Kivisildniku jutlus number 13 üks Bukowski jutt algab nii, osundan, mul ei olnud tööd. Ma ei tahtnud tööd. Tsitaadi lõpp. See on ainuvõimalik ja sügavalt inimlik suhtumine töösse, kui sellisesse. Kooliraamatuid lugedes jääb mulje, et kogu inimkonna areng on suunatud töö vähendamise ja vaimsema äraolemise poole. On leiutatud igasuguseid masinaid ja plastmassi. Samas pole kõigi nende vooluliinide kompuutrit tulemusel töö maht mitte vähenenud, vaid suurenenud. Vaatama või töötust. Töötuid on Eestis väga vähe, ainult mõni protsent, mida me sellest järeldame, ülejäänud rügavad, rassivad, higistavad, pingutavad ning tsivilisatsiooni ja kultuuri ei ole nende jaoks üldse olemas. Kes kasvõi korragi tööl käinud, teab et pärast sellist tapvat mahvi jätkub jõudu ainult telekapuldi õllepurgi nihutamiseks. Aga kas liikuv pilt, kus üks mats teisele malli sõidab või kääritatud humalaleotis on tsivilisatsiooni tipp ei ole tsivilisatsiooni tippõlut tuntakse juba aastatuhandeid. Mesopotaamias Egiptuses pruulitud kesvamärga juba 6000 aastat tagasi. Põhimõtteliselt on ruu tsivilisatsiooni kõige esimene ja ürgsime tapp. Isegi võsaneegrite džunglihõimud oskavad juurikaid ärritada, endal nisu tähistamata. Ütleme nii, et õlleseisukohalt võime viimased 5000 aastat maha tõmmata. Asjata elatud elu. Ja näopeks. Sellest pole üldse midagi rääkida. Mainitud meelelahutus on vanem kui kivikirves vanem kui kaigas vanem kui tuli. See on isegi veel vanem kui artikuleeritud kõne või kahel jalal käimine. Nii et näopeksuküsimustes võime maha tõmmata viimased paarsada 1000 aastat. Ehk isegi rohkem. Nii et mida tsivilisatsioon siis 96-le protsendile töötavatest eestlastest pakub? 6000 aastat vana laket ja kiviajaeelset ajaviidet. Muide, isa kängurud peksavad ka 11 kogu vaba aja, aga see on reaalne peks, mitte teleka varjupilt. Teiste sõnadega pettus. Tsivilisatsiooni taga reaalset muhku. Tulemus on null. Aga tsivilisatsioonile on veel teinegi miinus. Ehe kolaka andmine polegi ehk nii primaarne ennast seal välja elada, aga internetiportaalides või jõusaalis. Samas, mis toimub jõumasinate taga all või peal raske füüsiline töö, millest vabastamiseks mõeldi välja elekter, kuulipilduja ja heroi. Teatav annus kehalist tööd muidugi füüsilise vormi säilitamiseks hädavajalik. Aga kuidas põhjendada seda, et töö võtab tänapäeval nii palju aega? Kunagi lugesin Ameerika anarhistid, poop, läki esseede raamatut, töö keelustamisest. Autor väitis, et töö tuleb keelustada nagu orjapidamine, sest see on täpselt sama vastik. Autorid ei virnade viisi näiteid ajaloost. Esiteks metslased. Metslased ei tööta kunagi rohkem kui neli tundi päevas. Pole vaja. Selle ajaga saab onni koristatud, lapsed pekstud ja karu nülitud kusjuures kõik saab tehtud ilma elektrirattaraua või sülearvutita. Isegi riik ei ole vaja. Tekib küsimus, mille heaks me töötame ülejäänud neli tundi. Selget kurnajate heaks. Kui arvestada lisaks veel see, et meil on tänapäeval eriti raju tööviljakus ja hõimutegelastel oli väga palju pidustusi ja muid vabu päevi siis tundub, et kurnamine on ammu ületanud 90 protsendi piiri. Vaadake kas või Eesti rahvakalendrit, kuus köidet, kui ma ei eksi ja iga pidu on vaja ette valmistada, ära pidada pärast pea parandada. Paneb mõtlema, eks ole. Aga võtame pimeda keskaja talurahvakalendri jälle ainult pidu ja pillerkaar. Ei mingit kaheksa tunnistega viie päevalist. Rooma impeeriumit või Ateena linnriiki me üldse ei maini, sest seal olid kõik kodanikud vabad. Tööd tegid orjad. Seal oli Roomas 300 riigipüha aastas. See muidugi ei tähendanud, et oleks olnud mõni päev, kus poleks lakutud ja lõbutsetud. Kõik pidustused olid mõeldud mõne jumala auks ja kui rituaalist tehti viga, algas kõik otsast peale kui viga juhtunud tegi. Ja preester on eero isiklikult alati pidustuste viimasel päeval. Aga olukord ei ole sugugi lootusetu. Ühispank ennustab, et lähimatel aastatel kaotab Eestis 30000 inimest. Ühelt poolt on see hea natuke pedagoogikat neile küla kurnejatele vaja, kes meist poleks ehitusmeeste terrori all kannatanud. Aga paraku ei oska töölised ilma rassimata elada. Kardetavasti lähevad nad pagulusse katusepapi vanema ning lõpetavad kuskil Norras, Iirimaal, niiet kultuurile, tsivilisatsioonile Nende sügavalt. Inimlikus mõttes on need taadid ikkagi kadunud. Vaevalt nad kunagi täie võimsusega klassikat lugema hakkavad. Põhimõtteliselt muude kaunite kunstidega kurssi viivad. Töö tekitab sõltuvust ja sellest välja tulemiseks on vaja palju enamat kui tugevat tahtejõudu. Aju on vaja.