Tänase saatemuusika minus külaline on Ivi Eenmaa daam, kes oma ideid teostas Eesti rahvusraamatukogus mitme linna linnapea ametis olles ja teeb seda praegu riigikogus. Muusikaga puutus Ivi Eenmaa kokku juba varases lapsepõlves. Ma arvan, et eks me kõik tuledki oma lapsepõlvest ja ma ei saaks ütelda, et mu lapsepõlves oleks selle muusika vastu ilmus armastus olnud küll aga kasvasin ma üles väikeses Rakvere linnas ja koos emaga, sest sõja viimastel päevadel isa oli sunnitud, ütleme nii ära minema ja ema Elas oma põhimõtete järele ja tema põhimõtete järgi käis ka lapsele korraliku hariduse andmine ja teatud väärtuste toomine ja üks esimesi asju, mis üldse mäletan nii hästi seda kodus suudi Tim muretseda, see oli veel üürikorterisse ema ostis mulle klaveri Groznõi act, Jabri pianiino. Ja ma tean, ta tegi hirmsat vaeva, seisis ööläbi järjekorras ja ma ei saanud sellest asjast üldse aru. Aga siis, kui oli kooliminek, pani ta mind kõigepealt õppima klaverit, eratundi ja kui siis eratundide andja õpetaja Roy oli, mul, arvasin, et ma nüüd võiks ka juba pakkuv puust kooli minnes pandi linna Rakvere laste muusikakooli, nii et tegelikult ma ütleks, et ma selle muusikaarmastuse seal noh, ütleme lapsepõlvest oleks saanud aga see, et mind isegi sunniti harjutama klaverit ja sunniti kuulama muusikat ja sunniti esinema tegelikult tulisimusse kõik hoopiski aastaid-aastaid hiljem. Ja siis ma järsku sain aru, et taevakenet Maiu, saan aru, mis seal toimub, või viimi ma saan sellest muusikast, ma saan nendest helidest ja et see annab mulle midagi sellist, midagi, mida mingi teine asi ei anna. Siit tuli siis vajadus hakata käima kontsertitel kuulama plaati ja nii edasi, nii edasi. See, mis lapsepõlves sai läbi elatud, mis võib olla teinekord ei olnud isegi kõige meeldivam, see tegelikult kõnetab praegu. Tõenäoliselt ma arvan küll, et seal nii ja võib-olla on teine pool veel, et siis kui ma olin juba nagu tudeng ja alguses Tartus hiljem õppisin Moskvas siis tegelikult see vaimuvara kultuurivara ja 60.-te lõpp 70.-te algusest, mida oli võimalik Moskvas kuulata, käia vaatamas-kuulamas, see oli ikkagi, see oli eraldi nagu elu ja väga suured võimalused ja see ei olnud muidugi ainult klassikaline muusika, aga see oli ka ütleme, popmuusikas oli poni, emm, Chams, laast ütleme kõik niisugused kihilised. Ja võib olla ka see, et mul oli võimalus tegelikult olles noor, ütleme, kuulatatipusid. See andis veel juurde niisuguse täiendava impulsi, et ulates teatud ristsi said aru, et mis üldse on võimalik ja mida oma mõtetes tihtipeale võrdlen näiteks ütleme, klassikalist muusikat, suurt muusikat muidugi jaa, suurt arhitektuuri. Nad on mõlemad. Noh, ma ütleksin nii, et sa hakkad mõtlema kõrvuti, ütleme helide ja visuaalse pildiga seal mõnest majast, pilvelõhkujat, mis iganes sa hakkad mõtlema hoopis teistele asjadele. Siis hakkad mõtlema inimajugeenius sellele, et meil on läbi inimkonna ja arengult, ütleme selliseid inimesi, kes suudavad nii palju rohkem anda luu ise luues. Loomulikult, kui kuulata suurt sümfooniaorkestrit Fam mingisuguse tirtoosida koos veel erati ja, ja dirigendi esitust ja kuidas ta kokku paneb. Siis sama on ju arhitektuuris, eks ole, ühtib arhitekti nägemus teistpidi insenerikunst. Ma ütleksin, insenerikunsti täpselt samamoodi kunst. Kolmandaks ütleme see pilt, mismoodi elu ja rütmisel toimub, need on kaks sellist kunsti suurvormi, ma mõtlen arhitektuuri ja muusika, mida annab, nagu võrrelda. Need mõlemad kaks on ka sellised, mille väärtused tulevad võib-olla hoopis hiljem kui sellel loomise hetkel. Loomulikult loomulikult, aga kunstis on muide üldse niimoodi, et see väärtushinnang tuleb hiljem. Ja ma ei tea näiteks, kuidas see muusikas küll, aga ma tean, et näiteks kujutavas kunstis see on ammu tehtud kunsti vastuvõtt, uuringuid on tehtud Unesco poolt ja Eestis vähem muidugi kunsti retseptsioonist vastuvõtust, aga ma tean seda, et näiteks need uuringud on näidanud, et tegelikkusse kunsti nagu tegelik elu kujutava kunsti tegeliku elu hakkab tavaliselt viis, 10. aastani, pärast selle teose loomist. Täna on võib-olla tempod ja trendid kiiremini ja see üleüldine globaliseerumine, tehnika areng võimaldab kiiremini kätte saada kõik, eks ole, kuulame Glasg raadiost kasvõi Metropolitan teie üle, kandeidki. Asi toimub New Yorgis, tegelikult me saame kuulda ka Eestis seda kõike. Nii et selles mõttes on asi erinev, kuigi on alad tiga suures kunstis olnud neid heliloojaid, neid arhitekte, neid kunstnikke, kirjanik ja kõige vähem, kes on osanud ennast ka hästi müüa. Või on neil olnud, ütleme, tugevad sponsorid, kes on toetanud tunnetades seda väga suurt annet, metseenlust, mis meil Eestis natukene on olemas, spordikoha pealt näiteks aga palju vähem näiteks ütleme seal noh, muusika koha pealt või arvatakse, arhitektid, nad üldse teenivad ainult raha ja, ja nii edasi, nii et ma olen ise mõelnud, et räägime ka eestistki, siis mul on nii kahju, et tegelikult me oskame või tahame Eestis kilbile tõsta ainult popmuusikat. See müüb. Noh, tõenäoliselt, aga. Ma usun ka müks, näiteks noh, miks, miks me nii räägime, Kaljuste koor müüb, igal pool on igal pool, mujal, võib võib-olla küll, aga miks me ei võiks ka mõtelda sellele, et eesti kunst, miks meil omal Eestis siin ma ütlen Klaskeline muuskagi Klaskeline kunst ja noh, kasvõi ma usun, et võib-olla võiks ka see palju noh, müümine ja ma ei tea, on tegelikult halb sõnaga, ta nagu paratamatus, ütleme, et sa iga kontserditegija pea läheb jälle, mõtleb selle peale mõtlema, kuigi see on nii suhteline mõiste, vaadake, mis toimus madonna piletitega. See on näide, ei loe seal 4000 ei loe seal 5000 piletihind. 2000 näppu visata lava ees, tähendab oli kõik oli nagu otsas. Ja teisalt ütleks niimoodi, et kui minna tagasi, ma ütlen, et meil on ju tegelikult ka muusika eelda manageri või noh, kes meile toovad head muusikat, siis fantastilisi inimesi võtame annermuma jätskaar, aegagi võid kui ainult mõtlen selle peale, et kui täis on olnud. Kaarli kirik on kui Jan karbarakke kontserte tulnud, eks ole, minu jaoks on ikkagi noh, väga tõsine. Kuigi džäss või keegi selles mõttes ütleme. Ma olen, nagu öeldakse, kõikesööja, et ma ma tahan lihtsalt head muusikat ja häid täitjaid ja tulles tagasi ütleme selle müümise peale, siis ma kujutan ette, et kui me siin Eestis rohkem räägiksime seltsist noorest kaunist inimesest, nagu Hellel lakat vaadates ajakirjandusest on peaaegu leia mingi nupp võib-olla äärmisel juhul või mis võib olla veel valusam. Noh, võtame minu jaoks, noh tänasel aja Eesti kõige suurem laulja Ain Anger. Ja ma olin suvel Kuressaare muusikapäevadel, ma istusin, kuulasin. Jaa, mul tahtmatult hakkasid pisarad jooksma, aga ma kuulasin aine Angerite mul lihtsalt, vot siit hakkas niimoodi sirisema. See tähendab iseenesest tulid pisarad ühtepidi nagu vaimustud sellest lauljast. Ja teistpidi paratamatult hakata mõtlema, et kes me oleme, miks me, eestlased nii väiksed oleb kus me viimati lugesime üldse midagi ain Angeri kohta või tema tegemiste, miks ta tegemiste kohta ta on täna Viini rahvusooperi solist ta töö on aastateks ette kirjutatud, tehtud, me Eestis ei tea sellest midagi. Ja mulle paraku tundub, et midagi teada, kas mul konnatiik või kas me oleme nii tõesti kadedad hinguse peale, mis maailmas kõlab. Aga Ain Anger on üks nendest, kes meil on nii-öelda noh, ütleme väikse sordiini all. Need on teisigi teisi muusikuid, kunstiinimesi, kes on saanud ree peale ja ei pea kuidagi siin vaeva nägema. Aga kahtlemata Ain Anger ei pea vaeva nägema selleks, et ta Eestis temast räägitakse, aga meie peame piinlikust tundma. Sest mul on ikka hästi meeles, kui ta ei kõlvanud peaaegu vanemasse. Noh, kuidagi me ju teame, et Estoniast äraminekut ja kuigi kunstimaailm muusikamaailm sealhulgas on tegelikult nagu öeldakse üksteise suhtes karm ja kõik aga no on ju olemas ka inimesed, kes oskavad, siit siis on mõistlik üle vaadata, aga ma ütlen, Ain Anger on üks nendest kahtlemata Nendest inimestest, kelle üle me oleme ju tegelikult ülenimi Järvile uhked. Ja me oleme uhked eri klass üle. Me oleme uhked. Kaljuste koorile, Pärdist rääkimata ja Me Erkki-Sven Tüür, no tähendab, need on täna juba maailma nime. Ma olen püüdnud tihti ka parteiliste üritustel ja kohtumistel inimestega rääkida. Defilikkuses. Eesti ime ei ole mitte X protsenti majanduskasv või meie krooni seisi või noh, igapäevane tähendabki seda, muidu me gravime Kaise hoolega alla teadlikult, tõenäoliselt lihtsalt eks tekitada kogu aeg seda pimedat viha ja seda pimedat niisugust nördimust tegelikkuses kumist üldsegi. Pealt ja ütleme, kui ikkagi omal ajal oli Barcelona olümpiamängudele, Mul on nii meeles, eks ole, ühtegi Fredi, Mercury ja säraga bye ja esitavad selle uudivi hümni Barcelona ja teistpidi Kaljuste ja maailma noortekoor ja mängivad rauaneedmist. Siis need on märgid ja kui seal võidab, siis muidugi veel Erika Salumäe olümpiakulla, noh, tähendab, see on juba siis noh, palju neid emotsioone üks inimene suudab vastu võtta. Aga ma tahan rõhutada seda, et tõepoolest võib-olla kõikidest noh, kunstiliiki testiti tegelikult ta muusika, see, mida maailm Eesti suhtes kannab, jälgib, ootab ja hindab. Noh, kui minagi tihti oma sellistel pikkadel sõitudel või reisudelgi noh, on need Võrumaale põhiliselt, ütleme või Rakvere vale või noh, tähendab ütleme, Lääne-Virumaale, juhi Virumaale üldse, eks ole, siis siis mul ju ka autos mängib muusika. Ja noh, tähendab, tavaliselt ongi seal on niimoodi, et uusik, kas uudiseid ja, ja muusika ja üldiselt ma kuulan palju klassikaraadiot, kuidas see valik tekkis nii ja naa, aga tegelikult mul on alati autos, mul on alati üks valik humal plaate nagu kaasas. Ja põhiliselt on need muidugi instrumentaalmuusika, kui nii saab ütelda, sellepärast et ma autos ei suuda või ei taha ooperit kuulata. Ma ju sõidan, ma jälgin liiklust ja ma pean olema valmis ootamast ja ma ei võta mitte kunagi uusi, mul on need ühed samad enam-vähem plaadid, mida ma tahan nagu kuulata seepärast, et sõidu ajal see muusika ei tohi mulle tuua ootamatusi. Ta ei tohi liiga kaasada, liiga kaasa tõmmata. Sõltub kõik, teinekord kuul on Võrumaal lorilaule ja lähemale Võrumaale jõuab seda parem on, nad kõlavad, eks ole. Ja rääkimata siis muidugi kasvõi siis Maxim Wenger huvist või mis maskist või kellest iganes, noh, tähendab, ütleme, selles mõttes, mul on oma niisugune plaadi valik olemas seal ja või on, mõnikord vaatan, näed, Anne Veski või Silvi Vrait ja kõik, kes mu lemmikud Eestis on, nad on ikka mul mingisugune valik on alati, kas, mismoodi töö endale soetada uut muusikat? Mingi suhtlusring on inimestena. Ja, ja selles minugi niisuguses tutvus ja suhtlusringis on erineva muusika kuulajaid. Meie peres on veel mu õelapsed, nemad on noored inimesed. Aga samas nad jälgivad ja teades meie selliseid Maiaga muusikalisi maitsesid, need jõulud on see aeg, saanut kingitakse, eks ole, ja räägivad ja see on küll rohkem, võib-olla popmuusika, maailma popmuusika kõik ja ka Eesti nii-öelda muusikas seepärast, et ma ei tahaks, nutsin, ratsak ta rääkima, kelle üle me vaidleme. No võin tuua näiteid, et nemad ütlevad, las ta olla niisugune ühel staari kohta, kellest mina aru ei saa. Sellepärast mulle tundub, et teadlikult seda eesti keelt räägib aktsendiga ja mis iganes, noh tähendab see on niuke, teleüritused, väiksed, aga teisalt ütleme, kui ma käin kusagil näiteks ütleme, New Yorgis on tööreisid olnud ja, või olen seal lihtsalt ise olnud. See plaadipoed on nii suured, nii võimsad. Ja loomulikult ma lähen vaatan, mis seal Pärdist Arvo Pärdist, eks ole, näiteks kas seal on Erkki-Sven Tüüri asju olemas, aga vaatan ka siis tema maailma tänaseid tippe. Seal on noh, näiteks ma ei ole veel siit leidnud. Võib-olla ma ei ole osanud otsida ja ma ei ole noh, tükk aega käinud kusagil niisuguses kohas, kus Euroopa linnadest, Genf, kuhu ma käin kaks korda aastas tööasjade pärast. Pean käima, esiteks pole aegagi, et seal Musto ja plaadi ostmine vajab tingimata aega, aga ma ei ole saanud näiteks kusagilt veel Forozdovskit. Ma väga tahaksin Varozdovski plaati näiteks plaati. Ma isegi vähe teadsin peast, aga vot kui oli see visioon, kandis üle tema punase väljaku meid, seal paarikontsert. Üks noh mulle ma võiks öelda, et see mulluse repertuaari osa, ma sain aru, et selle punase väljaku jaoks ja Kremli jaoks ja mis iganes. Aga mehel on hääl. Ja ma olen kuulnud, ütleme, tema esitusi plaatide pealt. Loodan, et ta käib regulaarselt New Yorgi Metropolitan esinemas ja ta on samamoodi väga raske, veel raskem võib olla guayne, Angeritki saab veel. Aga vot noh, mul ei ole, aga ma tahaksin. Ja näiteks kui rääkida ja üldse muusika kuulamisest, tähendab ma tahan kuulata üks. Ja ma tahan neid kuulata kõvasti. Tähendab, et mind miski muu ei sega, ma võin toas liikuda, olla, teha midagi. Aga ma tahan nüüd kuulata just muidugi, rääkimata kontsertsaalis. Nii et noh, selles mõttes on ühtepidi raadioplaadid DVD ütleme niimoodi, ta toob selle kontserdiga sinule teleekraani kaudu ei kasuta muusika kuulamiseks ega peaks arvutama. Kui ma vaatan DVD, jah, ma vaatan, aga mul ei ole neid nagu palju ja mul on vaja, ühesõnaga veel DVD uus pill osta omale ja kõik niisugused asjad pole jõudnud, elu on hakitud täna siin, homme seal. Aga iseenesest muidugi kõige kõige kõige-kõige on ikkagi kontserdis. Ma tahaks seal olla palju tihedam saal. Ja see, et ma ei satu sinna võib-olla alati ta tuleb ka mõnigi kord võib-olla sellest hakitusest, mida elu nõuab, nõuab üks asi, teiseks ka võib-olla sellest. No öeldakse, et poliitik ei tohi olla noh, sisemiselt haavatav, aga katsu sa sellest üle olla, kui sind kogu aeg tülitatakse ja ma küll ei julge arvata, et mitte kõik Eesti rahvas ei võta nii, et me oleme kõik seal paadunud ja rahaahned ja mis iganes seal tähendab. Ja kui sa oled nii tülpinud ja nagu öeldakse, täis tehtud, vot siis on, tekib aeg-ajalt niuke jõuetuse tunne, siis ma kuulangi kodus. Ja ma ei suuda nagu jälle minna rahva sekka. Ja on ju küll ja küll ja neid olukord, vahet pole, täitsa kontserdisaalis. Üldiselt ma ütleks nii, et kui kontserdisaalis Estonia on selles mõttes väga tore saar. Et seal käib enam-vähem üks ja sama seltskond. Ja see on üks asi ja ega ka siin ei ole väga suurt vahet, kas esitab Portugali vaado laulja esineb või on hoopiski Harlemi koor kusagilt kaugest Ameerikast näevad nad väliselt koledad välja, eks ole, tundub, et dresside sõda gospel, mis nad esitavad, on nii fantastiline, et sa unustad, nagu öeldakse, kõik. Või jah, muidugi monster, aga ma mäletan, ma käisin Tallinna linnapeana, käisin kuulamas palutud siis noh, seal sinna mahtunud tikuga vahele, mismoodi oli tegelikult saal Estonia täis ja noh, neid asju on ju kogu aeg Teiski pidevalt iga kordsa nagu ei jaksa minna. Aga kui ma tean ette, et mind ootab niisugune sündmus ja ajastus kajastus noh siis noh, see, mis sa sealt saad, kui sa sealt ära tule. Tegelikult see, sa hakkad mõtlema, et näed, võta ennast kokku ka siis, kui sa väsinud mine, sa saad palju rohkem, kui sa annad. Kas te mäletate, mis on teie viimatine suurim muusikaelamus? Surjumpuusik elamus. No tegelikult, kui me räägime noh, elamusest tõelisest elamusest siis, siis jah, kontsertelamust mul nagu sellel aastal nagu ei tule, sellepärast et jama käisin muidugi netis käisin ka uue aasta henesse, noh tähendab selle kontserdil ja, ja haid. No ma ütleks nii, et mulle meeldib muidugi haid ja kõik, aga natuke kaks osa ta oli natuke võib-olla konteksti sellesse ja meeleolu selle meele mõnuga aga tegelikult ikkagi muusikalistest elamustest eelmisel öö suve, Kuressaare ooperipäevad vaieldamatult ja ka galakontsert just eriti sealt ja galakontserdil seal ma vaatasingi tegelikult esimest korda mehele Lokutadki kaunist Tuhkatriinu ja noh, rääkimata ikkagi seondubki tegelikult. Angerg. Te olete üks nendest inimestest, kes Eestimaal praegu liigutab hoobasid, teil on suur töökoormus paljudel sellisesse tavalisse päeva muusikat mahub ükskõik mis kujul. Ma ütlen, see tavaline elu on nii, et kõik sõltub sellest, kuhu sa pead minema. Ja see tavaline päev Riigikogus, no andke andeks, sinna Musk siis ülema. Ja siis, kui siis vahepeal sa pead esinema kusagil siis tegelikult läheb päevi mööduks ei kuulegi ja vot siis tuled õhtul koju ja oled küsimuse ees, et noh, kui on jutud ja Fred Jüssist. Ma tegelikult ei saa magamagi jääda ja siis ütleme teinekord isegi kuuled midagi niisugust asja või siis ütleme tõesti lihtsalt see raadio sul mängib, ta on sul nagu taustaks. Aga, ja kui ma sõidan kuhugi, vaatad killed, ahaa, ma pean sel kellaajal seal olema, ma tean, et mul on pikem sõit, siis ma kuulan plaate või panen raadio mängima. Aga noh, siiski on ju neid laupäevasid ja pühapäevi. No mis jääb nagu sinul hingamiseks. Ja siis sa sealt seest nagu olid. Ja selles mõttes ma ei saa ütelda, et mul iga päev läbistides kuulan tund aega või pool tundi või seda ei ole. Ja see hingeseisund, ma kuulen näiteks laupäevasel päeval olen üksinda näiteks kodus on otsustanud sel päeval enda jaoks mitte vastata telefonikõnedele ja kui ma olen otsustanud, et ma tahan vaadata või lugeda, mina olen üks nendest naljakat inimestest muidugi, ostab raamatuid ja siis vaatad teatud asju üle. Eriti, kui sa vaatad sellist teabekirjandust, Hans nagu praegu on ikka fantastiliselt häid raamatuid Euroopa ajaloomaailma ajaloo, kunstiajaloo kohta ja selgitused tulevad ju kõikidele asjadele, nagu öeldakse sealt siis siis ma kindlasti kuulemus ja siis vot siis ma kuulan üksinda ja kõvasti, ütleme plaati, nii et kõik sõltub, ütlesite, vahest kuulate raadiot, kas see muusika ja jutusuhe raadios, kas teile on oluline, et selle muusika või selle esitaja või selle helilooja kohta see ei pea siis olema ainult klassikaline, see võib olla ka näiteks vikerraadios sama Tanel Padar või keegi vaata vajalikuks saate teada, kes esines ja ikka ja muidugi eriti siis, kui su muusika mind haaras ja selles mõttes klassikaraadio oma tutvustavaid asju ütleme tänuväärt asjad, sellepärast et tegelikkuses ega ei ole ju teada ja noh, ütleme Jazzkaare fanaatikute karbarekest ütleme kõik mina näiteks, mitte jaa saada paremini aru ka tema muusikast on tähtis ka teada sellest inimesest ja kui see on räägitud targa inimese poolt, siis on see hädavajalik. Siin rääkis vangerist Ainangelist, eks ole, või isegi kui seda kuulata võib-olla plaadi pealt, noh, tahaks siis teada, mis ta teeb, või rääkima Ta ütleme seal porozdovski või näiteks annet. Repko, noh, jällegi inimene, laulja Suprongistasugulat tegelikult põhiliselt New Yorgis, eks ole. Ja teada sellistest tänase maailma tunnustatud lauljatest, heliloojatest, dirigentidest, see on hädavajalik. Mina olen küll tänulik sellest teks, vaheldub tema muusikaga. Küsin veel päris lõpu eel sellise, võib-olla natuke laiema küsimuse, et ma siin ennist rääkisime, praegu on moes Eestis toota siiski kergema muusikastaare ühepäevaliblikaid väärtuslik pool on natuke nagu vaka all, siis mis te arvate, kas need väärtused tänases Eestis, kas need hakkavad juba murduma ja muud? Ma arvan, tegelikult žanri murd. Ja samas me saaksime ise palju rohkem tihedad, ei murduks. Me liiga palju räägime üldse sellest rahast. Ega raha, vajalik raha vääriks selleks, et elada, elada, eks ole ja olla väärtustatud ja võib-olla ütleme, need väärtushinnangud on ta lihtsalt nihkunud paigast ja tegelikult raha on ainult vahend. Ja raha võiks olla vahend ka Ühe hande talendi tutvustamiseks hoidmiseks arendamiseks. Vaat see on nüüd see pool, kus ma nagu ütleme, kui ma poliitikutega vaidleme ja räägime, mis Eestit edasi viib, siis andekad inimesed, tiivad, teist inimest ja kahtlemata ka kultuurivaldkonnast ja muusikavalt kanast ja kui ma ainult toome niisuguse näite, mõtlen näiteks sellise meie andeka pianisti Age juurika peale. Jaan, kui palju on vaeva nähtud, eks ole, seepärast, ega siis pianist või viiuldaja, ükskõik laulja, ta peab iga päev harjutama, ta peab iga päev nagu kirurgopereerimast. Ta peab iga päev arendama, selleks on vaja juhendajaid juurde. Ja kõik see maksab. Kui kusagilt ei tohiks üldse järele anda, siis on selle ande väärtustamise pealt noh, ma mõtlen nii, et rahasid ära võtma, vaid vastupidi, sinna peaks nagu juurde panema. Ma ei tea, et meil Eestis oleks, noh, ametnikud. Vahet pole. Et oleks olemas meil niisugune tänases keeles räägitud andmepank eesti talentide kohta tehakse televisioonid, mingid soosid, otsime talente ei ole päriselt c vigurit, võit ja, ja tore vaadata, aga ma mõtlen sellise tõsise ande peale. Ja selle, nagu öeldakse, toetada aitamise peale. See on see, mis muide aitab kindlasti ka meid, sellest, mis murduks midagi. Et me tõesti lähemegi käinud popsi teed ja samas mina olen nii veendunud, et eestlane on tegelikult üpris konservatiivne inimene ja kõik need kodud kus kasvavad väikesed inimesed täna. Ja need kodud, kus ema isa õpetavad noorele tegeles 15 16 seitsmeteistaastased. Tead, kui sa lähed töövestlusele, võta müts peast ära. Ma nüüd utreerin natuke nii, ja inimene teeb seda juba nii-öelda automaatselt, et kui ta tuleb ruumi sisse, ta võtab mütsi peast ära ja ütleb tere. Ja söögilauas ma üldse ei räägi, aga ma ütlen, et kõik need pered, kus on ikkagi see mõistev vana hea kasvatus. Ma tean nii palju, ütleme noori peresid, kus lastega käiakse muuseumides näiteks isa, ema, midagi räägitakse, ma tean mitut noh, võtame kas või näiteks ütleme, prantsuse lütseum, kus küllalt varakult algklasside õpetaja hakkab lastega pihta, sellest ta viib nad Kadrioru muuseumisse teiste seal mitte ühtegi rumalat küsimust kahmi, vaat siis siis seda võib-olla pole kodu kaudu käinud. Ja vot kus on sellised inimesed olemas, kes nagu toetavad sisevusega oma tegudega. Nooh, seda üldist arengut ja üldist kultuuri taset igas kasvavas inimeses. Nii kaua olemas, nii kaua ei murdu ja ma usun, et see meie eestivaras hea annus seda konservatiivsust jätab ellu ka süvamuusika jätab ellu. Talendid jätab ellu kõik selle, mille tegelikku tähendust sa mõistad ükskord hiljem. Nii et meie konservatiivsus tuleb meile tegelikult kasuks. Loomulikult. Vaatame natukene teie plaadikapis ringi, siis mida me võiksime täna kuulajatele mängida? Ma tegelikult tükk aega vaatasin, mõtlesin, ega siis häid, maailmatasemel häid lauljaid on väga palju. Aga mitte ka liiga palju. Neid on möödanik, kust minu plaadikogus neid rohkem ja, ja võtame seal son saalselenud ja, ja kiriti Kanawaneteks, keda ma väga armastan. Aga ma arvan siiski, et valiksime ühe sellise virtuoosi nagu Maxim Vengerav. Wenger off on see virtuoos, kes oskab särama panna well ja ka Nikkolo paganiini, kes tegelikult erilist sära ei vaja. Aga siin on kaks geeniust koos. Ja noh, see annaks niisugust, kuidas öelda niukse tugeva emotsionaalse impulsi või Ma valiksin Nikkolo paganiini ja vaktsiin vingerdab. Proua iiri, ma olen teile väga tänulik, et te veetsite meiega kolmveerand tundi, ma tänan, et te tegite selle valiku tänasesse saatesse. Ma soovin teile ilusat kevadet, kõike head, aitäh teile.