Raadiopastor Kivisildniku jutlused, 29. köide. Räägitagu mis tahes looduses valitseja kõige vähematki tasakaalu, kaugel sellest. Võtame või vaesed, vaesed on viimasel ajal kole palju siginenud. Erinevad vaeste segmendid laiutavad silmapiirini, Ühed on vaeseks teinud kasiino, teised liin, kolmandat pangalaen, neljandat söömine või autoga sõitmine. Väga paljud on aga vaesed sel lihtsal põhjusel, et nad teevad tööd. Samas pole vaeseid meedias, keegi nendega ei tegele, kedagi, nad ei huvita. Klantspildi lehtedes laiutavad ikka ilmateate tüdrukud ja sahkermahker iga rikkaks saanud meeste sohi naised, vaestest ei räägi ka avalik-õiguslik meedia. Kui kedagi nöögitakse, on see ikka pehme ja karvane Ansip. Mina kui vaene kirjanik, olen sellisest suhtumisest nördinud. Kas meie siis ei olegi inimesed? Kedagi tuleb ignoreerida, see on fakt. Iirlased hakkavad euroasjades mölisema, siis ütleb isamaaline poliitik, et paar miljonit ei saa peatada, poolt miljardit. Aga meid, vaeseid on ometigi enamus, täielik enamus. Suurem osa planeedi elanikest on vaesed. Need, kellel on katus pea kohal kõht täis ja kes peole kõige oskavad oma nime kirjutada. Neid on väga vähe. Vanasti oli parem, siis kirjutati vaeste elust, kurbi raamatuid. Meenuvad Knut Thomsoni nälg, Jack Londoni poksija Tom King. Kohe rõõm oli lugeda isegi maak Twaini Huckleberry finni-is on üks kõrvaltegelane, kes unistab koopas viimase leiva koorukese juures nälga suremisest. Ärme üldse räägime korkist või nõukogude kirjanduse klassikasse kuuluvast teosest leiva Lindascent, mida ma soovitan kõigil vaestel lugeda. Viimasel ajal on vaesus muutunud trendiks ka Eestis. Ma ei hakka siin üles lugema kõiki asju, mida inimesed enam osta ei jõua. Rämps, kinnisvara ja rämpsväärtpaberite müük on pea olematu, isegi kontserte, piletid ostetakse viiendiku võrra vähem. Mingi leht kirjutas, et suurem osa Eesti rahvast on hakanud toitu ostma odavatest kohtadest. Huvitav, kus need odavad kohad on, ehk siin ka huvi pärast ühte maine poolest odavasse müügikeskkonda laadisin korvitäis ning jäin samuti vaeseks. Siiamaani on halb olla. Õnneks parandas mu tuju Edgar Savisaar kõige targem kõigist eesti poliitikutest sel ajal, kui isamaalased ja sotsid valutavad südant Iiri referendumi tulemuste pärast, mõtleb Edgar meile Eesti vaestele. Edgaril on väga hea mõte teha odavad munitsipaaltoidupoed kus piima hind oleks kontrolli all. Loodame, et kontroll laiendatakse ka õlle ja viinahinnale. Muide, ma olen veendunud, et õlu on ökoloogilisem ja tervislikum kui paljud muud toidukaubad. Esiteks võetakse õlletaarat haisvatest taarapunktides vastu piima ja kefiiri, taara tuleb aga minema visata. Mina kui õrna hingega looduslüürika sellist reostamist välja ei kannata. Kefiiri ei aita üldse stressi vastu, pigem süvendab seda tulema tagasi Edgari tarkuse juurde. Võib-olla tal ei ole enam nii palju valijaid kui majandustõusu aegadel. 500 krooni, mis enne inflatsioon oli Raukkade häälte ostmiseks piisav, on tänaseks ka pensionäri jaoks piinlikult väike raha. Nüüd pole linnal sedagi mujalt võtta kui maha maksu tõstmisest. Maksud on aga meile vaestele vastukarva. Enne pronksiööd tundsin ühte inimest, kes toetas keskerakonda kas või nui neljaks. Neid ei toeta temaga enam. Oletan, et selliseid on veel õige mitu. Nii tuleb Edgaril leida uusi ustavaid hääletajaid. Vaesed on selleks kõige parem sihtgrupp, ühelt poolt pole meil midagi kaotada. Teiseks on meie hääled väga odavad, eriti kui ülemakstud pensionäridega võrrelda. 500 krooni eest saaks Somaaliast 1000 häält, Eestis mõnevõrra vähem, aga ikkagi piisavalt, et võimule pääseda. Võib-olla neid odavaid munitsipaalpood ei tulegi? Siis saab öelda, et kuri Ansip ei lasknud teha. Näete, mul on siin isegi toidupoodide keti plaan valmis. Igal juhul minu südames on Edgaril päikesepoolne tuba valmis vaadatud. Aga samas toas elab ka kurikadeduse uss. Mis jaoks Edgar saab ainult tühjade lubadustega võimule, aga mina lakun koos teiste vaestega panni. Kas ma siis lollim olen? Ma oskan ka ilusaid asju välja mõelda, isegi veel paremaid, kui see keskerakond. Mul tuli just äsja tasuta munitsipaalrestoranide keti idee. Tasuta on parem kui odav. Lõppude lõpuks, kui palju neid maksime säästuga viinereid siis ikka odavamad on. Mina seda ei tea ja kahtlen, kas vahe üldse on piisav poodi vahetada. Nii et odavate poodide jutte minu kõrvadele kui kreissae huugamine, et mitte öelda paras pask. Ja üldse milleks poest jahu osta, kui sellest võib pitsa teha ka tasuta itaalia kokk? Kodus söögitegemine on kallis. Toidu vedamiseks on vaja kallist kotti või koguni autot küpsetamiseks, pliid, nõudepesuks, taldrikut, sooja vett ja nõudepesuvahendit. Nii et valige minu tasuta munitsipaalrestoranide kett. Selle keti nimeks panen ma toitev Edgar. Ja üldse, kui te tahate tasuta asju, helistage oma kodupartei kontorisse, see on nende rida.