Klassikaraadio stuudios on nüüd Ilmar Raag. Kas muusika on teie elus mänginud rolli ja kui, siis millist? Ma tahaks küll teada, kes on see inimene, kelle elus muusika ei ole mänginud mitte mingisugust rolli. Ehkki see, millist mängu mängitakse või millist rolli mängitakse, see ju ajas muutub. Ja kui ma niimoodi pean meenutama kõige varasemaid asju, siis siis ilmselt tuleb siin rääkida kas perest või sellest sotsiaalkultuurilisest keskkonnast. Aga kõige esimese esimesed laulud, mida ma mäletan, ei ole kindlasti mitte lastelaulud, vaid on mõned lorilaulud, mida täiskasvanud laulsid sünnipäevapidude või muude pidude aegu. See on see hetk, kus lapsed on kas teise tuppa aetud või pigem juba magama pandud ja siis mingisugusel hetkel lauldakse kõrvaltoas mõned laulud. Ma kindlasti arvan, selles ei ole midagi väga oluliselt musikaalsed ja ta ei tähenda aga mitte midagi palju rohkemat kui see, et et väike poiss tõuseb hommikul kõige varem üles, läheb sinna tuppa, kus on pidu peetud ja siis vaatab, kas mõne pitsi sisse on veel õige väheke seda magusat likööri või seda hirm kibedalt viin alles jäänud. See seostub nende lauludega, mis tähendab siis kogu täiskasvanuks saamise huvitav maailm. Aga sealt edasi, kui me peame midagi meenutama, siis järgmise asjana meenuvad ilmselt televiisorist kuuldud nähtud bändid, sellepärast et ma räägime ajast, mis on 70.-te aastate lõpp, 80.-te algus, kus kord või paar korda aastas oli tõepoolest näha seda eesti popmuusikat enamasti ju vana aasta õhtust oodata seda, et, et mõni eesti bänd tuleks välja mõne uue looga ja see oli juba sündmus. Tänapäeval ei ole see kaugeltki mitte sündmus. Ja mulle eriti jäi sellest ajast meelde mingisuguse apelsini Kapusnikus lauldi vanu rock n roll'i laule inglise keeles. Seda enam, et, et neid hetki, kus lauldi inglise keeles me, mis oli siis midagi teistmoodi just nagu rohkem. Täpselt samamoodi nagu koolis käisid klassikaaslased, kellele olid sugulased, kas Kanadas, Rootsis saatsid seal teksapükse või värvipliiatseid, mis oli midagi teistmoodi, midagi rohkemat. Nii oli see apelsini lauldud mingisugune rock n rooli popuri Ivo linna esituses üks võimsamaid muusikaelamusi. See, millal minu enesemuusikaelamused hakkasid tulema läbi sõprade või eneste laulude, see, see tuli ka tunduvalt hiljem. Mäletan ka veel seda, kuidas ma kindlasti nii nagu kõik tolleaegsed noored inimesed, kuulasin pühapäevast soovisaadet ning ka natuke nooremas eas Eesti raadiost soovikontserti. Nii et mul oli selle raadio kõrvale pandud ka esimene lintmagnetofon ja püüdsin seal siis salvestada neid lugusid. Kui raadiodiktor ütles ära, mis lugu tuleb, siis ma panin magnetofoni tööle, salvestasin selle loo. Tihtipeale olid nad päris kehva kvaliteediga, aga need hiljem kuulates oli ikkagi tähtis see, et jah, ma olin selles salvestanud ja midagi selles loos oli. Ma tean sõpru, kes alustasid samamoodi luksemburgi raadiot. Aga see tuli kaheksakümnendatel sel aastal läbi tohutu ragina. Ja, ja võib-olla jällegi kõige tähtsam selle muusika juures oli see, see teadmine, ta toob meile sõnumeid mingisugusest teistsugusest maailmast. Ja võib-olla siis need diktori vahetekstid rääkisid tol hetkel nii niivõrd teistsugusest maailmast. Praeguse tundub peaaegu naalnev. Üks vahepeal poistega püüdsime järgi teha sellist teksti. Ja siis hakkas, hakkas miski muutuma siis kui jõudsin keskkooli ja kui mind oli juba välja praagitud poistekooris, sest ma ei pidanud viisi. Aga sellest hoolimata ma käisin 85. aastal üldlaulupeol kaasas. Ja, ja ma tundsin küll seda tunnet, mis, mis tekkis siis, kui laulupeo lõppkontsert toimus ühendkooridega. Ei, ma tean, et see tunne tekib noh, peaaegu, peaaegu iga kord, kui laulupeo lõpp hakkab liginema. Ehk et ma tean küll, mismoodi see käib, kui silmad lähevad märjaks muusikat kuulates. Noh, võib-olla see ongi siis nagu üks selle muusikaomadustest. Ja päris huvitav oli see, et ma ei saa aru, mismoodi see juhtus, aga tõepoolest kui ma koolist midagi nii-öelda väärt kultuurist õppisin, siis muusikatundides lasti meile päris palju klassikalist muusikat lihtsalt kuulamiseks. Ja ma tean, et minu lemmikuks sai tol hetkel gregooriuse laul ja sealt samamoodi vahetegemine polüfoonilise, hilisema muusika vahel. Nii et ma siis leidsin, et põhimõtteliselt pärast Bachi huvitavat muusikat enam ei tehtud, sellepärast Polu foonile tundus palju huvitavam kui, kui see kõik see, mis tehti klassikalisemal ajajärgul. Ja nüüd jälle teistpidi, milline kohtun tänavamuusikal mu elus? Ma arvan, et muusikasõbrad võib-olla väga ei rõõmusta, sellepärast et ma ütlen, et ma panen muusika alati endale mingiks mingisuguseks taustaks. Kui mul on pikem kirjatöö käsil, kas ma kirjutab filmistsenaariumit või üritan ajalehte artiklit kirjutada siis sõltuvalt meeleolust või sõltuvalt ka sellest artiklist või tekstist, mida ma pean kirjutama paneb endale muusika kõrvaklappidesse mängima? Tihtipeale on see just nimelt kas klassikaline või pigem barokkmuusika. Ent teistpidi jälle ma kuulan hea meelega ka 60.-te 70.-te aastate muusika internetiraadioid. Ja ma arvan, et isegi kui ma mõtlen selle peale, et kuuekümnendad aastad on ajastu, mil ma ise ei olnud veel sündinud aga see muusika sobib mulle küll. Millised on need kriteeriumid, mis sellel muusikal siis peavad olema, mis teil kõrvaklappidest tuleb, et milline on siis hea klassikaline muusika või see 60.-te 70.-te, miks just see muusika? Ma olen üsna kõigesööja, tõsi, ma ei saa päris hästi kõigest raiumast rokist aru sellest, kus trummide kitarri vingumise ei ole laulja häälest palju rohkem kosta kui neid karjeid. Sellest ma lõpuni aru ei saa ja niisamuti toodekafoonia või selline väga moos. Muusika jätab mind suhteliselt külmaks, ma ikka hindan meloodiat, see on see samasugune asi, kui räägitakse praegu Eesti hümnist. Mulle väga meeldis, mida Veljo Tormis ütles kunagi kui ta rääkis oma aja eksperdid 90.-te aastate alguses, kus temal paluti avaldada arvamust milline peaks olema Eesti esimene kas Ernesaksa laul või. Või too eelmine päris ja tema arvas, et tegelikult, et hümni ei ole võimalik seadusega kehtestada, sellepärast et rahvas hakkab ühte laulu laulma või mitte. Ja need põhjused, miks ühte laulu lauldakse, miks ühe mingisugusele lauljale omistatakse midagi? Seda ma ei tea. Ma tean, et, et kõikidest maailmalauludest praegusel hetkel on umbes kaks, mis sobival võimalusel siis, kui, kui meil on helge või natukene väsinud loovad selle imelisuse hetke. See on see, mida juhasonide seltskond laulab. Oota. Kaarti suus? Peod on sul. Head ööd, head, pead. Võtan. Siin suu ka maitseks Citre silpe milles ta on vaikselt, Sildre, Sildre. Ka koolid. Pead. Otse soovil. Ta on soovil Jaak sõrme ka ring. Nii küll. Ei? K. Vaata. Nii küll. Ei. Oota. Nii küll. Suus põll. See on On on. Aga kas on ka selliseid artiste, kes niivõrd panevad ennast kuulama, et mõelda ei tahakski, vaid ainult seda keskenduda sellele muusikale või kelle kontserdile te kindlasti läheksite? Vaat seda ma nüüd ei tea. Et kui ma mõtlen, mis tegelikult kontsertidel toimub, siis sellistel poprokk-kontsertidel ma ikkagi eelkõige tajun selle esineja karismat, kui tal seda karismat on ja võib-olla isegi vähem muusikat. Ja, ja kui ma seal vaatan klassikalise muusika kontserte, kuhu ma nädala sattunud, siis, siis ma tihtipeale mõtlen, mis toimub nende inimeste peades, kes lasevad oma silmad kuhugi mujale ja see seeerrel istuvad liikumatult minuga igal juhul juhtub niimoodi, et kuna ma ei ole muusikaliselt haritud, ma ei tea need kompositsiooni nõkse ja siis pärast viieminutilist kuulamist, ma sain järsku aru, et ma mõtlen oma väga erinevaid muusika, kaugeid mõtteid aga see muusika just nagu juhib mind nendele mõtetele, mul on hea mõtelda. Ja teisalt mulle väga meeldib ka Liisi Koiksoni esimese plaadi pealt esimene lugu, mis on Tõnismäe kirjutatud materjali nime mul praegu meelde ei tule, ka lugu ise on väga hea. Tervitan sind, käsku ei ole, need on seal hommik. Või on õhtused tuuled. Kuidas on erinevad? Meil siin 100 meil siin ai viivad õunad. Sul mõttes soovin. Jäänud mõne EKRE ja. Ma võiksin käia kasvõi. Miks nii raske sulle? Kas koosolek on seal hommik? Või on õhtused toole? Kuidas on, ilma oma? Meil siin sajab? Meil siin taimi vaadanud, kuulavad su SO. Neli on jäänud mõned read. Ma võiksin käia Käsmi tablett. Miks nii raske on? Öelda, et sinust ma hoolin. Kuidas su. Õigus jah, loomulikult teine oluline kiiks. Teine oluline tingimus muusikale on tihtipeale see, et muusika on hea siis, kui ta sobib mõnda filmi. Kui ma hakkan pilte nägema, mulle väga meeldib filmimuusika ja ja sealt edasi on täiesti selgelt palasid muusikapalasid, mille puhul mulle tundub, et ahah, nüüd ma näen filmi. Ja järelikult siis muusika on õige. Kui me räägime filmimuusika, siis oli üks paremaid muusika filmielamusi Prantsusmaalt 90.-te aastate algusest, kui alonganu tegi filmi kõik maailmahommikud tulemata muunda, mis oligi filme tšellomängijatest ja selle selle plaadi Ta olema koguni kolm korda ostnud, sellepärast et kõigepealt ma ostsin selle siis Prantsusmaal, kui ma seal õppisin kolimise käigus ma kaotasin selle plaadi ära. Seejärel. Ma ostsin selle plaadi uuesti Ameerikas. Kui ma seal õppisin, selle plaadi Ma kinkisin ära. Ja tagasi Eestisse jõudnuna ostsime selle kolmandat korda endale. Ja ma arvan, et seda me kuulemegi aitäh tulemast stuudiosse. Ilmar Raag. Tänan kutsumast. Me kuulame muusikat filmist kõik maailmahommikud. Heliloojad on ran, baptistiliin Maren maraa Colombia Francois Kuperään ning esinevad Monsera Figueras Maria-Kristiina kiir, Fabio Pyondi, Christoph Queen, Roman Toi, Rolf Lille, van Keer anda ei, ja ansambel hordis valli juhatusel. Me kuulasime muusikat, kalan Kornaa filmist kõik maailmahommikud. Heliloojad olid ma ränmara sänkolom, François Kuperäänia šampakistlil liin, laulsid Monserafi keeras ja Maria-Kristiina kiir ning mängis ansambel hordis aval juhatusel. Ja selle muusika valis tänasesse saatesse muusika. Minus saatekülaline Ilmar Raag.