Tere klassikaraadio kuulajad alanud saade Kunzee err, mina olen Aleksander saapa täna meil on esimeses pooles nagu ikka Tallinna osakond ja teemaks on täna järgmisel nädalal kumu kunstimuuseumis toimuv filmikonverents Riiad, transversa, endise idabloki kadunud filmikunst. Ja selleks käisin kunstiakadeemias ja küsitlesin ühte põhikorradest Evan äri pead. See toimub siis täpsemalt viies ja kuues oktoober kumu auditooriumis. Ja seal on esinejaid kaunis erinevatest kohtadest siis valdavalt inimesed, kes on pühendanud Ida-Euroopa filmikunsti uurimusele. Ja ma lühidalt ütlen siis ka, kes seal esinevad ja mis nende ettekannete pealkirjad on lähvad järjest. Siis alustan reedeses päevast. Kõigepealt mina, Jordaanova ja teemaks on patroneeriv kõikjalolek, kino kui riigi omand ja selle irooniat. Talle järgneb Katarsina marssinjak. Kuidas jääb filmikunst kadunuks, sotsialismi spektraalne võim, järgmine ettekanne, seal khati trumpe, nöör, millal saab oma kino, stalinistlik populism ja Ida-Saksa meediakriitika siis Björn Sörensen, tõelised marmormehed, töölisklassi kaduv kujund Ida-Euroopa filmikunstis. Järgmised ettekandjad on Eeva mas järska ruumi poliitika kommunistliku Poola filmikunstis siis Elizabeth IRL-i rääkides läbi ruumi isiklik, avalik ja paikal aasta filmidest truum ja Ostre seda ovaniew laki. Päeva viimase ettekanded on siis Eeva Näripea ruumi diskursus Nõukogude Eesti filmikunstis 1947 kuni 1959 ja Natalja Sledneva Avancheristlik jälg 50. aasta haridusfilmides. Ja siis filmiajalookonverentsi teisel päeva on järgmised esinejad. Annika Imre nostalgia olendit laste meelelahutussotsialismi ajal Petrahana AK stiililine žanrline hübriidsus tshehhi filmikunstis 1960.-te kuni 80.-te aastate meelelahutuskino siis Irina Novikova Baltikumi filmikunsti tagasi vaatad kodus kodust väljas siis Tartu ülikoolist tuleb Peeter Torop rääkima vastupanupoeetika viimne reliikvia. Kui Eesti film pärast 60 kaheksandat aastat. Ja viimaste ettekanded on samuti siis Eesti filmiteadlastelt Tiina Lokk räägib eesti dokumentalistid kadunud põlvkonnast ja mari laaniste ettekande teema on mäng võimaluste piiriga, Priit Pärna animafilmid 77 kuni 87 ja nõukogude kinotsensuur. Ja lõpetuseks saadakse siis ka Kaljo Kiisa 68. aasta filmi hullumeelsus. Aga nüüd siis täpsemalt saate teada tõde filmi konverentsi kohta järgnevast intervjuust mis sai salvestatud kunstiakadeemia disaini innovatsioonikeskuses. Eeva on äripeaga ja mina sellega ka omalt poolt siit stuudiost lõpetan ja lõpetuseks kuulame ka mitte selle filmi konverentsiga küll otseselt seotud muusikapala, aga siiski seal muusikapala verbaalse osas sõna film saab ära öeldud, et siis Tallinna kunsti erry bloki jääb Lopetama soft selli lugu, siidi Films. Ja siis teises pooles jätkab Kaisa yhe Tartust head kuulamist teile. Saada kunsti härran oma otsaga nüüd kunstiakadeemias ja põhjus on konkreetne. Järgmisel nädalal viies ja kuues oktoober on kumus. Filmiajaloo konverents viia transersa idabloki kadunud filmikunst. Ja nüüd räägime põhikorraldaja, aga Eeva Näripea ka sellest. Kui me intervjuud kokku leppisime, siis sa ütlesid, et sa ei oska öelda, kui oluline see konverents on. Aga ometigi kellelegi algatusel ta tuli ja millekski ta on vajalik. Mis see põhjus on? See on selline küsimus, mille esitamist ma kartsin. Kõigepealt tuleks ilmselt öelda, et ennekõike hakkasime seda korraldama sellepärast et ma olen kunstiakadeemiast doktorant ja mul oli lihtsalt õppekavas ettenähtud selline. Ja teisest küljest, kui nagu sisulisem natuke alla siis see konverents on ilmselt ka sündinud vajadusest milleni on lihtsalt tänaseks jõutud sellega kasvõi, et filmiuurijate selline kriitiline mass on lihtsalt lihtsalt ületanud mingi teatava piirini, kus ta mõttekas selliseid asju teha. Seda ennekõike, ma arvan, tänu kahele institutsioonile kõigepealt kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, mida juhib virve sarapik ja, ja teisest küljest Eesti kunstiakadeemia kunstiteaduse instituut, kes on andnud paljudele oma tudengitele võimaluse tegeleda ja visuaalkultuuriga laiemalt, mitte ainult kujutava kunstiga. Ja mulle tundub, et sellel aastal on üldse Eesti filmielus toimunud mingisugune teatav murrang, et kõigepealt mitmed kõrged auhinnad festivalidel balti filmi ja meediakolledž avas oma filmiteaduse magistriõppekava. Ja, ja ma arvan, et see konverents sobib väga hästi siia sellesse konteksti. Ja mul on kaks kaaskorraldajad, Maria-Kristiina, Soomre ja Andres trassakesse on selle asja juures väga palju tööd teinud ja mind toetada. Tänud heade ideedega konstruktiivse kriitikaga ja, ja ma arvan, et nendel on on selle konverentsi toimimises väga suur osa mängida. Keskendutakse Ida-Euroopa filmikunstile, eelkõige siis, eks ole, minevikule, aga mis positsioonis Ida-Euroopa film nagu lääne suhtes on, et kas praegu enam sellist sinna mingit joont vahele ei saa tõmmata või saame? Selles mõttes, et kas me saame endiselt rääkida Ida-Euroopa, Lääne-Euroopa filmikunst või on mingi üks Euroopa filmi Rum tekkinud vä? Vaata sellele ilmselt hakatakse seal seal konverentsil ka teatavas mõttes vastust otsima. Aga ajaloolises perspektiivis loomulikult on täiesti selge, et olemas Ida-Euroopa ja on olemas Lääne-Euroopa ja esiteks Ida-Euroopaga tegelevaid filmiteadlasi ei ole väga palju ja see on omamoodi marginaalsus filmiteaduse kontekstis teisest küljest nende uurijate seas pigem nende tekstide seas, mis siiamaani avaldatud on sellistes krestomaatilised filmiajalugudes esindavaid Ida-Euroopa filmi, põhiliselt sellised suurte meistrite teosed, suures vööri tihke filmid, mis on mingil põhjusel riiulile jäänud ja muuseas sellisest tsensuurist, mis tegelikult toimub retseptsioonis tänapäevases retseptsioonist kogu Ida-Euroopa filmi kohta, et ka see piirkond ise väärtustab rohkem neid filme, mis on jäänud riiulile, kui, kui neid filme, mida käisid vaatamas kinodes miljonid inimesed ja sellest ühesõnaga räägib mitu korda printsil esinejat, aga meie eesmärk oli just nimelt problementiseerida mõnes mõttes selliseid armunud väheseid filmi alalisi väärtuskaalasid ja keskenduda meelelahutuskinole ja, ja püüda tuua rahvusvahelisse akadeemilisse ringlusse Baltikumi kino, mida ju praktiliselt ei tunta ja nendes suurtes ingliskeelsetes feimi ajalugudes teda põhimõtteliselt sees ei ole, harva harva paari režissööriga. Aga sa ütlesid, et Eestis on filmiuurijad nii-öelda seltskond ületanud kriitilise massi palju neid siis on, et milline see eesti kriitiline mass on, siis need filmiteoreetikuid? Ma arvan, et seal on rohkem kui üks kui päris aus olla, selles mõttes, et ilmselt on siin tegemist teatava põlvkondliku Camioonitsei oleks palju selle kohta öelda, aga on olemas ütleme siis rohkem kui kaks inimest, et tekiks juba nagu mingi diskussioon, mitte ainult dialoog. Ja on olemas inimesi, kes tegelevad ka erinevate asjadega. Animatsiooniuurimises on muidugi see seis nagu kõige parem kriitiline mass, ma arvan, et on rohkem kui, kui üks või kaks ütleme siis niimoodi. Aga põlvkondades rääkides, et magister, seal balti meedia filmikoolis alles avati, et kas näiteks seni ma tean, mitmed inimesed on tõesti kunstiteaduste instituudist uurijad, aga samas, kas näiteks ütleme, vanad filmikriitikud, kas nad on siis rohkem nagu autodid, aktid või ütleme, kas mediaan, roosimine ka pidada nagu filmiteadlaseks? Ja kindlasti ei hakka, küsimus on lihtsalt selles, et filmi kriitikal ei ole ju suurt midagi viga selles mõttes, et filmikriitikat on ikka kirjutatud. Küsimus on rohkem sellises institutsionaalses raamistikus, et inimestele, kes tegelevad põhjalikumat tekstide provotseerimisega Ühesõnaga, teil on puudu sellisest akadeemilisest käsitluses filmima. Küsimus ei ole isegi mitte käsitluse Akadeemilisuses, vaid küsimus on näiteks ka selles, et, et tänapäeva kõrgharidusmaastikul saavad löögile ainult inimesed, kellel on teatav kraad omandatud ja, ja see paraku tähendab seda, et mõningad inimesed, kellel on väga head teadmised olemas, lihtsalt ei realiseerinud selle süsteemi sees ja selle tõttu nende häält ei ole kuulda. Et nad jäävad filmikriitikud, eks näiteks. Filmikriitikaks olemises ei ole iseenesest midagi halba. Ma arvan, et muuseas sellisele laiemale auditooriumile vähemalt laiemale eestikeelsele auditooriumile on kindlasti filmikriitikute hääl kuuldavamal filmi teadlaste hääl, kuigi ma teeksin nagu sellist väga range eristust. Nende inimestevahelise küsimus on selles, et kus keegi töötab ja mis on tema tööülesanded lõppkokkuvõttes. Kas konverents päädib ka mingisuguse tekstide kataloogi või lugemikuga? Jah, meil on plaanis anda välja konverentsi ettekanded ja võib-olla kui hästi läheb, kui paar tellitud artiklitest nagu tuli välja, Me tahtsime sinna kaasata palju rohkem eestlasi, kui sinna lõpuks tuleb. Aga tuli välja, et kas ajapuudusest või tagasihoidlikkusest paljud inimesed keeldusid meile kirjutamast esinejate leidmisega oli ka üsna-üsna palju vaeva, vastupidiselt välismaistele esinejatele, kes minul oli kõik isiklikult tundmatud ja kes olid nõus siia tulema sellel üritusel, osalema ainult lihtlabase meili teel saadetud kutse kaudu, kes nagu laiendasid, ühesõnaga, hakkas pihta ühest inimesest, kes on meie peaesineja Tiina Jordaanova, kes on Šotimaal Saint Andrewsi ülikoolis filmiosakonna juht ja üks tunnustatumaid Ida-Euroopa Balkani kinoga tegelevaid teadlasi. Tema soovituste alusel sain ma kontakti paljude teiste inimestega ja seetõttu on meil 10 välismaalt tulnud esine põhiliselt nii-öelda Põhja-Atlandi riikidest, Ameerika Ühendriikidest, Suurbritanniast või siis noh, kui rahvustest nüüd rääkida, mis ei ole võib-olla päris õige inimeste jaotamise printsiip. Need on tegelikult enamasti Ida-Euroopa taustaga inimesed, kes on ühel või teisel põhjusel läinud suurtesse ülikoolidesse tööle. Ise vist oled kirjutanud oma erinevate kraadide saamisel filmidest, filmiruumi suhetest Eesti mõistes, et sa kirjutad praegu doktoritööd, milles. Doktoritöö on ka filmidest ja ruumist aga doktoritöö on algusjärgus. Sellega seoses ma tahtsin küsida, et Eesti filmil on olnud nii-öelda läbimurdeaasta. Et räägime korra, siis ka sellest kõige suuremast läbimurdest. Sügis paljusid, kuidas see sügisballi sellise sovjetliku ruumi taasesitamisega rahul oled või? Sa oled juba teine inimene, kes minu käest küsib minu arvamust Sügisballi kohta. Kahjuks ma pean tunnistama, et kuna minu päevad on 24, seitse on konverentsi korraldamisega seotud, siis ma ei ole seda filmi lihtsalt näinud. Sinna tuleb eelnevalt registreeruda, eks ole, sinna konverentsile, milliste publikumi saadad, kas peavad olema põhjapanevad teadmised filmikunstist, et ei tasu sinna päris meelelahutust otsima. Kindlasti ei ole see kerge meelelahutus, aga muuseas on minu ootused publiku arvustasime praegu absoluutselt purustatud selles mõttes, et minu ootused on ületatud. Registreerujaid on päris hea hulk ja nende hulgas on nii üliõpilasi kui ka ajakirjanike filmi professionaale ja ma arvan, et ei tasu karta, et, et aru ei saa, sellepärast filmikonverentside puhul on üks selline hea asi, et seal näidatakse hästi palju filme. Või siis klippe nendest filmidest ja, ja kui tekstiga ei haaku, et siis võib-olla nende filmidega ikka haakub ja meil on ka teisel päeval kuuendal oktoobril pärastlõunal kavas näidata Kaljo Kiisa Hullumeelsust, mis muuseas ei ole üldsegi päevasündmustega seotud otsus, vaid selle otsuse tegime me juba kevadel, sellepärast et see konverents haakub praegu kumus väljas oleva 77. aasta tissidentliku biennaali näituse arhiivinäituse ideega ja üks, mida me palusime oma esindajatelt, on mõelda selle üle, et missugune oli tissidentluse roll, kas oli üldse võimalik toonases filmikunstis kui sellisele väga rangele riiklikule kontrollile alluvas kultuurivaldkonnas ja, ja sellega seostub hästi tihedalt ka retseptsiooni aspekt, et see, mis on dissident Los või mis ei ole Kessidentlased, see on ju sageli üldsegi mitte Ida-Euroopas Euroopas tehtud otsus, vaid Lääne-Euroopas tehtud otsus. Kas see on Eestis esimene sellelaadne filmikonverents ja kas võiks näha mingit jätku, et iga aastaga Vess toimuma mingi selle laadne filmikonverents? Iga aasta kindlasti ei hakka toimima, see konverents on tegelikult osa sarjast on juba viies konverents sarjast kohti, paik, see kohti paikele kajastub otseselt tema pealkirjas, aga selline ruumilisuse viide on meil ka põhimõtteliselt olemas. Rannas. Tegelikult mul oli väga isekas soov saada siia rääkima võimalikult palju inimesi, kes räägiksid just nimelt ruumilistest rätlasetatsioonidest, arhitektuurile, presentatsioonidest ja mul õnnestus see päris hästi, et kolm minuga koos neli inimest räägib ruumiga seotud küsimustest. Lõpetuseks veel, et kus siis registreerida saab, kellele meeldib saata? Meil tuleb saata mulla ja meiliaadress, on Eeva punkt nari pea, Tarton e-ja konverentsi kohta saab infot kumu kunstimuuseumi koduleheküljel, kuhu saad pääseb siis läbi Eesti kunstimuuseumi kodulehe wwwgaaemmdee. Tere, stuudios on Kaisa Eiche ja tänaseks külaliseks Barthol Lomefoor. Räägime muuhulgas loomulikult ka noorte kunstnike biennaali-ist, kus partol väärikalt Eestit Tartut esindamas, kuid tema muudest tegemistest ka Tõusen diivanilt ja saan aru, et eile oli kõva pidu, on, võtan tropid kõrvast, headun, et Frey mängib üliloomuliku hommiku ämbienti, mis tuju tõstab. Tõusen diivanist ja vajan jää akvaariumist ühte kell 92 võlujookidest. Seal näenalt Freod polegi puldis. Ilmselt mängib ta teiselt korruselt. Peale selle magavad seal kaks mingit tüüpi, ilmselt on Anu jälle mingeid oma suvakaid rokkima toonud. Igaks juhuks lisan nende riietele embleemi. Poolikus pidžaamas ilmub kuskilt kööki kaasju, kes silmi hõõrub. Ja siis tere hommikust, hüüatab ta. Vasaku ranna ümber ripuvad. Džaux koridorides kajavad kaugelt hommiku ämbendi kajad. Võtan viimase lonksu ja panen purgi lauale. Uksest astub sisse reibasti, kes hüüatab. Tere hommikust. Juudi ühendub käeraudade kaudu üheks. Võtan türkiis akvaariumist piimajoogi ja lähen Freod otsima. Muusikanooled näitavad Frey toa suunas. Sinna viivates koridorides on veel üleval kaks Gwater frii kõiki, kes kordamööda neoon maleti raamatuid mängivad. Hüppan üle nende suitsetavate kätte, nad ei tee väljagi. Võimalik, et nad magavad Salatsi kaabude all. Frey tundub õnnelik keset oma tehnikavõrku komponeerimas sunni ärkamistervitust. Istun Cheni kõrvale depo pingile, kuulan edasi. Läbi, milliste ürituste inimesed sind teavad ja kuulnud näinud on? Viimane üritus, kust inimesed mind teada võiksid, on siis Plektrum festival, mis toimus Tallinnas just paar nädalat tagasi kus mina olin siis resideeruv kunstnik või performance-kunstnik, kelle ülesandeks oli võtta vastu kõik, mis Plektrum festivalil pakkuda oli ja seeläbi enda välja lasta uuesti. Ja võtsin osa näiteks Leiser täägingust, kus ma kasutasin artefakte, mis võiksid tähendada noortele inimestele midagi, sealhulgas siis palju tehnoloogilisi kujundeid nagu mobiiltelefon, MP3-pleier, fotoaparaat ja, ja lõpuks turvakaamera. Ja peale selle kirjutasin ma festivali vaimus teksti, mis rääkis tehnoloogilisest noorusest, mis samas on seotud minu raamatu teemaga ja selle jagasin laiali inimestele. Ja pärast Millal su raamat ilmub? Raamatuga on praegu niimoodi, et raamat on peaaegu valmis kirjutatud. Ja mina olen ainult üks autor. Et küljenduse autor ehk siis raamatu kaasautor on mammut kelle kätte see ilmselt varsti jõuab. Ja siis pärast seda, või siis paralleelselt peabki kolmas autor, kes ei ole veel päris kindel, aga võimalik, et alamProsa peab tegelema illustratsioonidega, et ütleme, et võib-olla isegi jõuaks selle aasta jooksul võib-olla järgmise aasta alguses. Sind teataksegi eelkõige tekstide produtseerijana ja siis elektroonilise muusikuna, et ma olen kuulnud, et sul tuleb ka plaat välja. Lähiajal. Jah, Kaisa, sul on õigus, Onlblaan lobodada rega, sealt peatselt plaat välja anda. Täpne formaat pole veel kindel, sest tal on võimalus, et see tuleb ka mingil muul kujul. Kui seedeplaat aga koosneb siis põhiliselt tantsulisemat muusikast, et kui täna saates olen ma personteerinud pigem oma oma sellist eksperimentaalsemaid kunstilisemalt muusikat, siis seal plaadi peal on pigem muusika, mis sobiks klubidesse ja, ja kõrvaklappides tänaval kuulamiseks. Nii et räägime noorte kunstnike biennaal ist, Rael valis välja Sult töö, mis on tegelikult juba olnud inimestele näha ja kuulda Kiwa kureeritud näitusel tekstist masinaid. Võib-olla sa kirjeldad seda natukene? Tegu on siis tööga, mis on inspireeritud kastanedast ja täpsemalt peatükist, kus kaks nõida eesti keeli siis sosistavad oma õpilasele kumbki, kumba kõrva, erinevaid sõnumeid ja mille peale siis õpilane peab keskenduma mille tulemusel ta kahestunud. Et see inspireeris mind kompuleerima heliteost, kus kummastki kanalist tuleks erinev sõnum, mis sugesteeriks kuulajale ideed ja mis on selle töö puhul veel eriline, on see, et pärast kahele kanalile keskendumist ilmubki kolmas kanal, mis siis ilmunud kuulaja pealael või isegi pea sees. Ja koguteose mõte ongi see, et et jõuda läbi meditatiivse keskendumise teatud selgus seisundile Ja lõpetuseks minu üks tänane lemmiklugu kvartali kaasa toodud heliloomingu seast question Forenaardist. Ei olnudki? Ei olnudki? Ei olnudki? Ei olnudki. Ei olnudki. Ei olnudki, ei olnudki. Ei olnudki, ei olnudki.