Kunstpunkt R. Urmas Oja, Kaido Ole, Enelisson, Juta Kivimäe, Katre Ristol, Elo Lutsepp, maileen heie Treier, Taavet Janson, Alexandra tere, Tanel Veenre, Mari Roosvald, Jüri Arrak, Marge Paas, Villem Künnap, August Künnapu, Margit Mutso, Triin Ojari, Tiina kaabel Maria-Kristiina Soomre, Kaare, Jaanika Terasmaa, Reet Varblane, Erik Alalooga, Ester Fayman, Argo Männik paarina hektar kreets suudenberg Maarit Murka rühmitus sport Mihkel Karu, Kiva Piret Kruusandi, Tanja Muranskaja, Tiina Jõgeda, Urmas Viik, Ando Kesküla, Jaan Toomik. Ott Karol Kallas, Kalev Saar, Tiina Tammetalu, Sandra Jõgeva, Jaan Elken, Ülle yhe, Rael Artel, Aarne Maasik, Priit Pärn, Tristan Priimägi, taik. Eha Komissarov, Laila Põdra, Hanno Soans, Christian Lukad, Betty Ester Väljaots maris Vahter, Ilmar Kurvits, Aleks Tennosaar, Andres Loa, Marco Laimre, Elin Kard, Teet Reisberg, Toomas Tammis, Vapper Peeter linnak. Lobjakas Ülle Grišakov, Anu allide, Anu Ojavee, Krista Leesi, Kristel Valk Leevi, Eve Kiiler. Tervist, kallid kuulajad, alanud on saade kunstpunkte err, mis nüüd viimast korda sel hooajal eetris täispikkuses ja kus Karen Jagodin, iga see, mida te äsja kuulsite, oli kokkuvõte kõigist külalistest, kes alates septembrist siis meie saates käisid neid on umbes kokku 80. Ja kindlasti veel rohkem on neid, kes meie saatesse jõudnud erinevatel põhjustel ja saatetegijate poolt, siis tänan kõiki, kes hooaja jooksul vaevasid. Kuigi ma tulema ja kindlasti täname ka neid inimesi, kes vaevunud seda saadet siis hooaja jooksul kuulama aga nagu viimastes saadetes aeg-ajalt tavaks on, siis teeme täna nii-öelda kokkuvõtteid ja ja vaatame ka ise natukene tagasi lõppenud siis nii-öelda kunstihooajale, et mis sealt meelde ja silma on jäänud. Täna meil ühtegi uut intervjuud ei ole, et otsustasime, et valime hooaja saadetest ühe intervjuu, mida siis täna taas esitame, ehk siis selleks saab olema Eha Komissarovi jutt kunstioksjonite eest. Umbes 25 minutit pikk. Ja see on siis puht meie subjektiivsetel põhjustel valitud see kui üheks selle hooaja parimaks intervjuuks, ehk siis ma usun, et see on tekst, mida tasub tõesti siis uuesti kuulata. Ja lisaks siis kuulame ka mõned muusikapalad rohkem või vähem tähenduslikud alguses kohe siis loetavale põhjaks mängis EDI päran ja lisaks siis kuulame ka Vellata, Andagrandi hooldume, arrospartist ja kõige viimasena kuulame ka veel tundmatu autsaider pappi. Artisti lugu on piitš ehk siis rannas. Aga et asi, kui võtta, et Karen, kes nüüd siis viimast korda teeb seda saadet, küsiksin, et mis siis sinu jaoks kõige meeldejäävam sündmus või näitus või mis iganes kunstipoliitika, tegevusetus või tegu sel aastal oli? Tahaksin nagu väga pikalt targutama hakata, aga Ma arvan, et üks selline üldisem laiem kunstielu oluline sündmus oli kindlasti see, et jõuti sellise ametiposti nii nagu arhitektuurinõunik. Et kuna ise siis tegelen rohkem arhitektuuriga, siis on see eestlase lootused võib-olla nagu suurenenud, et miskit võiks kuidagi kuskile suunas muutuma hakata. Aga kujutava kunsti seisukohast mina leian, et eelmine hooaeg oli väga vilja. Kas personaalnäituste vallas, nii sügisel kui ka nüüd kevadel toimus väga mitmeid äärmiselt huvitavaid personaalnäitused, ükskõik, on selleks siis kas sügisel kunstihoones olnud Ene-Liis Semperi näitus või nüüd just äsja lõppenud ei lea sündi leeventsiga, fotonäitus ka väga paljud noored kunstnikud esinesid minu arust väga huvitavate töödega, et just nagu isikukeskselt on jäänud väga palju asju. Ja mitmed ülevaate näitusest kumus ka, eks ole, kui meenutame Jüri Arrakut Rait veretu toomikut või keda iganes ja võib-olla juhuslik, aga mitte, aga kui septembris esimene saade oli, siis esimese saate esimene teema oli ka pronkssõdur ja sai käsitööd ka, eks ole, meie saates Sakala keskust ja kõike seda, mis siis nagu tundub, et põhivahu on teinud. Üritasime nii-öelda siis ka sotsiaalselt tundlikel ühiskonna teemadel siis natukene kunsti poolt kaasa rääkida. Et ilmselt kui ma peaksin nüüd tegema selle top viie, mis on sündinud viimase, ütleme üheksa kuu jooksul, siis oleks seal kindlasti esirinnas igasugused avaliku ruumi püstitavad asjad või siis lammutatavad asjad paranenud, et asjad, millest ei ole saanud mööda vaadata. Ja kunstinäituste seisukohalt ei, ei oskakski midagi, oleme võib-olla nendesamade personaalnäituste välja tuua, mis oleks puht personaalselt aga palju liigutanud. Aga üldiselt selline kokkuvõte mulje minul viimasest aastast küll jääb kui väga selles suhtes tihe, et, et üritasime võimalikult paljuga kajastada selliseid nii-öelda väiksema seltskonna poolt korraldada vaid alternatiivsemate kunstiüritusi. Et siiski kunstimaailmas nagu on selle pealiini ja institutsionaalse kunstielu kõrval toimumas suhteliselt mitmekülgset tegevust, et ehk sai nagu seda ka üht-teist edasi antud. Ja üldiselt, eks ole, need, kes on aktiivselt nii-öelda aarduvardis tegelevad ja need, kes on õppinud kunsti, seisavad mõningates veel Ahtmes siis ülejäänud inimestega. Ja selles suhtes loodame muidugi, et mõningane järeleaitamistund on ka olnud Me saada. Aga ma arvan, et nüüd on aeg kuulamis seda ühte valitud intervjuud teha, Komissarov, aga. Ja enne seda siis kuulame veel ühe muusikapala ehk siis Andy Warholi Protašee bändi Väljaanne grandiloo hooldama Rosbardis. Ja nüüd on meil külas Eha Komissarov. Ma ei teagi, kuidas peaks tutvustama kunstikriitik kuraator kunstiekspert, mis koha õudus, kõige con. Aga põhjus, miks me teid siia kutsusime, on selles, et räägiksime natukene kunsti oksjonitest kevadel. Mitmed meie galeriid elavnevad selles valdkonnas oma oksendan nii Hausgaleril vaalal alleel kui E-Kunstisalongile, et kuidas praegu oksjoniturul läheb. Minu meelest. Läheb hästi, sest on huvitavaid juba kuskil kolm-neli aastat kindlasti ennustatakse nagu Eesti majandus jällegi praegu pidevalt seda kokkukukkumist ja kriisi ja katastroofi. Aga huvitav kombel oksjonid küsivad, mis tähendab seda, et kõikidele oksjoni vanadele pidajatele, korraldajatele jätkub siiski mingisuguses hulgas väga häid töid, siis tavalisi töid ja, ja seetõttu on siis võimalik nagu kunstikaubandust üleval pidada. Ma torkaks vahele, et kuidas saab ennustada mingit katastroofi oksjonikaubandust. No lihtsalt lõpevad otsa tööd, eks ole. Seda, et Eesti kunstiturg oksjonile sobib, siis ei ole eriti suur, noh, seda pole raske ette ennustada, sest vaadake, Eesti kunsti ajalugu on väga noor. Me saame kaubelda, kui me räägime Eesti kunstist, me saame kaubelda kuskil alates paun rauast ja laikmaast, eks ole, kuni, kui nii, ja see tähendab 20. sajandi algust. Kuni vot see on nüüd väga hea küsimus. Me võime uhkelt öelda, et kuni tänase päevani alal on ka näiteks sellel oksjonil üks Jaan Toomiku maa sees, aga see üks või kaks praegu kaasaegse kunsti näidet muidugi oksjoni saatust ei otsusta, vaid otsustab ikkagi see põhihulk, mis siis on kaubanduslikult atraktiivne ja kaubanduslikult atraktiivne. On siis see ärgne kunst ja nüüd viimastel aastatel ka kaelda sajandi modernism. Oksjonid tähistavad tänavu oma kümnendat tegutsemisaastapäeva Eestis, et kui palju see kunstiteadlikkus selle aja jooksul. Kuna ta on, no ma arvan, ikka on, sest vaadake viimastel aastatel juba oksjoni pidamise stiil on muutunud, et varem oli endastmõistetav ja klientide poolt väga oodatud, et kui tutvustati Öeldi, et siis räägiti ka sellest kunstnikust ja sellest tööst ja käis selline väike loenget. Aga nüüd on nagu kõik oksjonid sellistest loengutest loobunud ja käib karma äri nagu sopis Kristis lüüakse haamriga, kuulutatakse töö nimi, algendia ja võetakse arvele pakkumised ja siis lüüakse haamriga. Nii et järelikult oksjon juba enam nõuandja osas ei pea olema, saadakse mujalt või lihtsalt juba teadlikkus on nii suur, et mul ongi nüüd raske öelda. Oksjon tõstab teadlikkust, muidugi tõstab, see on selge, kui sa tahad ikka kunsti äriga tegeleda, siis sa võtad ka pihku kõik need raamatuid ja loed läbi ja tihtipeale oksjoni tega seotud inimesed on palju suuremad kunstieksperdid kui muuseumitöötajad, sest nende elu ja sissetulek, eks ole, oleneb sellest ja kliendid kahtlemata ja on väga teadlikud sellest edetabelist ja Top Ten, kes siis seal kõige ihaldatavamad ja. Ma kujutan ette, kui erineva sissetulekukihil on oma doptenn, eks ole. Et kuskil seal kolm neli kunstikogu, et Eestis võivad siis sihtida väga üksikutele nimedele, mis tähendab seda, et nad on vajaduse korral valmis välja käima kuni miljon eesti roni. Selle hinnani on nüüd sesse need panused meil läinud, aga järgmine sihtgrupp peab laeks 500000, kolmas seal 100000 ja et igalühel on oma oma lagi, oma mänguruum nagu eluski, eks ole. Siit võrsub teine küsimus, et eks ole, kui me võtame, et potentsiaalse äriguru hind Alex miljon, siis eks ole selle kõrval, kunstimuuseumi ostusummad on tagasihoidlikud või. Ja loomulikult ma pean ütlema, et minul kui Eesti kunstimuuseumitöötajal on alati noh, aga väga kaua aega kriipis mu hinge, kuidas tuleb siis eraraha turule ja kuidas muuseum nagu peaaegu lülitatakse siis ringlusest välja. Aga kui ma nüüd käin mööda maailma ringi näiteks vaatan väga rikaste riikide muuseumeid, no võtame näiteks Saksamaal oli siis alati, kui on ostetud oksjonilt mõni kallist ostaks, põhiliselt olnud riik seal kuldplaat juures, et riik erandkorras on just nimelt selle muuseumi soovile vastu tulles sellelt sellelt oksjonilt ostnud selle, selle. Nii et see muuseumid niisugused aktiivselt on, on kõikjal maailmas aktiivselt kunstiturult kõrvale tõrjutud ja teisalt jälle. Meil tuleb võtta seda kui paratamatust, et tänu oksjonitel muuseumid ei ole enam monopoolses seisus ja praegu ma mõtlen, et, et võib-olla, et see on isegi hea, et muuseumid on meil siin 50 aastat, kui kunst oli natsionalism häiritud harjunud ju ka igasugust jama kokku ostma. Ja selline tohutu kõrge hinnatase võtab muuseumilt paljude asjade hankimiseks ära võimaluse seal ja sunnib muuseumit intensiivsemalt tegelema oma kogudega olemasolevate töödega. Aga teisalt üks arenguruumi veel on olemas, eks ole, sest et mujal maailmas paljud muuseumid täienevad selle tõttu, et keegi kollektsionäär ja tahtsid seda just küsida. Ja keegi suur kollektsionäär olles kindel, et tema järeltulijad ei ole huvitatud kunstist see tähendab, et nad müüvad selle kogu kibekähku oksjonitel laiali sisse kollektsionäär väga kummalise kire tõttu. Me pärast räägime sellest pärandab oma kogu muuseumile ja, ja väga tihti on siis ka öeldud, et parandamise lähtekohaks ongi see, et seda kogu ei tohi nagu lahus hoida, et ta peabki nagu selle mehe nimelise koguna koos olema ja naa näiteks Ameerikas käite niisuguste väiksemates kunstimuuseumites, siis nad on kõik tekkinud just niisuguste annetustena see lausa lõpuks enam ei tea, kas sa oled mingi kohaliku rikkurite Panoptikumisest, lähed härrasmessiruumi nimi, tema nimi, vaatad seal igasugust kunsti, siis sa lähed õuki ruumi, kus on siis teised pildid, räidki, muuseum ongi ühest kogus, lähed teisel ja siin on nüüd see kogumise spetsiifika, millest on Walter Benjamin ka väga kirglikult kirjutanud ja eelistanud alati erakogujad muuseumile. Et kui inimene pühendub kogumisele ja siis ta kogub hoole armastuse asjatundlikkusega, see kogu on nagu tema nägu, see on inimese nägu kogu ja see kogu elab koos selle inimesega ja siis juba, kui see inimene kaob siis ongi dilemma, et kas seal inimesena kogumit läheb tuulde, üksiktöödena laiali või ta säilitab selle inimese näo muuseumites edasi. Kummaline, aga nii ta on. Aga kas meil on mingisugune seadus, mis piirab erakogu ja kui ta on üldise, ütleme, olulise kultuurilise tähendusega töö omandanud, et kunagi oli vist käiskus, kas jaapanlane suri ära, siis oletati, et kas sa võtad selle Mongoolia endaga hauda kaasa. Meil ei ole ju veel selliseid avalikke vandalismiakte olnud, et keegi kisub hullusehoos Konrad mõned lõhki või või keegi, kes on kogunud märkimisväärse hulga Conrad mägesid, põleb näiteks maha tavaliselt, kui juba on märkimisväärseid töid inimesel suures hulgas, siis taga, kindlustab neid ja hoiustab juba ja, ja seal tekivad juba niisugused transmomendid, et see on kapital, tohutu investeering ja investeeringu eest ikka hoitakse ja, ja minu teada on mitmed Eesti rikkurid ostnud pikassaside niukseid autoreid ja hoiavad neid Šveitsi pangas käsitlebki seda kui kunsti, vaid, kui järele tulevate oma järglaste läheb vajaminevat investeeringut. Ei, aga ma pean silmas, et kas näiteks mingigi seadusejupp takistaks näiteks ütleme, selline stsenaarium eksentrealist, rikkurid kostru valvuriga nagu ennast maha. Nad muuseumile võtke mõni, teine ei keela eiei ei, ta võib ikka mata ja päeval süüa selle töö ja mida iganes, eks ole. Aga ma ütlen jällegi, et et see on niisugune Jaapani postmodernistliku ajastud stsenaarium, kus seal õudselt palju süüakse oma sugulasi ja muid niisuguseid väga kummalisi free juhtumeid. Juhtub, aga eestlane on noh, niivõrd materialistlik ja ja noh, see koguja on ju koguja olnud 10 aastat, mitte rohkem reeglina eks ole. Et, et sellised eksklusiivsed ja ekstravagantset käigud lihtsalt praegu, ma kujutan ette Ida-Euroopa tööli kummita, aga see on võib-olla järgmise sajandi teema, eks ole, et kogujad hävitavad või kaovad maailmast koos oma koguda ja miks mitte tormata lõpuks Egiptuse vaarao tegija sedasama maailma ta võttis kõik, mis tal hingelähedane oli etiketi järgi kaasa, nii et miks mitte. Kui adekvaatselt peegeldab kunstioksjonitel toimuv selliste laiemat kunstimaitset või on see ikkagi kitsamalt, kas siis mingi ärieliidi või ükskõik mis kolmanda seltskonna maitse, mida seal. Ei, ta ikkagi peegeldab laiemat maitset absoluutselt ja laiemat arusaamist, mis on kunst. Ja reeglina oksjonit ikkagi elavad sellest, et nad kauplevad juba niukse ajaproovi läbi teinud kunsti ka, eks ole, kus enam-vähem on selge, et kõikumine ei ole 100-st nullini, sest kunsti reitingud kukuvad arv kiiresti. Ütleme, et me praegu ei aktsepteeri suurt hulka nõukogude ajal kuskile eri aegadele erakordselt populaarseid kunstnikke ja ütleme, et näiteks nad on korrupeerunud, et kunstielu oli nõukogude ajal kohutavalt korrupeerunud, kõik tegid ühesuguseid asju kindla sooviga müüa, riigiga kaubelda, mistõttu me ütleme, et see ei olegi enam üldse kunstis ei huvita meid kunsti, järelikult see kunstnik ka meid ei huvita, eks ole, võib-olla 15 aastat tagasi tal kohutavalt kõrge reiting. Nii, aga kui me läheme nüüd sõjaeelsesse kunsti, siis seal on juba enam-vähem aeg välja sõelunud selle kelle eest me paneme, ütleme seal 50000 välje, kellest me paneme 4000 välja, et need asjad enam-vähem selged. Aga muidugi oksjonite leivaks on ikkagi turvaline aja proovi, kus juba ära testitud, vastupidav asi, kus sa siis võid kindlasti oma raha käia, oksjonäriheitlike oston, äritehing kui see on nii kummaline, et kaubaks on kunst ja tal on ka vaieldamatult hingeline külg ja ja ma ei ole näinud ka sellist ostjat Eestis vähemalt oma kogemuste põhjal oksjonite põhjal. Et inimene külma realiselt investeerib tohutu summa töösse, mis on tal läheb hästi, et ma ei ole näinud seda. Ma olen näinud küll, kuidas mingi osa krabab ühe töö ümber ja mingi osa vaatab seda tööd täiesti osavõtmatu põlgliku näoga, nii et ikkagi kuskilt läbi minu isikliku kõhutada tundes. Ostjal see ost käib. No kas on tulemas juba mingi muu? Ka selles, et kindel kaup saab olla ainult Sooster, Mägi ja Wiiralt. Et kui palju on nagu liikumissinnapoole, et, et nähakse nendest staar nimedest kaugemale. Ja eelkõige ajalises mõttes kaasaja poole üldiselt kuna Mägid peaaegu ei liigu ja Soosterit ka mitte kõige rohkem liigub neist kolmest muide viiraltit ja muidugi nähakse, nähakse küll ja see niisugune moekate tendikate autorite ring vahetub ja muutub ja siin käib niisugune huvitav liikumine ja, ja noh, oksjonimaja nagu peaks olema õnnega koos, kui ta suudab ette näha nüüd selle hooaja trendi ja need võib ka rääkida hooaja trendist, tööaja trend on mägi, teise aja trend on siis haamer, kolmanda hooaja trend seal Ormisson, mida keegi on. Sest see on nüüd eksklusiivsed välja koukida ja, ja õudselt kõrge hinnaga müüa. Oksjonimüügil on ikka minu meelest niuksed, viie-kuue tuhandelised, kenad soliidsed maastikud ja lillepildid, mis on lihtsalt peale investeeringuga, noh, töötavad niisuguse kodu kaunistajana. Vaadake, kui palju meil neid maju kerkib, eks ole. Kas teie olete trendsetter või selline, kes loob trendi, et vist töötate nimaalas kui ka kunstimuuseumis ja kunstimuuseumi eesmärk on see, et tal on noh, nii-öelda nagu nimetame neid skautidega võimalikult suure potentsiaaliga noore kunstniku tööd vara ära võtta. Ja siis sellega ta nagu, eks ole, loob selle pinnase tulevaseks oksjoniks. No eks ta nii on läinud kindlasti näiteks Toomiku puhul, et muuseum hakkas kohe toomikut väärtustama, kohe ostma, meil on peaaegu kõik Toomiku videot, no mitte kõik, aga noh, me oleme ikka Toomiku väljailmumisest saadik, kui ta juba maale anna oma diplomitöö täie vaga niukse, vaieldava anti maalimis peaaegu siis puruks rebitud niisugu vineer pinnal oli niuke tavaline värvikiht pandud muuseum kohe nooreageeris väärtustas ja ta on kogu aeg ka meedias üleval nii negatiivselt kui positiivselt ja ja siis kahtlemata mingisugune sünergia nüüd siin muuseumi huvide oksjon mineku meedia vahel toimib. Aga samas ka võiks öelda, et hommikus on loomingus on mitmeid niisuguseid üldinimlikke külgi või mis, aga erinevaid generatsioone ja väga erinevaid inimesi võivad ootama huvitada. Aga kui on näiteks ikka väga eksperimentaalne kunstnik olla erakordselt edukas näituse kunstnikuna üle üle terve maailma, et see kaugeltki ei tähenda, et ta nüüd oksjoni peal erilist edu lõikaks, kuigi noh, siin on jälle üks asi on Eesti teine asi on näiteks need riigid, kus on New Yorgis, peetakse ka videode oksjonit ja ja nii edasi. Aga see mägi fenomen on seotud väga paljude asjadega ja minu meelest hakkab ta pihta sellest noh, kõrge hind on seda juba enne sõda osteti mägi praktiliselt kokku, aga Mägi on Eesti arhetüüp see ostja unelma töö, harjutüüpne ostja on, noh siin ma nüüd ei ütle, kui oksjoni mingisugune ekspert, aga lihtsalt kui inimene, kes on kogu oma elukunstimuuseumis töötanud ja nagu kõiki neid asju pealt näinud Eesti puhul arhetüüpne ostja On romantik, konservatiivne, mis tähendab, et ta konservatiivi eelistab rahvuslikke väärtusi püsiver, tõsi, mida ta näeb eelkõige kajastumas loodusest, need on ühesõnaga sellesamase paiga geograafia, niisuguse asukoha vang absoluutselt vang, ta kogubki Eesti tööd, sellepärast et see on tema oma maalt pärit. Tingimata seal peab siis olema ka mingisugune poeetiline moment ja mägi loob selle poeetilise momendi oma kirka erksa värvikäsitlusega. Muidugi mägi on ja sama, väga arhailine, sest ta käsitleb ikkagi niukses pool juugendlikus poolekspektsionistlikus laadis siis maastiku teeb sette tugevalt, jõuliselt ja meeleolukalt, nii et kuskil vot seal mägis siis selle arhetüüp, see eestlase kehagi hilja kohta, et siis selle Mägi maalikäsitlusega kunstnikutüübilt on ta siis meie oma. Ja, ja pluss veel veel niukene, huvitav, traagiline elukäik, eks sa oled hulluks läks ja, ja mida kõike. Nii et et siin on kohe kõik materjalid koos ja ta lihtsalt töötab ja samas eks ole, mingisugust noh, võiks nüüd öelda, et okei Mägile nüüd vastandi otsida, kes kindlasti ei tööta. No minu, kui ma nüüd oma jutu loogiliselt tahaks jätkata, kas ütlema, aga näete, Eesti kubiste ei taheta, aga ei ole nii. Ei ole nii. Sest Eesti kubiseb näiteks hoopis teise asja pärast jälle Mägiga üks asi müügil ei ole, ei ole erakätes praktiliselt korralike Cupiste olemas, sest peale sõda Muuseum oli nii taibukas, nii Tartu kui Tallinna muuseume ostis lihtsalt tol ajal veel elus olevat laarmann ackbergeteiste härrade, kas need tööd kokku ja arvatavasti tahtsid, et nende looming jõuaks muuseum, mis ei hakanud hinna üle kauplema. Aga neid ei ole, aga nende looming jälle huvitab, kui niisugune oma ajast palju ees olev modernistlik sõnu ja jälle ostetakse, aga neid üldse turu peaaegu ei ole. Aga muidugi mägi hindanud siiski kunagi ei saavuta, sest modernismi needu nii konservatiivse skulptuuri atmosfääris, kui see on praegu Eesti. Noh, on, on võimatu ennustada, sest modernism on esimene tunnus on see, ta katkestab sidemed minevikuga ja otsib siis endale kohta tulevikus. Ja see protsess meil veel ei ole, kinnistu. Kas näiteks ma ei tea, kas on olnud pretsedent sellega, et oksjonitel müüdud, kas näiteks kineetilist objekti videot või midagi kolmandat? Videot ei ole, aga noh, niisugused geneetilised objektid jah, noh, nii nagu neid meil kuuekümnendatel ette, et meil viisuga lõpuks nääriehe olla geneetilises funktsioonis, sellistel asjadel on oma sihtgrupp täiesti olemas ja ma ütleksin, noh minu meelest niukene, noor oksjoni publik või osalejate generatsioon, need on siis kuskil praegu niuksed, 40 aastased, rikkad inimesed armastavad. Kuna nad vist seal mägi klassis kaasa ei suuda mängida, siis nad armastavad niukseid, modernistlikke vidinaid, mänge ja neile meeldib. Aga noh, siin on juba ikkagi kõne ajal kunst, mis on jällegi ajaproovile läbi teinud ütleme, 20. sajandi teise poole kunst. Et praegusesse situatsiooni nad siiski naljalt ennast ei topi, kuigi kaasaegseid maalikunstinäitustele ostetakse vahest päris hoogsalt, aga ei saa öelda, et nende tööde kohta oleks oksa. Kes on meie oksjonitel põhilised ostjad ja müüjad või kui palju neid ma ei saa? Seda öelda, sest reeglina üle maailma, nii et ikka omanik jääb anonüümseks ja diilerid käivad. Meil on kohe rida niukseid, kes siis esindaadia diilerit. Aga sel juhul ei ole ka need kunstiostjaid väga ekspertide poolt vist mõjutatavad, vegan nõu, väga vesti, küsi jahe üldiselt. Et minu käest väga harva küsitakse nõu ja ma olen ka kuulnud teiste puhul ja vajalik siis eelkõige selleks, et olla garandiks, et see töö on just nimelt selle isiku tehtud. Sest noh, näiteks just sõjaeelset kunsti väga sageli iseloomustab olukord, kus kunstniku teisigi häirinud oma tööd, võib-olla ta ei olnud veel lõpetanud päris oma meelest või või ta tegi oma meelest raudselt müügivärki ja ta ei tahtnud signeerida Enda niisugust nime puhtana hoida. Ja igasuguseid põhjuseid on aga erakordselt palju liigub signeerimate sõjaeelset kunsti, mis siis tuleb lihtsalt kunstitundmise põhjal ära määratleda ja määrata, et aga seda, kas on tegemist võltsinguga koopiaga või millegi niuksed Denissi ütlesite, et siis, kui kunstori natsionaliseeritud, siis kunstimuuseum ostis pahnaga kokku teie need ruumid, kus te neid hoiate, need ei ole lõputud. Et millal siis kunstimuuseum oma oksjoni võiks teha, tähendab, kas see pahn üldse saab siis kaubaks minna? See on jälle niisugune probleem, mille üle tohutult diskuteeritakse terves maailmas, sest vaadake eramuuseumit põhiliselt asuvad eramuuseumid Ameerikas, Ameerikast polegi teisi muuseumit ja Kurin Haimon eramuuseum oma on perekond Rokussellerite oma võtmi, muuseum on perekond, liitide oma naelaga niuksed, kunagised omaaegsed friki muuseumraudtee ja muidu niuksed härrad, kes jumaldab, mis teel püstirikkaks said ja ja hakkasid juba väga varakult siis muuseumeid püsti panema. Ja eramuuseumid Ameerikas ka müüvad töid, kuigi hea seadus näeb ette, et ta ei saa müüa oma tööd selleks, et lihtsalt pappi saada vaid selleks, et osta mingit autorid, keda tal näiteks ei ole, ütleme, et tal on seal 25 kalli ja võib-olla üks seal mingisugune George haake, siis ta tahab näiteks juurde seda brake, siis ta Saltsa kallist midagi müüb. See on eramuuseume. Euroopas on rahvusmuuseum riigimuuseum ja siin müüki ei ole. Raudselt mingit müüki pole ja, ja see ei tule üldse kõne allagi ja isegi rahvusvaheline muuseumide assotsiatsiooni põhikirjas haigumi põhikirjas on keelatud niukene tegevus. Aga üldiselt muuseumeid tohutult frustreeriv, ma aeg-ajalt satuvad kätte Ermidasi ja Tretjakovi galerii töötajatele mälestused sellest, kuidas siis Stalini ajal ja siis hiljem, Hruštšovi ajal tuli kiri. Et nüüd vot selle töö annate ja kustutate nimestikust ja mingisugune tähtsa keskkomitee tegelase allkiri on all kui frustreeritud, see mõjus ja, ja see on üks fantastiliselt asju Stalini ajal müüdi viisaastaku tegemiseks hinduste realiseerimiseks ja maha rämbrante ja, ja jumal teab keda fantastilisi asju, mis läksid suurtesse Ameerika muuseumidesse. Nii. Ja nüüd kujutage ette, maa müüdud Rembrandti eest ehitati Ukrainasse siis Dnepri jõele progressi nimeline hüdroelektrijaam, nii 1941 puhkesõda. Esimene, mis maatasa tehti, oli see progressi hüdroelektrijaam, ta pommitati puruks nagu ka mitmed teised selle raha eest loodud ettevõtted. Nii et Arslonga viitabreeris paremat näidet ei ole ja, ja sisuliselt Rembrandt ootati praegu maksab tserembrilt võrreldes sõjaeelsete hindadega, siis ütleme 100 korda rohkem, rääkimata Ermitaažis brändile, kui tähtis see oleks saanud ja nii edasi. Ja see neetud hüdroelektrijaam, mille noh, tol hetkel tundus, et me ei ela ilma selleta, me, me peame kõik ohverdama kõike oma rahvuslikud varad, tsaarivarad, et me peame selle saama ja saadi kolmeks-neljaks aastaks, nii et tohutult näiteid, kuidas arukam kunsti endal kodus hoida, kui temaga märtsis. Et need tulemused pole inst r sella. Hooaja viimane täispikk kunsti 100 Kunzee Errana omadega nüüd ühel pool. Et võiks siis Homaašina kuldsele Triiale öelda, et laip on laip. Ja minu kaassaatejuht Karen Jagodin juhtis seda saadet nüüd viimast korda. Tal nüüd muid tegemisi. Aga Aleksandrit on võimalik kuulata terve suve jooksul välja lühemate iganädalaste kunstisaadete kaudu ja ja lootust on, et ka sügisel. Ja suvel siis on saated umbes 20 kuni, ütleme 25 minutit pikad, aga samuti iganädalased, kus siis ilmselt keskendutakse iga kord ühe sündmuse käsitlemisele või ühele intervjuule. Aga et kokku võtta viimane veel, valisime ühe intervjuu eelmise hooaja saadetest seal Eha Komissarov, kes rääkis meile kunsti oksjonitest. Alguses loetlesin üles kõik külalised, kes selle aasta jooksul on käinud, neid on umbes 80. Ja saadet jääb lõpetama meil väike lugu pil tundmatult autorilt. Ei saaks öelda, et see ei lähe kokku suve algusega, mis need äsja oli Est räägib rannas olemisesse lugu. Stuudios olid hooaega lõpetamas Karen Jagodin, Aleksander saapovia. Saate järelkuulamine on võimalik ka internetis kaks nädalat. Ja kordus on laupäeviti veerand üks päeval. Suve.