Tervist, kallid kunstisaade Konsveeerr kuulajad, kavas on selle aasta või selle kevadhooaja eelviimane täispikk kunstisaade ja oleme nagu ikka kahes kolmes osas seda teinud täna meil kaks intervjueeritavat. Kõigepealt räägime Anu Allikvee Eesti kunstimuuseumist kus siis Mikkeli muuseum tähistab oma kümnendat aastapäeva ja on avanud sellel puhulga juubelinäituse. Siis vahepeal lõõgastuseks kuulame, raien Vilsanilt lugu pilli ja saate teine osa on meil intervjuu Peeter linnapiga seoses järgmisel nädalal, 21. ja 22. juunil Tartus toimuva konverentsiga pildid ja hirm ja räägime ka tema uuest raamatust. Silmakirjad stuudios on tavapäraselt Aleksander saapad ja Karen Jagodin. Head kuulamist teile, kunst, r. Alustame kunstisaatega kunst r ja meie esimeseks külaliseks on täna Kadrioru kunstimuuseumist Anu Allikvee, Tre ja teie olete koos Ivar Christian heinaga siis kokku pannud Kelly muuseumikümnendaks juubeliks koostatud näituse ja see näitas nüüd just alles lähipäevil avatakse Mikkeli muuseum, siis seostub Johannes Mikkeli koguga, et võib-olla alguses natukene räägite Johannes Mikkelist, kes ta oli ja miks ta on Eestis nii oluline. Kunstnikku ei olnud. Johannes Mihkel on kõige suurem väliskunsti kogu Eestis, mis sisaldab kõige rohkem siis kõige tuntumat meistrite töid. Paljud inimesed teavad Alfred Rõuded, kuid Rõuda kogus peamiselt Eesti kunsti rõhude kogu oli hulga suurem, kui ta sisaldanud Maale ei sisaldanud portselani ja tema väliskunsti osa oli väga väike. Kuid Johannes Mihkel pühendas ennast just väliskunstile ja mis tema kogu teeb veel eriliseks. Selles on väga suur portselanivalik. 10 aastat on nüüd Mikkeli muuseum tegutsenud ja kui palju on, on see kogu selle aja jooksul muutunud selles mõttes, et, et kas on tulnud hiljem veel Mikkeli poolt annetusi või kas on sealt midagi midagi vastupidi, kaotsi läinud? Ega otsijale õnneks midagi läinud, kuid juurde on küll tulnud, aga mitte annetusena vaid pärast tema surma. Pärandina pärandina tuli meie juurde mööblit, mõned tarbekunstiesemed. Ka paarkümmend lehte, väga huvitavaid joonistusi ja ka mõned krabüürid, mida siis Mikkel ei tahtnud ära anda, mis oli talle nii hingelähedased ja kallid et need ei tema juurde kuni tema elu lõpuni. 96. aasta levis, see, kui Mikkel andis oma kunstimuuseumile. 94. oli, oli selline nagu põhimõttelised kokkulepped ja 96. oli üleandmine ning 90 17 10 aastat tagasi avati siis juba tema muuseum, et. Ta on tegelikult osa tema kogust olnud seal muuseumis ka püsiekspositsioonile väljas. Et kui palju nüüd see lähipäevil avatav näitus erineb sellest püsiekspositsioonist. Maali osaleme, natukene värskendanud ja ronis ning idamaade portselani osas on kõik sama, väljas on kõige paremad, kõige huvitavamad asjad. Oleme püüdnud asendada tekste, mis nende juurde kuuluvad. Kuid mis enne või täiesti puudusid, olid skulptuurid, arvestades seda, et tal ei olnud oma muuseumit, tal ei olnud isegi head, elas üürikorteris tema skulptuuri kogu väiksearvuline mõningaid huvitavaid näitas siiski on ja need paneme välja ja mis kõige rohkem on siis muutusi väiksest graafika temast on saanud avatud akendega eesti maalikunstituba. Ja siis tutvustab siis Mikkeli, Eesti kunstikollektsiooni, mis on samuti väike, aga siiski väga huvitavad. Põnevad näited on näiteks Andrus Johani eit kukega, mis on ka näitustel esinenud ja Ants Laikmaa Marie Underi portree maalis, mis saudi näitustel esinenud inimesed tavaliselt tehase kuulusid Mikkeli erakogusse ning selles väikses toas näitame ka mööblit ja samuti on mööblit toodud ekspositsiooni, maalide ja portselani juurde. Ja kõige suurem muutus on siis selles, et alumisel korrusel, kus Mikkeli muuseumi avamisel oli siis ikoonide väljapanek ja hiljem oleme teinud ajutisi näitusi on siis saal täiesti ümber ehitatud. Saali keskel on ehitatud topeltvahesein ja see võimaldab siis eksponeerida väga suurel hulgal Mikkeli, kuhu graafikat ise ennem oli siis selles väikeses toas, kus praegu on Eesti kunst ja graafika, et on siis 400-st teosest viskoos Mikkeli kogusse on väljas 169 äärmiselt suure arvuti tuleb arvestada, mõned on ka väga pisikesed, mõned on ka väga suured. Ja vaatajad näevad kogu seda ekspositsiooni, mis oli kunagi üleval saanud uued fortuuna saanud uued raamid, seal omad väärika asukoha, avara ümbruse, aga näevad ka palju selliseid teoseid, mis ei ole kunagi näha olnud, siis nad olid sahtlites ja näevad ka neid joonistusi mida siis Olivikelile kõige kallimad ja mis ta siis endale hoidis. Kui rääkida natukene sellest Mikkeli Eesti kunstikogu osast, mis on kõige väiksem ja siiamaani kõige väiksema, aga tähelepanu all olnud, siis nende nimede põhjal, mis te möödaminnes mainis seda, võib järeldada, et ta oli Eesti kunstikogumise osas suhteliselt vis traditsioonilise maitsega, et ta küll ju suri ise alles mõned aastad tagasi, et tal oli ka võimalus koguda 90.-te aastate kunst. Ja sõjajärgset kunsti, aga seda ta vist jah ka, kui arvestada sõma krohviga kogul, siis lõpeb aastaga 1907. Nii et isegi 20. sajandi kunsti puudutava graafikakogus, nii et eesti kunst jõuab välja 1009, kolmekümnendates aastates, välja arvatud siis mõned üksikud erandid, aga siiski jäävad kõik tema poisiteosed traditsioonide piiridesse. No mis sellest väliskunsti kogu osast võiks välja tuua, kui palju on tema kogus selliseid hitte, nimesid, mida võib-olla väga põhjalikult kunsti tundev publik. Ka ära tunneks, kõigepealt tahaks muidugi maalikunstist, mida Mikkelisi arvas, et oma kogu parimaks osaks ja kahjuks arvas ka valesti, et temale kuuluvad veel askees ja ruupens ja taikaga need osutusid muidugi kas siis koolkonnaks või siis koopiateks nende järgi hilisematel uuringutel. Kuid me leidsime maalikunsti seas ka tõelise aarde siis Moosese leidmine rokokooaegne maal, mis on ka kogu aeg püsiekspositsioonis olnud, aga tahaks rõhutada sema tähtsust. Nimelt hiljuti anti Pariisis välja suur uurimus sellest kunstnikust ja Mikkeli kogu maal on seal sees Kozanutatsioonidega värviliselt, mis võtab terve lehekülje, nii et see on osa maailma kunstiajaloos on siis kõige väärtuslikum maal ja samuti on siis väikseid Hollandasi, millest mõned atribuudid antud ja mis seal saudi aga huvitavad, kuid tõesti selline, mis juba Pariisi uurijaid huvitab ja Luublist käisid need spetsialistid, kes vaatasid seda Troa autentsust, kinnitasid, see on siis Moosese leidmine. Aga mis puutub siis graafikasse, siis graafikas on väga palju kuulsaid nimesid. Mina tegin selle näitusega graafika osa ja siis sealt tuligi siis mulle probleem, keda võtta, keda jätta, sest enamus enamus on kõik tuntud vähemalt gravööridena, vähemalt oma maal, vähemalt sellel ajal ajastul. Ja aga on ka nimesid, mis ütlevad laiemale publikule, sest tegemist on maalijatega, kes muuhulgas lõika krabüüre. Alustame siis varasemast perioodist Alfred Tüürer, Luukas kraana, siis võiks nimetada Claude Torre plaani loomulikult Rembrandt. Nelja väikese tööga, kuid väga põneva tööga. Adrian Ostaade samuti on kolm lehte. Et väga palju siis selliseid kunstnikke, kelle nimed võib-olla ei ole nii tuttavad laiadele ringkondadele, kuid asjatundjatele on väga erutavad. Aga külastajad võivad nautida siiski nende kõrgetasemelist jõhvikad. Eriti ma kujutan ette, peaks meeldima inimestele värviline graafika, mis seni oli eksponeeritud väga väikeses mahus. Nüüd on meil siis terve Mikkeli kogu värviline graafika ka välja toodud. Kas see hetk, kui Mikkel need oma kogud üle andis, sai paberile pandud selline tingimus, et ütleme, et niikaua kuni mingi vääramatu jõud just ei peaks ilmnema, siis Mikkeli nimeline kogu või muuseum peab olemas olema? Jah, see oli üks tema nõuet, et kogu peab jääma kokku ja seda ka eksponeeritakse. Kuna parasjagu oli siis tulnud remondist Kadrioru loss, mis ei olnud veel avatud, aga lossi siis kunagine köögima ja sai just sellel hetkel korda siis mahutatisemikkelikulektsioon sinna ning siis need tingimused ka lahenesid nyyd vikerelas veel kaua ja nägija nautis oma kollektsiooni siis selles uues muuseumis, mis ehitati siis 10 aastat tagasi kõikide tolleaegsete nõuete järgi juba muuseumiks. Kas Kadrioru kunstimuuseumil on mingi selline visioon või nägemus ka selle kogu tulevikust, et kui nüüd Mikkeli surma järel tulid veel viimased asjad, siis võib suhteliselt vist lukku panna selle kogu, et ega ta enam Suureneb ja suurenemist muidugi loota ei ole, see on lõplik. Kuidas siis on nagu võimalik sellel kogul endiselt publikut püüda või, või atraktiivne olla? Arvatavasti jääb siis osa püsiekspositsioonist nii nagu ta praegu kujuneb. Aga siis üksikuid maale, mis võib-olla restaureeritakse ja võib-olla siis uuritakse ja leitakse nende seas ülemaalingute ja paksude lakikihtide alt, on lootust. Tehakse ka veel selliseid vanu. Ma arvan, et muidugi mitte Remprontega laskest, aga siiski vanu seitsmeteistkümnenda sajandi maale, nii et võib-olla siis vahetama tulevikus mõne maali välja. Portselan kindlasti samaks, mis puutub, siis krohviga kogusse siin ei ole otsustanud, alumine saal, kus praegu graafiga näidatakse, jääb aastaks avatuks, nii et kõik huvilised võivad sellega rahulikult tutvuda. Kuid pärast seda siis arvatavasti oliks graafika tagasi saada leitakse ja me teeme siis mõned avatud sahtlid, kus siis inimesed saavad siis kõige tähtsamate hittidega tutvuda ning püüame luua ka siis arvutiprogrammi, et siis ülevaade siis graafikakogu rikkustest, läxisveehaad virtuaalsel kujul olemas, tulge kõik. Näitusele on avatud alates 15.-st juunist. Algab saate kunstpunkte järv, teine saate osa ja räägime nüüd telefoniintervjuus appi ka seoses järgmisel nädalal, ehk siis 21 22 juuni Tartus toimuva konverentsi asjus pildid ja hirm ja lisaks siis Peeter linnapi hiljuti ilmunud raamatust silmakirjad. Tervist. Kõigepealt siis hirm ja pildid või pildid ja hirm. Konverents Tartus kõrgemas kunstikoolis, miks see olema saab ja kes süüdi on? Jah, ilma puhul on muidugi mõistlikum rääkima nii, et kõigepealt on hirm ja siis on pildid sellepärast et hirm on selline üldeksistentsiaalne mõiste või tunne või seisund, mis on ka piltidest sõltumatult olemas. Teema võib-olla sellepärast niisugune, et see on üks teemasid, mis on meil jäänud, täiesti rääkimata seda enam, et meie pildipangas, kas ta siis on muuseumites või ei ole, on väga palju niisugust materjali, mis on avastuslik, mis peegeldab meie erinevate perioodide hirme pildilisel kujul filmilisel kujul. Ja sellest rääkida, see tähendab seda, et me täiesti meelega Vaikla maha ühe olulise osa oma oma piltlikult uuris seda enam, et hirmuga seotud pildid nii indiviidi tasandil kui ühiskondlikul tasandil lubavad analüüsida seda kultuuris, milles me elame natuke teise kandi pealt ja tuua sealt välja mõningaid külgi aspekte, mis muidu jääks märkamata sellise, ütleme saadilise pildiparanduse juures, nagu nagu seda on albumid, näitused või igapäevane selline kunstielu viidetele, et et see on siis niisugune tsoon, mis annab meile juurde teadmisi. See ongi selle ürituse ja niisugune siht või, või põhjus või süü hästi üldiselt öelda. Et see üritas, siis toimub eelkõige teie algatusel. Seda küll jah, seda küll, aga noh, põhjuseks on ikkagi olukord ise, mitte niivõrd mina või olen ainult väikene, selline tõukejõud selles mängus. Sellele on meil siis ka koostöös Tartu Ülikooliga semiootika osakonnaga, kus meil on ka mõned loengud ja need on uurivad hirmu nähtust, kas siis semiootilise psühhoanalüütiliselt võib enam-vähem loogiliselt see on nagu niisugune teaduslik mäkra natukene natukene akadeemilisi, võib-olla või abstraktsem loomulikult on meil ka päris päris palju väliskülalisi, kes selle teemaga on süvitsi tegelenud, varem. Korraks räägiks ka nendest külalistest, kes esinevad, et annad, kuulsad, olulised karismaatilised. Kõike seda korraga, nad on nii kuulsad, oluliselt karismaatilised nendest mõned on siin Eestis juba käinud, näiteks professor Toomas Mäkevili külastas Eestit juba 95. aastal esimest korda, kui meil toimus niisugune asi nagu Saaremaa biennaal ajal vabrik oli selle pealkiri, kus ta pidas siis kaks väga pikka loengut huvitavat loengut, väga palju poleemikat tekitanud loengut ja kus siis New Yorgi visuaalkunstide kooli kunstiajaloo ja kriitika kateedri juhataja, samuti professor Jack Ruby on siin varem käinud kahel korral juba rääkinud piltide ja surma seostest omavahel ja ka mõnedest visuaalne Loogia valdkonda puudutavatest asjadest. Antropoloogia ongi niisugune teadusvaldkond või uurimisvaldkond, mis uurib piltide toimet ja tagajärgi ühiskonnale laiemalt ja ka väga detailselt samal ajal. David Toomas on üks nendest esinejatest Kanadast Quebeci ülikoolist olulist, kes siin ei ole varem käinud ja kes on uurinud otseselt nagu visuaaltehnoloogiate ajalugu ja toimetaja ühiskonnale, nii et ka võrdlemisi antropoloogiline vaatenurk ja nii edasi ja nii edasi, neid on päris palju. Näiteks siis esineb ka Mihhail Lotman, kes kogunisti humanitaarinstituudis on pidanud hirmu semiootika erikursust. Loodetavasti tõsineb ta ei ole küll ära öelnud, et ta ei esineks ja tegelikult see teema on ka osaliselt nii Juri Lotmani kui Mihhail Lotmani kirjutistest, otsapidi siis päriti Juri Lotman, eile oli teatavasti üks päris huvitav vene keeles ilmunud essee semiootika, oota, sa veetma neid semiootika ehk siis hirmusemiootika ja nõiajaht, see on võib-olla üks isegi niisuguseid lähtepunkte sellel selles valdkonnas, mis, mis tõmbab päev otsapidi selle teema niisuguse teise ja teistsuguse hirmu lätete juurde ja ka Mihhail Lotmaniga on tõepoolest jah toimunud niisugune kursus ja ega tema on kirjutanud pealkirja all firmugelamioloogia kultuurisemiootika nii sihukese päris huvitava põhjapaneva tekstiga. Et need on ühed allikad sellele konverentsile, nii et päris niisugune kaugeleulatuv teekond teemale. Ja teiselt poolt seda laiahaardelisus iseloomustab ka võib-olla see, kui palju ta tuleb nii-öelda võib-olla soorollide, soolise identiteedi ja massikultuuri juurde. Kui võtta näiteks Sandra Siibaki ettekanne, siis reite Pisuaalist See on nagu niisugune topelt kodeeringuga loengus. Hirm esineb tuses mitte kuuluda, ütleme poppida inimeste või, või siis üldaktsepteeritud väljanägemisega inimeste hulka. Jah, see tõepoolest näitab, et firm, võib-olla sooline hirm võib olla seotud mitte kuulumisega kuhugi. Aga ta võib ka samal ajal olla seotud eksistentsiaalsete hirmudega väga personaalne Te olete väga, ka väga ühiskondlike teemadega selles mõttes, et teema peaks olema taga lai iseenesest ei luba väga palju improvisata kursust ja võib-olla kavastuslikustele juures. Et selles suhtes ei ole oluline ainult see, kas me suudame mingisuguste sõnadega visuaalis kirjeldada, mis meis tekitab hirmu vaid, vaid see on nagu hoopis laiemal on see mõiste siinkohal käsitlusel. No ma arvan, et hirmise eelneb kirjeldustele paljudele kirjeldustele, milles sõnalised on ainult ainult ühed ja seda ongi nagu rohkem uuritud seoses, eks ole, juba Freudi õpetusega, et hirm seiskab keele näiteks on siis Mihhail Lotmaniga päris täpselt välja toodud vaatlushirmuga me hakkame kokutama, kui me ei saa midagi sõnagi suust öelda ja kurdiks, tummaks jäänud või eks ole, kõik nisukesed rahvalikud märkused sinna juurde. Meid huvitab, kas hirm võiks seisata ka pildid ja üks seisukoht on ju, mis läheb ikono Klasmi ajalukku otsapidi tagasi, et hirmu ei saagi tutvuda üldse? Põhimõtteliselt kõige hirmsam olukord on niisugune olukord, kus me ei suuda teda väljendada ka piltides ja, ja talle kujutada, sest et kui me kujutame hirmuallikat lihtsalt öeldes mõnda koledat asja või olendit või olukorda, siis me ikkagi visualiseerida ja kuidagi ta muutub meile kombatavaks. Kõik asi, mis meile muutub, kombatavaks muutub millega natukene tuntuks ja kõik, mis on tuntud, on üldjuhul vähem hirmsam kui see, mis on tundmatusse tundmatu, hoomamatu, kompimatud, nähtamatu ja kirjeldamatu. Vastan see kõige hirmsam isenesest. No hirmust on musttuhat võimalust rääkida, aga näiteks kas kaks sellist põhilist võib-olla võiks olla, et mis neid näiteks konkreetsel pillil hirmutab? Noh, ütleme, et kui seal kontekstuaalne, et ütleme noh näiteks siis poliitik, kes eks ole, on vahele võetud kuidagi või siis sootuks see teos, pildi, nii-öelda valmimisega, teke, keelamine. Või neid võimalusi on tegelikult veelgi rohkem. Jah, kõige lihtsam variant on see, et me vaatame pilti ja ja meile tundub, et seal on midagi väga hirmsat, kui me läheme kõige lihtsamate juhtumite juurde tagasi, siis kindlasti ja kollide vahekord kindlasti tuleb meelde, või siis ütleme kõik need võimalikud löga peade filmid, eks ole, kus pead sulavad või sealt tuleb terve rida kombitsaid. Seda on kummalisel kombel nii palju korratud ja näidatud ja üle ekspluateeritud, et nüüd tundub vast juba naljakana, et see on nii tuntud, et see ongi väga hea näide algselt justkui see, mis oli väga-väga hirmus, näiteks fantoom teatud põlvkonnale või siis ma ei tea, mõni elevandipeaga elukas kuskilt hilisemast kultuuri kihistused siis nüüd me hakkame naerma selle peale, sest et see on nii lihtne, nii tuntud, nii üle näidatud, et see ei ole enam hirmus. Või noh, võtame Maarja ajaloost, Ivan Julm tapab oma poega, esimene reaktsioon, kui ma vaatasin seda maali, ta oli nii hardalt nii emotsionaalselt tehtud ja nii nii lapsik, nii naiivne, et ma hakkasin laginal naerma selle peale. Mingisugusel ajal oleks olnud täiesti kohatu. Teine on jah, seotud keelamisega ja keelatud piltidega siis nii üksikinimese tasandil kui ka eriti ühiskondlikul tasandil ühiskondlikul tasandil siis kogu ütleme kollane ajakirjandus või siis paparatso fenomen või, või muud niisugused asjad, mis näitavad meile seene või olukordi, mida inimesed ei tahaks muidu näidata avalikkusele rebivad nad avalikkuse, rebivad laval, näitavad kõigile president Rüütli laste laste niisugune täiesti tavaline väike joomingu või laborkas, eks ole, on üks, üks näide Abu greibi vanglapildid, mis natuke tõsisem näide. Et meile näidatakse asju, mida me tahaks hoida salajas varjul. Miks see niimoodi kistakse päevavalgele mõned hämar tsooni, pildikesed, see on võib-olla teine niisugune oluline asi ütleme päramates eluvaldkondades nagu mingit Taarja või, või ütleme, sõjasaladused, siis läheb asi veel hullemaks veel huvitavamaks, et kui mingi asi satub pildile füüsilises reaalsuses, koristatakse tõenäoliselt selle koha pealt ära, sest et avalikkuse ette ilmumisega lakkab saladus olemast iseenesest, nii et neid võimalusi. Tohutult palju, et paratamatult, et kuigi me teame, et ta fotot saab igatepidi manipuleerida, siis on inimestel siiamaani veendumus, et fotonaus Tehnoloogiate areng toimub ühiskonnas ilmselt ühesuguse kiirusega suhteliselt kiiresti, siis praegu on sinna ikkagi parimad ajud ja parimad insenerid ja teadlased ikkagi rakendatud tehnoloogiate arendamise peale ja ütleme, üleminek analoog kinolt analoogfotolt digitaalsele fotole toimus kiiresti suhteliselt ja praegu on just just nii, et digitaalne domineerib ja see on selline igapäevane asi, samal ajal meie harjumused, mis me siis teeme, kui meile suunatakse, kaamera? Ei ole karvavõrdki muutunud, ma mäletan, et seesama hapu greibi piltidest mingisugune osa oli kindlasti digitaalsesse tehtud on ka siin raamat selle kohta lausa aga inimeste käitumine siis kui need pildid ilmsiks tulid, kuigi teaduslikult on tõestatud, et pilte saab manipuleerida ja foto ei ole enam garanteeritud. Argument, et vot asjad olidki nii kindlasti ja see ei mõjuta inimesi, sest inimeste harjumused kestavad kindlasti või muutuvad palju-palju kordi aeglasemini, kui, kui tehnoloogia. Ja see, millal muutub harjumuseks, pildil ei pruugigi olla tõenäoliselt sidet, et sellega, mida ta kujutab või sellist põhjuslikku sidet. Ma ei kujuta ette, see võtab ilmselt väga kaua aega veel erineva kiirusega arenema. Kas teil jääb konverentsi midagi olulist ka kajastamata, näiteks terrorismihirmust tulenevad keelamised või näiteks guugelors, kus siis kogu maakera on üles pildistatud või sellised asjad? Ja kindlasti see lipsab läbi siit ja sealt me konverentsil ei tegele, mitte ainult kunstiga, kindlasti võid tegelema kogu visuaalmaailmaga, sealhulgas pressiga, sealhulgas internetiga, sealhulgas paljude granaatidega, ühesõnaga milles pildid eksisteerivad, et see ongi just huvitav, et kunst on sellest ainult üks väike osa ja, ja kunst oma, ütleme selliste anti kunstiliste või väga väljakutsuvat väljaastumistega esinemistega, see on niivõrd väike mängib seda lausa oodatakse, et võib-olla on isegi kõige vähem huvitav teema iseenesest. Aga mis puutub teemadest, siis need teemad ikkagi ühelt poolt minu enda ettekandes puudutavad neid Eesti valupunkte, pilte, mida ei ole näidatud ja mida muuseumid millegipärast siiamaani ei ole osanud koguda ja mis on sellele vaatamata olemas. Mõni teine inimene räägib näiteks pildieetikast pildi eetikast, et millisel juhul võiks jätta pildi tegemata ja võime niisuguse näite tuua, et Ameerika Surnalistika son spetsiaalne preemia tänapäeval ajakirjanikule, kes selle asemel, et ütleme, sureva maas lamava inimese pildistamisega ja siis toimetusse jooksmisega selle asemel aitab seda inimest, siis ta saab, võib saada päris kopsaka preemia selle eest lausa. Nii et. Ma ei oskagi öelda, et teemade arv oleks väga piiratud tingimata. Mul mul oligi Eesti küsimus, et AD 2007 Eesti, et pildid ja hirm, kas Eestis on uued pillid ja hirmud või on asjade seis teile kui fotoajaloolasele tuttav. Tähendab, et kas praegu, kui sul hetkel on tekkinud mingisugused uued keelutsoonid pildistamisel ja sellega seoses ka hirmud või nojah, on, on küll kindlasti, sest ühelt poolt ajalooline taust annab meile väga palju selliseid keelatud pilte, mida me nüüd siis veel 10 aastat vähemalt välja kaevama ja avastuslikuks samal ajal on, oleks väga kasulik märgata, kuidas praegune Eesti aastal 2007 näiteks pühi või natukene hiljem kehtestab uusi piiranguid pildistamisel alates ka väga labastest asjadest, nagu ütleme, kaubanduskeskuste keelud, pildistamisel, McDonaldsi restoranid, igasuguseid Virukeskused, kus kõikjal mingitel väga salapärastel põhjustel ei tohi pildistada ja kuidas selle argumenteerimiseks või õigustamiseks rakendatakse noh, niisugust mõistet nagu turvalisus justkui keegi paneks, siis oleks kergem pomme panna, kui tal on pilt selle jaoks, kuhu pommid paigutada või, või tegelikult kasutatakse turvalisuse mõistet praegu väga kesksena ära just vastupidi keelutsoonide, rohkete keelutsoonide tekitamisel või, või loomisel ja kehtestamisel ja, ja ma ei oleks küll ütleme viis aastat tagasi uskunud, et see asi võiks nii kaugele minna, et mul ei ole õigust või vabadust või oli maailma kujutada seal, kus ma seda tahan teha ja, ja ma ei näe mingit põhjust, nendel keeldumine, see on küllaltki selline, irratsionaalne ja tegelikult vajaks, vajaks kaklemist kindlasti. Ja eks ole, kui ma nüüd väga põhjalikult 30 leheküljelise keeratakse mingit kohta, siis võiks ju sama ohtlik olla. Ja, ja teinekord isegi ohtlikum, sest et ka piltidel on teatud piirid, me peame arvestama, et kuigi pildid palju elavamalt näitavad meile midagi, ütleme Eestis ei tunta väga hästi detailselt 40.-te aastate kogu selliste aspiraad, mis siin toimus ja seda on sõnades, ei ole väga palju kirjeldatud või ütleme siis Siberi asundusi, kuhu inimesed saadeti ja, ja nii edasi ja nii edasi. Sellel sel puhul pilt on just puudu, ütleme laste koolid õpikutest ennekõike, ja tõesti üks pilt võib rohkem rääkida kui 1000 sõna nii-öelda. Samas on piltidel ka piirid, sellepärast piltide abil me ikkagi saame näidata, kuidas asjad näevad välja nii-öelda ehk siis kuidas on nende fassaad välja näeb, millised silmale avalduvad. Samas nad ei pruugi paljudest olemuslikest asjadest meile mingisugust infot anda või põhjuslikkusest, miks niimoodi juhtus? Miks selline koledust sündis, miks selline julmus leidis aset ja nii edasi ja nii edasi. Nii et sõnade abil jah, on võimalik teinekord teisi sündmuse või reaalsuse teisi aspekte avada väga hästi põhjalik, väga hirmutavalt pida piltide abil ei ole võimalik, et üks ei asenda teist kindlasti need on erinevad märgisüsteemid, neil on erinevad piirid ja erinevad funktsioonid ka tänu sellele päris kindlasti olemas. No need konverentsitekstid peaksid formuleerima siis kamist, teksti kogumikust kataloogid. Kas lausa lausa mitu tekstikogumikust ühelt poolt see konverents ise vajab sellist, ütleme, rutiinset suhteliselt loengutekstide konspekti raamatut või nisukest laengu tekstidest moodustanud raamatut sellel teemal, mida siis autorid võivad natukene lihvida või mitte, kuidas, kuidas parasjagu kellelegi meeldib ja see jätab väga palju otsi veel lahti. Kindlasti ja teiselt poolt, kuna meil Eestis on üldse absurdne olukord igasuguse visuaalkultuurialase kirjanduse valdkonnas, siis me oleme kõikide konverentsi osalejatega leppinud kokku, et nad kõik nii-öelda annavad meile mõned tekstid, mõne tulemuslikud tekstid, mida me võiksime selles kirjeldatud olukorras vajada. Täiesti tasuta ja meil jääb ülejäänud ainult ära tõlkida ja noh, Kultuurkapitali abiga ära trükkida. Ja see saab toimuma juba selle aasta jooksul. Hüva, aga räägiks korra siis veel ka teie raamatust, mis ilmus siis nüüd 2007. aastal, see Tartu kõrgema kunstikooli nii-öelda toimetised, suured punased kaaned, see kannab numbrit kolm, siis ja pealkiri silmakirjad? Noh, ma usun, et seda raamatut jutt on paljude poolt kauaoodatud ilmselt ka siis nende inimeste poolt, kes ise ei ole viitsinud kirjutada. Kas ma eksin, kui ma ütlen, et see on esimene põhjalik foto teoreetiline raamat Eestis? Nii ja naa, selles mõttes, et kõigepealt 2003. aastal me avaldasime sellest samast toimetiste sarjas, mis ei olegi mitte nii-öelda või niinimetatud toimetused, millest tuleb varsti juba 500 607. osa. See koondas kokku arutelud, mida siis Eesti kultuuriajaloos on välja öeldud fotograafia kohta, see kandis nime käsitlusi rahwest 1855 kuni 2003. Siis ilmus tõlkeraamatuna mulle suureks üllatuseks väga hea ja vist kõigis keeltes avaldatud peaaegu Susan Sundbergi raamat fotograafiast. See juhtus vist eelmine aasta, kui ma ei eksi. Ja nüüd see on siis selline kolmas, ütleme ja tema erisus on see, et on läbivalt ühe autori kirjutistest ja ta ei ole Kestomaatiline peale tõlge. Ta on siit sündinud sellest samast kultuurist. No need tekstid selles kogumikus on kirjutatud 20 aasta jooksul, aga jagunevad iseenesest kolme aastakümnesse. Et need on küllaltki erinevad ajad olnud. Kahtlemata nad on erinevad ajad olnud, kuigi on väga naiivne tegelikult, eks ole, kümnendite kaupa ajastuid defineerida, kuna see ka nii on. Et tundub, et näiteks kunstiajaloos on see kümnend või dekaad on niivõrd tähtis, et igale 10.-le pannakse oma nimi ega inimmõte tegelikult teiseneb mitte niivõrd kümnendite järgi või ütleme, formaalsete numbrite ühikute järgi vaid ajastuid määravad rohkem ikkagi niisugused kesksed sündmused, nagu ütleme, 91. aastal juhtus Eestis ja nii edasi edasi? Jah, aga tõepoolest nad kirjutasid, algavad 80.-test aastatest, mis oli veel praegu tagasi vaadatuna selline üsna naiivne aeg, kus keegi isegi mitte ei lootnud eriti ühiskondliku korra või süsteemide või, või üldse elulaadi muutumise peale ja ma sellel ajal hakkasin juba kirjutama 80.-te aastate keskel, lõpus kirjutasin selliseid suhteliselt, ütleme romantilise kallakuga või Fotograafiat tähtsustada püüdvaid, kõik need üheksakümnendatel aastatel on, seevastu muutus kõik korraga muutus võib-olla isegi liiga kiiresti ja kirjutasite, stiil muutub ja teemapüstitus muutub nendel aegadel. Siis sai nimelt võimalikuks olla irooniline, sai võimalikuks kuidagi mitte tsenseeritud kujul öelda välja, mida sa tahad. Just muutes selle iroonia omaette ala tuunida väärtuslikuks kärbeste juures siis ma kirjutasin just selliseid artikleid, mis võtsid asju tükkideks lahti, nii-öelda siin esitatud küsimus, mis on kunstiakadeemia näiteks, eks ole, selgelt irooniline, kirjutas, siis on siin selline Rüljetoni laadne kriimsilm, Roti Rebane, kus ma vaatan, vaatlen looduse pildilise kujutamisega seotud asja kogu seda niisugust Eestis valitsevat rohelist hullust ja, ja mis on hästi naiivne ja hästi idiootlik kohati, nii et olukord, kultuuriline olukord, kus, kus suured süsteemid on hästi korrast ära, võib-olla väga hea ja viljakas pind kirjutamiseks arutlemiseks. Sest ühelt poolt siis ei ole välja kujunenud süsteemi institutsionaalne maastik on selle laiali pekstud, keegi ei piira, keela ega tsenseeri mingisuguseid asju. Väga väga huvitav kümnend oli see, ma usun, niisugust vaevalt et kunagi enam tuleb. Ja lõpuks siis kahe tuhandendat aastat, kus kirjutasid, muutuvad natukene rahulikumaks, võib-olla nad ei ole selgelt ironiseerivad, vaid vaatavad asja asju rahulikult, süsteemselt, struktuuriliselt ja maastikulise korraga, et, et selles mõttes jah, et erinevad, ajastud muudavad kirjutamise nii temaatikat kui kui ka stiile päris kindlasti ja paradoksaalne, huvitav on selle juures just see, et kui nii-öelda elu on hea, siis ideed, mis õhus on, ei pruugi olla sugugi head või, või huvitav ja vastupidi, kui elus on väga palju küsimärke, kui see on täis ootamatusi ja sellist ebastabiilsust, siis mulle tundub, et ikkagi kirjutamise kunsti ja ilmselt ka muu loomingu jaoks võib see olla väga-väga viljakas pinnas. Noh, hea elu teeb laisaks, te ütlete rahatu saatetekstis, et kunstitegemine, kriitika, töötamine ja nii-öelda nii edasi on teil kõik läbi põimunud selliseks eksperimendiks, et olete te praegu ka selline eksperimentaalne löögirusikas või keskendun rohkem kirjutamisele ja üliõpilaste õpetamisele. Ka kirjutamine, üliõpilaste õpetamine võib olla sama eksperimentaalne või isegi eksperiment tavalisem kui lihtsalt mingite piltide või objektide või installatsioonide tegemine iseenesest, et küsimus on, kus see asub parasjagu eksperimentaalsust? Ei, ma arvan, et ma olen praegu ei laseme settida mingisuguste mugavustele või, või sellele, et elu teeb laisaks või mul ei ole seda võimalust, et elude laisaks mul on nii palju erinevaid tegemisi, et iseenesest ei, ei saagi seda laiskust peale tulla. Jah, avaldumisvormid on, on teistsugused, tekstid võivad olla eksperimentaalsed ja väljakutsuvad ja, ja nii edasi ja nii edasi, lisas asi on see, et ühiskond reageerib neile kas teistmoodi, kindlasti oma sellisesse, ütleme oletame, et praegu valitseb laiskuse seisund, siis reageerimine nõrgem, unisem kõigega harjunud iseenesest, see on nagu konteksti küsimuseta lihtsalt eksperimentaalses ei pea tingimata olema kunstis, seda annavad kunsti näitamiseks kohtade arv taas vähenenud ja tsentraliseeritud, mis teeb olukorra äärmiselt ebahuvitavaks. Tegelikult. Te kaitsesite eelmine aasta oma doktorikraadi Tartus pealkirjaga fotoloogia, kas seda ka raamatuna on oodata? Jah, see peaks raamatuna tulema välja, justkui algab järgmine õppeaasta või siis septembrikuus kuskil tuhandes- tiraažis ja siis ta järgmisel aastal tuleb välja ilmselt ka inglise keeles. Hüva, mul on teile viimane, kas küsimus veel, kas te päikest kardate? Absoluutselt mitte sellepärast, et kui päikest ei ole, siis, siis ma lähen seda lihtsalt mujale otsinud. Samal ajal meeldivad mulle ka päiksevarjutuse, sest et nad rõhutavad seda päikene olemas, aitäh teile. Kunst. Tänases saates siis kõigepealt vestlesime Kadrioru kunstimuuseumist, Anu Allikvee, ka keskus ival Christian heinaga pani kokku Mikkeli muuseumikümnendaks juubeliks pühendatud näituse. Ning teisena oli meil pikem jutt Peeter linnapiga, kes on äsja valmis saanud oma kahte aastakümmet hõlmava artiklite kogumikku, kuid samas siis ka vedamas. Ühena järgmine nädal Tartus toimuvat konverentsi stuudios olid Karen Jagodin, Aleksander tsaatov ning järgmine nädal on teil võimalus kuulata veel viimast korda sel hooajal täispikka kunstisaadet. Kuulmiseni kuulmiseni.