Tänase saatemuusika minus külaline on vabariigi president Toomas Hendrik Ilves kellega kohtusime Kadrioru lossis presidendi suures kabinetis mõned nädalad tagasi 15-ks minutiks. President Ilves pakkus tassi teed ja rääkis, et muusikaga on ta väga tihedate ja sügavate suhetes ja et muusikat armastata väga. Tegelikult ma ütleksin, kui on mingi konstantne ehk alaline huvi minu elus olnud, siis seal olnud just muusika. Mitte et ma eriti osavalt oskaksin midagi mängida, vaid lihtsalt ma olen alati olnud selline inimene, keda muusika erutab. Mis peab muusikas olema itta erutakseta, muutuks köitvaks? Ma ei oska öelda, kuna ma ei ole suutnud leida, mis võiks olla, Kunnase hüppab nii üležanrite, et ma ei oska öelda, aga ma tean, et kui ma kuulen midagi ja see meeldib mulle, siis see on kõik väga rabav. Võib-olla näide sellest oli 1983. või neljanda aastal, ma ei mäleta, mis täpselt, mis oli 84. aastal, kui ma kuulasin, siis iga paari päeva tagant oli siis, kui ma elasin Kanadas sibi, siis oli selline programm, mis tutvustas uusi plaate Mageerimisega kliimaees, siis ajal, kui ma kuulnud, mis hakkab mängima ja siis ma kuulasin, siis ma lihtsalt jäin seisma seal, mõtlesin, et on täiesti vapustav, mis on ja kuulasin, kuulasin. Ja meeldis härra rohkem ja siis pärast oli teadustaja ütles, et ja see on uus. Vaatan, siin on mingi inimene, ta nimi on Arvo Bert-na hääldas siis ääretähte saksa moodi ja ta on, ta on eestlane. Aga lase sageli juhtub, et ma kuulen midagi, mis jätab sellise mulje ja ma ei tea, mis on ja siis ma pean seda veel kuulama. Mina ei kuula muusikat taustamuusikana, vaid kuulan aktiivset muusikat ja pigem tahan ma mingit konkreetset asja kuulata või meeleolu ei oleks õige sõna, aga ütleme, teatud tüüpi asja kuulata mingil hetkel ma olen sellises tujus seal rohkem nagu toiduga, et ütleme. Meil ei ole tausta, toitu, mul ei ole ka taustamuusikat. Kui palju teie ellu praegu üldse muusikat mahub? Päris palju läks, et ma kuulan alati aktiivselt, kui ma saan, on teatud programme, mida ma kuulan, näiteks proovin, kuigi alati ei õnnestu kuulata näiteks sellist saadet nagu innovatsioon, mis on siis raadio kahes paremaid viise alla kuuluv, siis sellega, mis juhtub kaasaegse Charlesiga või muidu uue muusikaga, aga millistelt helikandjatel te kuulate, milliselt, kas kuulan raadioprogramme, kus midagi tutvustatakse. Aga see on selleks, et kuulda midagi uut või siis tegelikult lihtsalt tellin selle muusika ja siis ma panen oma arvutisse ja siin ma kuulan arvutist, mul on kodus, on siis need kõlarid erinevates tubades on kõik ühendatud minu arvuti käe, siis vabaliin seal palju kergem, kui hakata neid plaate välja võtma, kuna ma unustan neid plaate tagasi panna ja siis nad üldiselt kaovad. Missugune oli teie viimase aja suurim muusikaelamus? Täiesti ootamatult, kuna see ei ole üldse, see on ka inimesed, kellelt. Ma oleksin midagigi oodanud, aga seal uus plaan, vaat häälestasin Krauss ja laulja Robert Läänd, kes oli Led Zeppelini uus laul ja ütleme nii, et see võiks tinglikult nimetada seda kantriks, mis on üks raamat, mida ma üldiselt üldse ei kuula, aga selle vadi puhul lihtsalt see on niivõrd vapustav, tõsi küll, suuresti tänu sellele, et seal õnneks teine mees, kelle nimi on tyyboun, brünett, kes oli selle produtsent, aga üldiselt materjal seal täis. Ootamatu asi mulle, et seda kuulata. Miks tegelikult ei tohi kunagi olla eriti eelarvamustega muusika osas, et et igalühel tekivad sellised eelarvamused, loomulikult, aga alati neid eelarvamusi purustada sellega, et sa siis kuulad ja avastad midagi uut, aga ma ütleksin, Annelisel mulle eriti suuri vahesid ma ei ole kunagi teinud. Ma kuulan nii väga vanamuusikat korrellist kuni kõige kaasaegsem suur osa nendest asjadest, mis mulle meeldib kõige rohkem on tulnud just tänu sellele, et ma olen midagi ootamatult kuskil kuulnud, et oi, see on väga huvitav. Küsin ühe natukene laiema küsimuse, aga ma ei pääse kiusatusest. Me oleme väga uhked selle üle, meie, eestlased, Me peame ennast laulurahvaks. Härra president, kas meil on põhjust seda uhkust tunda? Keeruline. Sest tegelikult kui istuda suvalises iiri kõrtsis ja vaadata, kuidas üks inimene teise järel tõuseb püsti ja laulab midagi, see on niisugune psühhoteraapia mulle seletatud, aga inimene siis laulab mingi laulu seletamaks oma hetke meeleolu, siis võiks öelda, et me oleme küll natuke like kinnised nimetada end laulurahvaks, loomulikult tuleb siia lisada, et poliitiliselt on ajalooliselt online laulmine on olnud viis, kuidas me oleme vabaks saanud või kuidas me üle-eelmisel sajandil siis üldse muutusime eestlasteks. Nii et selles mõttes oleme küll, aga kui võrrelda, kui oluline on laulmine näiteks Iiri kultuuri, siis ma ütleks, et noh, me ei laula piisavalt palju. Võiksime laulda rohkem. Moosungi. Ja päris lõpetuseks ma küsin, kas te oskaksite oma lemmikute hulgas tuua välja mõne Võib-olla klassikaraadiole oleks huvitav, on siis Steve Richi muusika 18-le? Mis on minu meelest üks ütleme kui vaadata, ütleme muusika mõju inimesele Cowlitiivselt, kuidas erinevas faasis muusikal need rütmid muutuvad ja kuidas asjad muutuvad hoopis teistsugusteks ainult sellega, et takt jääb Ärave, üks takt tuleb juurde. See on kuidagi, võimaldab inimestel kuulajal tähelepanelikult kuulajal aduda, kuidas väga väikeste muudatustega saab üks muusik muutunud täielikult. Rice on, ütleme, koos Arvo Pärdi erry Raili Fele klassiga, eks ma ütleks siis postmodernistlik. Palun, mis mulle väga meeldib, mulle meeldib termin minimalistid, aga ütleme kõik on kuidagi toonud muusika tagasi pärast seda, kui ütleme, selles kaasaegses muusikas toimus selline täielik, ütleme, see koodi hävitamine. Et läks väga reaalseks Bergi, Schönbergi Weberniga ja pärast seda tulid frik, võimalikud Gatesid ja muud, kes Eesti ajasid seda kõik segi, siis oli siuke tunne pidaja teha seal kuskil 60. aastal, et kuhugi enam üldse midagi saavutada ja sisene siis tulidki. Erinevates kohtadest hakkas kerkima selline uus lähenemine, mis, nagu ma ütlesin, ma ei, mulle üldse ei meeldi termin minimalism ütleme kaasaegses tõsisest muusikast siis seal kindlasti minu lemmik Peegist aga jälle on, ütleme, need need barjäärid seal ütleme, need piirid on hägused kaasajal, et ütleme, kuhu panna Laurie Anderson näiteks kui vaadata, kuidas ta klassifitseeritakse, tähendab alternatiivrokk, aga ta ei ole alternatiivrokk-tan, pigem Nathan kui eriti, kuna tema liigub nendes samades sfäärides, kus on sti Wray kusel möödes Monk ei oska öelda, ma tõesti, milline on see traditsioon, kuhu ta kuulub, aga see on nagu palju pikka tendents niikuinii muusikas. Miks mulle ei meeldi selline žanristumine, võib-olla isegi ei meeldi terminit klassika laadijad kuid Joargyašuen läks 20-le aastal Viini, siis kelle juurde ta läks, ta läks Anton Weberi juurde, haka seal mängima talle ja siis vabandas, ütles, et see ei ole vist päris muusika, mille peale Anton Veeber ütles, et see on kõik muusika ütleme neid piire tõmmates erinevate lähenemiste vahel. Minu meelest ei ole väga otstarbekas Kuulakem siis nelja fragmenti mainitud teosest siin kõlab Steve Risi muusika 18-le muusikule esitab autor oma ansambliga. Kuulasite saadet sarjast muusika minus. Tänane saatekülaline oli vabariigi president Toomas Hendrik Ilves kelle valikul kõlas ka äsjakuuldud muusika. Need olid fragmendid Steve Risi muusikast 18-le muusikule, mida esitasid autor ja tema ansambel. Tänase saate mängis kokku Helle Paas ja toimetas Marge-Ly Rookäär. Aitäh kuulamast.