Muusika minus algab saade sarjast. Muusika minus stuudios on saatekülaline kunstnik Leonhard Lapin. Kui palju teie ellu praegu üldse muusikat mahub? No ikka väga palju mahub, sellepärast et minu ateljee on kesklinnas ja ütleme, sellise soojemal ajal on mul ju akna akna lahti ja siis linnamüra ei segaks minu tööd. Siis ma kuulan muusikat taustaks, aga sageli ta ei olegi nagu taust ta mõnikord olla nagu loomingu osa. Et selles mõttes, et näiteks kui ma maalin, siis ma teadlikult panen teatud muusikat peale, igasugune muusika võib-olla ei sobi maalimisega ka näiteks Bach sobib imehästi ja ja siis nagu täiendab seda tunnet, mis selle selles protsessis on. Selles protsessis on nagu vaja. Nii et nii et muusika on väga oluline osa mis need muusikas olema, et ta käidaks? Ma seda nüüd on väga raske öelda, et eks ma ise nagu oma loomingus taotlen nagu sellist sügavust viimastel aegadel ja, ja mind huvitab nagu selline muusika sügavus. Aga samal ajal ei saa eitada, ütleme, et ma kuulan ju nii-öelda seda kergemat muusikat, kaad teinekord lihtsalt. Kuigi noh, ütleme, köida sellised agressiivsed agressiivsed rokklood, mida nüüd tänapäeval tehakse väga palju, pigem selline ikkagi rahulikum plaadimuusika, aga muidugi klassikalist rokkima kuulun ka pidevalt, nii et see kuulub nagu minu nooruse juurde ja ja sellest ma saan aru, et ainuke muusika liig, mis mulle eriti ei istunud Mulle tundub, et see neegri slummi kultuurist välja kasvalotoosiga kuidagi, eriti kui teda tehakse eesti keeles, kuidagi ei ole orgaaniline meile. Aga mis on väga huvitav jällegi et nüüd viimastel aegadel, kuna Eesti, ütleme sellise rahvamuusika interpretatsioonis on toimunud suured muutused, et siis on hakanud köitma ka see eesti rahvamuusikaga, noh ütleme sellises uuemas interpretatsioonis, sest et ma nagu selline regilauluarmastaja eriti ei ole, kuna seda serveeriti nõukogude ajal nagu rahvuslikkuse pähe, aga tegemist oli sellise etnographismiga, seda harrastati ka kunstised. Nagu serveeriti rahvusliku kunsti tegelikult propaganda eesmärkidel. Et selles mõttes on mul mingisugune selline mitte just intiimne suhe selle vana rahvamuusikaga ka nende uute interpretatsiooni tega küll noh, näiteks kas või ütleme, eesti keeled, eks ole, ja ja siin nüüd Henn Rebane koos Jürisson, ta saatis mulle just nüüd seoses tähtpäevaga kolm plaati ja need plaadid olid kõik väga-väga köitvad. Nii et see uus suund, kus nüüd võetakse taas Eesti nii-öelda oma materjali kätte CD poolt tervitatav No igal juhul sellepärast, et noh, nagu me teame kemistu üle ilmastumisega ja mitte ainult, eks ole, majanduses aga kultuuris ülemaailmne protsess selle vastu on nagu siis kohalikustamine. Et see ei ole provintsiaalne kultuur, vaid see kasutab tänapäeva tehnol loogiat ja tänapäeva, ütleme sellist muusikaharidust just lokaalse, sellise kultuuri nagu arendamisel ja ma arvan, et see tendents ainult laieneb Te ütlesite, et te maalimise ajal panete Bachi muusika peale, kas on veel mingeid Ei noh, ega neid autoreid on ikkagi päris palju, ühesõnaga kogu see klassika sobib kahendel, jah, Mozart ja kogu see koolkond ja nii edasi. Et neid autoreid on rohkem. Aga ütleme noh, mõned tänapäeva heliloojad on selleks liiga nagu spetsiifilised ja raske härrased neid kontserdil kuulata. No ütleme näiteks Pärtima muidugi sinna juurde kuula. Mulle tema muusika meeldib, aga, aga ma lihtsalt kuulan teda kontserdil või täiesti siis eraldi kuulata plaatide pealt muusikat ja ma põhiselt kuulan laatide pealt, kuna lahed rehamaldas kipuvad need asjad korduma või noid Eestis, pealegi klassikaraadio ei olegi ühtegi sellist raadiojaama, mida võib eriti kuulata, eks ole, vikerraadiole veel, aga no vikerraadio mängib popmuusikat ja ma ikkagi olen hankinud neid plaate nagu oma maitse järgi, siis kuulame ka. Aeg-ajalt kuulan muidugi klassikaraadiot küll, aga seda ei saa eitada. Viimane suurim muusikaelamus Sama mis ta, mis ta nüüd oli nende kontserte on olnud piisavalt palju meelde meelde tuletada. Minu meelest oli see üks, üks elamus oli, kus Vox Clamantis ordus uusikusega koos interpreteeriks nagu seni minu meelest oli väga kena elamus. Üldiselt noh, kui ma juba Piletid on küllaltki kallid, siis ma juba arvestada sellega, et et, et selleks elamus eeldan juba, et ma enne uurinud nagu natuke järgi ka seda tausta ja ütleme nüüd festivalid, eks ole, mis on olnud ja Nende kontserdid on kõik olnud omamoodi elamused, sest et ma olen nagu valinud välja endale sobivad. Te olete nagu siis teadlik kontserdikülastaja selles mõttes küll, et ma ikka valin. Ka selle kontserdivaliku juures mõjutab ka näiteks ümbrus ja see keskkond või see, kus kontsert toimub. Ausalt öeldes ma eriti sellele ei pööra tähelepanu. Ma süvenen muusikasse, et ausalt öeldes tähtsust, et on olnud kontserte nendes mingites vanades räämas suunates, vot väga näiteks jaanis oli see, kevadel oli see festival, kus vene koor laulis väga räämas kirikuhoones, aga, aga see oli väga võimas elamus. Seal olid ju kontratenorid ja sellised häältevalik oli väga hea. Ja, ja muidugi see muusika ise seal üldse ei lugenud, mis interendast kujutas, eks ole, aga muidugi ta andis juurde. Tas interjöör annab kindlasti kindlasti seda elamuslikust juurde, ütleme just, mõtlen neid vanu kirikuid, vanu nii said. Aga no Estonia kontserdi Tal on selline neutraalne minu jaoks, et seal võib kõlada väga erinevat muusikat, eks ole, seal ma üldse inter oli nagu tähele ei pane, sest et tähtsam nagu see muusika ise. Kas teie elus on ka vaikust? Aga kuna nagu ütleme, tegelen sellise probleemiga nagu tühjus. Ja ma olen isegi kirjutanud raamatu eesti keeles eesti ja inglise keeles tühjus vaid sisse, vaikus haakub väga hästi selle filosoofiaga ja nii et teatud hetkedel sõnaga ma ajan vaikust ja, ja ja hindan ka muusikas neid ausse ja vaikusehetk ja ma mäletan väga hästi, kunagi oli uue ja vanamuusika festival käis siin helilooja šnitke, kellega ma olen ka isiklikult kokku puutunud saanud Moskvas mängida, Venemaal ei saanud mängida neid oma uusi asju ja siis temal oli ühes tema valas, oli ka selline vaikuseminut või midagi sellist ja siis ma panin tähele, et kuidas hakkas orkester nihelema, orkester polnud veel sellega harjunud. No see oli kusagil 70.-te aastate keskpaiku või niimoodi orkester polnud veel harjunud sellega, et võib-olla ka selliseid ause valas. Aga läks 10 aastat mööda juba yhel ühel järgmisel kontserdil, kus minu meelest mängiti seal siis Peeter Vähi või kedagi teist, aga siis oli ka jällegi vaikuses paus. Orkester sai väga hästi sellega juba hakkama, et ütleme, see vaikusekultuur oli juba sedavõrd nagu arenenud Eestis ka. Et selles mõttes on väga kasulik minna suvelgi maal maal ikkagi metsa või kuhugi loodusesse ja helitehnika ja kõik unustada ja kuulata lihtsalt kasvõi looduse hääli ja, ja siis on teatud sellised hetked päikeseloojangu eel ja järel, kus siis loodus ka nakatab naudit nauditavad hetked. Et selles mõttes, kas inimene peab endale leidma vaikuse vaikusehetki, sest et kui me arvame, et magades nagu oleme vaikuses, siis, siis tegelikult see nii ei ole, alateadvus ju fiksi eri maade sõnaga kõikvõimalikud helid, mis meid ümbritsevad ja täitsa teadmatult me võib-olla elame väga närvilises akustilises maailmas. Sest et öisel ajal ju kõik helid tulevad eriti tugevalt esile ja mulle näiteks on kurtnud inimesed, kellel on ehitatud sihukest moodsat betoonist majad, ütleme noh, interjöörid on ka seinad ja laed Taanist ja nad hakkavad öösel kumisema, nii et kui kass läheb üle üle, tähendab seal põranda, siis on kahju juba kuulda ja häirib, eks ole, selles mõttes nagu, ütleme magamisruumides peaks mõtlema. Et seal oleks tõesti vaikne. Vaikus on vajalik, hädavajalik, ma arvan nii nagu nii nagu üksindus. Et suured idaõpetajad on öelnud, et iga inimene peaks olema vähemalt ühe tunni iga päev üksinda tegelema iseendaga, et siis ei tohiks olla mingeid muusikat, ei mingeid kirjandust ja mitte midagi arvepidamist, vaid lihtsalt iseendaga olemine. Ja isegi näiteks dalai-laama kurdab, et tema ei ole saanud mungana areneda, sellepärast et ta peab tegelema tiibeti asjadega, ta vajaks üks, kolm aastat vähemalt üksindust ja vaikust kusagil eraklas ja nagu tema vaimne areng läheb edasi, sest inimese seisukohalt, eks ole, mis meid ootab ees pärast surma, eks ole. Et meie isiku seisukohalt ootabki meid ees üksindus. Kas need vaikus, seda ma ei tea, aga üksindus igal juhul, eks ole. Olgu tegemist ükskõik millise maailmavaatega. Kas vaikus võib olla muusika? Muusika on kasutanud vaikust. Et on ju paljud heliloojad on asudele nii idas kui läänes on kasutanud neid neid vaikusehetki pause ja põhimõtteliselt põhimõtteliselt ju iga noodi vahel on väike, märkamatu paus, eks ole, tähendab enne kui tuleb järgmine peale me ei pane seda lihtsalt tähelegi mitte välja näiteks selle osaliselt selle lindi mingi muusikapalaga, siis me hakkame panema tähele, seal kindlasti palju rohkem pause, nii nagu tähtede vahel on ju augud, kui ma kirjutaksin tähed kokku, siis oleks tekst loetav ja sõnade vahel täpselt samuti mustikas ka. Me teadlikult ei vaata seda, see on umbes nagu nägemisega tegelikult inimene näe, protsessina inimene näeb nägemist, on uuritud kaunis põhjalikult, inimene näeb nagu hetkede kaupa pisikeste hetkedega. Ja siis teine konstrueerib aju rekonstrueerib selle pildi, mis ei pruugi üldse vastata reaalsusele kõige otsesemas mõttes, et see on niisugune konstruktsioon, arvan sama, toimub ka sama toimub ka muusikaga. See on alles, ütleme, siukse, moodsama, taastuv 19. 20. sajandi ettekujutus ajastada aeg on lineaarne protsess, tegelikult enne seda on alati vöötada tsüklelisena, eks ole, nii et et sellega seondub ka seesama muusika areng nagu. Te olete täna võtnud kaasa ühe plaadi oma koduriiulilt, seda ka meie kuulajatele pisut mängida. No see on nüüd Monika grupp, eks ole, pahigantaadid ja jama nagu väga kõrgelt hindan tema seda interpretatsiooni, kuidas ta Bachi nagu interpreteerib. Et siin on tegemist sellise ka sellised tõsise, sügava lähenemisega lisaks sellele muidugi väga hea seal sellepärast, et sageli jooma hääd häälte osata kasutada tähendab või kasutatakse noh, ütleme sellise ilusa dekoratiivse materjalina, aga aga see sügavust, no seda ei ole võimalik seletada, see, see tähendab seda, et inimene nagu sellesse muusikasse sisse elanud ja ja nagu me teame, Bach oli ju suur alkeemik. Et, et peab ka seda teadma, eks ole. Mida ta selle omal keemiaga nagu natuke taotles või niimoodi. Et selles mõttes üldse muusikaga on ju nii, et ega mina ei ole ju muusikat? Ta on õppinud ja jama õieti muusikaga puutusin olles kokku siis tõsisemalt, kui ma tulin õppima 65. aastal Tallinnasse ja ma läksin ühesõnaga lihtsalt ise kontserdisaali ilma, et keegi oleks mind sinna viinud. Hakkasin vaikselt kuulama, alustasin orelikontsertidest, eks ole. Esialgu oli kaunis igav, ma pean ütlema. Aga ma nagu tahtsin ennast harida ja tasapisi üldse kunsti igasuguste kunstidega, nii et kui sa ise avad ennast postile, siis küll ta küll ta ühesõnaga jõuab sinu juurde ja oligi nii, et alguses ma kuulasin lihtsalt muusikat, aga hiljem, kui keegi hakkas mulle huvi pakkuma, siis ma hakkasin nagu uurima ka seda, et kellega nagu on tegemist, eks ole. Et selles mõttes, et kogu selle muusikaga ongi nii, et et muidugi öeldakse, et kõige varem lusikasügavusse minna, ise musitseerida. Kui selliseid anded andeid ei ole, siis tuleb lihtsalt noh, uurida ühe või teise muusiku või helilooja kohta lihtsalt täiendavaid andmeid ja nagu see aitab, nagu ka, ütleme nii verbaalsel moel avada sul neid tagamaid, et kui sa just ise ei musitseeris, et seda ma muidugi olen natuke kahetsenud, et sellist andi põlandan, tuleb lihtsalt ennast avada on ka noh, ütleme mõned inimesed kummastavad seal nendes ka minu loomingu üle mõtlema või avaldama südame, siis avaneb see kunst, eks ole. Täpselt sama täpselt sama ka muusikaga. Et selles mõttes, et kui inimesel on ikkagi sisemine teadusmuusika järel ja pealegi muusikaline kõige vahetum ja interintensiivsem kunst, ütleme niimoodi et temaga võib saada vahetu kontakti, ta toimib siin praegu sellel hetkel, ühesõnaga on muidugi mingisuguseid järeldusi, tead, seda ma ei eita, ta ei saa, aga kõige vahetum kontakt temaga siin ja praegu. Et siis siis on väga tähtis ja just see avad ennast temale. Meie kristlik õpetaja Jeesus ütles ka ju väga hästi sõnaga kui koputatakse, ava uks, eks ole, noh, avatus on alati aluseks ükskõik millise kunsti mõistmisele maa on, ega me ei mõista, kui me teda Loe, eks ole, juba kirjandus sunnib meid avama endale, sest me hakkame lugema ja me läheme nagu mõnikord mitte alati lähme sinna selle teose sisse, eks ole. Et see avatus on minu meelest ja väga oluline. Nõnda kõneles kunstnik Leonhard Lapin ning tehkem ruumi muusikale ja kuulakem Leonhard Lapini kodu fonoteegist üht lemmikut Monika grupp koos orkestriga esitab Johann Sebastian Bachi kantaadis.