Algab kolmas saage sarjas Endel suur mees ajastute piirilt. Ooperimeistri võidud ja kaotused. Saate autor on Kristel papp. Kõlas marss Georg Friedrich Händeli ooperist Rinaldo ooperi tegevustik, kus marsivad selle saata del lahingusse ristirüütlid marssay Londonis pärast ooperi esietendus 1711. aastal nii populaarseks, et ta läks kohe ka inglise sõjaväemuusikarepertuaari. Oma eelmise saate Hendry ooperites lõpetasime sellega, et 27 aastane Endel suundus Londonisse ning jäigi sinna. 1712. aasta sügisel võiks lühidalt arutleda, miks kõigepealt, nagu juba rääkisime eelmises saates Mandri-Euroopas oleks tema huvidele olnud kõige kohasem koht õukonna kapellmeister mõne ooperiteatriga õukonna juures, aga põhimõtteliselt ju Hannoveri kuurvürsti õukonnas, tal oli vastav ametipost juba olemas ja tundub, et Endel tema kosmopoliitsed loomust. Just köitis eri stiilide segu, omaloominguline sõltumatus ja eriti muidugi ka niisuguse kosmopoliitse Sandriga nagu ooper tegelemine just siis Itaalia opera seeriaga tegelemine, mis oli vallutanud kogu Euroopa. Endel tahtis jääda sõltumatuks ja see oli tal ka Londonis taas võimalik tänu metseenidele. Ja ka tänu kuninganna ja hiljem kuninga õukonnatoetusele. Liiatigi ju sai peagi inglise kuningaks ei keegi muu kui Hannoveri kuurvürst Georg nüüd siis, George esimene. Jah, Endel võis peagi osta endale noobli maja Nooplis linnaosas pruuki tänaval. Otsustust jääda Londonisse mõjutas kindlasti ka Rinaldo. Minu ja perspektiiv itaalia ooperiga seal edasi tegeleda. Oli ju itaalia operasseerija moodne nähtus, mis samuti vastas tolleaegsel õukonna esteetikale. Mitte kujutada reaalsust vaid illusoorset kunsti reaalsust ja mitte lõhkuda õukondliku hierarhiasüsteemi. Londonis ei olnud sel ajal veel pidevalt tegutsevat Itaalia ooperitrupi. Igaks hooajaks tuli trupp uuesti moodustada ja sageli see ei õnnestunud. Ent paljud inglise aristokraadid olid Euroopas reisides nautinud itaalia ooperit ning see oli ka prestiiži küsimus. Omada itaalia ooperit ja ooperitrupi Londonis. Nii tulidki 1718. aastal kokku inglise itaalia ooperist huvitunud aristokraadid ning otsustasid rajada Kuningliku Muusikaakadeemia söönud mitte mingi õppeasutus nagu tänapäeval vaid hoopis Itaalia ooperitrupp. See ettevõte organiseeriti aktsiaseltsina, nii et järgnev protseduur võiks neile õige tuttav ette tulla. Iga aktsiaseltsi liige pidi maksma 200 naela, mis oli muidugi suur summa ja siis oli tal võimalik külastada hoo ja kõiki etendusi. Umbes aasta jooksul saadi kokku 20000 naela ja sellega võis juba parimaid Itaalia lauljaid Mandri-Euroopast Londonisse meelitada. Itaalia ooperi ettevõtte muusikadirektoriks valiti Endel ärijuht oli Londonis juba varem tegutsenud šveitslane Heidegger. Niisuguse trupi juurde kuulus alati ka just nimelt itaallasest sekretär ja Libretist ühes samas isikus. Sellepärast tavaliselt tuli juba olemasolevate itaaliakeelsete Libretode teksti palju muuta, kärpida või midagi juurde kirjutada. Lauljad sageli soovisid uusi aariaid endale ja siis pidi trupil olema käepärast oma väga hea itaalia keele oskaja. Nii et miks mitte ühendada sekretäri ja libretistil ameteid. Ja loomulikult ei saanud tollal ükski ooperietendus olla ilma fantaasiarikka lavakujunduse Ta ja veel põnevamate efektide ta, nii et kindlasti lavakujundaja masinist või peenemalt öeldes insener pidi selle trupi püsikoosseisu kuuluma. Lauljaid saadeti hankima hindel Mandri-Euroopast parimatest Itaalia ooperikeskustest ja talle anti piiramatu aeg selleks hankimiseks ja samuti ei seatud talle honorari piire. Endel peatus Mandri-Euroopas õige kaua ühes Itaalia ooperi tugevamas kantsis väljaspool Itaaliat, nimelt Dresdenis, kus oli hiilgav õukonnaorkester ja anti hiilgavaid itaalia stiilis ooperietendusi. Siin laulis tollal ka kuulsaim kastraat laulja seni siinu. Samuti kohtas hindel siin juba oma Veneetsiast tuttavat sopranit. Turastantit ja hindelin õnnestus mitte ainult Turastantit, vaid ka seni siinot veenda tulla Londonisse. Lõpuks see oli siis 1720. aasta sügiseks oli kogu trupp kuus just sellisena, nagu Endel soovis, aga alustati juba veidi varem sama aasta kevadel. Ja võib öelda, et nüüd kaheksa aasta jooksul võis kuulda parimat Itaalia ooperit Londonis see on siis kuni 1728. aastani. Aga selle hiilgeaja järellainetus ulatus veel ka 30.-tesse aastatesse, mil Endel Edasi tegutses itaalia ooperi vallas ja siis lõpuks 40.-te alguses sellest loobus trupi esitanud loomulikult mitte ainult endale oopereid, kes küll usinalt uut repertuaari kirjutas vaid ka Itaalia oma autoreid. Peale selle oli truppi võetud veel üks helilooja, kes pidi ka orkestris kaasa mängima. Nimelt itaallane Pononsiini kelle ooper Camilla kunagi ammu oli inglisekeelsena Londonis suurt edu saavutanud. Endel kirjutas igal hooajal tavaliselt üks kaks uut ooperit. Ja Nende aastate siis selle hiilgi aja 1700 kahekümnendatel aastatel. Üheks kõrgpunktiks oli kindlasti Händeli ooper Julius tseesar. Peaosi lausid siin kõigepealt siis kastraat laulja Sene siino, kes oli Julius, see sari rollis. Ja uus soprani täht, frantšesca kutsooni laulis Kleopatra AT aga ka ülejäänud trupp oli väga tugev. Jõulust see saris me leiame, et see sari mitte niivõrd võimsas väejuhi rollis, ehkki tõesti alguses on tervituskuur, kus teda just sellisena tervitatakse saabunud Egiptusesse olles võidukalt oma vaenlasi jälitanud. Aga pigem näidatakse meile c sari armuseiklusi ja muidugi siin pearolli mängib Kleopatra. Et siiski ei ole tegemist niisuguse ühekülgse karakteriga. Ma mõtlesin, c sarit. Vaid hindel heidab nagu erinevat valgust, see sari karakterile erinevate muusikaliste vahenditega. Ja kõigepealt me kuulame sihukest tüüpilist tervitus, aariat, tseesar on saabunud Egiptusesse, taldan lauldud ülistuskoori ja nüüd ta õige napi tekstiga, aga rohkem muusikaga vastab. Nüüd peaks Egiptus ehtima võitjaid palmiokstega. Väga tänuväärne aaria kastraat lauljasene siin ole, kes siin sai otsekohe näidata oma tossust, hääle paindlikkust ja suurt ulatust. Aga hoopis teised meeleolud loob orkestrisaatega retsitatiivi ehk retsitatiivi kompanjaato kus tseesar mõtiskleb elu kaduvuse üle. Nimelt on Egiptuse valitsejad talle meeleheaks toonud tema vana vaenlase Pompeiuse pea. Õnnetuseks aga kavatses seisarjust Pompeius ega rahu sõlmida, nii et pea teda eriti ei rõõmusta ja ta laseb korraldada Pompeiuse uhke tuhastamise vastavalt tolle aja tavadele. Ja nüüd siis seisab suur tseesar Pompeiuse tuhaga täidetud urni ees ja mõtiskleb koos suure Pompeiuse hing, kes tema tuhakohal nähtamatult hõljud. Sinu trofeed olid ainult varjud ja kindlasti muidugi alltekst on selline, et see saar hakkab mõtlema, mis tema jaoks siis on tema trofeed olnud. Kleopatra on Hendel iseloomustanud sama mitmekülgselt, siin me kuulame küll ainult üht ka meelelist ahvatlevat külge Kleopatra Ast. Cleopatra on nimelt korraldanud Tsee sari auks vaatemängu koos muusikaga. Ja Endel on näinud ette lavale mängima väikse keelpilliorkestri muusade orkestri. Ja selle saatel esitab Cleopatra oma kaunist võluvat aariat, mis c sari täielikult lummab. Siin näeme aga ka seda, kuidas hindelile hakkavad jääma koperasseerija vorminõuded, teed ja vormiraamid kitsaks. Opera seeriat iseloomustas ju see, et on eraldi retsitatiivi ja siis, kui retsitatiivi lõpeb, tuleb aaria. Aga see hakkab takistama tegevuse arengut ja sellist loomulikku dünaamikat, kat. Mistõttu Endel näiteks ka siin nagu pistab ühe tegelase aaria vahele teise tegelase repliike. Ja väga loomulik on see, et Kleopatra imetlev tseesar ka väljendab retsitatiivselt repliikidega oma imetlust ja Kleopatra laulab siis pärast seda edasi. Meie jaoks endastmõistetav, aga tolle aja opera seeria reeglit arvestades sugugi mitte. See on tegelikult niisugune tee, mida hindel edasi arendab, just et ooperit tervislikumaks muuta. 1900 kahekümnendad aastad, kus me siis praegu koos Henryga oleme, oli operaseerija esitamisel Londonis hiilgeaeg. Tekkis selle perioodi lõpul suuri probleeme, mis tõid endaga kaasa selle kuningliku muusikaakadeemia tegevuse esimese perioodi lõpetamise. Nimelt lauljad hakkasid järjest suuremaid honorari nõudma ja selle meie mõistes aktsiaseltsi liikmed ei olnud suutelised enam nii palju raha välja käima. Mõjus London laste suhtumisele Itaalia ooperitrupi väga halvasti. Kahe primadonna kaklus ühel ooperietendusel suure publiku ees, kusjuures ka Ultsipline Princess istus ühes loosis endale veidi ettevaatamatu nimelt oli väga uhke selle üle, et tal oli trupis kaks võrdselt head soprani lauljat juba nimetatud kud tsooni ning uus tõusev staar Faustina bordooni, kellest hiljem sai hindalist noorema operase ja kuulsa autori sakslase Hasse abikaasa. Ja ta kirjutas nendele ka võrdselt rasked partiid, mida lauljad ju ihaldasid. Aga järelikult nad nõudsid ka võrdselt kõrgeid Hono are ning samas ei nõustunud sellega, et nad on võrdsed, sest keegi pidi olema ju priima donna ja keegi pidi olema sekkondandonna. Kumbki ei olnud nõus olema sekkonda donna. Teine daam laval. Ja viimase hoobi võiks öelda sellele ooperi ettevõttele. Andis Key Jabeeb bussi kerjus ooper mis oli kirjutatud inglise tüüpilise ballaad Peri vallad Opera stiilis, tähendab, tegelikult oli ta nagu laulumäng, originaalmuusikat olid seal õige vähe. Populaarsetest viisidest marssides tantsudest oli kokku pandud muusikaline külg kasutades täiesti uusi ja ühiskonnakriitilisi parodeerivaid tekste. Muuhulgas parodeeris kerjus, ooper, loomulikult ka aristokraatlikus itaalia ooperitrupi ja sealhulgas siis ka Endel ikka tema tegemisi. Näiteks Marss Rinaldo ost sai kerjus ooperis Londoni röövlikambamarsiks. Ja seda me ka kuulame. Ehkki see esimene kuninglik muusikaakadeemia lõpetas tegevuse ei kadunud huvi Itaalia ooperi vastu ja loomulikult sooviti kuulda ka hindeli uusi oopereid, selleks tuli aga luua võimalused nende kirjutamiseks. Ja nii siiski asutati teist korda Kuninglik Muusikaakadeemia 1729. aastal. Juba määrati kindlaks, kas ajavahemik nimelt viieks aastaks, ühesõnaga viie aasta jooksul oli Endelile garanteeritud. Itaalia trupi honoraride ja teatritegevuse toetus. Siin kahjuks ilmnes taustal jälle probleeme, sedapuhku poliitilisi ja võimuprobleeme, mis Hendelit jooprid puudutasid. Ühelt poolt kaudselt, aga teiselt poolt õige tugevasti sekkusid tema tegevusse. Nimelt uue kuninga George teise ja ta poja Frederick-i vahel tekkis rivaalitsemine, mis esmajoones oli seotud võimuvõitlusega. Aga selleks kasutati ka niisugust õukondliku meelelahutust, nagu seda oli ooper. Ja mõistagi leidis troonipärija, et tema peaks olema oma ooperitrupp oma Itaalia tähtedega. Seni oli harjunud Endel kontrollima nii-öelda kogu Itaalia ooperivaldkonna tegevust Londonis aga nüüd ilmus talle võistlev trupp, mis muidugi suurendas pingeid. Liiatigi Endel ise, püüdes opera seeriat edasi arendada ja uuendada hakkas lõhkuma ooperi konventsioone, millega aga publik oli harjunud. Ja selle asemel et Hendeli uuenduskatseid positiivselt vastu võtta ja näha, kuidas tegelikult kergendab neil operasseeria vastuvõtu. Selle asemel tekitas see mõistmatust. Üheks eriti omapäraseks ooperiks kujunes Händeli Orlando, mis on pärit 1733.-st aastast. See oopri mõistatuseks nii tolleaegsetele, esitajatele kui ka publikule ja ka neid mängukordi oli endeli ooperite edu arvestades õige vähe. Orlando põhineb itaalia renessanss kirjaniku Ari Osto poimil. Raevunud Roland. Roland on siis siin Hollanduks ja peategelane Orlando on rüütel, kes ei suuda otsustada, kas pühendada ennast armastusele või aule. Kui suurepärane võitleja, kangelane ja üks võlur paneb ta proovile, viib ta meeltesegadusse ja näitab, nagu selle abil, milliseid meeletusi võiks üks rüütel meeltesegaduses teha. Eriti, kui ta on segatud armuasjadesse. Nii et ooperimoraal peaks olema, millega siis ka peategelane, Orlando peaks arvestama, et kui sa oled sündinud kangelastegudeks, siis ei ole mõtet sul tegeleda armastusega. Barokkooperis oli nii, et tegelased mitte ei läinud hulluks, see oleks 19. sajand, vaid just enamasti kas jumalad või võlurid saatsid neile meeltesegaduse ja pärast väga hästi ühe käeviipega võis neid sellest meeltesegadusest siis välja tuua. Selle ooperi üks keskpunkte on Orlando suur monoloog teises vaatuses ja see oli midagi täiesti eripärast tollase Opera seeria konteksti arvestades pikka aega laval laulja, kes mitte ei esita kas käte maksuaariat või armastus, aariat või tervitus, aariat või lamentot vaid on tema suur soolost seen, kust ta kõigub erinevate aspektide vahel. Ja tegelikult näeb publikule välja veel üldse mitte kangelaslik vaid pigem naeruväärne, naeruväärne kangelane opera seerias. Naeruväärne rüütel. Loomulikult Toli operasseerias, ennegi irooniat ja täiesti selge, et kas või eelpool nimetatud jõuljus, et seesorit ei saanud päris irooniata või muigeta võtta. Aga nii ilustamata ja ütlesin, et ta nagu paljastatud naeruväärsust kangelase puhul või ka nõrkusi kangelase puhul Opera seerias varem ei olnud. Ja me kuulame selle suure Orlandos stseeni, mis selles stseenis toimub. Orlando usub, et allilma varjukujud on röövinud Tarmsama. Orlando tahab talle järgneda ja isevarjuks muutuda. Ja nii läheb ta haaroni paadis allilma jutt, kõik ta meelte kujutluse vili, aga muidugi laval mega, siis näeme, midagi sarnast. Näeb allima valitseja Pluuto kuningriiki. Põrgukoer Kerberos võtab ta vastu haukumisega. Puurijad ründavad teda. Muide, kõike seda on hindel ka muusikas edasi antud mitte illustreerimise mõttes vaid just püüdes näidata, miks niisugused eriseisundid eri afektid Orlandos tekivad. Suurim fooria võtab endale Orlando rivaali kuju ja siis näeb Orlando veel allilma. Valitsejanna proser piinati ja seda, kuidas Prozerbiina nutab. Ja nüüd jälle tüüpiline kõikumine antud tegelasele tüüpiline kõikumine eriefektide vahel. Orlando rajab, haihtub neid pisaraid nähes. Ja ta meile tal liigutatud ja palub Prozerbiinanud nukk jätta. Ja siis järsku tärkab temas Rajev ja kättemaksuiha ja teatab, et pisarad talle ei mõju, pisarad tema Orlando südant ei pehmenda. Ja võime ette kujutada, et kuulus ja kogenud kastraatasin. Heino ei osanud selle rolliga midagi peale hakata. Ja see oli üks põhjusi kindlasti, miks hindeli rivaalidel õnnestus ta hoopiski hinderi trupist ära meelitada. Kui Kuningliku Muusikaakadeemia viie aastane tegevusleping oli läbi pidi Endel loovutama oma mängupaika kuningliku teatri troonipärija trupile. Seda trupi juhtis itaalia helilooja Porpora ja trupi täheks oli kastraat laulja harinelli. Ja kuulame Porpra kirjutatud Kivirtoosseid lauluharjutusi ehk solfeedsut farinellile. Kontratenori esituses. Endel oleks võinud tegelikult loobuda ooperite kirjutamisest. Olud ei olnud tema jaoks nii soodsad, aga see oleks olnud kui loobumisvõit. Võib-olla. Ja Endel otsustas näidata oma väga mitmekesise tegevusega mitte ainult ooperi vallas, vaid ka klavessinistina. Samuti hakkas ta järjest rohkem tähelepanu pöörama ingliskeelsed teleoratooriumi telesundides, mõnikord isegi oma Itaalia lauljaid seal inglise keeles esinema, mis neile ka eriti ei meeldinud. Ja ta tahab näidata, et tema on ikkagi esimene muusik, esimene helilooja Londonis ja ta ei anna alla ooperi vallas vaid õnneks on äsja avatud kavand kaadeni teatrimaja. Praegu on teatavasti kavand kaadeni ooper nii-öelda inglise õugan ooperi järel käia. Aga kunagisi seal 1900 kolmekümnendatel aastatel, selles küll siis vanas teatrimajas hakkas oma päritegevust jätkama hindel. Ta ei olnud küll ainukesena seal vaidlema. Ta pidi jagama saali sõnateatrietendustega, mis endiselt olid ju Londonis väga populaarsed. Hindelli trupp võis mängida kahel korral nädalas ja anda ooperietendusi. Lõppkokkuvõttes, kes võiks öelda, et selle kahe itaalia trupi ooperisõja ühelt poolt hindel teiselt poolt, siis Porpra võitis siiski Endel küll aga oma tervise hinnaga vähemalt ajutiselt, sest 37. aasta kevadel järsku tabas tema paremat kätt halvatus millest tal imekombel õnnestus küll ennast terveks ravida. Võib-olla kõige selle tõttu siiski nüüd, kui ta oli selle ooperi 100 võitnud, hakkas hind, oli huvi ooperi vastu kahanema ja võib-olla tabaste taga mingi tüdimus. Aga 30. aastate teise poole kuulub siiski veel üks põnev ja uuenduslik ooper, mida jälle public hammeldusega vastu võttis. Nimelt ooper Xerxes. See 1738. aastal kirjutatud ooper pidas vastu ainult viis etendust ja kõigepealt, et oli ta ebatavaline juba seetõttu, et hingel kasutas üht vana Veneetsia Libretot, see tähendab seda, et siin oli tavapärasest rohkem koomikati, oli jälle taas üks koomiline teenri kuju nimelt Ellviro ja Pärsia kuningat. Xerxes on siin nähtud mitte niivõrd kangelasena, kuivõrd lihtsureliku inimesena ja selles ooperis vähe paatost, pigem on tegemist inimliku komöödiaga. Eriti aga torkab siin silma, kuidas hindel püüab ooperit reformida ja tõesti teebki seda ammu enne tuntud ooperi reformaatorit 18. sajandi teisest poolest. Christoph milli balt Plucky, nimelt järjest enam takistavat Händeli muusika ja tegevusarengut ooperites kindlalt lõpetada tatud retsitatiivi ja aaria vormid ja ta püüdleb nii, nagu juba enne seda täheldasime järjest enam sellise ühtse arengu poole, neid lõpetatud numbreid lõhkudes. Ja selle näiteks me võiksime kuulata stseeni Xerxese algusest, õigupoolest küll pärast peategelase Xerxese esimest aariat. Ooperi alguses näidatakse meile pärise kuningat nii-öelda puhkehetkel kus ta imetleb Plataani puud, mille varjus ta siis jõudu kogub. Ja samal ajal püüab tema vend Arsa menees, kes on külas oma armsamal Romindal märkamatult Romil ta juurest minema hiilida. Peaasi, et vend teda tähele ei paneks. Ja niisugune stseen, mille oleks konventsiooni jälgides võinud, võib olla ühe sihukese retsitatiiviga lahendada. Selle stseeni lahendab hindel väga mitmekesiselt nimelt romilda, kes on siis priima donna ja kes peaks saama kõigi Opera seeria reeglite järgi ühe ilusa esimese aaria, et publik tema hääle omadusi ja temani tossust tundma õpiks. Romil, ta püüab Xerxese tähelepanu endale juhtida, et siis Xerxese vend Arsameenes saaks vaikselt minema hiilida. Aga ta ei jõua esimesest kahest noodist alguses kaugemalegi, sellepärast et helilooja hendali tahtel lõikuvad romilda kujud vaadeldava aaria algusse. Arsame enese ja tema teenri Elviro repliigid kes kommenteerivad seda, et kas nüüd hakata minema hiili või mitte või et oi, kui hästi romilda ikka oma ülesandega hakkama saab. Ja nii alustab romilda mitu korda oma, nagu ma ütlesin, nihukest kujuteldavat aariat. Ja alles lõpuks õnnestub. Dub tal see ka lõpuni viia. Aga selle aja peale on juba hindel muusika saatnud suurt arengut lavategevuses ja võiks öelda, et hindel on tõesti selle lavategevuse nagu juba ooperisse sisse komponeerinud. Annan veenan A torn. See, et hind oli 1700 kolmekümnendatel aastatel kirjutatud ooperid, ei leidnud publikust sageli vastukaja. On tegelikult paradoks, nagu me püüdsime ka juba välja tuua. Hindel uuendab Opera seeriat, muudab seda vormi paindlikumaks ja dünaamilisemaks mida Londoni publik, kes ei olnud ju itaallased, oleks võinud eriti hinnata, sest sandi võimaluse neile lugu paremini jälgida. Hendelt muudab arengut ühtlasemaks ja nagu me juba ütlesime, astub seega konventsioonide vastu. Ta lühendab palju Reksitatiive või kasutab näiteks mingitel dramaatilistes hetkedel orkestrisaatega retsitad Tiive. Võimalik, et publik kul seostus ikkagi Itaalia ooper nii kindlate tüüpidega, et ta niisugust tegelikult ju tänuväärset uuendamist dünamiseerimis katset hästi vastu ei võtnud. Ja hingeli sõltumatu suhtumine konventsioonidesse tekitas hämmeldust. Võib-olla oleks hind oli dramaturgiliselt vahendid sobinud ka mingi muu ainestikuga, võib-olla tekkis publiku jaoks konflikt tavapärase ainestiku ja hindel uute vahendite vahel. Võib-olla hakkasid hindeli muusikalised vahendid tema muusikaline dramaturgia ületama kogukondliku operasseeria nii-öelda paabulinnuesteetikat kasutades Linnar Priimäe väljendit. Siinjuures võiksime mõelda ka muutustele, mis ajastu vaimsuses hakkasid tunda andma. Näiteks 1740. aastal, kaks aastat pärast Xerxese kirjutamist vallutas Londoni publikut ja varsti kogu Inglismaa ja varsti Mandri-Euroopa publikut. Ma nüüd mõtlen tegelikult küll lugejaskonda publiku all inglise senti mentalism näiteks Richardsoni romaan Tammela, Jaan heroiline galantne aristokraat, kes seisis operasseeria keskpunktis, mida küll ka endal hakkas sealt, kes punktist tegelikult ära nihutama ei olnud enam aktuaalne. Samal ajal Mandri-Euroopas siiski operateeria kuma konventsioonid elas jõuliselt edasi ja uueks täheks heliloojaks oli sakslane Hasse. Paar sõna tahaks rääkida veel hindeli ooperite järel, elust endil oopereid esitati kuni 1754. aastani Londonis ja pärast sõda kaua aega rohkem kui poolteist sajandit mitte alles 1900 kahekümnendatel aastatel hakati neile uuesti tähelepanu pöörama. Muidugi rändasid ringi mõned populaarsed meloodiad, aga ilma igasuguse ooperi seosetu. Ooperilugu tõlgendati nii 19. sajandil kui ka 20. sajandil kaua aega Wagneri ja Klucky ooperireformide valgusel ning opera seeria. Mida, milline see Endel oli, pigem negatiivne näide millestki mida pidi kindlasti reformima muusika draamaks tegema. Kui 1900 kahekümnendail aastatel Händeli oopereid Saksamaal Göttingeni Is taasesitama hakati, seal oli nagu suur eksperiment siis püüti neid ümber töötada ka nagu nuki vaimus. Sageli jäeti ära Taka paariates kordusi ja muidugi lühendati palju retsitatiive või hoopis kasutati retsitatiivi saateks orkestri akorde. Loomulikult esitati neid saksakeelses tõlkes. Võiks öelda, et alles 1900 seitsmekümnendatel aastatel muutus põhjapanevalt suhtumine hindeli, ooperit esitamisse osalt ka seoses muutustega muusikateatris kus sageli hakati rakendama Brehtilit, Kuu lähenemist, distantsiga, lähenemist esitavasse, mis barokkooperile sobib väga hästi. Barokkoopereid kujuta ju midagi realistlik, psühholoogiliselt vaid vahendatult. Jaa, Pehki Põhimõte, näidake, et näitlejate sobis barokkooperiaspektide edasiandmiseks hästi. Siin võiks mainida, et 1985. aastal esitleti esmakordset barokkooperit ja ühtlasi mudelit ka Eestis. Nimelt Estonias lavastas Aarne Mikk hindeli ühe nii-öelda võlu, ooperi Altšina dirigeeris Paul Mägi ja üle 10 aasta pärast seda 97. aastal Vanemuises tuli lavale Händeli Xerxes jahim hertsi lavastuses ja Lauri Sirbi dirigeerimisel. Vanemuises on esitatud ka Aazzist ja kalad, tead. Ja meie ooperisaadete lõpuks kuulamegi üht niisugust Hendeli meloodiat mis tegelikult kunagi ei olnud unustatud, vaid mida 18. sajandi teisel poolel, kui 18. sajandil, kui ka praegu sageli lihtsalt nimetatakse hendalil Argoks, ehkki Largoga pole seal mingit pistmist. Tempo, märgi onlarg, Hetu ja tegemist On Xerxese Arioosoga ooperi esimesest vaatusest. Me enne juba kirjeldasime seda. Kuningas Xerxes on puhkehetkel Plataani puu all. Ja see on hea näide ka selle kohta, kuidas hindel võiks öelda, anti, heroiseerib oma kangelasi. Tegemist on siis niisugune lootus tusega varasemas libreto solisin mingit Rumeenia ette nähtud, et tseremoonia seoses Plataani puuga aga nüüd lihtsalt kuningas õige inimlikult puhkamas. Peale selle on veel ebatüüpiline niisugune aaria ooperi peategelase algus aariaks. Üheosaline lüüriline üheosaline sellepärast et edasine tegevus ei takerduks ka tehniliselt samas väga nõudlik kasvõi juba oma fraseerimise ja kaunist laulmist nõudvate pikkade nootide poolest. Kuulsime kolmandat saadet Cooperi meistri võidud ja kaotused, sarjas Endel suur mees ajastute piirilt. Saate koostas Kristel Pappel, tehniliselt teostas Katrin maadik. Nädala pärast sarja viimases saates räägib Toomas Siitan hendalist kui uue oratooriumi žanri loojast.