Kunstpunkt R. Tere, kallid klassikaraadio kuulajad. Pärast nädalast pausi on eetris jälle kuntsisaade Kunzee R ja seda hoogsamalt täna meil kaks külalist. Kõigepealt kunstiakadeemia skulptuuriosakonna juhataja professor Villu Jaanisoo kõneleb meile Eesti uuest skulptuuri ja installatsiooni galeriist. Ja siis teiseks, Margus Tamm räägib enda kunstnikuks olemisest ja oma näitusest Tallinna linnagaleriis, mille nimi on see parim pidu ja ma ei käinud seal. Ja veel enne, kui me läheme nende intervjuude juurde, siis tahaksin ära märkida, et 17 kuni 23 märts toimub Tallinnas kinos Sõprus filminädala aardina Ameerika, mis keskendub Ameerika kaasaegsete kunstnike elust, rääkivatele, filmidele. Et siis kõigil, kellel vähegi Ameerika lähikunstiajaloo vastu huvi on, võivad siis seda programmi ise järele uurida. Aga võib öelda, et mis seal nagu kavas on, siis on seal filmid jaksan ballakist kuulsast videokunstnikust pilvi oolast, Louis pursjoast, Mcjubarnist siis näiteks šandmis Shell, pask ja robot, nappelda off. Ja loomulikult ei saa Ameerika kunstiajaloost rääkides üle ega ümberandi Workholist, kellelt on seal film, Jelsin Köls. Nii et see on siis 17 kuni 23 märts ja siis lähemat infot võite ise juba ja siis uurida näiteks kino sõpruse koduleheküljelt. Ja läheme siis edasi intervjuude juurde, Villu Jaanisoo, Margus Tammega ja Margus Tamme intervjuu ajal, siis käib põhjal vaikselt ka meil ansambel edasi siis Eiki, ei. Mihkel Kleisi ja Romet Jakobi koostööprojekt ja loo nimi on. Põhjuseks on see, et sama mihkel Kleisi ja Jakopi komponeeritud esitatud muusika siis selle margustama näitusel kõlab head kuulamist. Kunstpunkt err saatel Kunsveeerr. Külas nüüd Villu Jaanisoo, kes on Eesti kunstiakadeemia skulptuuriosakonna juhataja ja ka professor ja ka tegutsev skulptor, kunstnik. Põhjus, miks me kutsusime sinu siia, miks ma kutsusin, oli eelkõige selles, et mustamäel raja tänaval siis skulptuuriosakonna ruumides avati siis galerii uus, ehk siis Tallinn sai endale uue galerii juurde mis siis peaks laenama keskendunud skulptuuri-le ja kaasaegsetele institutsioonidele, siis miks te siis otsustasite nagu osa Nendest õpperuumidest eraldada galerii tarbeks või et kelle initsiatiivil sündis? Noh, initsiatiiv oli minu oma küll, aga no need ruumid olid olemas lihtsalt ja nad on galerii ruumid, nad olid lihtsalt kasutamata midagi seal toimus, aga, aga mitte nii organiseeritud tegevust nagu, nagu nüüd on plaanis teha. Ja, ja need on head ruumid ja teine asi on, on see, et, et võib arvata, et nad on kaugel kesklinnast ja et see on, tekitab probleeme ja teisest küljest mulle tundub, et see on nagu võimalus selles linnaosas ei ole kunstigaleriisid, et, et see võiks olla äkki see pluss just, et inimesed tuleksid sinna. Seda ma tahtsin küsida, et just see, et mis, nagu on miinus võib-olla mitte ainult kaugus, vaid see, et härra linnades inimesed vähe liiguvad kondimootoriga, et kiputakse, eks ole, sõitma transpordiga, tähendab seda, et eks ole ei saa loota eriti võib-olla juhuslikele visiidile, aga teiselt poolt ma olen nõus, et see kaugus on hea, sest kunst vanema koosnevad ainult kesklinna ja juba ju kumu, eks ole. Ronis sinna Lasnamäe rüppe, et selles suhtes kindlasti see rikastab nagu linnaosa. Nii ja siis on nii raske öelda, kuidas ta kujuneb, sest et ja noh, me oleme seal kõigepealt need ruumid olid seal, et nad lihtsalt tööle panna, aga selline galerii võib olla väga hip ütleme kuskil mõnes suuremas linnas, see oleneb kõik, kuidas teda tööle panna sellest programmist, mis me teeme ja noh, nendest nendest näitustest, mis seal hakkavad olema ja, ja ütleme, esi esialgu loomulikult suurem osa inimesi tuleb avamispäeval, aga noh, kui me saadame näiteks 500 kutset ja 100000 kohale, siis on see juba suur asi. Ja pärast noh, võib-olla ma ei oska öelda, kui mitu inimest päevas käib. Aga teil ilmselt ei ole sellist palgatud professionaalset galeristi, kes viis päeva nädalas tegeleb galeriiga. Ei ole jah, ei ole, aga, aga idee järgi ju peaks olema, tähendab, mina ei ole see inimene, kes hakkab seda galeriid vedama, nüüd esimesed näitused on paigas ja mingisugune programm ja päris huvitavad inimesed, mõtlen, huvitavad kunstnikud. Ta nagu hakkab liikuma, aga ma otsin, et leida inimest, kes seda hakkaks nagu liigutama, ma ei jõua kõigega tegeleda. No ma käisin seal kohapeal ja mind natukene üllatas, et vaatasin et võib-olla suuremat galeriid, et eelkõige kuna skulptuur vahel nõuab nagu ruumi, et kui on tegemist, ütleme sellise noh, nii-öelda monumentaalsemate teostega, et selliseid seal eksponeerida ei saa. Nojah, ma isegi ei tea, palju seal ruutmeetril peaksin teadma, muidugi mulle näis, et ta on umbes kunstihoone galerii mõõta, võib-olla ta on seda võib-olla ilmselt on ikkagi väiksem, aga sellised need ruumid on, muidugi tahaks suuremaid, teie enda taid sinna ära ei mahuks? No oleneb töödest siis, see ei ole ju suuruse küsimus, sisu, milline on kunstniku muud ka? No ei, seda loomulikult, aga, aga minu arust selles ruumis saab teha väga põnevaid projekte. Praegu ta on jagatud väga väikesteks tükkideks, aga, aga ütleme, järgmine näitus. Need vaheseinad tulevad sealt maha või need, mis seal praegu on ja ja tuleb nagu hoopis teistmoodi. Kuna te juhatajatega kunstiakadeemia skulptuuriosakonda, siis millised on praegu siis sellised skulptuuri hab prioriteedid ja, või need alused, mis on nagu paika pandud, et nagu ma kunstiakadeemia koduleheküljelt lugesin, siis ühtpidi kata sellist nende riiklikku nõudlust, aga teistpidi, et ta on see sõnastus nagu selline, et noh, peaksid võiks sellest üleval. Tõsi on see, et need tekstid on seal kaua olnud ja mina ei ole neid kirjutanud, ma tõesti ei oska öelda, tähendab tähendab, oskan ja öelda, et need tõenäoliselt oleks vaja uuesti kirjutada. Aga praegu nad eilse suund on praegu ma mõtlen, ma riiklikku nõudlust nii väga silmas ei pea. Õigemini pean, aga ma mõtlen, mida kunstimaailm ootab. Struktuurilt. Nii väga praegusel hetkel ei keskendu näiteks monumentaalkunstitootmisesse, kuigi paar Niukest osakonnasisest konkursi. Aga, aga see, mida ma katsun tuua, ma katsun sinna tuua kõik need nähtused, mis tänapäeva skulptuuris on maailmas ja, ja noh, kõik ütleme need, mida, mida ma nüüd suudan, see on hästi laialt lubatud. Skulptuur on nii põnev ala. Ma ütleks, niisugune juhtivam ja kõige innovatiivsem kunstiliik, vähemalt mulle tundub nii laias maailmas nii need muutused ja need ütleme see kasv, mis on toimunud viimase 20 aasta jooksul selles vallas, et seda peaaegu Eestis ei ole näha. Et seda ma katsun tuua ja see ei ole lihtne, tähendab, sellest ei piisa, tuleb üks tüüp ja räägib, et selleks tuleb inimesi siia tuua, kes õpetavad ja näitavad ja, ja see galerii on üks osa sellest kogu sellest ideest, et ma praegu seal on tõepoolest üks projekt, mis on teostatud ühe väliskunstniku poolt tudengitega, aga, aga ma näen pigem seda galeriid sellise ruumina, mis on ütleme, tudengite jaoks selles mõttes, et nad näevad, kuidas erinevad kunstnikud töötavad ja mida nad teevad, aga mitte niivõrd ehk tudengite omade projektide teostamiseks. Ja siin on üks teine asi veel, mis ei ole nagu ehk kuidagi kõlada maha jäänud, et meil on galerii, aga sellele lisaks on, tähendab osa laiemat nihukest kunstnikku, ütleme artist in Residence programmi meil on ka korter, mille me saime valmis seal majas, et meil hakkab tulema sinna erinevaid kunstnikke elama. Ja kes siis osad neist ka teevad oma näituse, aga mitte kõik, et osad tulevad lihtsalt sinna tööle ja olema levinud praktika eri maailmakoolide juures, et kunstnik kutsutakse pooleks aastaks või ütleme lühemaks ajaks. Ja nende ülesanne on seda minemine, mina olen nüüd esimese inimesega, kes sinna tuleb. Paari nädala pärast jaapani kunstnik, cirocagava, kes tuleb sinna kaheks kuuks, ta teeb omasid, töösid siis meie meie töökodades ja, ja ma olen palunud, et ta korra nädalas vestleks tudengitega, et rohkem ülesandeid tal ei ole. Tõsi, me ei anna talle ka palju midagi. Ehk mingeid materjale me suudame aidata. Aga samal ajal töö kodasitavaid kasutada. Seoses selle monumentaalkunstiteemaga või et on ette heidetud mõneti, et et just see, et kui linnaruumi planeeritakse mingit kas mälestusmärki või noh, sellist mingit Skulpturaalse objekti, siis skulptorid ja arhitektid ei tee piisavalt koostööd, kas te olete sellega nõus, et selles mõttes kohati kukuvad nagu nadilt väljale? Asjad tähendab, naditad, kukud välja küll sellega ma olen nõus, aga ma ei mäleta, mida nüüd, mida ma olen näinud viimasel ajal, aga ma mul on nagu raske öelda sellest koostöö, et kas nad teevad liiga vähe koostööd. Siis peab nagu erinevaid juhtumeid vaatama või kas sa mõtled mingisuguseid dekoratiivskulptuure, mis on siia-sinna pudenenud või mida sa mõtled? Ei no ütleme noh, linnas, et kui on mingid kase avalikud konkursid millegi püstitamiseks, kuna teie skulptuuri osakond asub mustamäel, kunstiakadeemia ise asub kesklinnas, et kas teie, Enda tudengid valeti üritanud kuidagi niimoodi neid lõimuma panna, siis nii-öelda on näiteks arhitektidega või mingi on mingeid ühiseid. Kas homme või ausalt öeldes, see on jäänud niisuguse jutu tasemele. Me oleme mõelnud küll selle peale arhitektuuriosakonna dekaaniga ja, ja tegelikult peaks olema see saamatus seda asja läbi viia, need veel praegusel hetkel linnaruumi paista, sest et sest et tudengid veel ei ole nii tugevalt esile astunud ja, ja siin on nüüd seoses selle, nende paari konkursiga, mida me teeme osakonna siseselt, seal peaks tõepoolest rohkem arhitekt nendega rääkima, aga nüüd nendest asjadest rääkida, need on tegelikult alles ideekonkursid. Aga jah, ma arvan küll, et peaks olema rohkem. Omal ajal oli selles koolis sellist õpetust ka skulptorite. Aga siin on jälle muidugi teised probleemid. Tundide hulgad on suhteliselt väiksed, et kuhu seda siis paigutada? Aga te ise, kas teil on endal ka varsti tulemas mõni näitus või miskit? On mul on tegelikult olnud Suht pidevalt mingeid näituseid. No mida ma teen või Eestis ei ole? Eestis ei tohi tulemas, ei ole praegu küll see, mida ma nüüd kooliga koos või tudengitega on küll tulemas midagi väga põnevat. Ja see on, ma räägin kooli juttu edasi, sest me teeme nii tore, et sa ei ole puudutanud neid monumendi ja vabadusmonumendi teemasid üldse sest kartsin, et sellel teemal ka midagi, Areie, aga me teeme ajaloo muuseumis, juunikuus tuleb üks suurem irooniline workshop nimega Vabaduse monumendid, kuhu me siis katsume saada ka lisaks meie oma tudengitele ja neid ei ole sugugi vähe, ütleme paarkümmend inimest, siis katsume saada ka väljastpoolt noori põnevaid skulptorid, kes siis teostavad sinna ajaloomuuseumi hoovi maarjamäel, kus see loss on oma nägemuse Vabaduse monumentidest tulevad olema päris niuksed ja see on siis umbes nii kevadel, suvel, see on suvel, nii et kui me juuni, kus teeme, ma arvan, et avamised võiks olla kusagil enne jaanipäeva avalik näitus. Hüva, see ei puutu ilmselt küll otseselt sinusse, sina ei ole selle lubaveegeelajaga sinu need autokummidest tugitoolid. Kuumus ja nad näivad mulle seal töökindlad, et mis seal istuda ei lubata, vaid ma ei tea, ma, ma ei oska öelda, tähendab, aga need olid kõik kumu külastajad nii-öelda on, näevad ja käivad katsumas, tähendab, kas seal on silt, et ei tohi istuda või ma ei tea, sealt ma olen ise seal issandale ära aetud. Ma ei taha öelda, kuhu omad ja nende, nende poliitikaga see, nad peavad tavalise istumise muidugi vastu ja ehk paargi inimest, aga et kui seal ütleme, viis tüüpi peale hüppab, võib-olla see ei ole hea. Aga noh, kuna äratan kumu, oma sõnum ka nende, kes ei olnud, on ja no peab muidugi vastu, aga no tead, see on nende varandus, eks ole, ja nad katsuvad neid hoida. Aga tõmbaks siis sellega jutu kokku, kuigi mul oli siin üks küsimus, mis puudutas seda, püsid Kalevipoega merre, tuleb Vabadussamba stiilis mööda, eks ole, ma ei hakanud seda sellest jahuma alles, aga kalevi paistate, kui oleks, noh, meil ei ole, seda olukordades on teoreetiline olukord, midagi peab tulema, noh, teisiti ei saa, meil peab sinna midagi tulema. Mida sina sinna paneks, kas sa paneks kalevipoja asemele, eks, parem tugitooli. Noh, see on minu meelest sa nii pöörane see mõte, et nüüd eesti rahvas tahab merre, kas oli 16 meetrit või kui suur, see pidi olema 14 Kalevipoega teha, nii, see on niivõrd hullumeelne mõte, et see lõhnab juba kunsti järele, tähendab, minu meelest loomulikult teda pronksist teha sinnani, see on otsene, noh, rahva raha raiskamine. Sellise jutu rääkijad tuleks nagu pokri pista, aga võiks. Ma ei tea, äkki ta võiks täispuhutav olla siis või? Uju või uju. Ma pole isegi seda mõelnud, minu meelest nad on nii lõbusat, mõttetu, hakkad nagu seda asja arendama, et äkki ta võiks mingi praami peal olla värviline Kalevipoeg, mille siis saaks vedada, noh kui tulevad lauluga lähevad Saaremaal kalev, läheks sinna või viia kasvõi Narva jõele, las vaatab Venemaa poole, et, et noh, see on nagunii lõbus ja segane idee, et võiks ära teha, aga, aga noh, et ta nüüd sinna nii päris nii vanamoodi pronksist kivi otsa panna. Ma ei tea. Kale oleks nagu tardunud sel hetkel, kui tal mõõk. No mina ei, Kalev kuule tänapäeval see on ju mingi ürghiid, eks ole, väljamõeldud tegelane nüüd hakata seda nii tõsiselt võtma, ma ei tea, aga, aga noh, pulli pärast võiks võiks ju teha, sest et teisest küljest ainukene noh, mida ma võin nii positiivsele mõelda. Noh, meile nagunii ju naerdakse meie kunstisituatsiooni peale, siis siis võetakse nagu eriti lõbusalt niukseid. Tähendab, ma ei usu, et seda tuleb nagu ma ei usu seda vabadusmonumenti, aga need on mu isiklikud niuksed, et ma, ma tõesti ei usu. Hüva, aitäh, Villu Jaani, sa kõnelavast. Tore. Ta r jätkab oma teise poolega ja stuudiosse alambalanud Margus Tamme tervist. Tervist. Kunstisaated ei ole just väga palju ettekäändel, et kedagi nagu külla kutsuda, et siis Margus Tamm ka on palutud meile siia sellepärast et avas näituse seitsmendal märtsil Tallinnas linnagaleriis tegemist on siis ruumiinstallatsiooniga ja näituse nii-öelda pealkiri on parim pidu, jama ei käinud seal. Kõigepealt ma tean, et sa oled kunagi ammu ostsin samas saates käinud, kui seal saatorid, teised saatejuhid. Jah, sellega seoses eelmisel linnagaleriis toimunud näitusega aga olekski nagu siis mäluvärskendused pessa vahed. Margus Tamm, valan tegutsenud rühmitust avangard, pink Punk nime all, mõnda aega avangardi all, tegutsen edasi, pingpong praeguseks laiali läinud ja noh, antud näitas, siis läks puhtalt enda nime all. No sa tegeled vist vabal ajal siis kunstnikuna ja põhitööna disainerina? No see on siuke suhteline, et kumb on põhide, kumb on vaba aega, et ma ise ei oska neil nii palju vahet teha. Einari ameti kurikuulsamaid töid on mõne aasta tagune Arvo Pärdi poster, mis oli lahendatud selliselt Coca-Cola fondis siis ja Arvo Pärti siis reklaamiti kui kaubamärki ja vist siis ilmselt sellised konvendile pealsemad süvamuusika austajad siis tundsid ennast sellest häirituna vara tagasi saada, sulle kommenteeriksid, seda plakatit ise tekitas jah, selles meedia diskussiooniks disaini- ja reklaami puhul ongi võib-olla kohatu til lihtsam tekitada avalikku diskussiooni kui näiteks kunstigaleriides, sest kunstigaleriides minek eeldab juba teatud sellist valikut või otsust ja sa lähed sinna ette valmistunud. Aga noh, avalik ruum on tegelikult või avalikus ruumis tegutsemine on noh, mõnes mõttes palju autoritaarsem, kuna sa suunad tõesti enda siis loomingu sellisel juhuslikule möödakäijale peale, aga peas tekitas mõningase diskussioonis diskussioon, tegelikult oli Coca-Cola kompanii enda tekitatud, kuivõrd nad mingil hetkel märkasid seda plakatit noh, tegelikult oli see plakat tulnud juba siis mitu kuud oli tegelikult see nii-öelda eelreklaam käinud, aga noh, mingil hetkel nad lavastasid. Ja siis loomulikult, et ka keelasid selle ära. Siis tuli kõik maha võtta. Jah, umbes ütleme nädal aega enne kontserdi toimumist asendati kõik plakatid sellistega, kus siis oli mitte Coca-Cola kirjas kirjutatud Arvo Pärt. Aga seoses sellega, et võib algatatud diskussiooni ilmselt tõenäolisemalt kui sündmus toimub kunstigaleriis, on sul õigus, sest ma ise elan Tallinnas männikul sellises kohas ja siis meil on ka seal selline lokk. Mul on selline pood, kus inimeste sisse astuda, seal ei saa reklaamtulpa siis need paka täitsa reklaamtulba küljes ka ma ei tea, kas küll männiku inimestele midagi ütles. Räägime sinu näitusest, see oli parim pidu ja ma ei käinud seal. Su näitus on kuidagi, näib selline kahetsuslik või noh, sa oled muidugi nagu irooniline ilmselt, aga sa neid kahetsevad midagi selle näitusega kahtlemata selline üheksakümnendatel meil alanud Läänes varem alanud majanduseufooria majandustõus ja kogu see tarbimisbuum ta oli mõnevõrra praeguselt vaadates hästi naiivne, aga noh, selles naiivsus ja see oli hästi palju positiivsust, et noh, me ei suuda enam maailma kunagi vaadata või ka kaupluse vaateaknaid vaadata sellisena rõõmuga nagu noh siis et noh, selles suhtes muidugi kahetses, et noh, tänapäeval me oleme sunnitud, oleme mõistlikumad, arukamad kokkuhoidlikumad planeerima rohkem ette. Et selles selles suhtes jah ja noh, mina olen, ütleme sellest põlvkonnast, kes ei ole otseselt olete põlvkonda aga kuskil selle järel näinud veel seda viimast vagunit lahkumas et noh, näinud seda rõõmu noh, sellest niimoodi mõnevõrra osa saanud noh, mitte ise ehitanud seda maailma ka ütleme noh, näinud seda tulemustena, samuti selle tulemuse muutumist praeguseks selliseks noh ütleme, ummikteeks või fiaskoks või läbikukkumiseks, aga sa kahetsed, et sa oled nagu millestki ilma jääda. Ma jäänud ilma, kuna, nagu ma ütlesin, et ma olen näinud, näinud põhimõtteliselt kogu seda story't, et noh, siin on, Eesti puhul on ka see võimalik, et kuna meil on alates liidu kokkukukkumisest on see lähiajalugu olnud niivõrd kokku pressitud, et tegelikult noh, normaalne oleks see, et üks põlvkond pihte jutustest, teine põlvkond näeb järgmist, et noh, meil on see privileeg, et me näeme neid liitumiskohti, kui mingisugune ütleme näiteks antud juhul majandusoptimism hakkab moonduma ja kuidas ta muutub ja kust osaste mõra olema hakkab, et seda on võimalik näha ühe põlvkonna jooksul, seda on võimalik on kogu pilt kokku panna kunstihoone seda nii-öelda emalaeva seda suurt saali ja selle siis nii-öelda selliseid suursaabjaamu ehk siis linnagaleriide kunstihoone galeriis tihtilugu armastatakse nagu nii-öelda kohaspetsiifiliselt kaasata või siis neid ümber ehitada või, ja nii edasi. Et miks siis sa nagu otseseid nende nagu muutumist võib-olla siis kirjeldamist läbi sellise ruumiinstallatsioon jätan lahendatud sul kaunis selliselt nagu õudusthrilleri atmosfääris? Jah, see on täitsa õiget, ma tahtsin jutustada lugu ja et noh, minu jaoks võib-olla filmi paralleel ongi täiesti sobiv, et ütleme, see tekst, mis on ukse peal, ennast pressitekst, et ta ei ütle seda, näitas ta ümber, vaid ütleme, loob mingisuguseid taustsüsteemi ja siis edasi oli nagu soov, et galerii uksest sisse astudes, et noh, siis põhimõtteliselt algaks selline action film, mis siis häälik pääsemisega läbi akna, et et selle näituse jaoks avatud avarii tagaseinas tegelikult tasuv aken, mis tavaliselt on kinni kaetud, seal on ees on valge sein. No ütleme, et see projekt minu jaoks läks paika, et kui ma avastasin otsides seal galeriis midagi huvipakkuvat, siis ma leidsin, et tegelikult see galeriis on täiesti kinni müüritud aken, mis viib mingisugusest salapärase sisehoovi kus toimub meie eliitrestoranide moskva kloor ja nende kaubahoov, nende prügihoov ütleme, selline fassaaditagune, tegelik reaalsus, ütleme siis Sul on siin mitu inimest kaasatud, näitusele arhitekt teostus, muusikad, valgused, et see nagu toimunud grupitööna või sa oled lihtsalt nagu brigadir, kes on siis võtnud sellised allhanked? Noh, tegelikult ega ma ei olegi eriti teinud sellised, ütleme projekte, kus ma oleksin ainult omaenda jõu ja teadmistega projekti lõpetanud, et noh, sellepärast ma olen ka kasutanud harilikult rühmituste nimesid, et noh, see lihtsalt võimaldab ütleme lihtsamalt nimetada kogu seda gruppi inimesi, kes on ühel või teisel põhjusel abiks olnud. Siis mulle sobib selline kollektiivne töötamine või selline projektipõhine, et et noh, eks ma ise olen selle algataja, sest kunstiprojektid teadupärast ei ole praktilised ja seal ei ole ühtegi praktilist põhjust, miks keegi peaks tegema näitusel linnagaleriis ja ma olen siis see, kes leiab, et seda on vaja teha, Sul on seal muusikalises osas on toeks saanud siis Mihkel Klais ansambel Larry Clarice ja siis hääli täpselt siis vist Roomet Jakopi kratiiv mootoriskeelse. Mis koostadel Jakobiga on, kas, kas mitte ta ei teinud koos ühtset performance'i Tartus ja äkki sa lühidalt räägiks sellest performance, sest ma olen ainult nagu dokumentatsioonile piltidelt. Tartus oli eelmisel aastal toimetav Jassi universi raames Perhakas, kus me esimest korda puutusin roometiga kokku. Ja no põhimõtteliselt Erkhakas seisnes selles, et samal ajal kui Tartu Kunstnike majas sees toimus perfomance üritus, seal olid siis rahvusvahelised grupid pluss nõnkraato, et siis meie vedasime akende tahad tõstukid. Siis 12 inimest tõusis, tõstukikorvides olid ruuporid kõik Eesti ruupori peale ühe, mis tuuril olid minu käes sellel hetkel. Ja siis me tõusime tõstukitega akende taha ja siis performeerijat hüüdsid Ruuparitesse konstantselt 15 minutit järjest, et veel et siis kui perfomance hakkas sees lõppema, siis noh, ütleme selle tühjale galeriile kõlas üleskutse jätkata tegevust, mis tulemuseni, ümberkaudsed inimesed tulid vaatama, mis sa rääkisid siin just sellest üheksakümnendatel alustatud, nagu protsessi fiasko ostad, sa oled kirjutanud ka kunstiblogis artišhak sellisest massist või siis Mobidesse sellisest intelligentsist meeleavaldamise vormist. Et kas see siis pead ennast aktiivseks ühiskonna, sealhulgas siis ka kultuuri selliseks kritiseeriaks või esineb mingeid hoiakuid, tasse liitub minu doktoritöö teemaga, lihtsalt tegelen doktoriõpikutes internintsinismiga. Mingil hetkel ma lihtsalt avastasin ringi reisides, et see, millega me tegeleme, et sellele põhimõtteliselt on olemas nimi või midagi sarnast, noh, mingid teemad, mis tundusid mulle endale huvitavad või paljulubavad. Et nendega tegeletakse kui maailmas, et see on tegelikult mingisugune suundumusenasse seal siis tekkis sügavam huvi sellise nähtuse vastu. Me ei saa öelda, et ma oleksin viimasel ajal väga olnud huvitatud sellisest galeriis väljaspool kunsti tegemisest, enneta kunstirahvale käteviimisest, aga noh, varasematel aastatel varasemates perfakates ma olen sellega tegelenud küll, nii et, et noh, season täiesti olemas see muusika, mis seal oli esindatud näitusel, siis sellel Arvikule ja edasi on selline netisingel ilmunud sellesama kunstiblogi Xhaka nagu all, seal on ka nii-öelda artišoki rekordseteks sina ajad seda asja, et seda selline kollektiivne looming, et ei tahaks öelda, et kes seal on võimalikult palju autoreid, et ta peaks olema ideaalis selline ise genereeru mehhanisme, et noh, loomulikult on neid, kes seal aktiivsemalt osalema, kes vähem aga noh, lihtsalt artišoki Recorson jah, loodud eelkõige sõidu tehtud, et mingite loengute helifaili üles panna. Aga siis selgus tõsiasi, et tegelikult väga paljudel üritustel kasutatakse originaalselt spetsiaalset autori muusikut Taustaks, mida oleks siis hea avaldada, kuna need on nagunii tegelikult olemas, salvestatud ja nii edasi, et see on täiesti näitust mõnes mõttes kõrvalprodukt, et noh, mida saab täiesti kuulamiseks välja panna, et mida oleks kahilast lihtsalt ära vajuda. Kunstnike liit, lasteaedade osaleb kaheksa ja nagu me teame, siis Tallinna kunstihoones on aknad, mis avanevad meil Jaani kirikule, Vabaduse väljakule, linnavalitsusele. Et sina oled siis lihtsalt Navara tumendanud, need aknad, osa nendest akendest nagu autodele pannakse tumendatud klaasid, eks ole. Mis eesmärgiga. Kas see on jällegi, peaksid filmi paralleeli, Toomet, paneme tumedafiltri ette tema Ameerika ööd või põhimõtteliselt jah, et ma tahtsin lihtsalt teha sellise vihje sellisele ütleme kunstimaailmas sketšid sismile siis võimustruktuuride suhtes, mis siis avanevad Vabaduse väljakule Vabaduse väljak kui selline. Andres on küll kunstihoonega see siiski kogu see vaade, mis sealt kunstihoonest avaneb, see seondub just nagu millegi võõraga, et seal on selline opositsioon, tekib paratamatult arhitektuurselt ja Vabaduse väljakuga pidevalt mingisugune jama, pidevalt tehakse seal midagi valesti või siis ei tehta midagi. Ja noh, lihtsalt see oli selline väike visuaalne visuaalne vihje sellele vastastikusele konfliktile, et noh, põhimõtteliselt on nagu, ma arvan, mõlemapoolne umbusk, et nii väljast sissepoole kui Kressioonest aknast välja vaadates ma küsisin veel mõned võib-olla näituse suhtes kontekstiväliselt küsimused mainiti lihtsalt oma sellesse nii-öelda pressideksis või Milton Friedman loomulikult, et Mart Laar on Friidmine auhinna võitnud. Kuulsin, ma ei tea täpselt, millal Ta saab Prantsusmaalt mingi samalaadse auhinna oma nagu sellise liberaalsete ideede nagu eduka elluviimise eest, et mis sa arvad, kas näiteks Eesti peaks näiteks Mart Laari auhindu rohkem väärtustama kui ka neid muid võite, mis nagu vahel tulevad need laulu või spordivõidud või ma ei tea, mingi kultuurivõidud või mingi grammi või? Tundub, et nagu suhteliselt vähe kajastatud ma ütlen, mulle ei tundu, ma arvan, ma arvan, et see saab piisavalt palju tähele, pannakse nende kajastamine, sõltub parasjagu poliitilisest situatsioonist ja noh, selge, et tegemist on noh, kindlasti ei tule seda kahjuks või kindlasti levib teadmine, et saanud mingisuguse olulise tunnustas, et noh, tõesti ei ole nagu kursis selle preemiaga, ma ei oska öelda, kas see on nagu väga oluline keskmiselt Dolphin või väheoluline. Aga noh, kindlasti on tema panus Milton Friedman mõtteviisi elluviimisele Eestis on keskmine ja noh, kindlasti on ta olnud üks suuremaid lähiajal kujuneda, nii et, et noh ütleme äramärkimist väärib ta kindlasti su eelnevad projektid, mitmed nagu sellised perfakad üritusena kaunikesti glamuursed, et kui alustame avangard esimestest piltidest, mis olid väga ilusad, eks ole, sädalasid ja, ja nii edasi, siis sa oled seal limusiiniga sõitnud kleitides neiud kõrvale, et noh, et kui sa oleksid nagu veidike veel rohkem selle briti kunstnik jätkas Cosmopolitani meeste kalendrist baseeriksid. Kahtlen sügavalt. Et ei siis jah, ei sa mõtled seda alasti kontseptsioon? Ei see mulle ei meeldi, et noh, ma Cosmopolitani toimetaja mõned särki seljast. Ja viimane küsimus oleks, et kes on need loojad, kelle vastase saledus tunned niinimetatud, aga muidugi iidalitaks või eeskujudeks või ma ei tea, kas sellel oleks ausam, igav oleks vastata, et noh, et lihtsalt püüame selliseid mitte tekitada. Mind vaimustaksid mingit persoonid konkreetselt. Aga kindlasti kindlasti on asju, mis on olnud tugevad elamused, ütleme minu viimane tugev kultuure elamusena Ateena biennaal, mis oli minu jaoks täiesti valgustav kogemus. Enne seda oli üle-eelmisel aastal tal Berliini biennaal, mis oli samuti täiesti suurepärane, üllatav kogemus. Aitäh, Margus Tamm ja kui kauem näitas lahti nädal aega. Näitus läheb maha ja järgmisel pühapäeval, nii et natuke üle nädala. Kunstpunkt err. Tänane kunstisaale kunstis. PTR tõmbab otsad kokku. Külalisi oli meil kaks. Kõigepealt Villu Jaanisoo, Eesti kunstiakadeemia skulptuuriosakonna juhataja andis meile intervjuu ja teiseks siis Margus tamm, Primmitustest pink, punki, avangard ja samuti siis ka nüüd isiknäitusega linnagaleriis maha saanud kunstnik rääkis oma tegemistest. Mina olin Aleksander Tsapov saatejuht nagu alati. Ja meie saadet jääb lõpetama Laareklarviku lugu, ideed magavad raevukalt ja see on siis jällegi seotud sama Margus tamme näitusega linnagaleriis ja seda te saate kõik vabalt alla laadida kunstiblogist artišoki, punktplokk, spot, punkt com. Kus on siis selline netisingel ilmunud ansamblilt edasi Alo reklarvikseline, nagu väike eebee või lühisingel, kus on siis kaks lugu veel, saate neid alla laadida ja sealt siis ühte lugu, ehk siis ideed magavad raevukalt kohe teile siis mängimiseks panen meie saadet saate alla tõmmata, järele kuulata ka internetis www. Klassikaraadio. Ja kuulmiseni järgmisel nädalal.