Raadiopastor Kivisildniku jutlused, 22. köide Rakvere teatrist tuleb varsti väga huvitav esietendus. Näidendi nimi on üks joodik, sõitis rongiga ning see põhineb Benedicti Rafejevi loomingul. Täpsemalt raamatul Moskva pettuski, mis on ilmunud eesti keeles nii järjejuttu kui iseseisva raamatuna. Võimalusel eelista kott orderi versioone, sest see on igas mõttes pädev. Ikka juhtub vahel, et oivaline raamat tehakse näidendiks või filmiks. Moskva petuskeem on aga lisaks geniaalsusele täiesti unikaalne teos. Geenesin vene kirjanduses nagu kirjusid koeri, Tolstoi, Puškin, koogol, Trifonov, platoonov, Pasternak ja Saltecošedrin. Tere, võiks pikalt jätkata. Kõik vene kirjanikud on kirjutanud üldinimlikel teemadel aga ainult Irofejev kasutab spetsiifilist vene ainet. Alkoholismi joomarlus ei ole Venemaal olnud mingi haruldus, otse vastupidi. Ent nõukogude režiimi ajal omandas see pahe otse epideemilise mõõtmed. Aga kirjutada keegi sellest ei osanud ega tahtnud, kõikaanisid nagu sead. Fakt aga kirjutasid, jumal teab, millest pehmendav asjaolu muidugi nõukogude tsensuur. Ent tsaariajal polnud viina teema kuigi rangelt tsenseeritud. Sahtlisse kirjutati bolševike rõhumise ajal palju, aga alkoholismist kirjutas ikka ja ainult Jerafeijev. See on väga kõnekas näide selle poolest, et tõestab meile, kui vähe inimesed, kunstnikud, see tähendab inimkonna kõige intellektuaalselt tundlikum ja selgetel hetkedel koguni tulevikku ette. Nägev seltskond on võimeline nägema reaalsust ja probleeme enda ümber. Me oleme ikka väga pime tõug. Tuleb endale aru anda, et me valima ühiskonnakorralduseks ikka mingi ilguse nagu nõukogude võim ja tegelikkuse kirjeldamiseks mingi umbsee täiesti edutu formaadi. Näiteks sotsialistlik realism. Lugege tänapäeval kõiki neid kolhoosi kaevanduse romaane. Absurd. Elu pole nendes mitte kopika eest puha valed ja propaganda, aga mis see meie praegune ühiskonnakorraldus ja tegelikkuse peegeldus, paremad on? Pangaorjus pole mõnus korrumpeerunud demokraatia pole isegi Euroopa tasemel vastuvõetav. Ehk on meeles veel need kohustuslikud ettekirjutused, mille euroametnikud meile korruptsiooni ohjeldamiseks tegid? Meie kunst, meedia ja meelelahutus ei ole sisulisemadega pädevamad kui nõukogude propaganda. Valed. Meelelahutus koosneb elukaugetest stampidest, müügihittide, teise järgulistest koopiatest kaubamärkide demonstreerimiseks, müügisurvest silmakirjalikust, vasakpoolsusest ja jultunud ning inimvaenulikust liberalismi. Seda teha ei ole tegelikult muud kui suhtuda kõigisse pläralõugade skeptiliselt. Küll aeg nad paika paneb. Meil millegi poolest ei taheta lähimineviku vigadest õppida. Puudub nõukogude meedia ja kultuuri sisuline analüüs. Põhjalikud, ausad monograafiat tulevad ehk lähitulevikus peale vaapa Vaheri imelapse ning Kiige lahingumälestuste pole veel millestki rääkida. Ehk on sedagi ühe väikese rahva kohta liiga palju, ehk peaksime õnnelikud olema, et meil on paargi asjaliku ning reaalsusega kontaktis olevat kirjanikku olnud ja olemaslehtedelt Telekalt ja muud sellised midagi muud võtta kui Juur ja Kivirähk. Mõlemad võimsad realistid. Vene ajal muidugi polnud sedagi. Ei sahtlis ega letil. Tänapäevaste solgi lademetes pole mingit põhjust ennast siduda, olgu tegu kirjanduse või ajakirjandusega. Erandi võib teha, kui teil on meedia magulite hulgas mõni hea tuttav või muidu lähedane isik siis võite tema tooteid osta, aga loodussõbralikum oleks tuttavale magnaadile raha lihtsalt arvele kanda, ilma et keegi peaks paberile saasta trükkima. Väga tore on lugeda ainult ühe või kahe põlvkonna vanuseid asju. Kohe on selge, kes autoritest on midagi väärt, kes ainult Moja tuule nuusutaja või halturtsik kes peksis segast, kes koobas pimeduses, kes jagas matsu või kes osutus tagantjärele prohvetiks. Parem ikka lähimineviku tõde. Las ta olla natuke kopitanud, see pole vähemalt mürgine nagu tänane värske vale. Miks me peaksime lugema Edgar Savisaare tänaseid kirjutisi? Ei oska neile veel õiget hinnangut anda. Loeme neid 20 aasta pärast. Täna võtame ette aga vanad meistrid, noorepõlvetööd nagu näiteks raamatuvõitlus noorsoo pärast. See oli muidugi esimene suvaline näide, mis pähe kargas, aga küllalt kõnekas meetod. Igatahes tasub kasutusele võtmist, kel aega vedakonnast raamatukokku ja lugegu 70.-te loominguid, noorte hääli. Fakt on see, et tänane kraam tundub mõne aja pärast täpselt sama võõristav. Tänases elamisel puudub igasugune mõte kvaliteeti, inimene elab minevikus, tegelikkuses on võimalik orienteeruda aga väikese ajanihkega. Ja see on ikkagi parem kui mitte midagi või pidev tõmblemine uutes suurtes valedes. Tõde on kusagil olemas ja selle koha nimi on seitsmekümnendad, kuuekümnendad ja isegi kaheksakümnendad.