Algab esimene saade neljaosalisest sarjast Hendel suur mees ajastute piirit. 14 10. aprillil möödub 250 aastat kõrgbaroki suurmeister Georg Friedrich Händeli surmast. Tema isiksust ja loomingut avavad klassikaraadiokuulajaile aprillikuu pühapäeva hommikuti muusikat teadlased Kristel Pappel ja Toomas Siitan. Saateid kordame teisipäeviti kell 16. Null viis. Sarja sissejuhatavas saates uue Euroopa helilooja tuleb juttu hindelist stiilist ja kohast muusikaloos. Saate autor on Toomas. Suurmeeste eludest jäävad Meile lood. Ma tahaksin tänases saates rääkida mitte ainult suurest muusikameistrist Geoffrey tühjendalist vaid esmalt pigem sellest loost, mille ta meile on jätnud veel täpsemalt. Ma püüan rääkida neist erinevaist lugudest, mille loomiseks on endal isendit Nad küll põhjuse jutustame me neid lugusid, aga ju ise pealegi iga põlvkond isemoodi ikka vastavalt sellele, kuidas ühe suurmehe looming oma tähenduse ühele ajastule avab. Nii on tänasele ajaloolasele ikka huvitavam, mitte lihtsalt loo jutustamine vaid jälgimine, kuidas lugu ise aastate jooksul muutunud on ja edasi muutub. Loosse kätketud tähendused tõusevad sel viisil hoopis teravamalt esile. Mäletan hästi seda Hendeli auväärset kohta, mis tal oli muusikalugudes sel ajal, kui mina nendega esimest korda kokku puutusin tegevat geeniust pakkia Endel võrdväärsetena kõrvuti lõpetamas kokku võtmas barokiajastut muusikaloos. Sagedasti moodustasid nad kahekesi koguni omaette peatüki muusikale raamatutes. Kuigi Endel näib otse seimalt seostuvat omaaegse muusika moega, ah näitab end omas ajas rõhutatult konservatiivsena leidub muusika lugusid, kus Endel seisab Bachist koguni eespool. Kas sellepärast, et lõpliku punkti panijana ajajärgule tundus Bach endalist vägevam või ainulaadse? Amazon selliseks järjestuseks isegi formaalne õigustus olemas, sündis juhe endale 23. veebruaril 1685. aastal Bachist ligi neli nädalat varem. Endale Pacheisid varasemates ajalugudes kindlalt kõrvuti ja eelkõige toonitati nende sarnasust. Mõlemad on pärit sarnasest keskkonnast. Lähedased pole ainult nende sünnikuupäevad, vaid ka sünnilinnad. Vähemalt näidati koori polüfoonia suur meistritena. Ja kuigi kambrilised raskuspunktid on Bachi ja Händeli loomingus silmatorkavalt erinevad jõudis mõlema looming kõrgpunkti vaimulikest vokaalteostes. Sarnasusi leidub nende vahel palju rohkemgi. Samas võiks soovi korral veel enam nimetada erinevusi. Näiteks ei kirjutanud ühtki ooperit, samas kui hendalile oli see üks peamine loomingu valdkond. Kõige olulisema erinevusena näe ma nende puhul aga nende suhet traditsiooniliste muusiku ametitega. Bach oli läbi elu seotud Nende kahe struktuuriga, millega kutselised muusikud ennast juba sajandeid olid seostanud ja see oli kirik ning õukond Endel distantseerus oma elu jooksul ennast järjekindlalt mõlemast. Mulle tundub, et endal on pigem läbi ja lõhkiuusaegne kunstnikutüüp kes tegutseb mitte ainult seoses uue ja moodsa stiiliga vaid enam uute ühiskondlike struktuuridega uue situatsiooniga, mis seisab 18. sajandil kunstniku ja kutselise muusiku ees. Endel loob mõnes mõttes oma eluga uue kunstnikutüübi. Ta on suure osa oma elust vabakunstnik seotud väga Londoni publikuga, selle arvamusega publiku vastuvõtuga ja mitte ainult publikuga, vaid ka ühe uue muusikaelu institutsiooniga. Mis on muusikakriitika. Selline saatus ootab kutselisi heliloojaid järgneval mitmel sajandil kuni tänaseni välja. Endal on pärit perekonnast, mida iseloomustavad kõrged standardid. Tema isa oli juba oma karjääri lõpetanud. Saksi vaidlen Felsi õukonnakirurg. Ema pastori tütrena ka väga hea hariduse saanud. Ja tundub, et Hendolile antakse kodust kaasa taotlus teha avalikkuses ühiskonnas head, kõrget karjääri, saavutada silmapaistev koht. Teda iseloomustab sõnapaar karjääri muusik. Mõisteta kui seda ainult õigesti, ma ei anna sellega mingisugust hinnangut tema tegevusele, kuigi see võiks niiviisi koguni kõlada. Endal läheb vastavalt oma isa soovile Halle ülikooli juurat õppima ja see valik on aga märgiline. Oleme väga paljude hilisemate heliloojate eluloos seda detaili. Juuraõpingud viiksid muusikast kaugele eemale, aga nad viivad ühiskonnas oluliste ametite nii väljapaistvate kohtadeni. Ja need heliloojad, kes alguses on niisuguse valiku langetanud valivad siis lihtsalt südamekutse järgi muusika lõpuks, nii nagu ka endal teeb veel Halles, olles oma sünnilinnas, asub ta alguses isegi ülikooliõpingute kõrvalt toomkiriku organisti alguses abi organisti kohale. Endelile püütakse jah, tõepoolest anda parim haridus, mis on Halles tollel ajal võimalik ja sinna juurde kuulub ka ja muusikaharidus. Tema muusikaõpetajaks oli Friedrich Wilhelm tsahhoo Halle organist ja terve linna kirikumuusikajuht tegelikult kogu piirkonna Saksimaa üks väljapaistvamaid kirikumuusikuid. See seos saab endale nii-öelda saatuslikuks. Ta omandab tõesti uskumatult mitmekülgse muusikahariduse juba enne kahekümnendat eluaastat valdab ta perfektselt mitmeinstrumenti mängu. Ta on väga osav kompositsiooni tehnikas, valdab erinevaid stiile nii moodsat itaalia kantaadis stiili kui ka traditsioonilist konservatiivset saksa kirikumuusikat, stiili. See haridus annab talle võimaluse ka muusikuna tegelikult valida mistahes omaaegset võimalikku ametikohta. Võiks küsida, et kui Hendeli lähtepunkt on Bachi omale nii sarnane muusikalises mõttes ehk siis see, kas Kesk-Saksamaa kirikumuusika traditsioon ja kui endal ka oma esimese muusiku ametina pidas organisti kohta Halle toomkiriku juures miks ei jäänuta siis kirikumuusika juurde, miks ei saanud Tõmast kirikumuusikud nii nagu Bachist? Võib-olla see on valesti esitatud küsimus must, sest et inimlikud valikud on keerulised. Aga mulle tundub see siiski märgiline kajastuma. Et endal kogu oma elu jooksul on nii üllatavalt vähe kokku puutunud ehtsa kirikumuusikaga, olgugi et ta lõi väga palju vaimulikke teoseid. Mulle tundub, et selles mõttes on oluline meenutada, kust endale on pärit mitte lihtsalt Kesk-Saksamaalt vaid konkreetsemalt Hallest. Alle oli aga üks väga Eriline keskus. Religioosse traditsiooni mõttes nimelt Hallest lähtub Saksa 18. sajandi Pietism religioosne liikumine, millel on väga omapärane suhe muusikaga. Nimelt Pietistlik usuvool ei hinda üldse võiks öelda, lausa ei salli üldse kunstipärast kirikumuusikat vaid lubab jumalateenistustest ainult kõige lihtsama, nii-öelda üldarusaadava ja ka tervet kogudust haarava lihtsa vaimuliku laulu. Pietismi keskuseks ei olnud mitte lihtsalt Halle oma kirikutega, vaid konkreetsemalt Halle ülikool, seesama, kus endal juurat õppis. Ja kui ta selle kõrval saab maitsta ka Halles organisti ametit, siis ma usun, et talle sai selle lühikese kogemuse põhjal üsna selgeks, et kiriku muusikalistele ametikohtadel ja samuti kunstipärase kirikumuusikaga Mandridel ei ole 18. sajandil enam kohta. Ja hind oli suur võrdlus meie tänase sky jutus. Johann Sebastian Bach on mõnes mõttes viimane suur kirikumuusika žanride helilooja. Endale tõmbab aga algusest peale ooperipoole ja tema esimene ooperikogemus tuleb Hamburgist linnast, mis on Hallele täielik vastand. Konservatiivse ülikoolilinna asemel on tegu väga vabameelse kaubalinnaga, kus on Saksamaa kõige vanem ooperimaja Hamburgi jäänud endale aga kauaks. Ta näitab ennast seal küll väga särava noore ambitsioonika staarina. Aga ja tal on ees vanad auväärsed ooperiheliloojad, kes seda konkurentsiilmselgelt ei salli või ei toeta. Ja ilmselt on Endelile väga oluline minna Peri õpingute teel kohe varsti Itaaliasse. Tema Hamburgi aastate hea sõber Johann Mattias on, on hiljem seda valikut väga tervitanud, öeldes, et endal oli küll Kraav oma esimestes ooperikatsetustes. Aga ooperidramaturgiat ja eriti meloodia kunstis oli tal veel väga palju õppida. Itaalia aastatel loodud muusika hulgas on hendalilt silmatorkavalt palju kirikumuusikat. Võib öelda, et isegi tuntav osa enderi loodud kirikumuusikast üldse on loodud just nendel mõnel Itaalia aastal 1706 kuni üheksa aga see on kõike muud kui tavaline kirikumuusika. Sest endal on noore tähena sattunud eriti just Roomas sealsetes parimates muusikasalongides. Ta on võetud kuulsa kardinal Pietro Tobooni protektsiooni alla. Ottobooni toetas ka selliseid heliloojaid nagu Corelli, Vivaldi, Alessandro Scarlatti, D ja paljusid teisi. Ja oli üldse oma muusikasalongiga võib-olla et isegi Euroopa, vähemasti Rooma ja Itaalia muusika kunsti üheks keskpunktiks. Noor endal paistab eriliselt silma oma väga jõulise harmoonia keelega. See on vast miski, mida ta on oma õpetajalt sahhoolt kaasa saanud. Ja sinna juurde on ühendatud eriline dramaturgi paist poolehoid jõulistele, dramaatilistele, kontrastidele, muusikas. Selle näiteks võiks olla väike lõik tema itaalia aastate vahest kuulsamast kiriklikust teosest Dixitoominus lõik tekstile juraavit toominus. Issand on vandunud ja ei kahetse seda. Need ja tugevad sõnad väärivad muusikalisi kujundeid, nagu te nüüd kohe kuulata. Noore alles pisut üle 20 aastase endali karjäär härra Itaalias on tõesti imekspandav. On vist raske ette kujutada, mida ta veel oleks võinud nende lühikeste aastate jooksul saavutada. Ooperi Agripina väga särav esietendus Veneetsias. Paljud tellimused vaimulikele kantaatidele, roomasalongide jaoks koost. Parimate Rooma vokaal ja instrumentaal Virtoosidega. Kardinal Pietro Tobooni toet tus. Tema salongi jaoks tellitud kaks oratooriumi Need tegid temast rahvusvahelise klassi kuulsuse, sest et Ottobooni salongist käis läbi tollel ajal terve Euroopa diplomaatiline ladvik. Noh, endale saab erakordseid tööpakkumisi ja ta valib väga kummaliselt. 1710. aastal läheb ta Hanofferis, temast saab Hannoveri kuurvürsti Georg Ludwigi kapellmeister. See valik on hästi kummaline, sellepärast. Hannoveri kapell on pisike, seal on ainult väikene instrumentaalansambel, millega Endel praktiliselt midagi ette ei võta. Nendel on näidanud ennast, et juba suure vokaal heliloojana tema sihiks on. Ooperioratoorium on näidanud aga Hannoveri kuurvürsti kapellis ei ole ainsatki lauljat. Õigustatult peame küsima, miks endale selle valiku teeb? Kõik, kes tunnevad end, oli elulugu, teavad aga, et ta ei jää Hanovrisse pikalt vaid ta teeb sealt mitu reisi. Londonis saavutab juba Hanoffery kapellmeistriks olemise ajal tegelikult et väga tihedad kontaktid Londoni aadlik kega ja samuti kuningakojaga saab sealt toredaid tellimisi ja lõpuks jääbki Londonisse näivalt justkui omavoliliselt. See on üks seik endale eluloost, mida kõik tema biograafid on olulisena välja mänginud. Sest et, et end oli, käitumine on kõigiti ebatavaline. Ta nii-öelda tuleb ära oma leivaisa juurest Hanofferist ja valib endale ise järgmise Töökoha Londonis. Aga kõik jätavad vastamata selle küsimuse, miks Endel siis Anovrisse üldse läks. Ja mulle tundub, et see vastus on väga selge. Hanoffery kuurvürst oli kõige lähem pretendent Suurbritannia troonile. Ja tolleaegne kuninganna ämm oli suhteliselt viletsa tervisega. Oli ilmne, et tema valitsusaeg ei kesta enam kaua. Ja ainsaks põhjuseks, miks Endel tegelikult Hanofferisse üks oli see, et jõuda anoffery kaudu Londonisse. Tal oli väga ebatavaline muusikakeskus selline, kus tegelikult õukonnamuusika ja isegi kirikumuusika olid mõneti teisel plaanil. See oli suurlinn, kus võib-olla Euroopas esimesena tekkisid uued muusika, ka struktuurid, kus muusikaelu hakkas toetuma kodanlikele ühingutele. Juba seitsmeteistkümnenda 18. sajandivahetusel olid seal järjest asutatud niisugused ühingud, nagu mädrigalsus sai tee sessilja Ühing Academy of Music. Ja need olid sellised, mis püüdsid korraldada avalikke kontserte, et jaa, toet Ta ta tegelikult ka brittide kultuurilist teadvust rahvusteadvust selle tegevuse käigus, ehk siis edendada inglise muusikat. Kuna õukonnas, kirikus ja võib-olla eriti ooperis oli tollel ajal suurmoeks itaalia stiil. Enamik suuri nimesid, kes muusika alal Londonis Tal oli ju ka nende sisserändajate hulgas. On veel üks põhjus, miks endale biograafid seda nimetatud lugu väga armastavad. See toob ühe dramaatilise detaili tema biograafiasse. Nimelt kui Hannoveri kuurvürst tuleb ise Londonis ja temast saab järgmine Suurbritannia kuningas George esimene siis nähakse selles endale jaoks niisugust üllatavat elupööret. Nimelt et räägitakse, justkui kuningas ei oleks andeks andnud Endelile Hanofferist jalga laskmist. Ja tõestus on lähedalt võtta. Hendilist ei saa kunagi Londonis kuninga õukonna heliloojat, mis peaks ju olema tema esmaseks sihiks. See konflikt on aga täiesti konstrueeritud ja Pole mingisugust põhjust uskuda nende kahe mehe tegelikku konflikti. Loomulikult teadis ka Georg Ludwig hästi, miks see ambitsioonikas noor helilooja tema juurde üldse tuli. Loomulikult oli kõigile teada see trooni vahetus, mis pidi varsti aset leidma. Kõige tähelepanuväärsem minu meelest on aga see, kui enesestmõistetavaks peetakse Hendeli puhul seda ta pürgib niisugusele traditsioonilisele ametikohale, nagu seda on õukonna kapellmeistri või helilooja kohv. Tundub siiski, et endal ei ole kunagi niisugust ametit sihtinud ja tal on hoopis teised plaanid Londonis, mida kuningas tegelikult on algusest peale väga lahkelt toetanud. Hästi kuulus on luguga endeli süüdist v muusika mis kõlas 1700 seitsmeteistkümnendal aastal ühel pidulikul paraaditseval paadisõidul Thamesi jõel ja mis olevat siis kirjutatud endale poolt otsekui lepituse otsimiseks kuningaga. Tegelikult oli selleks ajaks Hendelil kuninga toetus juba igati olemas ja kuningas ise püüdis siluda hendali suhteid Londoni kõrgaadli ka selleks, et endal saaks oma tõelisi unistusi ja ambitsioone ellu viia. Oma tõelise suure valikuga tuleb endale lagedale 1719. aastal Londonis. Ta asutab oma ooperiteatri, sellel on kuningatoetus ja selle nimi on Royal Academy of Music. Sellel on toetus ka Londoni aadlilt, kes üldiselt Ostapsis aastate kaupa tema ooperietendused abanementidena ette välja. Majanduslik struktuur on sellel ooperiteatril äärmiselt julge, sisuliselt tegutseb see aktsiaseltsina. Võiks öelda, et see äriplaan on võrdlemisi hullumeelne. See toob Endelile elu jooksul ka mitu pankroti kaasa. Aga Endel on selles mõttes tõesti oma ajastu üks julgemaid muusika, ettevõtjaid, kes söandab luua uue muusikalise ettevõtluse vormi. Endeli ooperitest tuleb meie saatesarja jooksul eraldi piisavalt juttu. Ja ma tänases saates sellele ei keskenduks, vaid püüaks jälgida rohkem neid teisi valdkondi, millega endale ennast seob. Muusikaettevõtjana võiks Endel tegelikult ennast realiseerida veel üsna mitmes suunas. Tolleaegsed heliloojad tavaliselt tegelevad oma teoste kirjastamisega. Kirjastamine on kasulik tulus mitmel moel. Kõigepealt ta taotleb müügiedu, arvestades siis näiteks kodumuusikatraditsioone. Teiseks, aga suuremate teoste kirjastamine, eriti just orkestrimuusika kirjastamine on suuna tud rikaste aadlisoost toetajate sponsorite huvile. Ja tolleaegsed orkestrimuusikakogumikud ilmuvad tavaliselt koos kõrgest soost eeltellijate nimekirjadega, kes siis ka tegelikult, et need väljaanded oma rahaga kinni maksid. Endel pöördub sellise tegevuse poole alles 1700 kolmekümnendatel aastatel Londonis ja see on see aeg, kus ta päri ettevõte on suhteliselt kriitilises seisus. Ta küll kirjutab oopereid mitmel perioodil kolmekümnendatel aastatel veel aga üldiselt tugev konkurents, mis on tekkinud Londonis ühelt poolt siis komment kaardeni teatrimaja asutamisega ja teiselt poolt niisugust rahvalikumat ingliskeelset muusikateatritükkide lavale tulemisega. See dub Hendeli väga tõsise, väga publiku mõttes nõudliku ooperikunsti muusikateatri äärealale. Samuti on kolmekümnendatel aastatel Henderil tulnud kokku puutuda rahvusliku iseteadvuse tõusuga Londonis mis ei ole sugugi soodne võõrast soost heliloojale. Ja kui paljud muusikaraamatud on ära trükkinud tollel ajal Londoni lehtedes hendalist avaldatud karikatuure, siis need on küll sellised, mille eest lehepidaja täna kiiremas korras kohtusse läheks. Selles situatsioonis on siiski hämmastav, kui vähe Endel pühendub kodumuusikale, kuigi see oleks talle kindlasti ka finantsiliselt rasketel aegadel toeks. Endel on küll avaldanud mõnevõrra instrumentaalseid kammersonaat aga hämmastavalt vähe on temalt ilmunud klaverimuusikat. See on ju see valdkond, mis on näiteks Bachi loomingus üks arvukam. Ja selle koduseks musitseerimiseks mõeldud klaverimuusika hulgas kirjutab Endel ka äärmiselt vähe sellist õpetlikku, võib-olla kompositsiooni õpetuseks mõeldud Polifoonilist muusikat, nagu see paki puhul on valdav. Kui me võrdleme neid kahte suurmeest kui kahte oma ajastu suuremat polüfoonia kunstnikku siis paneb väga mõtlema, et Bachi, kümnete ja kümnete klaviiri puugade kõrval õieti suurte klaveri Foogadega kogumike kõrval on Endelile ette näidata ainult kaheksa kirjastatud Muugat. Ja needki on suhteliselt vaba fantaasia riku ülesehitusega kuigi kohati näitavad nad väga julget eksperimenteeriv at Erigi tegelikult nagu näiteks tema puuga klavessiinile A-moll. See stiil tundub pigem ebaharilik Endelile, kuigi tegelikult säärast väga Kromaatilist eksperimenteeriv at eriti just harmoonia osas väga julget helikeelt on ka tema heliste oratooriumide koorides veel kuulda. See valdkond, mis Hend oli võib-olla avaliku muusikaelu keskmesse toob kolmekümnendatel aastatel on tema orkestrimuusika. Londonis oli tollel ajal juba üsna tavaline korraldada nii vabas õhus kui ka suuremates saalides orkestrimuusika kontsert. Väga populaarsed olid seal Itaalia heliloojad, eelkõige Corelli, aga ka näiteks Chiminiaani ja Endel orienteerib oma orkestri stiili sellele üsna kogenud kõrvaga publikule endale mõlemad kirjutanud orkestrimuusikat oma keskmises loomeperioodis üpris palju. Aga ka selle orkestrimuusika olemus on väga erinev. Kui Bachi orkestrimuusika kohta on saksa keeles tore termin Špiilmusiit muusika, mis on mõeldud eelkõige mängimiseks mõeldud nautimiseks mängides siis Henry muusik ka on väga selgelt orienteeritud kuulajale. See peab kuulajat haarama, ta peab esitama kuulajale lihtsaid, selgeid muusikalisi struktuure. Jah, endal on see, kes läheb väga meelsasti kaasa Itaaliast tulnud lihtsate vormi ehitustega lihtsakuvadraatse muusikalis lausega mida me üldiselt oleme pigem harjunud seostama võib-olla hiljem Viini klassikute ka aga ta oskab liita sellele väga lihtsale ja kergesti haaratavale alusstruktuurile talle ainuomase, särava virtuoosse elemendi üks toredamaid orkestrimuusikatsükleid, mis kolmekümnendatel aastatel sünnib, on tema orelikontserdid oopus neli. Ja selle eelöeldu näiteks ma tooksin hea meelega ühe osa viimase osa neljanda hobuse esimesest orelikontserdist kus on tõesti nauditav see äärmine lihtsus võiks öelda elementaarsus muusikalises lauses ja selle fantaasiarikas ja Virtoosne arendamine. Sarnast publikule orienteeritud me kogeme ka endale kõige kuulsamas orkestri oopuses Kontšartogrossades oopus kuus 30.-te aastate lõpust. Ja nendes kontsertidest on palju juba sellist, mis muusikat ka ajaloolaste või ka muusikateoreetikute sõnavaras selgelt seostub sajandi teise poole isegi võib-olla 18. sajandi lõpu heliloojatega lihtsad lauseehitused, motiiviline töötlus, see on see võttestik, mis meie koolidele tarkuse järgi seostub Haydniga Mozarti ka aga mis on juba kenasti eksponeeritud Hendeli kontsertidest kui Bachi helilooja loomingut tema eluajal kritiseeriti ja viska üsna õigusega. Kui üsna raskepärast just kuulajale. Kui keerukat ja kuulamiseks üsna nõudlikku siis endalist räägitakse legende, kuidas publik olla tema oratooriumi esitustelt koju sammunud tänavatel neid kuuldud viise edasi laulnud. See on samuti märgiline erinevus. Võib öelda, et Endel orienteerub teadlikult heale meelde jäävusele kergesti haaratavusele, oma vormides oma meloodikas ja saavutab just sedamoodi oma muusika erilise kommunikatiivsuse. Võiks öelda, et Endel on see helilooja, kes alustab kontserdi muusikaajastut, muusika ajastut, mis on mõeldud suurtele saalidele laiale publikule võiks öelda uuele publikukihile, mis on pärit eelkõige kodanluse hulgast. Ja selles mõttes, kui me veel kord asetame Händeli ja Bachi kõrvuti nende aega siis visuaalselt tunduvad nad mulle otsekui kaks suurmeest, kes seisavad küll ühes kohas aga mitte kõrvuti, vaid seljad vastakuti, tee üks vaatamas minevikku ja teine tulevikku. Ma lõpetaksin selle sissejuhatava saate hendalist siiski natukene ebatraditsiooniliselt just kirik muusikaga. See on endale ilmselt kõige rohkem esitatud kirikumuusikateos, mille Endel kirjutas 1727. aastal pärast seda, kui kuningas George esimene oli surnud ja krooniti tema poega George teist. Ka see fakt, et Hendelilt tellitakse nii olulise õukondliku sündmuse muusika põrmustab tegelikult selle kuulsa legendi konfliktidest endale ja kuninga õukonna vahel. Aga sellest kroonimismuusikast on üks teos kroonimis antama. Saiadoc tähendab riist, mida on edaspidi mängitud-lauldud kõikidel hilisemate Briti kuningate kroonimis tal. See ei ole kindlasti mitte tavaline kiriklik teos. On tõeline rituaal, kaalne draamast Tseen vana testamendi kroonimisest. Ja see tõstetakse nii nagu paljud endali oratooriumi süžeed allegooriana tema omasse aega. Kuulsime esimest saadet uue Euroopa helilooja neljaosalisest sarjast Endel Suurmes. Ajastute piirik. Saate koostas Toomas Siitan, tehniliselt teostas Helle Paas. Nädala pärast kuuleme hendalist järgmist saadet, mis keskendub ooperile saate kosmopoliit. Ooperis teeb Kristel Pappel kuulmiseni.