Tervist kallid klassikaraadio kuulajad, mina, Aleksander Tsapov ja algab saade. Air olen saatesse kutsunud meie resident külalise heie Treieri tervist. Kes siis iga kord, kui ilmub ajakiri Kunzee, mis on siis kunsti ja visuaalkultuurikvartaliajakiri, siis heie Treier tuleb meie NATOsse ja tutvustab uut numbrit. Ja nüüd siis on selle aasta teine number teil väljas nii öelda suvine, mis oli siis selle kunsti kokkupaneku printsiibiks? Nagu ikka, külalistoimetaja on Piret Räni samuti külaliskujundaja ja tema on siis võtnud internetist rühmituse Infotankistid ja puhas rõõm, nende erinevad projektid ja pannud siis kaante vahele siia ajakirja formaati. Nende põhiline selline kas on siis niisugune rahva valgustuslik ja kriitiline ja püüd kuidas öelda, kriitiliselt kõrvalt vaadata Ta tarbimisühiskonnahullust, mis Eestis tänu nii-öelda majandus suurele tõusule nagu lehest Loendanu tarbimislaenudele. Tarbimislaenudele ja, ja samuti leht kirjutab, et meil on majanduslik nii edukas aeg. Et noh, iseasi, kuidas üksikinimesteni jõuab, aga, aga tänu sellele on tarbimisbuum võtnud täiesti enneolematud mõõtmed Eestis. Nii et noored kunstnikud püüavad siis sellise ökomeelsusega ja kokkuhoidlikku noh, nagu meelega paljastada kogu seda tarbimisühiskonna ütlemes kahjulikku strateegilises mõttes kahjulikust noh, ütleme ökoseisukohalt ja samuti inimeste hajude saastamise seisukohalt. Nii et see on siis selline missiooni töö, mida need noored kunstnikud teevad. Aga kas ma eksin, kui ma ütlen, et kokku pane, Piret Räni peaks ise olema ühe nende rühmituse liige. Ja ta on üks keskseid liikmeid, ühendab seal mitut rühmitust, nüüd seal rühmituste liikmed on küll erinevad, aga Piret nagu konstantne. Ja põhiosas on ka erinevad blokid. Kõigepealt noorte kunsti blokia, noorte kuraatorite plokk, noh siin näiteks naerad aidre ankureerinud Tartus intrigeeriva kooslusega näituse Tõnis Vindi ja Kiwa töödest. Ja selles siis kirjutab Indrek Grigor ja samuti Hanno Soans kirjutab 90.-te noorte kunstnike ühest väga ekstravagantset videost. See oli video, mis tegelikult on tehtud tänasel päeval filmirežissööride tegutsevate inimeste poolt. Kilmi, raatia back ja Sarnet ja Eelma, aga noh, tol ajal nad olid sellised noored eksperimentaatorid ja siis Eleonora taidre ja Marin hektermann analüüsivad siis omakorda parte näitusi, mis olid siis samanimelised, mitu näitus siin on vist ka saates juttu olnud sellest, nii, et nad kirjutavad sellise pseudonüümi allelnaaramaarin ja kuna nemad paar numbrit tagasi tegid kunsti ees noorte kunsti erinumbri, et siis noh, ilmselt on on adekvaatne, kui nemad nüüd analüüsivad seda, mida ütleme, vanem põlvkond on noortekunstist nagu kokku kureerinud. Ja nende vaatenurk on selline küllalt küsimusi esitav, mitte heakskiitev niimoodi automaatselt. Kas noore marini puhul võiks nagu rääkida sellist generatsiooni kirjutades, et igale kirjutajale peab olema oma generatsioon, siis neil praegu see on? Noh, see on huvitav teema, paraku eesti kunstis on kuidagi niimoodi välja kukkunud, et sama põlvkonna kriitikud nagu toovad esile oma põlvkonna kunsti ja see on minu arust eriti välja joonistunud seitsmekümnendad ütleme, Sirje Helme ja Eha Komissarovi põlvkonna ajal, et nemad tulid koos oma noore kunstiga, aga see oli muidugi Nõukogude periood, kui need noored kunstnikud, kellest nemad siis kirjutasid või keda nemad toetasid, tegid sellist kunsti, mis nõukogude ajal ei olnud eriti soositud. Ja millest noh, ametlikus kunstiteaduses ei tahetud midagi teada ja millest ei kirjutatud, noh, ütleme niimoodi, et nemad siis nagu toetasid, vaid kasvasid koos selle oma põlvkonna kunstiga kunstnikega ja minu arust on seesama mallinud jäänudki korduma, et kui me vaatame 80.-te, mina identifitseerisid täielikult oma põlvkonna kunstnikega. Ma olin algaja, tuli noreenile ja, ja kui nüüd edasi vaadata, siis võib-olla see mall jätkub ja kordub. Et see on loomulik eesti kunsti Imavereringe Kas ta on selles mõttes loomulik, et nagu sama põlvkonna kunstnikud lahendavad neid probleeme, mis on sama põlvkonna kriitikutele olulist nagu inimestena ja ega siis mis see kunst siis on, see ju tegeleb ikkagi eluprobleemidega ja kunsti, need lained käivad vastavalt sellele, kuidas probleemid muutuvad ja kogemused muutuvad ja sama põlvkonna inimestel on enamasti sama kogemus, mis neid liidab, eks ole, et nad räägivad sama keelt, ma arvan. Ja seoses nüüd selle generatsioonide jutuga läheks kunste ühe järgmise teema juurde, mis on siis kunstieetika või performance eetika. Ma saan aru, et selle ploki selliseks katalüsaatoriks olid siis teatud performance eid, selle aasta alguses. Jah, ja vot siin tuleb nüüd mängu hästi erinevate põlvkondade, noh, ütleme selline dialoog. Et kõigepealt Mari Saat, kes nagu vanema põlvkonna inimene ja, ja väga hea kirjanik ja esseist, samal ajal ta õpetab eetikat noortele äritudengitele ärikoolis Tallinna Tehnikaülikoolis ärieetika kursust õpetab ja nüüd kuigi ta isiklikult nendel kummalgi profoomes ei viibinud, või pealtvaatajana siis ometi teda need kaks juhtumit nagu intrigeerisid, üks oli siis Pärnus, kui kaks noort kunstnikku ville ja Remo tegite Foomsid, kus nad üksteisele pudeleid pähe lõi, pähe oli kinnitatud kivi ja siis vastuste kivi lõid pudeleid pähe. Ja see tekitas siis konflikti üritusel, kus oli kutsutud ka ramm mehe auväärne riiklik akadeemiline meeskoor ja selle väga nõudlik dirigent Mihhail Kerts, kes siis seal tekkis nagu kunstivormide konflikt. Ja samuti noh, ütleme erinevate kunsti suhtumiste konflikt ja teine profoomens oli siis Sandra Jõgeva kadalipp, mille ta tegi prostitutsiooni analüüsiva näituse Kehaturg avamisel kunstihoones. Kus ta siis riietas oma sõbrannad, noored kunstnikud kõik prostituutideks andis neile piitsad kätte, et kõik mehed, kes tulid näitusele pahaaimamatult, need läbisid selle piitsahoopide kadalipu. Ja nüüd Mari Saat kirjutab eetikas seoses nende kahe näitusega kaebefoomentsiga. Ja ta on noh, ütleme väga intelligentselt sõnastanud oma teksti, aga see on ikkagi kriitiline. Ja nüüd, kuna Eestis teatavasti kunstis poleemikat selliseid sisulisel tasemel eriti naljalt ei, ei ole, et pigem on võib-olla poleemikat sellistel ego tasandil kunstnike vahel ja kunstikriitikute vahel või võimu tasandil või ego tasandil või rahajagamise tasandil. Et siis minu arust see oli need ääretult, et huvitav, et Mari Saat selle artikli kirjutas ja ma andsin selle artikli lugeda asjaosalistele endile kõigile nendele, keda ta siis nii-öelda kritiseerib või Pulemiseerib kellega ja Mari saadile artiklile järgneb siis Piipe Foomensi lavastaja Andrus Kallastu kommentaar siis all Paldroki kommentaar. Ville Kareli kommentaar ja Sandra Jõgeva kombel staar. Ja need pärast neid kommentaare Marisaat omakorda kirjutas kommentaaride kommentaari. Ühesõnaga, et siin nagu midagi selgineb. Et noh, et nagu ikka, kui erinevad inimesed oma seisukohast räägivad, siis tuleb mingi selgus. Aga mis mari saatsele megakommentaariga? Siin on hästi palju aspekte, on noh, ütleme näitusekülastaja seisukohalt siis rammi, õigus oma laulu laulda Schönbergi muusikat ja nüüd nende noorte kunstnike õigus, ütleme, oma Befoomensid teha, aga kuna nad sattusid samal ajal laval olema, siis tekib küsimus, et Foomesi kunstnike Fooments on ilmselgelt agressiivsem ja tungib rohkem esile ja rammija kaotajaks seal nagu tekib üksteise austuse küsimus ja siis mari saadi lõppjäreldus ongi see, et kunstis peaks olema ikkagi mingisugune elementaarne üksteise austamine. Aga samas kui siin Sandra Jõgeva ütles, et tema kui sellega Foomensi ellukutsuja algataja, et neil oli ette planeeritud, et kui, kui mõni mees mehe ütlevad närvid üles või ta näiteks joob liiga palju õlut näituse avamisel ja kavatseb mõnele tüdrukule kallale minna, siis neil oli plaan valmis, et nad lähevad ühiselt, et noh, üksteisele appi vastastikku, et mari saate arvas, et see oli nagu väga poeetiline kontseptsioon. Noh, ta nagu andis au siis sellisele mõtlemisele ja sellele eetikaosale ma muidugi vahepeal olen kasselid, dokumentaal ostsin ühe terve paksu raamatu kaasaegse kunstieetikast. Et ma arvan, et need küsimused tegelikult on tõsised küsimused ja siin võivad tekkida lausa mingeid kohtusse kaebamise juhtumid. Kunstnikud, kes lähevad võib-olla täispanga peale välja maksimumi peale välja, võib-olla nad ei mõtle nendele küsimustele, aga aga Mari Saat püüab just esile tuua seda võimalust, et noh, näiteks kui üks pealtvaataja, kes pahaaimamatult läheb näituse avamisele, noh, kutse on saadetud ja teda trepi peal võtab vastu siis terve kadalipp piitsaga näitsikuid esilasevad piitsa nagu vihiseda. Et, et noh, kui näiteks sellel inimesel on mingi väga spetsiifiline haigus et see võib kaasa tuua täiesti tõsiseid probleeme, mida siis noored kunstnikud ilmselt ei näe ette või noh, nad ei mõtle selle peale, kuna nemad on eluterved ja särtsu täis, aga noh, et seal oli ka vanema põlvkonna inimesi, kes seal näitusel käisid. No mina üldiselt arvaks, et kui rääkida kohtus käimist, siis kunstniku on väga raske süüdi mõista niimoodi kohtuprotsessi käigus kuidagi nii adekvaatselt argumenteerida, et noh, et kude inimeseks ole ära tapab, siis on teine asi, aga ütleme Ei, no seal oli veelgi, aga noh, et lihtsalt juhtida tähelepanu, et seal on nagu aspekte, mille peale võib-olla noore kunstnikud ei mõtle. Ühesõnaga, et väga huvitav on see paks raamat kunstieetikast üldse kaasaegse kunstieetikas, sest noh, teatavasti tekivad seal autoriõiguse probleemid seoses postmodernse sellise viitamiskunstiga. Neid läänes ongi väga palju kohtusse kaevatud. Ja ma olen sellel teemal nagu rääkinud Mare Tralla, aga kes ütleb tema, kui ta oma perfomance teeb, siis tal on väga ranged eetikareegleid, mis ta iseendale on püstitanud. Noh, tegelikult see probleem on olemas, ainult et sellest võiks rohkem rääkida. Et see ei ole selline moraliseerimine või nõme teema. Ja järgmine on siis filosoof, Marek Volt analüüsib siis prostitutsiooni teemat üldse siis lähtudes kunstinäitusest, mis toimus kunstihoones, kus siis erinevad kunstnikud püüdsid seda teemat käsitleda. Nii et kuna tegemist on analüütilise filosoofiaga, siis Ta keeldub igasugustest emotsioonidest ja võtab külma peaga kogu selle teema üles ja lõpetab siis sellega, et siin ei olegi lahendust, ei ole võimalik ära lahendada, aga samas ta viitab hästi paljud kirjandusele, inglisekeelsele kirjandusele, mis on prostitutsiooni teemal kirjutatud. Nii et ta püüab samal ajal selle artikliga nagu eesti keeles juurutada võimalust rääkida prostitutsioonis filosoofi keeles, mida teatavasti keegi teine pole teinud. Selles mõttes see on nagu hästi sümpaatne noh ka selline oma erialane case või juhtum seordikele. Ja järgmine plokk on võib-olla siis oleviku arheoloogia, kus on siis noh neid juhtumeid, mis Tallinna linnaruumis on kõikidel harja punaseks ajanud viimasel ajal need on siis Sakala keskus ja pronksmees üldse Nõukogude imagoloogia kadumine Tallinna linnapildist, sellise näiliselt silmakirjalikult esitletakse selle mingi kättemaksuna Nõukogude ühiskonnale Nõukogude Nõukogude Eestile. Et noh, kui me justkui nagu kustutame ära linnapildist, et kõik nõukogude aegsed majad, et siis seda ajalooetappi meil pole olnud jutumärkides. Et mis sellise silmakirjaliku kättemaksu taga on ju tegelikult kõige selgemad ärihuvid ja kasumihuvid ja nagu petmine Aga noh, muidugi ei saa ka seda võib-olla varakult nii hukka mõista, sest kokkuvõttes 10 aasta pärast on kõik rahul. Ma olen täiesti kindel, et väga pikas perspektiivis strateegilises perspektiivis hakatakse seda maja taga nutma. Ma tahaksin selle pärast taga nutma, et sinna ei ehitata midagi paremat asemele. Ja see, mis sinna tuleb, see on ju kõige labasem klaaskast, eks ole. Aga ma olen täiesti veendunud, et Tallinn on väga palju kaotanud Sakala keskusega kuna see on ikkagi oma ajastu karismaatiline näide, ta ei ole mingi juhuslik asi, vaid Ta on sümbolehitis arhitektuuriteadlaste seisukohalt ja kultuuriajaloo seisukohalt. Ma olen veendunud, et see on täielik kuritegu. Ja samas arhitektuur üks väheseid kohti vist kus ütleme, noorel autoril on tõepoolest võimalik oma iidoleid tappa. Näiteks sul on täiesti võimalik oma näiteks eeskuju maja asemele teine maja püstitada. Seal on ego probleem jälle järjekordselt arhitektide ego ja eetika eetika ja aga noh, siin on nüüd lihtsalt ütleme fotod, Eve kiileri fotod, mis dokumenteerib seda paar numbrit tagasi, olid Eve fotod Sakala keskusest tervel kujul kus olid siis need tohutud tühjad koridorid ja, ja nii edasi, et siis need on nagu järjejutt, et mis sellest saanud on nagu koomiks või ja pronksmehest kirjutab siis üks täiesti neutraalne inimene, kes on siis USA kunstiteadlane, Marialis löö. Kes on kaitsnud doktorikraadi Eesti arhitektuurist ja monumentidest, noh, ajaloolises perspektiivis ja kes on siis noh, ka isiklikult jälginud seda pronksmehe saagat ja teinud sellest Ameerikas ettekande veel siis, kui ta oli olemas endise koha peal. Ja selles mõttes hästi huvitav, kuidas ameeriklane nagu vaatab ta, ta püüab nagu aru saada nii Vene kui Eesti seisukohast, samas ta ütleb, et Eesti kunsti ajalugu on üldse kohutavalt raske uurida, sest noh, ma tsiteerin uus võim tsaarivabariigi, nõukogude või natsivalitsus on kaasa toonud mitte üksnes uue kontrollisüsteemi või püüdnud ka ümber kujundada keskkonda, et see sobiks vastava ajaloo käsitluse olevikku ja tulevikku. Et üldse aru saada siin toimunust tähendab siis Eestis toimunust ja sellest, milline füüsiline jäänuk, mida esindab, peab uurija, süveneb eri perioodidest pärit tekstidesse, kontrollima pidevalt nimesid, luge nimed muutuvad pidevalt lugema ajakirju ja allikaid eri keeltes, saksa, vene gooti kirjas eesti ja kaasaegses eesti keeles vestlema paljude inimestega taas eri keeli, väites et tähendused ja füüsilised artefaktid on siin äärmiselt ebastabiilsed. Et noh, see on nagu see, mille peale me ise võib-olla ei tule, eks ole, et siin tähendused muutuvad üleöö niivõrd kiiresti, et midagi stabiilset ei ole, et, et kuidas siis seda kõike uurida. Aga väga keeruline. Aga ma arvan, et me rohkem ei räägi ajakirjast, et kellel on huvi, ma usun, et teid on palju raadiovastuvõtja ääres siis saab selle ajakirja võtta. Kas kohalikus raamatu Ja siis kõige tähtsam on see, et praegu reaalajas on Saksamaal kosselis hiigelsuur näitus dokumenta 12. Mis on, noh, Ants Juske terminit kasutades, nagu kunstiolümpiamängud, nii prestiižikas Siuke hiigelprestiižikas näitus ja selle satelliitprojektis dokument saame ka siin osales ka kunsti e mis tähendab, et praegu Saksamaal kasselis on kunstee väljas, kus 92. ajakirja, kes on sinna valitud üsna range filtri järgi ja selle ajakirja tutvustus siis dokumente raamatupoest saab osta kunstteed. Ja samuti dokumentame ka siin kolmeköitelise kataloogis on igal pool kunstee figureerib pealkirjana ja viimases kolmandas köites on kaanepilt ja tutvustus. Et ühesõnaga, see on nagu hästi suur areen, kuhu ajakiri on valitud ja muidugi terve internet on täis praegu dokumentaalajakirjade materjale. Ja, ja see on nagu meeletu, meeletu suur infopank, mis praegu ootab tegelikult läbitöötamist ja samuti ajakiri siin avaldab dokumentaal, noh, nagu kaadreid. Jah, ja pealegi dokumente on koht. Kui sa oled noor, siis sa saad sinna ka täiesti häälega jõudnud, tean seda peaaegu et omast käest. Aga aitäh, Treier teile tudesse, astud Kunzee numbrit. Tänases kunstisaates oli meil külas ajakirja kunst peatoimetaja heie Treier, kes andis ülevaate viimasest numbrist. Saadet saate järele kuulata internetis kaks nädalat klassikaraadio koduleheküljelt. Mina olen saatejuht Aleksandar Tsato kuulmiseni järgmisel nädalal.