Tere, kallid klassikaraadio kuulajad, algab saade kunst. Ma olen saatejuht, Aleksander saabub. Täna on meil külaliseks rääkimas heie Treier, kes on ajakirja kunst peatoimetaja ja korduvalt ka meie saates külaliseks olnud ajakirjast rääkimas, kuid seekord on põhjus, miks me temaga intervjuu tegime, et Tallinna kunstihoones avati Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus, mille seekordne nimi on Vabaduse väljak. Ja selleks käisin ma väli mikrofoniga kunstkontoris sealsamas Vabaduse väljaku ääres. See näitus on nagu jätk või ta suhestub 10 aasta taguse kunstnike liidu aastanäitusega valikuvabadus, mida tookord ka siis osaliselt kureeris. Heie Treier. Kullake näitusest juba täpsemalt siis järgnevas intervjuus. Head kuulamist. Kunstpunkt err kunstisaade kunstpunkte, Erran. Vabaduse väljakul kunste toimetuses oleme jutule saamas heie Treier, et kes ei räägi meile seekord mitte teps kunsti eest, vaid selleaastasest, kunstnike liidu aastanäitusest. Vabaduse väljak, tervist, täia kere, kumasin intervjuule, palusin sa ütlesid, et sa oled juba nii paljudele meediaväljaannetele rääkinud siin raadiosse ja telesse, et sa ütlesid, et miskit on jäänud nagu sealjuures nagu ist toonitamata, et nimelt siis selleaastane kunstnike liidu aastanäitus siis kui sinna sisse astuda Tallinna kunstihoones, siis seal on kahe kolm raamatut. Saaksid seal, miks sa neid raamatuid sinna valisid, mis raamatud need on ja miks nad seal on? Kõigepealt, kui mainida neid intervjuusid massimeediale, siis raadiole vähemalt kaks intervjuud televisioonile, siis kätt südamele pannes ma ei ole neid organiseerinud, ma ei ole nii-öelda üles vändanud mingisugust meedia propagandat või seda, aga see näitab seda, et massimeedia järsku teeb välja osta näitusest ja olen tõdenud seda viimasel ajal, et kunstiartikleid ilmub nii vähe, noh just sellises suures ajakirjanduses ja põhiliselt kirjutatakse hästi palju teatrist, filmidest, muusikast. Aga noh, ma ei tea, mulle tundub, et kunst on viimasel ajal nagu täitsa välja surnud, me noh, nagu kunstikriitika ajakirjandusest. Et siis Solakesi loodan tõesti, et need kajastused toovad inimesi näitusele. Ja nüüd, mis puutub sellesse ülevaate näitusesse, siis noh, selge see, et minul on lihtsalt igav mängida sellist žüriid, et kunstnikud toovad oma oma tööd kohale, siis panevad niimoodi seina najale ritta. Ja siis ma olen seal žürii, kes siis valib olemasolevatest piltidest mingisuguse oma maitse järgi valiku. Et see funktsioon, mida mina pidin tegema. Noh, ma püüdsin nii et endal ka oleks huvitav ja kuna meil siin räägitakse hästi palju Eesti vabariigi 90.-st juubelist et siis noh, võiks nagu mõelda laiemalt, et et mis riigis me elame, et mis koht see on, mis riik see on? Ja mis mängureeglite järele meil see elu käib ja siis, kui vanasti nõukogude ajal ma ei mäleta neid ülevaatenäitusi, kus üks teatud koht oli broneeritud Lenini skultuurile, siis mingi markeelovi, puu portree Leninist, mis asus täpselt selle koha peal, kus praegu on Tartu noh, nii-öelda tundmatu noor kunstnik Rauno Thomas Moss oma maaliga. Et ühesõnaga, mis mängureeglite järgi me mängime siin. Ja kui hakata siis analüüsima, et kui nõukogude ajal olid Marx, Engels, Lenin selline kolmikportree, et siis tänapäeva Eestis täidavad nende kohtasid Milton Friedman, kelle preemia on saanud teatavasti Mart Laar ja noh, seal taga on pikk lugu sellest, kuidas Mart Laar, Nool, ajaloolane, kes sai üleöö peaministriks, oli lugenud oma elus ühe ainsa majandusraamatu ja see oli Milton Friedman ja siis ta hakkas seda ellu rakendama, tähendab, tema poliitika üheksakümnendatel aastatel kajastas siis Milton Friedman ideid, mida siis rakendati siin sellises väikeses katsepolügoon loolis riigis nimega Eesti. Ja siis teine teoreedikum Karl Popper, kes on kirjutanud oma kuulsa avatud ühiskonnateooria ja Karl Popper oli omakorda soorose õpetaja ja väga hea sõber ja suurus, kes oli siis praktik, nii nagu lenin, viis ellu oma õpetaja karbopperi teooriad. Nii et võib öelda, Lenin oli practice suurus oli praktik ja antud juhul siis Lenini teoreetikud olid Marx ja Engels ja suuruse teoreetikuni Popper. Ja panna siia Milton Friedman juurde, et sihukese väga lihtsustatud ja noh, aga samas jälle noh, sellise hästi sügavale kaugele mineva skeemina võiks öelda, et need kolm raamatut, mis nagu sümbolina on pandud vitriini kolm klassikut, kes meil on siis Friedman, Popper ja suurus. Et need on need, mille järgi meil elu riigis käib. Jah, aga enamik eestlasi vist ei ole Milton Friedman vist kuulnud ka mitte. Aga see ei ole üldse tähtis, sellepärast et see, mille järgi on meil seadusandlus tehtud, see, mille järgi meil on ühesõnaga mängureeglid kehtestatud siin Eesti vabariigis. Ja siis, kui võtta Mart Laari, Milton Friedman preemia ja näiteks kui lüüa Google'isse sisse või Milton Friedman ja vaadata, mida vikipeedias temast kirjutatakse, see on terve alapeadega. Täiesti ennekuulmatut, noh, ma usun, et, et Ameerikas olid kõik täiesti hämmingus, et keegi nii truult järgib mingit nende teoreetikud, kusjuures ma usun, et Ameerikas on ta 100 korda kritiseeritud. Aga mida meil siin Eestis ei tehta, eks ole? Ei, seda ma pidasingi silmas, et keegi ei ole lugenud, et siis, et tegelikult peaks siis seda kõike lugema, kes ikkagi Eestis ja selle majanduselus või mis iganes kultuurielus või kas sellises eesti krooniga kokku puutuvad. Ja aga noh, võib-olla see läheb nüüd liiga pikaks, ühe teema üle, aga aga näiteks raamat, mis on praegu vitriinis, see on toodud mulle keskkooli õpetaja taia poolt ja ta tõi täiesti käte värisedes, ütles, et vaata, et keegi seda ära ei varasta, sellepärast piibel ja keskkooliprogrammis on Milton Friedman, lapsed õpivad seda ühiskonnaõpetuse tunnis, eesti keelde on tõlgitud kapitalism ja vabadus ja valikuvabadus ja 10 aastat tagasi see Eesti vabariigi aastanäitus, mida ma kureerisingus Anu Liivaku ka see kandis pealkirja valikuvabadus. Ja see Pealkiri tuli alu liivaku poolt ja mina sain alles nüüd hiljuti teada, et seal Milton Friedman, raamatu pealkiri ja aga et Milton Friedman, eks võtmesõnasid on vabadus ja ilmselt see pani siis Mart Laari lugema tema raamatuid. Kuna vabadus on, on täielik võlusõna siin Eestis. No nüüd selle näituse nimi on Vabaduse väljak ja võiks öelda, et kunsti poole peod tõukunudist kahest, kus, kus Adamson Eerikust, eliinasiibist, Jah, see oli nüüd kõige esimene impulss, mis andis näitusele pealkirja, see oli siis mingisugune koosolek, kus siis arutati, noh, et võiks teha aastanäituse heie ole kallis, võta siis Endale see tegemine, organiseerimine ja siis sellest jutuajamisest, noh, see tuli nagu paisu tagant välja, kuidas Liina ütles, et Tal on ammuilma üks idee teha üks video pealkirjaga Vabaduse väljak ja selle põhjus on väga lihtne, kuna tema ateljee on siinsamas majas ja Talon avaneb ateljeest, niisugune tohutu suur võimas panoraamvaade Vabaduse väljakule nagu mingisugune kolm tee kino või ma ei oska öelda. Noh, tõesti vapustav vaade, sellised suured võimsad aknad, trip TÜH on noh, nii nagu Adamson-Ericu maalil. Ja sealt siis saigi, et jälle see võlusõnavabadus on seal sees, aga noh, et kui eelmine 10 aastat tagasi oli valikuvabadus, et nüüd on siis Vabaduse väljak, mis viib selle teema väga konkreetsele sellisele ja samas sümboolsele tasandile Seoses Vabaduse väljakuga, küllap me teame, mis see kõige põletavam küsimus on, et toimubki see valikuvabadus, et toimub allkirjade kogumine ehk siis selle Vabadussamba vastu hetkel igatahes pöördumine siis nii presidendi kui peaministri poole, et siis ongi vähemalt meil näiline valikuvabadus, et kas me võime astuda opositsiooni selle sambaga või mitte. Ise olete andnud allkirja või? Noh, tähendab ma olen osalenud nendes kitsa ringi aruteludes väga aktiivselt ja mis selle samba puhul noh, ühesõnaga, kuna nagu ma olen võib-olla selles mõttes veidi teine juhtum, et ma olen jälginud neid poolt ja vastuargument ja inimeste suhtumisi üsna pika aja jooksul ja see on niivõrd keeruline teema, aga samas, mis mind ennast tohutult hirmutab selle praeguse kavandanud oma samba puhul lase amatööride tasand olla see, mis ta on, aga mind hirmutab eelkõige võimalik proogatiivsus. Et kui see püsti saab, tema suurus mastaapi ja siis noh, ütleme selline sõjaväeline lähtekoht võib ette ennustada üsna kindlalt, et provotseerib teatud huvigrupi siin Eestis ja see provotseerib ühte teatud naaberriiki. Ja nüüd, mis on välja tulnud, et inimesed, minu kolleegid, kes on testinud sedasamast näiteks diplomaatilise korpuse peal tulemus on see, et kui me selle samba valmis ehitame, siis me ei saa seda, mida me vajame, tähendab, ühte korraliku pärja panemise monumenti, mis nagu tarbekunst noh nagu rakenduskunsti, et on vaja kuskile pärga panna. Aga et kui siukene sammas hakkab nüüd kõrguma Vabaduse väljakul et siis noh, tema visuaalne keel on selline, et tipptasemel ükski normaalne välisriigipea, et ei tule sinna pärga panema, sellepärast et see sammas meenutab liiga palju mingeid 30.-te aastate fašistliku visuaalset keelt ja see on nagu üks hullemaid konsultatsioone, mida üks monument võib enda külge tõmmata. Et ajal, kui eks ole, elame kõik sellise vabaturu seadustest siis vabadusest nagu Me läheme mingis väga sellises retrollikus plaanis. Aga sellest näitusest välja, et teil oli kaks nii-öelda kaas Tatarite veel seal, et Reet Varblane oli valinud mõningased sellised siis soorolle või eelkõige siis naise. Ma ei tea, kuidas ma feministlik kunst või, või ma ei tea, kuidas ma peaksin sellesse seda kõnetama, valinud mõned tööd eesti kunstnikelt ja Jaan Elken oli toonud Noor-Eesti maaliaid. See lähtus lihtsalt sellest, et kunsti tehes ma olen nagu hästi harjunud sellise formaadiga, et on iga kord siuksed, vahetuvad külalistoimetajad ja siis ma mõtlesin, et, et mind ennast huvitab, et kui võtta seda, seda näitas kui uurimuslikku näitust, et uurida, et mis kunstnike peas liigub ringi, mis mõtted ja see on, et siis uurida samal ajal just Jaan Elkeni kaudu, et mis on näiteks Tartu noores maalikunstis huvitavat, kuna tema valdab seda informatsiooni ja ta on õpetaja Tartus ja, ja ta iga nädal sõidab Tallinna ja Tartu vahet ja tal on lihtsalt tihe side Tartuga, et noh, et lihtsalt huvitav, mida ta siis toob sealt kaasa ja noh, tänu helkenile ongi see noor kunstnik Rauno-Toomas Moss oma maaliga näitus ja aukohal. Noh, see oli nagu hästi ootamatu minust nagu täiesti maagiline töö mõnes mõttes hästi ambivalentne, ta ei ole sugugi üks-üheselt selline patriootiline või noh Ma ütlen raadiokuulajale ära, et siis, et Rauno Thomas Mossi maalil on siis paljas mees aurahaga, mis täpselt, mis auraga. No see on president Konstantin Pätsi ametikett, mis asub Venemaal ja millest meedias pidevalt räägitakse, et Eesti riik on püüdnud seda kätte saada Venemaalt, aga ilma tulemusteta, kuna ta on nii-öelda sõja, Truffe'i ja tol ajal tegemist on nii-öelda rüvetatud ametiketiga, kuna sealt on mingit rubiini puudu. Nii et kuna Rauno-Toomas Moss on Elkeni jutu järgi, mina teda isiklikult ei tunne, kuigi oleme mõningad meilid vahetanud, aga ta on semiootikutega õppinud ja samuti arstiteadust ja samal ajal maalimist. Et noh, selline väga huvitav kombinatsioon, hariduse kombinatsioon võib anda tohutult huvitavaid tagajärgi ja siis tema on maalinud sellise ühelt poolt nagu mureliku maali ja teiselt poolt noh, nagu ükskõik, see maali, et noh, siis on väga ambivalentne saate teksti üks lõik oli selline, et ma ajan oma selja sirgu, mu kehast, on Eestit. Et seal minu autoportree. Ma olen maalinud endale kaela president Konstantin Pätsi rüvetatud ametiketti, mis on sõjaline Truffe'i. Ja ma olen siis ennast selga sirgu ajamas, aga noh, see on nagu protsess alles, et mina olen Eesti fantastiline, see kõlab noore mehe mingi maali saatetekstis, noh täiesti, ma ei tea, maagiliselt aga, aga järgmine lõik oli juba selline, mis viis selle teksti, palju ambivalentse maks, et noh, ühesõnaga, et võib-olla see on lihtsalt üks lihahimu ja võib-olla see on lihtsalt üks lodevus ja ja muud ei midagi ja ma olen täiesti noh, jäi see ükskõiksusega, vaatan, ma ei tea kuhu. Ühesõnaga, minule ta meenutab samal ajal nagu mingi ahvist inimeseks, noh, et need käed, mis teil seal ees ripuvad niimoodi vabalt nagu nagu visioon reaalselt või optilise illusiooni ka hiigelpikad käed nagu mingid gorilla või noh, ahvi käed, eks ole, et puu otsast alla, sest meie Eesti ühiskond on ikka küll paljuski puu otsas, minu arust veel ei tea. Banaanivabariik nojah, täpselt et selles mõttes see on fantastiline töö ja see siis tuli tänu külaliskuraatorile Jaan Elkeni näitusele. Ma ei oleks iial tulnud selle peale, et et temalt paluda mingit maali sinna näitusele. Nii et see oli nagu üks, miks tegelikult hea, miks, ja reeta omakorda avaldas ise soovi, et kui ma teen ukse lahti, et, et noh, et, et keegi võiks teha, et seal võiks olla mingi stiilseid saarekesi, noh, et kui eeldada, et ülevaatenäitus nagu võimaldab kõigil esineda, et siis see pilt läheb liiga nagu klektiliseks, et seal võiks vähemalt mingid sellised stiilsed saarekesed olla, aga noh, tegelikult praeguse seisuga võiks öelda, et tervel näitusel kukkus nii välja, et kõik ongi stiilne, et igale saalile võiks mõttelise alapealkirja panna. Ja iga saal tegeleb kõik need tööd, mis on koondatud siis nendesse saalidesse, nad tegelevad mingisuguse ühe teemaga ja nii kukkus välja, et tegelikult see on nagu selline mõtteline jalutamine saalis saali ja, ja mõtteline tegelemine praeguses reaalajas tunnetusega, et, et kuidas tunnetavad kunstnikud meie praegust reaalaega, mis noh, tegelikult ei ole ju halb. Essele saarekeste puhul tuligi meelde, et ma esimesel läbikäimisel võib olla, aga ei teadvustanud seda endale väga täpselt, aga seal kunstihoones on ka saal, mis peegeldab, kus on seesama Adamson, Eriku triptofon ja kus on paar videot, mis peegeldavad neid nii-öelda esindusväljaku kasutamisi või neid kasutamisvõimalusi sama Liinasiibi video, kus siis ta on kolme kuu vältel filminud ja siis ta on lihtsalt jupid pannud seal, kuidas aprillirahutused on muutunud maigus selliseks Kivoliksoni. Jah, täitsa absurd ja ma ise ju see kunstikontor asub ju ka siin Vabaduse väljakul, kusjuures noh, nii nagu kogu see kunstihoone oma institutsionaalse võimublokiga nii-öelda, eks ole. Et ma ise näen ka oma aknast, aga noh, minu aknast paistab rohkem puu. Nii et kogu see meelelahutusorgia ja see kõik jääb ikkagi vaateväljast kõrvale, kuigi kui muusika mängib, siis on siin ikka võimatu tööd teha. Aga noh, Liinale tuleb see otse aknast sisse, paiskab aknast sisse Liina, kes on siis sotsiaalse närviga kunstnik? Ei saa lihtsalt, et muud moodi teha, kui suunab oma kaamera sellele, et mis toimub Vabaduse väljakul. Seal on veel näiteks Andres Kure ja anna šansi viie aasta tagune video, millel on nüüd kokku Monteerinud. Sellest tudengi läheb ost või tudengite päevadest, kus siis nemad on esitatud loosungiga haridus on vargus. Et olete te ise seda töötaustaga kursis, et miks nad seda nüüd siis nagu esitavad? Tegelikult dokumentatsioon, ta ei ole iseseisev videokunst, et selles mõttes on mingi kvalitatiivne vahe Liinasiibiga tööga, videoga, kuigi ka see on noh, ütleme dokumentaalkunsti sellise iseseisva video piirimail. Aga Hanno pakkus seda tööd ja nagu pildi allkirjast võib lugeda nad inspiratsiooni saanud rahadega Grupilt Venemaalt, noh teatavasti vene kunstis on selline aktsionism hästi selline tüüpiline viis kunsti teha ja venelaste seos revolutsiooniga Venemaa ajaloo ütleme seos revolutsiooniga ja siis selline demonstreerimisega ja punaste loosungitega tänavakunstiga, et see on nagu hoopis teine kui Eestis, et Eestis võib-olla Hanno on, on üks väheseid, kes on püüdnud kureerida Eesti kunsti sisse sellist noh, tänavatasandi kunsti. Sest ma mäletan veel aastal 95, kui mind kutsutud Soome esinema ettekandega teemal, et kunst, mida tehakse tänaval avalikus ruumis, linnaruumis ja täielikus ahastuses, sest mul ei olnud millestki rääkida eesti kunstis, kuna eesti kunstis selline nähtus puudus aastal 95 ja mina siis otsustasin, et okei, ma teen siis monumentidest neile see, kuidas monumendid olid Esko linnaruumist kadunud ja see oli veel see periood, kui mingid monumendi jäänused veel siin-seal kõrgusid. Noh, et osa monumenti oli, oli kadunud, aga osale jäänustenovil olles nagu praegusel hetkel enam ei ole. Aga noh, mõte on selles, et alles 90.-te teisel poolel hakkas Hanno sellised nooremad kunstirahvast provotseerida seal kaasates tegema selliseid näitusi, kus kunstnikud tegid kunsti linnaruumist. Nii et selles mõttes on Hanno aktsioon väga adekvaatne ja oma asi õigel kohapeal. Aga see konkreetne aktsioon, Ta peab ilmselt ise kommenteerima neid taustu ja tagamaid, nad mõlemad andres kurega olid sel ajal üliõpilased, eks ole, noh ilmselt praegu nad ei saaks seda asja teha. Ja see oli see aeg, kui Hanno ja samuti Anders analüüsisid väga palju ülikooli kui institutsiooni ja samuti analüüsi, siis nad veidi hiljem noh, ütleme seda autoriõiguse küsimustega kas kopirait või copy-left või, ja autorikaitse seadust ja neid probleeme. Nii et see varguse märksõna minu jaoks seostub just sellise autoriõiguse teemaga, noh, et noh, ma ei tea, see on minu tõlgendus, et kui, et haridus selleks, et saada haridus, pead paratamatult, et toetuma, eks ole, olemasolevale intellektuaalsele baasile ja sa nagu varastad seda teadmist, aga noh, Ma ei tea, see vargus on tavaliselt negatiivse tähendusega sõna. Nii et noh, ilmselt seal on siis mõteldav jorutada. No igatahes vida sisuliselt lõpeb sellega, et kohvik Moskva varikatuselaastud linnapea Edgar Savisaar ja sõna midagi säärast, et praegu päris täpselt ei suuda nagu seda otseselt sõnastada, aga et umbes et tulevikus olete teie eesti omanikud, et Gaudeamus et põhimõtteliselt siis kui me just rääkisime, et ajaloolane Mart Laar oli kunagi lugenud, lähevad ühte Milton Friedman raamatut, siis nüüd temaga nii-öelda opositsioonis olev Edgar Savisaar siis räägib põhimõtteliselt sama juttu nagu omamisest tulevikus olete kõik eraomanikud, selleri, kära, omanikud. Jah, nii et seal jookseb läbi ka selline poliitikute liin, et tagaruumis on Fideelia teinud ühe naljaka uurimusliku videole sihukese pseudouurimuse, kus ta võtab ka teooria ja praktika teooriat esindab tema videos mingi absurdne esoteerika Villu Põldma, kes räägib täiesti uskumatud teooriad, aga ilmselt on Eestis guru mingitele inimestele, et siiralt usutakse seda. Ja siis, et miks on naispoliitikuid sellepärast, et naised annavad oma energiameestele siis mehed tegelikult nagu Peavad polügaamiale harrastama selleks, et rohkem energiat saada ja siis noh, ühesõnaga see oli nagu teooria ja siis praktika oli siis intervjuu vilja savisaarega, kes tegelikult hästi südamlikult hästi soojalt ja räägib õiget juttu ja tegelikult selles intervjuus sellisel inimlikul tasandil mitte mitte poliitiku tasandil, et ühesõnaga, seal jookseb sihuke poliitiline liin läbi tervelt sellest näitusest. Ja noh, kui rääkida siis sellest Signe Kivikleidis siis algselt oli muidugi ideed, noh, kui see on ülevaatenäitus aastast 2008, et siis peaks seal olema väljas Signe Kivi kõige uuem kleit. Aga noh, kuna ta just eelmisel õhtul enne näituse avamist oli viibinud sellega presidendi vastuvõtul ja ballil et siis ta arvas, et, et seda peaks enne ikkagi natukene kohendama ja triikima ja, ja puhastama seda kostüümi enne, kui ta näitusele läheb, nii et idee oli selles, et kui see Rauno Thomas Mossi president Pätsi ametikett on ühes saali otsas, siis seal samal teljel lõpeb siis Eesti kunstiakadeemia rektori ametiketiga ja ka noh, et kuna praegu on väljas üks Signe Kivi varasem kleite, siis sinna ei saanud seda rektori ametiketi panna. Aga lohet Signe Kivi on seal pigem sellepärast, et et noh, see on nagu erakordne kombinatsioon, et on esiteks olnud kultuuriminister, rääkimata tipp-poliitikuks olemisest, siis ta on kunstiakadeemia rektor, siis ta on samal ajal tekstiilikunstnik kõigele sellele lisaks tema sünnipäev on 24. veebruar, mis tähendab seda, et samal päeval kui Eesti vabariik, nii et noh, tal on nagu hästi, kuidas öelda, personaalne sügavalt isiklik suhe objektiivne, eks ole, seda ei saa tellida, seda ei saa muuta. Et, et see on selline objektiivne, vapustav kokkulangevus, et noh, et kui tema käib oma selliste patriootiliste kleitidega seal presidendi vastuvõtule, et siis tegelikult samal ajal. Tal on ka isiklik sünnipäev. Kokkuvõttes võiks öelda, ma vast ei hakka sellest rääkima, aga kunstihoones Vabaduse väljakul on ka ehitussoojak ja seal ano juurakas Marko Mäetammega siis on võtnud. Ma ei saaks öelda, kas käsitluse alla, aga nad on pigem nagu dokumenteerinud sundüürnike probleemi, kuidas paljud siis on oma elukohti kaotamas või juba kaotanud siis seoses omandireformiga. Et selles mõttes näitus peale selle, et ta on siis kui mitte eklektiline, siis vähemalt on seal palju erinevat ja teistpidi, et ta mõjub ka teataval määral sellise vaimse sotsiaalabina. No selle taust on see, et Marko Mäetamm õnne oma minevikus, eks ole, noh varasematel aastatel teinud neid veritsevaid majasid juba üksjagu juba noh, võib-olla aastast 2000 ja nüüd Anu juurak loeb seda Mäedame veritsevate majade projekti hoopis teistmoodi, kui Marko Mäetamm on seda planeerinud ja nimelt kuna onu juurakul endal on see sundüürnikuks olemise probleem väga terav ja ta on sellest ka lehes kirjutanud nagu fotona lausa mingite artiklite juures olnud ja intervjuusid olnud ajakirjanikele. Et siis sisuliselt onu juurak tegeleb kunstis täpselt selle probleemiga, mis temal endal isiklikus elus on kõige teravam, mis puudutab väga paljusid inimesi Eestis. Ja nüüd, kui onu ja hakkas koostööd tegema Marko Mäetammega, siis Marko oli alguses isegi ära ehmatanud, sellepärast et tema ei mõelnud seda veritsevaid majasid. Niimoodi tema ei mõelnud seda mingis sundüürnik kontekstis, kuna Markol endal seda probleemi ei ole, aga see sisuliselt see praegune ülevaatenäitus esitab noh, nagu uut kombinatsiooni onu juura kio Marko Mäetamm, mida varasemal perioodil sellisena pole olnud. Ja onu juuraksis tegi tõesti kutse, mingi üürnike ühendus, on olemas selline asi. Et et inimesed, kellel see sundüürnike probleem on olemas, et, et nad kirjutaksid oma isiklikke lugusid ja nüüd selles mõttes, et tõesti see Vabaduse väljaku näitus nagu laieneb ka väljakule endale, et siin on püsti pandud soojak ja soojakum täis neid inimeste lugusid ja samal ajal näitusel üleval kunstihoones on siis tagaruumis terve sein täis neid maale veritsevatest vanadest need majad on foto pealt maalitud üliõpilaste abiga, nad tegid siis workshop i kunstiakadeemias ja see, mida siis Marko Mäe lähedam oma noh, nii-öelda meistrikäega sinna juurde pani, olid siis need purskumine või vere, nirede voolamine või mööda maja seina alla või vere voolamine mööda tänavat, nii et et see oli nüüd nagu see koostöö, et Anu juurat pani siis selle uue tähenduse tööle selle sundüürike tähenduse ja, ja Marko Mäetamm siis maalis verd. Ega aitäh heie Treier väga põhjalik ülevaade näitusest, ma loodan kellelegi näituse külastamise elamust ära ei rikkunud, aga hea oli näha, et ma nägin eile seal ka juba üht endist ministrit. Et seega loodetavasti saab publikumenu osaliseks. Ma loodan ja tähendab, kes seda saadet kuulavad, ärge siis jätke käimata seal kõige viimases ruumis doga sopis on üks kardinatega eraldatud töö, et sinna kardina taha tuleb minna ja siis teha noh, nagu ringi ja siis vaadata pärast seda ekraanidele, et seal siis toimub midagi. Nii et, et saab näituse külastaja kaasata sellesse kunstiprotsessi otseses mõttes, ütles, et, et ärge kartke minna kardina taha. Näitus siis Tallinna kunstihoones on lahti siis kui kaua. Kuuenda aprillini. Nii et kuuenda aprillini teel on aega enam kui küll, et jõuda sinna näitusele ja hiljem ei ole mingit vabandamist, et ei jõudnud või midagi sellist. Aitäh, Edrey, aitäh. Kunstpunkt R. Tänases saates oli meeldis. Intervjuu ajakirja kunst peatoimetaja ja vastselt avatud kunstnike liidu aastanäituse Vabaduse väljak kuraatori Heie Treieriga. Antud näitus jääb siis avatuks kuuenda aprillini Tallinnas Vabaduse väljaku ääres, kunstihoone suurtes saalides ja lõppu kuulame väikese muusikapala. See on kogumikult nimega aafrika funk esitaja nõunnessov do puutu. Loo nimi on Libération düüs. Mina olin Aleksandar saapa ja saade on jälle eetris nädala pärast ja samuti on saadet võimalik järelkuulata internetis www. Klassikaraadio. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni.