Tere kõigile kunstihuvilistele alustame saatega Kunzee ERR stuudios on Karen Jagodin. Täna räägime pikemalt kahest fotokunstinäitusest. Kõigepealt tuleb rääkima hiljasandi Leijevitši oma fotonäitusest Tallinna kunstihoone galeriis, mille pealkiri on Lahemaa lobi. Aga õigupoolest on see osa ühest suuremast projektist, mille nimi on tsoon ja selle alla käib ka Moskva kunstniku anne näituse seegi muuseumis. Ja teiseks, räägime Tartu kunstimuuseumis avatud muuseumi teatri nimelisest näitusest, kus siis Eve Kiiler on eksponeerinud fotosid erinevatest maailma muuseumitest. Head kuulamist. Alustame siis esimese saatelõiguga ja nüüd on meil külas hiljasandi levitš tere. Ja räägime üldisemalt projektist nimega tsoon, aga vast alustame kõigepealt siis sellest näitusest, mis juba on lahti. Ehk siis teie enda fotonäitus kunstihoone galeriis, mis kannab pealkirja Lahemaa lobi. Võib-olla alustuseks räägitegi natuke sellest mõistest tahema lobihetk. This no vaatamata selle, et siit saab nagu välja lugeda sellist sõnamängu semantilist mängu, aga ausalt öeldes sealgi pole just sellepärast valisingi sellise asja, kus nagu üks asi, mida pakutaks diisli hoopis teise asja. See on nagu selle kogu minu projekti õhtuga pädev. Et on lihtsalt selline geograafiline koht, mis tõesti asub võsult Alte poole nimega lobi. Ja sattusime sinna päris juhuslikult, kuna naabrimees ütles mulle, et seal on hea seenekoht. Nii ma sattusingi sinna sellatsiooni, aga pillisse nad ei ole, mitte seeni. See jah, see soolas või marinaadis. Aga siis, kui vaatasin neid objekte, ei tule siis nagu esimesest pilgust. Mul oli päris nagu selge plaan ees, kui ma leidsin neid neid esimesi nõndanimetatud faktuurem ja vähemalt mina neid nimetan, nii et sai kohe kuuse see projekt paika pandud ja siis nii vaiksel kahe aasta jooksul käisin seal ja tegin pilte seal kõige raskem asi oli just pilvede järgi jooksmine. Et kuna pilvede selline asi, tuul, viidad kogu aeg minema, siis olin oma suvekodus Võsul, siis jälgisin kuu poole, pilved ikka liiguvad siis kui nägin, et lähevad ikka lovi poole, suutsin autokaamerakoti ja läksin sinna. Tavaliselt, kui ma jõudsin kohale, siis ikka nägin, et pilvi tulid, aga kindlasti juba vales kohas. Mõni mängija käis siis kahe aasta jooksul. No need objektid, millest te räägite, on siis täpsemalt endine nõukogude raketibaas Jah, on küll selline objekt ja ka neid siin Eesti pinna peal vähe pole päris palju. Ja neid projekt oli ka omal ajal tehtud päris mitu-mitu, et igasugused mahajäetud sõjaväe objektid, mis olid ja on absoluutselt võivad et nende kohta teadud reflekteerimine oli küll päris moos ja oli küll omapärane ka, et mingi selline sotsiaalne ja poliitiline vastus. Aga et kuna päris pikk aeg just ajalooline aeg on juba möödas. Mul nagu sellist sotsiaalset või poliitilist suhtumist sellesse objekti pole tekkinud. Mul tekkis puhtilinistiidiline side selle objektiga, ytlesin. Vaat see, hakkasin lõppude lõpuks neid betoonikamakad seal lihtsalt armastama. Kas põhimõisted selle näituse juures ongi see, mida te mainisite, võõras trand võõras? Nii seetõttu, kui, kui võtta ideoloogiliselt etaan sümboliseerinud teissüsteemi, siis ka ka puhtfüüsiliselt on need alati olnud eraldatud ja inimestele ligipääsmatult, et kas see omaks võtta nüüd toimunud siis nende viimase 15 aastaga. Puhtast siidist loomulikult mitte ideoloogiliselt. Et kui me unustame sellest, et mis oli täpselt nii, nagu me ju ei mõtle ideoloogiliselt näiteks Egiptuse püramiidide kohta või majja püramiidide kohta, aga me teame, et seal käis ju päris suur tapmine ja madina ego pärisi. Seal tuli seal eksju hommikust õhtuni. Et keegi enam selle peale enam ei mõtle, et siin ma lihtsalt, ma katsusin enda jaoks teha sellist, mõtlesid eksperimenti. Et ma lihtsalt lõikasin seda taustast seal tagu ära täitsa täis tiitlist asja pinna peale. Milles esteetiline võlu teie jaoks on, seepärast ma kujutan ette, et väga paljud inimesed vaataksid need lihtsalt kui mingisuguseid betoonkamakaid mahajäetud objekte, millel ei ole nende jaoks mitte mingitest eestilist värk. No kõigepealt, kui nüüd pilte nüüd vaadata, aga kahjuks seda raadio kaudu teha ei saa. Aga võiks seal tähele panna, et see ümbritsev loodus on niivõrd tugev, et teatud mõttes need betoonkamakad, need ehitised, vaatamata sellele, et nad tulid juba üle värvitud. Aga nad saavad neid lisaks selle ümbritseva loodusega värve sisse. Et kui me vaatame mingit betoon pinnas, siis me näeme. No täpselt samad vähid seal osa nendes on looduslikud ja osa, mitte aga just see, et kuidas nad sulanduvad sinna, vot see pani mind tõesti imetlema. Aga ma leidsin seal veel minu jaoks väga tähtsaid asju. Just sellest ma alustasingi oma juttu. Ma leidsin seal nõndanimetatud faktuuri, vähemalt mina lagutesse neid, Nende nimed on mis meenutavad mulle mõned isegi on päris noh, tsitaadid. Üks on. Täpselt sama struktuur, üks on seal minu jaoks, teised ütlevad ka, et, et näevad seda väiksemgi, selline Champollak José poiss, venestus, primatism. Et seda ma leidsin lihtsalt ühe garaažiukse peal ja sellest nagu läkski edasi, pluss loodus. Ja seal on ka veel üks kolmas element seal, kui me juba räägime selle seal nagu sellist kulm sarja selles ühes väikeses, et esimene seal on siis need ehitised ja nende suhe ümbritseva loodusega. Teine sarjunit, kunsti faktuurid ja kolmas sari on igasuguste pisi, mitte tähtsate, võib-olla objektide portreed, kuna pillide formaat on ka selline selles kolmandas sarjas nad on teises formaadis tihti selline romantiline piklik nagu selline senti reaalne, nagu selline kasutasid sellist klounaadi ka maalikunstis. Ja siis ma lihtsalt teadvustasin igasuguseid vidinaid, mis seal maa peal oli, et mingi mahajäetud kaabel, mingi pael, mingi nöök, mingi imelik rubla, mida ma seal leidsin, üks sõjaväekompuutri kiip, mis oli seal samuti olemas. Ma tegin nendes asjades portreed, nad olid täpselt samas, kus kohas, nagu ma leidsin, siis ma pole liigutanud, lihtsalt tegin klõps-klõps ja siis nii see pilt oli ka väljatrükitud samuti, et seal mingit mingit sellist ei olnud, siin on teatud mõttes dokumentatsioon. Aga minu jaoks oli tähtis natuke selle dokumentatsiooniga ka mängida. Sellepärast ma mainisingi alguses, et seal on teatud testimine olemas. Et mida siis ta teeskleb? Just dokumentatsioonid, asi on selles, et värvide, seal noh, võiks öelda, lastud põhjavärvid on erksad, nad ei ole päris need värvid, mida me oma silmaga näeksime, kui me läheksime sinna tagasi. Nad on ikka Akseli reeritud ja vot seesama väike mäng, kus me nagu jäädvustame ja dokumenteerimine teatud olukorda ja nagu ta oleks dokumentaalne, aga piisab sellest, kui Maxellereerime värve tajub hoopis teises paradigmas. Kogu see jutt Just minu jaoks üks aspekt veel, mis teataval määral nagu tekitab sellist abstraktsioonitunnet oli see, et et just nimelt ta on justkui neutraalset dokumenteeritud, aga teiselt poolt ei ole seal üldse tunda inimese kohalolu. Et ta on justkui nagu asi iseeneses, mingisugune abstraktne ruum. Ongi, nii jah, ma just surigi minu suhe selle objektiga vast kui ma paneksin sinna inimese sisse, siis ilmtingimata ma oleksin kohe sattunud uudiste ideoloogilise välja sisse ja seda ma ei tahtnud. Kui veel tulla korraks selle looduse aspekti juurde tagasi, mida te mainisite ka siis loodus on mingil määral nagu sellises rituaali läbiviija rollis või ta kuidagi kas on nii, et see loodus nagu puhastab need objektid mingisugusest siis tähendusväljast, mis muidu inimesed sinna annaksid? Väga täpne, absoluutselt nõus, just nii. Just see toimub ka näiteks Lõuna-Ameerikas majja püramiididega, eks ju. Kunetlejaanida džungela tuleb nende kalale siis ta saab hoopis teise omaduse siin ka. Loodus on niivõrd jõuline, et ta toob sisse uusi väärtusi ja loob sellega uut aspekti. Millega siis me saame suhelda teisiti, kui seda loodust poleks olnud. Kuidas teie enda suhe nendesse varemetes ja selles mõttes on, et kas te olete selline? See on raske filosoofia pooldaja, et, et kõik varemed peaksid aja jooksul kaduma ja hävima või võiks nende varemetega ka midagi inimene kunstlikult ette võtta, et neid kas säilitada või kuidagi rehabiliteerida? Mina pooldan sellist lähenemist, et mis ükskord oli tehtud, ta on alati huvitav, on alati huvitav just siis, kui me tuumide ta teisse konteksti. Aga ajalugu ongi selline asi, et mida aeg edasi, seda tekkivat uut sisu ja kontekstid, millele vaesin pingutada, nii toimub. Aga kui me nüüd lammutame, siis me katkestame kogu seda protsessi siis me ei saa suhelda nende asjadega, mis olid siis me nagu jääme vaeseks just selle mängu võrra. Kas teil selle näituse kohta on veel mõni repliik kaasa öelda inimesele, kes mõtleks nüüd minna seda fotonäitust vaatama ka, kes võib-olla ei ole siiamaani olnud kindel, et kas militaarobjektide jäädvustamine fotograafias on just see, mida ta kunstisaalis tahab näha? Noh, ma mõtlen, et kui inimene on lihtsalt uudishimulik, siis ta läheb ja vaatab, aga siin ma lihtsalt tean, et on teatud inimesi, kes üldse näitustele ei käi ja ma ei soovita isegi nende alustada, sest ma ei näe siin mingit mõtet. Aga need Natukene sellest laiemast projektist kahetse Lahemaa lobi on tegelikult osa tsooni nimelisest ettevõtmisest nii-öelda ja, ja teine näitus, nüüd kohe avatakse seegi muuseumis. Jah, see teine näitus on Moskva naisphotography annal Chucky näitus tööd. Ta jäädvustas 15 aastat tagasi maha jäetud Nõukogude sõjaväebaasi Magriburgi lähistel Ida-Saksamaal. Kuna me oleme tuttavad ja ma teadsin sellest projektis juba varem, kui ma lõpetasin oma klubiga, siis ma saatsin talle mõne pildiga meili teel ja pakkusin talle mõelda, kas saaks meie kahest näitusest teha mingit sellist ühist projekti, kuna minu jaoks oli väga huvitav see asi. Tal on hoopis teine lähenemine. Tema pildid on tõeline dokumentatsioon, mis ei pretendeeri, ei teeskle. Jäädvustamine kui me vaataksime tema fotod näiteks puhtaks Jonaalselt, siis seal on küll, mille kallal norida, et tehtud mingi vene kaameraga, kus objektiiv on väga, nii nagu ta oli, mitte kõige paremat objektiivi ja muude asja tehnilise poole peal nagu seal palju asja ei ole, aga ta on sisuliselt väga huvitav, kuna ta jäädvustas uidava projekti, kuidas Vene sõdurid ja ohvitserid, kes elasid seal kasarmus, esteetiliselt, lahendasid oma ümbrust, tea teda rohkem inimlikuks aga sellega kaasa nad toovad oma kogu alamteadvuse välja. Saame ka põnev, et mis on nende tõeline mõttemaailm, kus nendest eetilised normid ja see on lihtsalt hämmastav ja nagu siis minu puhul on, vähemalt minu jaoks on puhtesteetiline ja tema pool on puht dokumentaal Anne, et just, mis tekib nende kahe näituste vahel, kuna objektid on enam-vähem sarnased või isegi öelda, et samad et siin tekib mingi selline dünaamika, mis vähemalt minu jaoks oli väga huvitav. Mitte tuues seda endist ideoloogiat sisse, siis kuidas te tunnete, et need kaks projekti praegu aastal 2007 meie ühiskondliku situatsiooniga kõnetavad? Raske küsimus, ma mõtlesin selle peale täitsa loomulikult, mõtlesin selle peale ja ma tulin järeldusele, et, et üldse mitte, et nad räägivad nagu sellist oma juttu. Nad vaatavad sinna ajalukku vaadates sinnapoole. Meie ühiskondlik situatsioon on selline, et paneb meid pigem mõtlema, mida saab edasi. Loomulikult meie olukorras ja, ja meie sündmuste puhul ilma selleta, et oleks mingi ajalooline arusaam, ei saa ka edasi minna. Aga mul on selline tunne, et need kaks projekti on hoopis teisest vaatevinklist välja pakutud. Et mitte selles negatiivsema poole said, pigem kui vaadata, kuidas on ka ühiskonnas esile kerkinud teataval määral selline argitasandil nostalgia tolle ajastu mõttes, et et kas siis pigem võib mõni inimene vaadata siit nagu seda nostalgilist aspekti? Ei, seda mul on väga raske endale ette kujutada, et keegi saaks mingit nostalgilist sellist voolu sisse, vähemalt mina küll mitte minu jaoks. Kui ma nüüd võtan neid asju ratsionaalselt, on absoluutsed asjad pahupidi. Et ratsionaalselt see peaks tõrjuma ratsionaalselt, see peaks olema nii, et, et inimene peaks või ei, peaks nagu tegema samm tagasi ja, ja mõtlema selle peale, uss on, kus me olime. Missugune õudus oli aga see, et, et selline asi tekitaks nostalgiat, noh kui on selline väga tugev nõukogude Kultuurik taustal ja kui see on üksainus kultuuri põhi, mis inimesel olemas, teist põhja ei ole, siis loomulikult hakkab nostalgia, et kui ja olin nõukogude ajal, aga jälle kaine peaga, mul on täitsa raske seda vähemalt endale selgeks teha. Absoluutselt kuigi mingil määral on ju inimeste käitumises puht reaalne muutus toimunud, et kui vaadata 90.-te alguses, kuidas suhtute nendesse objektidesse, siis siis pigem laastavalt pigem sellena, et neid hävitada, puhtfüüsiliselt purustada, siis tänapäeval ei, ei näe nagu keegi seda enam vajalikuks olevat, vaid pigem käiakse neid just jah, nagu uudishimuga. Kui puhtesteetilisi objekte. Et jah, et mina võtaksin küll mõne objekti lausa kaitse alla. No vot, mul oli omal ajal selline mõte, et nagu oleks väga hea läänemaailma jaoks teha sellise looduskaitseala Albaanias, et kus saaks näha, mis on kommunism. Et nagu meil selle jaoks ruumi avaldada küll ei ole vaja, aga mõni selline niuke häälini baas või mingi teine objekt oleks tõesti väga põnev, neid on vaja lihtsalt helistada, mitte palju, aga ei tuleks. Ja aga siin selle Lahemaa projekti pool juba on säästes huvitav, selline kokkupuutepunkte objekt iseenesest paikneb Lahemaa rahvuspargi aladel, mis, mis justkui juba peakski tegelema säilitamise ja, või noh mul on küll selline tunne, et need maad vist kuuluvad, ma mõtlen, kaitseministeeriumil on, ma ei tea, kellele palju, kui mina tean, siis kõik need senised Nõukogude sõjaväeobjektid kuluvad küll kaitseväele. Et ma ei tea, mis saab, kas müüakse maha ja seal võiks teha küll väga korraliku suvila projekti ma ei tea. Ja arendada saaks küll seal teha, aga võib-olla, et ka mitte, et siin on vaja nagu rohkem laevapargiga ja Vihula vallaga läbi rääkida sel teemal. Kas on veel kokkuvõtteks midagi enda poolt lisada? Niipalju, et mina laulsin küll kaks aastat tegeleda just selle teemaga, et kui kellegile, nagu kogu see tulemus hakkab meeldima siis mul sellest hea tunne hajub. Ja kuulajatele siis teadmiseks, et kunstihoone galeriinäitus on avatud 24. juunini ja, ja teine näitusest seegi muuseumis on samuti nii, et kuni jaanipäevani on võimalik neid nendega tutvuda. Aitäh. Jätkame kunsti saate teise osaga jätkame photography teemadel, need on meil stuudios Eve Kiiler kelle näitus on avatud Tartu kunstimuuseumis. Ja näituse pealkiri on siis muuseumiteater. Et ma pean küsima alustuseks kohe, et miks muuseumid, miks teemana olete te võtnud vaatluse alla muuseumid. See juhtus ahelreaktsiooniga minu varasematest huvidest, sest ma hakkasin tegelema mälu ja dokumenteerimise teemaga kaasaegses kunstis. Ja selle niisugune missioonitundeline hüüdlause oli, et kunstnikud suudavad kujutada oma niisugustes loomingutest, dokumentaalsetes töödes või dokumentalistika algega töödes seda, mida ametlikud mäluinstitutsioonid ei tee. Ja selleks, et nagu aru saada, mida ametnikud mäluinstitutsioonid ei tee, tuli sinna sisse astuda. Aga mida ma seal kohtasin, oli arututes hulkades inimesi, kes tegelesid oma lugude ja omaloominguliste tööde kokku mängimisega, nendes muuseumides. Need olid vaatajad. Riba võib-olla veel selgituseks üks repliik, et enne ütlesite ka, et ei tunne tegelikult väga mugavalt ennast oma töödest rääkida selles mõttes, et parema meelega kuuleksite seda, mida. Teised teie tööde kohta räägiksid, et millest see tuleneb, mis on see taust saatusliku ja õnnelikult saatusliku kokkusattumusena teema praegu doktoritööd Helsingi kunsti- ja disainikõrgkoolis. Ja see püüab just leida viise vaatajatega suhtlemiseks ja leida viise, kuidas suhelda, inimestega üldse natukenegi aimu saada, kuidas nad pilte näevad või mida nad seal näevad. Sest siiamaani on olnud ju küllaltki suur barjäär professionaalse kunstikriitika ja vaataja vahel ja seda on peetud minu arvates liiga loomulikuks. Sellega, mida vaataja näeb, ta tegelikult tegeleda, ega siis selle näituse raames ehk siis see, mida ja kuidas inimene vaatab muuseumis ja teiselt poolt siis ka see, kuidas ja mida inimene näeb läbi kaamera või mida ta ise jäädvustab. Et võib-olla natukene seletada neid, neid nägemise, seda nägemise mõistet. Et teie vaatenurgast nägemise mõiste on loomulikult piltide tegemise ja piltide arvustamisega niivõrd otseselt seotud, sest inimene näeb ikkagi seda, milleks ta on enne valmis mis haakub natukenegi tema varasema kogemusega ja mõnede nädalate jooksul võid ta saada täiesti uusi elamusi, uusi arusaamu ja vaadata ka neid samu pilte täiesti teistmoodi. Ja see on juhtunud ka kohati minuga kui malevapilte näidanud kolleegidele, näiteks, kes on asunud jutustama nendest teostest, mis on nendes muuseumides, mida ma olen pildistanud koos inimestega. Aga ei ole teadlane nende teoste lugusid. Kas sealt tuleb ka välja seda, et inimesed ei näe mitte alati seda, mida neile näidatakse? Kindlasti ja see on tohutult palju seotud kultuuritaustaga. Kui palju sellise projekti raames on võimalik nagu teha mingeid üldistusi üldse inimesi ökoloogia kohta sellest aspektist, et kuidas inimesed muuseumis käituvad või kas on mingisugused selgelt eristatavad tüübid, et mis teeb inimesed, mis töid vaatavad või kuidas nad öödele lähenevad. Siin näituse kohta ilmunud artiklites on seda võrreldud sellise kirikus käimise kogemusega. Tänapäeva inimesed käivad muuseumis nii nagu käidi kirikus. Selle väitega ma nii väga nõus seisaks jääda, sest oma rännakutel, muuseumides ja eriti nendel hetkedel, kui ma olen mitmeks tunniks ühele pingile maha istunud ja vaadanud hoolikalt, mida inimesed siis õigemini teevad selgub, et on tõesti erakordselt erinevaid vaatamise praktikaid. Juba alustades sellest, kes kellega muuseumi tuleb, milline on see seltskond, milline on nende inimeste omavaheline suhtlemise viis kas nad võtavad pilte tingimata kahekesi koos või vaatavad kahte kõrvuti pilti, kas nad omavahel suhtlevad, kas nad vestlevad, arutavad või on osa paare, millel on iseseisvalt kummalgi oma trajektooride pärast tahad. Ja need vaatamise praktikates on küll teatud tüpaaži, mida võib jälgida ja, ja ära tunda ja liigitada, aga need kindlasti ei ole üheselt määratletavad. Millised need tüpaažid teie jaoks huvitavamad olid. Kõige huvitavamad olidki see osa inimesi, vaatab kõiki pilte järjest üksteise järel, nii nagu peab ju, nagu tundub, nagu näitus oleks üles pandud. Ja ma pean ütlema, et minule kui kunstnikule oli nende tüpaažid jälgimine väga huvitav, sest ma olen alati arvanud, et inimesed vaatavad näitusel kõiki pilte. Aga siis selgus, et osa inimesi liigub näitusesaalis tagurpidi, osa liigub sika-sakalised ühest nurgast teise ja osa tormab lihtsalt saalist läbi, sest mitte miski ei liigu, ei mürise ja on ainult pildid. Nii et see oli mulle siiski väga õpetlik istuda ühe koha peal ja vaadata, mida inimesed teevad. No nende fotode peal saavad siis järelikult kokku väga mitmed erinevad kihid saavad kokku see, see vaataja kihvt, aga saab, kohtub kokku ka siis kunstiteose kiht ja saab kokku see foto iseenesest, mis, mis on ka presenteeritud kunstiteosena kunstisaalis, et kuidas need erinevad kihid teie jaoks niimoodi omavahel põimuvad. Tekib sealt mingeid täiesti uusi ja uusi välja. Sa oled, kindlasti tekib neid uusi välju ja ma olen mänginud ka näitust vormistades päris mitut mängu korraga, tekitades sinna neid kihte, mida kindlasti loevad Tähelepanelikumad dist, ainult teised kunstnikud. Sest et Tartu kunstimuuseumi eripära on see, et ta asub küllaltki vanas hoones ikkagi klassikaline vana Tartu selles viltuses majas. Aga samas, kui sinna sisse minna, siis näitusesaalide kujundus, eriti sellel esimesel korrusel on peaaegu valgete seintega, nii et ta on selline sümbioos küll sellest muuseumist ja modernistlikus muuseumist. Ja kui ma tahtsin teha muuseumi teatriteemalist näitust, siis mul siiralt tundus, et need saalid näevad liiga Tallinna kunstihoone stiilis välja. Praegu ongi igas toas üks sein erinev värvi mälestuseks erinevatest muuseumidest. Nagu te ütlesite, selle näituse pealkiri on muuseumiteater, et kui palju on siis muuseumites teatraalsust? Üks osa on see teatraalsus, mille on sinna pannud muuseumi töötajad. Osa sellest on nendest vanadest väärikatest objektidest osoon nendest nukkudest, mida Eesti muuseumides vähemasti väga palju kasutatakse, sellesse tead ajalugu visualiseerida. Ja kolmaski nelgisti. Kolmas kiht oleks siis need muuseumi töötajad, keda seal aeg-ajalt võib ringi jooksmas näha ja näituse ette valmistamas või muuseumide valvurid kellelegi baas on väga erinev Saksa muuseumide väga rangetes ülikondades jõuliste meeste ja Eesti muuseumide valdavalt vanemate daamide vahel. Juba need baasid märgivad seda hoiakut see, mis meil on muuseumide varade suhtes ja neljas kiht muidugi kõige elavam osa on vaatajad ja see teater, mida vaatajad muuseumis teevad. See selline näituseid ettevalmistav seltskond ja saalivalvurid on üldiselt tavapärases mõistes ikkagi sellised hallid kardinalid, et neid üldiselt ei eksponeeritud, nende fotodega on nad justkui nagu toodud tsentrumis või nad on, nad on toodud võib-olla siis positsioonile, mida nad tegelikult selle süsteemi toimimise Kus väga tähtsalt mängivad, et kas see näitas nagu üritab siis kuidagi nagu võrdsustada neide osi, millest muuseum koosneb, et võib-olla tavainimese pilgus on muuseumis mingid asjad liialt ületähtsustatud ja, ja mingid osad liialt alatähtsustatud. See on nüüd üks kõige täpsemaid määratlusi, mida ma olen viimasel ajal kuulnud. Seda ma tõepoolest üritasin teha. Ja seal ongi just see, et piltide peal võrdsustavad need rollid rohkem, kui nad võrdsustuksid elus just tänu sellele, et piltide peal on staatilised, nii need nukud, kes ajalugu mängivad, kui ka muutuvad staatiliseks muuseumitöötajad ja vaatajad ja nad on seal tõepoolest püütud kõiki võrdse tähelepanuga kohelda. Te olete võrdsustunud selles mõttes? Ütles ka, ega kõik erinevad või noh, mitte küll päris kõik, aga väga suure osa erinevaid muuseumiliik, et siin ei ole jutt kindlasti siis ainult kunstimuuseumitest vaid te olete jäädvustanud inimesi ja, ja objektiga, siis zooloogiamuuseumist. Millest veel, kust veel ajaloomuuseumid on olnud päris põnev koht just tänu sellele, et ajaloomuuseumit kasutavad neid nukkudega stseene mida kunstimuuseum mides kasutatakse, teisel juhtumil seal ongi minu jaoks huvitav ta situatsioon, et ajaloo muuseumis, kui keegi teeb nukkudega stseeni siis ta disainib selle, mõtleb välja kogu selle butafooria, selle stseeni ülesehituse ja selle autoril ei ole nime. Kuid täpselt sama asi tehakse kunstimuuseumis, siis pannakse sinna silti juurde, kes tegi, millal tegi, milles on legend ja täpselt sama juhtub näiteks loodusmuuseumides. Kui väga andekas maalija maalib imelised loodusmaastikud Eesti loodusmuuseumis siis tema nime sealjuures ei ole. Sest see on tõde, mida me näeme. Ja samasugused maalid kunstimuuseumis on sildiga. Just neid kummalisi tähelepanekuid. Ma ei ole sellel näitusel küll saanud liiga problemaatilised üles tõsta, aga see on see osa sellest projektist, millest ma loodan kunagi raamatu kirjutada. No kas, kas te usute, et, et muuseumis käimise tormid või, või muuseumis käimise põhjused Aja jooksul kuidagi muutunud? Kas tänapäeva inimene käib muuseumis mingisuguse teise eesmärgiga, kui võib-olla 50 või 100 aastat tagasi? Sellele ma ei oska vastata, ma ei käinud seal 50, aastatega 100 aastat tagasi. Kindlasti on vähenenud muidugi klassivahed sest et 100 aastat tagasi nii-öelda lihtrahva hordidel ei olnud muuseumisse asja, aga praegusel hetkel ikkagi püütakse võimalikult laia publikut muuseumisse kaasa haarata igasuguste atraktsioonide toel. Te ütlesite, et te selle projekti raames on tegelikult valmis kordades rohkem fotosid, kui sinna ühele näitusele mahtus, et mis on teie need ideed, kuidas võiks veel edasi minna? Ma olen kõrvad tõstnud veel kaks suuremat TALO jaotust, üks on tõepoolest modernistliku situatsiooniga kunstimuuseumid. Ja need moodustasid niisuguse täiesti vanade ja ajalooliste muuseumidega mitteku sobiva ala ligi. Ja nende juures on eripärane see, et nad õhkkonna poolest on tehtud rahvusvahelise kunsti jaoks. Ja kui võtta ära muuseum kui arhitektuur tema täie mahuga ja võtta sealt välja ainult saalide, et siis ei ole liiga palju vahet, kas ma pildistan Berliinis, Pariisis, KuMusvõi, Stockholmis ja nendest ma tahtsin teha just sellise anonüümsema taustaga näituse eraldi, kus võib-olla vaatajatel on isegi rohkem mänguruumi, sest et neid on võimalik suuremalt distantsilt vaadata, aga nad on tehtud just selleks, et kunst saaks liikuda ühest keskkonnast teise ja oleks võimalik ette kujutada, kuidas ta seal välja näeb. Nii et kui praegusel näitusel on rohkem selliste nii-öelda rahvuslikust või mingit selliste identiteeti, millest kinni hakata, siis kas sellega te olete kuidagi ka proovinud nagu mängida või manipuleerida ja mis peaksid olema kõrvuti paigutatud Eesti Rahva Muuseumi ja Kopenhaageni Vidani muuseumi pildid? Jah, seda on siis Tartu näitusele, panime sihilikult rohkem välja Eesti muuseume proportsionaalselt ja ainult pisteliselt neid teisi sinna kõrvale just selleks, et veidi võrdlusmomenti tekitada. Kuidas see tulemas teile tundub, mis see võrdlus on kuidas nad omavahel seal tööle hakanud? Ma küll väga loodan, et inimesed märkavad seda mängu ja neid stseenide stiilierinevusi, aga mis on muidugi ka minupoolne selline otsus. Ega neil piltidel tartu muuseumis ei ole küljes silti, millised, kust muuseumist on tehtud ja seal on küll nende 10 muuseumi nimekiri, aga seal ei ole täpselt kirjas, millised Taani muuseumist ja millised on mõnest eesti muuseumist, sest et nad ikkagi esindavad teatud Depaose ja väljapaneku viise, mitte seda konkreetset muuseumi. Ta küll ei taha suunata inimest, aga, aga võib-olla mõni selline. Tähelepanek inimesele kaasa öelda, kes, kes nüüd mõtleb seda näitust vaatama minna. See saatesõna oleks kindlasti minna ja võtta endale aega rohkem kui seitse minutit saalidest läbijooksmiseks. Sest eileõhtuse seisuga avanes nüüd teine osa sellest näitusest. Ja teine osa on slaidiprogramm nendest piltidest, mida teised inimesed on saatnud meile selle projekti jaoks, mille nimi oli mina muuseumis. Ja seal ei ole ainult minu, et seal on ka inimeste sõbrad, sugulased, ised, inimesed, keda Nadele tundnud seltsilised järjekorrast ja seal on kokku 40 notaritööd veel peale minu teada. Nii et selle võrra see programm tuli äärmiselt atraktiivne ja kui mu enda töödest on seinas 50 pilti selles slaidiprogrammis on 200. Nii et sinna võib soovitada minna nüüd ka nendel inimestel, kes on seal ühe tiiru juba käinud. Ja need vaata sellist hästi, sellise avaliku väljakutse käigus, et saatke mulle oma pildid. Jah, Tartu Kunstimuuseum propageeris seda üritust päris hoolikalt. Aga ma pean küll tunnistama, et reaalselt saatsid fotosid siiski suuremas hulgas need inimesed, kes on kunstile või muuseumile lähemal kui keskmiselt. Seal on päris palju kunstnikke, kunstikriitikute, muuseumitöötajate selliste muuseumiga küllalt vahetult suhtlevate inimeste pilte ja kui palju teid need pildid üllatasid, et mida need inimesed on siis pildistanud? On eelkõige pilte nendest maailmakuulsatest objektidest, mida nad on läinud muuseumisse vaatama või on seal pilte naljakatest jaapani turistidest või keda nad siis on pidanud jäädvustamisväärseks. Nii seda kui teist, seal on kindlasti olemas need kuulsad objektid, aga kuulsat objektide valik on olnud küllaltki ootamatu, sest Ants Juske võite arvata ei ole Mona Lizaga küll aga esineda tankiga. Sest nende piltide juures ei olnud öeldud, milline muuseum see peab olema, seal on automuuseum ja seal on sõjandusmuuseume, seal on loomulikult kunstimuuseumi seal Ananti. Aga mis on ka niisugune hästi meeleolukas, on just need mängud, mida inimesed on muuseumides pidanud lavast, kasutades seda nagu Hollywoodi tasuta filmistuudiot. Ja seal on tõesti väga vahvaid lavastatud stseene, nii et see osade muuseumite täiesti välja eesmärk muutuda rohkem vaatemängulisemaks on siis juba enne vaatajate poolt ära tehtud. Et mulle tundub, et külastajad on seda hakanud tegema sõltumata muuseumide plaanistele looga ja see on mõnevõrra tingitud ka fotokaamerat aina paremaks minekuks, sest kui digitaalkaamera puhul sa ei loe neid kaadreid, mida sa pildistad ja nad on juba piisavalt head selleks, et ilma välguta siseruumides teha pilte, mis sind pärast rõõmustavad, siis see on olnud tehnika progress, mis on teinud selle võimalikuks. Nii et sel juhul siis minge kõike muuseumitesse pildistama ja ja minge vaadake siis ka muuseumide teemalist näitust Tartu kunstimuuseumis, aga aitäh teile tulemast. Täname kutsumast. Saate lõpetuseks mainiksin paari kunstisündmust, mis on lähiajal aset leidmas. Võib-olla leiame aega, et nendest ka saates kunagi pikemalt rääkida, aga esimesest, kuni üheksanda juunini on Tallinnas, Pärnust, Lotuse, Lahtis käimas rahvusvaheline performans festival Taivers uni vees ja selle juba kolmas osa, mille avanäitus aaderlasen plats ehk siis aadrilaskmise plats on avatud non kratta kunstikonteineris ehk siis skulptuuri tehase Spolümer. Ja näituse eesmärgiks on sõnastatud siis idee harjutada rahvahulki tega Befoomandusest kui sellisest fotodel, videotel ja objektidel ei ole see kunstiliik võib-olla nii hirmuäratav kui elavas esituses näituse alternatiivgaleriis vaadatud julge publik ehk külastada ka festivali Taivee ess unives kolmas põhisündmusi, kus astuvad üles tegevkunstnikud seitsme maa ja mere tagant. Nüüd lisaks sellele, siis selle festivali raames on avatud näitused ka Pärnus, kus Margus stiitsma maalinäitus on Pärnu Kunstnike Majas. Ning erinevalt analoogia parakinemaatiline fantas Magooria ehk ultra fenomenaalne agregaatkunst on avatud Tartu Kunstnike majas, nii et lisaks Tallinnale siis on võimalik ka teistes Eesti linnades selle festivaliga tutvuda. Aga teine, väga oluline Eesti kunstisündmus on hetkel aset leidmas Veneetsias, kus siis Marko Mäetamm on astumas üles Veneetsia rahvusvahelisel kunstibiennaalil ja Eesti paviljoni on siis koostanud kuraatori Mika Hannula ja Marko Mäetammenäitus kannab nime maailma kõige naiivsem kunstnik. Ja see paviljon avatakse kolmandal juunil, nii et peale seda on siis kõigil võimalik sellega Veneetsias tutvuda. Ja miga Hannula on öelnud siis Marko Mäetamme kohta järgmist. Marko Mäetamm tahab pihtida või vabandust, ma sõnastaksin selle ümber. Tal on palju palju üles tunnistada, tahab kõik ära rääkida, lausa kõik meile anda ja ta tahab, et me kuulaksime ära tema mured ja probleemid. Mäed on segaduses, ta tunneb end nõrgana ja pea täielikult ebaadekvaatsele, seistes vastamisi nüüdisaegse maailma nõudmiste ja väljakutsetega. Ta kardab põruda kaotada töökohta ja seda, et ta ei ole ühel päeval enam suuteline tasuma oma pangalaenu. Ta tunneb ennast halvasti ilma oma naise ja lasteta, kuid sama õnnetu on ta ka nendega koos. Teisisõnu Mäedam näib olevat omadega sügavalt puntras. Projekt, millega Marko Mäetamme esineb Eesti paviljonis, kannab nime kaotaja paradiis. See on pealkiri, mis samuti ütleb samaaegselt ära justkui kõik, et ühtlasi kiirelt kata Kamoflaažiga kõik kunstniku teod ja katta tema jäljed. Tegemist on projektiga, mis võiks olla vaheldumisi salvestatud kataloogidesse moodsate hädade kollektsioon. Bee ma ju ütlesin sulle see üks hea idee ja tee, millal õhtusöök valmis saab, kallis, see on projekt, mis mängib püsivalt imetlusväärse sidususega topeltmängu, kus räägitakse kõik ära ja näidatakse kõik ära ja ühtlasi ei räägita ega näidata üldse midagi. Ehk siis asja iva on selles, et tegemist on teose pagasiga, mida ei saa lahti harutada, selgitada ega lahendada. See lihtsalt jääb sinna sind kummitama sind üha uute ja uute küsimustega pommitama, et kas tõesti kõik oli just nõnda või oli see taas mõni järjekordne vale? See on sissejuhatavalt siis sellest, mida on võimalik näha tänavusel Veneetsia kunstibiennaalil Eesti paviljonis mis siis on täidetud Marko Mäetammekunstitöödega. Ka tänases kunstisaates Kunst R olime siis kaks pikemat teemat. Kõigepealt käis meiega vestlemas hiljasandilejevitš, kelle fotonäitus nõukogude aegsete raketibaaside teemal on avatud kunstihoone galeriis ning teiseks vestlesime Eve Kiileriga, kelle muuseumite teemaline fotonäitus on avatud Tartu kunstimuuseumis. Ja lisaks siis nendele näitustele on võimalik varsti võtta osaga taivööst univers, perfomance festivalist ning kõigil, kellel on asja Itaaliasse mingi kindlasti läbi Veneetsia kunstibiennaalil. Stuudios oli Karen Jagodin. Kunstisaates kohtume uuesti nädala pärast, järgmisel pühapäeval. Saate kordust on võimalik kuulata laupäeviti kell 12 10 ning endiselt on kõik saated kaks nädalat järelkuulatavad ka klassikaraadio koduleheküljel www punkt klassikaraadio. Kuulmiseni.