki. Ma mäletan ka kord vestlust tiimil aasta Rainer Sarnetiga, kes pidi kunagi Andrus Kivirähki ainetel tegema filmi rehepapi ainetel, et ta ütles ka, et tema põhiselliseks suureks inspiratsiooniks olid Johannes Pääsukese fotod. Et noh, mida ma ise tundsin võib-olla nüüd fotosid vaadates, et kui me oleme teinud siin vabadussõjast, millest iganes film, siis kuluks ära just selline, võib-olla ma ei ütle, et komöödia peab olema, kas ta võiks olla ikkagi hädapoolne nagu sellesama talupojakultuuri taasesitus. Film Noor-Eesti talupoja elust. Noh, needsamad Nõgised näod ja väljaveninud käed. Jah, no eks võib-olla meil on Mats Traadi tants aurukatla ümber ja, ja võib-olla põrgupõhja uus vanapagan, aga, aga võik teha täiesti ja sellise isegi mitte filminaarivaid neorealistlikkus laadis filmi eesti talupoegadest. Ja sest meil on kirjanik olemas, kes on sellise talupojakultuuri nagu kirjanikuna ära koloniseerinud, et Andrus Kivirähk, et teda saaks kindlasti kasutada. Talupojapildistamise põhieesmärk oli see, et see on kaduvkultuur. Et mõnd võib-olla selle kontekstiväline küsimus, et noh, meil on alati mingid kaduvad kultuurid mingil moel, et mis sa arvad, et kas meil lasub ülesanne neid sellise muuseas reaalsete tehnikatega või arhiveerimise tehnikatega nagu süstemaatiliselt püüda, säilitada või võiks paljuski lasta neil nagu omamoodi sättida. Et kas tänapäeva kaduvad kultuuride erinevad kuidagi. Et kas neid peaks niimoodi samamoodi säilitama? Ma arvan, et me ei säilita ju foto abil tegelikult tervet kultuuri säilitamisel mingeid fragmente ja kahtlemata ei ole kunagi liiga palju mingeid asju, et probleem muidugi on see, et kuidas hallata kogu seda materjali, mida on kogutud. Et digitaalne ajastu ühtepidi seda hõlbustab ja teiselt poolt toodab meeletult materjali juurde, et kui pääsukesel on siin paar 1000 klaasnegatiivi ja kui me vaatame need paar-kolm korda läbi, siis nad on meil reaalselt silma ees. Aga kui meil on näiteks 20000 digitaalset kujutist kellelgi kaasaegset fotograafile, siis selle süstematiseerimine ja läbitöötamine võtab juba märksa rohkem aega. Aga ikkagi ma arvan, et seda tuleks teha, et kui meil on olemas need võimalused jäädvustada ja see peab olema isegi kaduvkultuur lihtsalt jäädvustame seda, mis on meie ümber. Ühel hetkel, see võib olla ka kadunud. Kas sa oled ise kunstnikuna püüdnud niimoodi talitada? Et ma just tahtsin, et võib-olla ma küsin meelevaldselt, aga et sul on olnud palju selliseid erinevaid tüüpe on sinu tõeliselt läbi jooksnud küll laipu, küll lapsi, küll prostituute, küll siis kas linnaruumi ennast, et kas sul on nagu ka sellise sotsiaaldokumentalisti närv või? Ma arvan, et ma ei ole seda endale teadvustanud, aga ilmselt see pakub mulle huvi. Selles mõttes sotsiaalne dokumentalistika, ma usun, kindlasti pakub mulle huvi Mõnes mõttes, see on loomulik sinu jaoks näiteks Johannes Pääsukese näitust kokku panna, kuna need kattuvad sinu endade kunstnikuna ja ütleme siis kokkupanijale. Ma ei julgeks öelda, et ma siin oleksin ka kõige õigem inimene tegema sellist näitust, aga Johannes Pääsukesest oma väga lugu ja mulle tema fotod väga meeldivad ja ma leian seal kogu aeg, kui ma olen neid nagu käsitlenud või töötlenud mingeid uusi huvitavaid detaile ja nii edasi, et see nagu on selline lõputu edasiminek. Mul on väga hea meel, et mul oli võimalus sellega tegeleda. Räägime veel korra sellest, et tulemas on veel üks üritus seoses selle näitusega varsti seminar 18. aprillil kell 11 kumu auditooriumis. Seal on siis öeldud, et see tuleb siis Seminar, Reismaale, etnograafiline konstruktsioon fotose filmis, et seal siis on ettekanded ja näidatakse pääsukese filme või see täpselt väljendada. Seal on umbes kaheksa ettekannet ja siis me näitame ära kõik kogu filmitoodangu, mis Johannes Pääsuke on teinud. Ja sellele sissejuhatuse Jaak Lõhmus vähemalt on lubanud. No kas tõest mammutan, aga see ei lähe väga pikaks, sellepärast et pääsukese filmid ei ole väga pikad. Et nad on sellised kolmest minutist kuni 10 minutini. Ja huvilised saavad sinna niisama kohale. Ja kõik huvilised on teretulnud ja, ja mul on nagu väga suur lootus, et seal tekib mingisugune diskussioon ka sellest, et kui kunstnikud leiavad võib-olla, et etnograafilise fotokoht ei ole kunstimuuseumis ja kunstiinimesed ja etnograafid leiavad, et Photos on raske anda edasi etnograafilist informatsiooni, et muutub võib-olla liiga kunstiliseks, et sellised etnograafia, foto- ja kunstikohtumise ja põrkumis kohad võiksid olla selle seminari teemadeks diskussiooni aluseks. Et ma arvan, tänapäeval on väga palju kunstnikke, kes tegelevad selliste esteetilist ja etnograafiliste teemadega ja just nimelt ka lähtudes sellest samast kultuurilisest teisest. Et võib-olla siis oleks selle nagu seminari üks selliseid. Aga sellele ma mõtlesin ise ka, et miks see näitus kumus on, aga samas on see ka loomulik, kuna kumus on head ekspositsioonipinnad ja inimesed käivad seal, et kui ütleme maarjamäe lossis filmimuuseumis, kus peatub üks buss, igaüks naljalt ei lähe, siis kohus ikka leitakse tee. Ja ma loodan väga ja see näitus on septembri keskpaigani lahti, et aegade skaala Terve suvi aega surnuks lüüa, aitäh, linasid aitäh. Stuudios oli meil asja, siis kõlas Liina Siip, kes rääkis kumu näitusest streismaale etnograafilised tüübid, fotos nagu äsja ka rääkisime, siis kellel huvi saab 18. aprillil minna kumu kunstimuuseumisse auditooriumisse kuulama etnofotograafia ja filmiteemalist seminari, kus siis tuleb esitlusele kogu Johannes sihukese filmilooming ja selle juhatab siis Jaak Lõhmus. Mina olin saatejuht Aleksander tapov. Saade Kunzee r on plaanipäraselt eetris jälle nädala pärast. Kes tahab, saab meie saadetallalaadiga klassikaraadio koduleheküljelt www. Klassikaraadio. Võtate seal menüüst Kunzee R ja siis saate endale MP3 alla laadida arvutisse meie saadet, jääb lõpetama Tšiili saksa ardisteri, karda vila Labos looga anfant ja kuulmiseni järgmisel nädalal.