Raadiopastor Kivisildniku jutlused, 23. köide, terve mõistuse sündikaat kirjutab. Ma loomulikult ei arva, et kõik teavad, mis on terve mõistuse sündikaat, seega ma võlgnen lühikese selgituse. Mainitud sündikaat on üks internetiportaal, mis tegeleb ühiskonna asjadega, hoiab konservatiivset joont ja minu arvates väga õigesti teeb. Asjad lähevad aina hullemaks, uuendustega tuleb hoogu pidada. Mõistus on alati opositsioonis olnud ega hiilga ka tänapäeval ülemäärase populaarsusega. Seepärast ma alustangi tänast jutlust. Väljavõte kant, silla kirjutisest unustatud rahvuslikud huvid osundanud. Arenenud kultuurmaailm arutleb pidevalt oma rahvuslike huvide teemadel ja ka deklareerib neid igal sammul selgelt formuleeritud dokumentidena. Eesti oma rahvuslikest huvidest aga vaikib või poeb saba jalge vahel probleemide eest põõsasse. USA presidendi kõne algab alati rahvuslike huvide meenutamisega ja esinemise lõpul kordab ta nagu vanaaegne kooli õpetaja üle. Millised on ühendriiklaste rahvuslikud huvid, et need ära ei ununeks. Samamoodi käituvad teisedki riigid, isegi need, kelle ajalugu pole olnud nii traagiline kui Eestil. Tsitaadile. Mulle tõesti ei meenu, millal mõni kõrge riigiametnik või ka lihtne rahvasaadik rääkis viimati meie rahvuslikest huvidest. Ilmselt oli see Arnold Rüütel oma eelviimases aastavahetuse kõnes võib-olla ka üle-üle-eelmises. Kui tihti me kuuleme viiteid Eesti vabariigi põhiseadusele või põhiõigustele peaaegu mitte kunagi. Terve talupojamõistus ütleb, et kui mingist asjast ei räägita, siis temast ei mõelda ja temaga ei tegeleta. Kui meie poliitikud ei maini rahvuslikke huvisid põhiseadustega kodanike põhiõigusi siis nad nendega ka ei tegele. Poliitikud ajavad mingeid muid asju, ilmselt tegelevad kellegi ärihuvide või mõne võõrriigi rahvuslike huvidega. Kui te leiate rahvuslikke huvisid ümbritsevale vaikusele, mingi muu loogilise põhjenduse, olge head ja andke sellest meedia vahendusel teada. Kui kellelgi on mingeid ideid, millised võiksid olla meie rahvuslikud huvid siis tehke omad ettepanekud elukohajärgsele rahvasaadikule. Neil on sitaks pappi teiega luksusrestoranides kohtuda ja nad teevad seda meeleldi ka öösel. Samas pole välistatud, et meil on natuke omamoodi riik, millel polegi huvisid ega huvi, tule kohustuslikud põhiseadusse võib kirjutada maad ja ilmad kokku kultuurist, rahvast, keelest, millest veel? Mis teha, kui rahvas ei ole oma käekäigust huvitatud ning kultuuritegelased on rahul kerjuse, almuse või meelelahutaja narriguljustega ning keel on loomastamise taustal niikuinii lähiminevikku kuuluv igand. Rahvasaadikutel pole õigust huvideta mööblile vägisi huvisid peale suruda. Samas on meil palju vaba aega, sest rahva huvisid esindada ei ole ja nad peavad millegagi oma tööaja täitma. Nii on mõistetav, et nad igavusest ja ülejääkide arvelt oma palka tõstavad või mõne võõrriigiga ühinevad. Midagi peab ju inimene ometi tegema. Samas on huvisid, mida on targem varjata Pole väärikas avalikult deklareerida, et meie riigi rahvuslik huvi on anda ja võtta võimalikult rohkem SMS-laene, surra võimalikult kiiresti välja, soovitavalt viinasurma või asendada kogu majandus kõikehõlmava kasiinovõrguga. Eesti põhiseadus ei ole ka kõige parema tahtmise juures rakendatav seal nagu mingi kultuurimaja või loomingulise liidu põhikiri, kultuur ees ja kultuur taga. Lihtsaid lolle inimesi huvitab aga joomine, hooramine ja sport. Spartan kuidagi läbi ussimunni Kultuuriministeeriumi alla saadud Muugan halvasti. Elioni kohta küll väidetakse, et see on riigi osalusega firma, mis levitab pornograafiat. Aga see on raha eest ega erine millegi poolest tavalisest kommertsporist. Riiklike ööklubisid ja lõbumaju ei ole meil üldse isegi mitte armee juures, kuhu nad kaptenite kõrvale väga hästi sobiksid. Inimesed ei taha kultuuri, inimesed tahavad meelelahutust. Teatrid on õnnestunud muuta meelelahutusasutusteks, avalik-õiguslik raadio, televisioon mõnes osas ka. Aga ikkagi on piinlik, et riik ei suuda ausas konkurentsis kommertskanaleid välja suretada. Kõik algab siiski iga inimese oma isiklike huvide deklareerimise eest. Igaüks peaks seda tegema. Meie rahvuslik tagasihoidlikkus keerab meile ilmselgelt siga, tuleb valehäbi maha suruda igal hommikul ajalehe toimetusse ja riigikogusse meil saata tahan seda ja seda üksikisikute tahtesummast saavad vastutavad isikud välja rehkendada täiesti objektiivse rahvusliku huvi. Oletatavasti korraldab riik rahvaküsitlusi, miks mitte referendumi vormis huvi välja selgitada. Piinata inimesi siiski ei maksa, kui huvi ei ole, las vaikib. Mõni kindlasti ütleb midagi ka ilma kirurgilise sekkumiseta. Abiks on vastusevariandid üks tühi lahter muude variantide jaoks. Kunagi lugesin ühe riigi tellitud uurimuse tulemusi. Maakohtade ja väikelinnade inimesed vastasid, et nad tahaksid kodukohta, rohkem töökohti ja muid toredaid asju. Teisiti küsides aga selgus, et kõige enam vajatakse viinapoode demokraatlik riik. Kui rahvas tahab, siis rahvas peab saama. Vodkakultuur on ka kultuur.