Algab saade uue oratooriumi žanri looja. See on viimane sarjas Endel Suurmes ajastute piirilt. Saate autor on Toomas Siitan. Tänane saade Endel Eurotooriumidest algas piduliku marsiga oratooriumist. Joosua mysql saab oratooriumis sellel ajal, kui ülempreestrid kannavad seaduselaegast ümber Jeeriko linna. Erakordselt pidulik ülev muusika on ka iseloomulik hendali oratooriumidele ja ilmselt sobis väga hästi tolleaegsele Londoni publikule kes ootas just nimelt löövat ja rahvuslikku uhkust ergutavat muusikat, samuti muusikat, mis tekitaks neile peamiselt kodan lastest koosnevale kuulajatele erilisena väärikuse tunda mis oleks vahest sarnane sellele, mida kogesid aadlikud, õukondlased õukonnamuusikat kuulata. Endale alustas oratooriumi žanriga juba päris oma Itaalia aastatel selliste teostega nagu ülestõusmine päris ehtsas katoliiklikus laadis. Ja juba seal Me imestame, kui hästi ta oskab kohandada oma õpitut, stiili, mis pärineb ju protestandlikus keskkonnast selle keskkonnaga, selle muusikakeelega, mille keskele elu on teda viinud. Seesama menetlus haarab meid, hind oli Londonis kirjutatud oratooriumide puhul kus me tajume väga selget seost inglise muusika traditsiooniga, millest Endel oma kujunemisaegadel oli ju väga kaugel. Endel mitte ainult ei kummardusi, vaid kohati lausa imiteerib Brüsseli muusikat. Ja ta kasutab 1700 kolmekümnendatel aastatel ka inglaste jaoks lausa püha luuletaja John Trideni väga olulisi tekste. Üsna selge on see, et endal oli keerulises situatsioonis 1730.-te aastate Londonis, kus ta oli ju võõramaalane ja kirjutas ka oma päriteatri jaoks üsna võõrapärast muusikat itaalia stiilis ja itaalia keeles. Londoni aristokraatlikus publikule oli see harjumuspärane, aga mitte Londoni kodanlikule publikule, mis oli järjest rohkem hakanud tooni andma ja mille maitsega Hendel pidi aina rohkem arvestama. Endel koges eriti just kolmekümnendatel aastatel tal väga tõsiseid tagasilööke. Teda kritiseeriti võti tema muusikamaitse, tema pole aristokraat ja ka seotuse pärast, aga üsna selgelt on selles kriitikas tunda ka niisugust üsna ehtsat võõraviha mida Londoni kodanlased välja valavad. Paljude võõramaalaste suhtes? Jah, Endel pöördub inglaste poole ja nende rahvusliku muusikatraditsiooni poole 1730.-te aastate keskel väga kavala plaaniga. Ta toetub üsna mitmel korral Londonis väga populaarsele Sitsiilia päeva traditsioonile pühendab mitu suurt vokaalteost sessilja tekstidele. Siljari muusika pühak ja sessil ja päeval, 22. novembril pühitseti Londonis suurejoonelisi muusikafestivale kus oli au sees just et kodumaine muusika ja võib-olla veel eriti inglise kirikumuusika. Ja just John draideni kirjutatud oodi tekstidele loodud kompositsioonid. Neutraideni uudid ei ole küll mitte esimesed ingliskeelsed oratooriumid, mida endale loob. Ta oli juba 1718 kirjutanud väikese maski mängu kuue stseenilise kenanci õukonnale nimega Ester ja sele estri töötleta 1732 siis täie mõõduliseks kolme vaatuseliseks oratooriumiks. Tihtipeale Öeldakse, et see oli üleüldse esimene oratoorium, mida Londoni publik kuulis. Ja tõesti oluline on ka see, et see muusika kõlas nüüd ingliskeelse tekstiga. See oli võrdlemisi menukas ja seda stiili jätkab Endel kohe lähiaastatel veel mitme teosega. Estrile järgneb tibura 1733. Ja on tähelepanuväärne, kui palju on Hendeli olulistes oratooriumides naisi nende nimitegelaste hulgas. Aga tema tõeline läbimurre algab siiski tema draideni uudist nimega Aleksandri pidu ehk muusika vägi, see sünnib aastal 1736. Teos on esimesel pilgul pühendatud Aleksander Suurele ja tema sõjalistele võit tudele. Ja ka see oli kahtlemata Londoni publiku jaoks oluline, sellepärast et inglased just 1700 kolmekümnendatel aastatel pühendavad palju aktiivsust oma poliitilise võimsuse taastamisele Euroopas ja maailmas üldse. Impeeriumi meelsus on tublisti kasvamas ja sellest ka võib-olla niisugused võõraviha ilmingud, millele ma viitasin. Teiselt poolt on see aga ood muusikale. Nimelt tuli Aleksandri õukonnas legendaarne laulik Timoteos, kes on siis omamoodi selle teose peategelaseks ja kes lihtsalt laulab Aleksandri ees. Ja oma lauludes ülistab muusikat ka väge. Muusikavõimet tegid seda erinevaid tundeid ärgitada armastust, ärgitada viha, samuti vaprust, kõikvõimalikke erinevaid afekte. Ja kui siin nüüd järgmiseks kõlab selle Aleksandri peo esimese osa lõpukoor, siis on see üks toredamaid Henri poolt loodud koore muusika ülistuseks. Ühelt poolt ülistatakse seltskondlikku pidulik Kuu haaravat meelelahutuslikku muusikat ja see on üks endali andekamaid koorijakk on, aga suubub see koor siiski huugalaadses teise ossa, mis on seotud ju muusika eriliselt kunstipärase ja võib-olla ka kiriklikku. Londoni publik oli Aleksandri peo eest Endelile väga tänulik ja sellest algab Hendeli uus populaarsuse tõus. Õieti võib öelda, et Endel kordab seda efekti, mida ta 36. aastal saavutas 39. aastal samuti Jon draideni tekstile loodud pühasessilja oodiga. Selle oodi tekst oli inglastele eri nii armas ja, ja väga paljudest kompasitsioonidest tuttav. Ja oli võib-olla äriline risk seda ette võtta. Aga Endel saavutas oma soovitu. Ja võiks öelda, et muusika, eriti just vaimulik kuumõõtme ülistusega saavutab ta sessilioodi lõpukooris erilise kõrguse. See oli niisugune muusikaline visuaalne fantaasiamaailma harmooniast, viimsepäeva kohtust ja igaviku õndsusest, millest Londoni kuulajad räägivad väga haaravaid lugusid, kuidas nad olevat tundnud ennast otsekui inglite sekka taevastesse sfääridesse, kutsutuna. 1738 alustab Hendel oma vana testamendi aineliste oratooriumide suurejoonelise sarjaga ja selle esimeseks suureks meistriteoseks on Saul. Samas me võime öelda, et soulis ühinevad nende draideni, oodide, muusika, ülistuse traditsioonid, Sis hilisemate vanadestamendi, oratooriumide vaimuga ideaalselt. On ju Sauli tegelik peategelane Taavet kes on laulja, kelle harfimäng ja selle mõju inimestele on võib-olla kristlikus märgistikus võrreldav kreeka Orpheuse mõjuga. Nii et Saul on teatud mõttes Teo oratoorium muusika ülistuseks. Siit algavad aga suured rahvadraamad, mida Saul teistpidi alustab, selle järglaseks on kohe Iisraeli Egiptuses samast kolmandik kaheksandast aastast ja hiljem terve rida samalaadseid Joosep ja tema vennad juudas, makkab jõus. Ja muidugi suurejooneline Joosua. Me võime küsida, miks pühendab Hendel nii suurt tähelepanu vana testamendi teemadele ja sagedasti on ka see üks punkt, kus on hendalitia Bachi vastandatud. Pühendab oma vokaalloomingu ju peaasjalikult uuele tõstamendile ja selle märgistikule. Ühtepidi me peame mõistma Händeli oratoorium me siiski mitte ainult vaimulike suurteostena vaid nad on kahtlemata taga patriootlikud allegooriat milliseid Londoni publik väga ahnelt haaras, tollel ajal nimetasin juba nende impeeriumi meelsuse tõusu. Tab juudi rahva ajaloost, juutidest kui ära valitutest, kellele on lubatud nende oma maa, nende oma riik, mis tuleb välja võidelda siis vaatamata sellele, et Londoni publiku hulgas tõesti oli ka silmatorkav kavalt palju juute orienteerus Endel siiski vist pigem inglaste rahvuslikule meelsusele. Ja Londoni publik tajus neid teoseid, kui patriootlike allegooria teiselt poolt on, aga, ja hind oli ettekande traditsioon tõstnud need oratooriumit pisut valesse valgusesse. Ja nimelt juba varsti pärast end oli surma on hakatud neid oratooriumi esitama kirikutes mitte lihtsalt kirikuruumis, vaid ka lausa kirikliku muusikana. See on vast põhjus, miks näiteks Hendry messias on nii palju teistest rohkem tähelepanu pälvinud, et endale muusika nii-öelda järel elus. Sest et Messis on tegelikult ainus teos, mis mingil moel kristliku kirikukalendriga kirikliku muusika ettekandetraditsiooniga üldsus viib kuigi ka mitte otseselt ja väga hästi. Me peame siiski arvestama endale oratooriumid, olid nende sünni ajal teatrimuusik, ka nad olid mõeldud teatrisaalide jaoks või ütleme siis aina rohkem ka avalikke kontserdisaalide jaoks nii nagu neid aegamööda tekkis. Ja näiteks juba ainuüksi nendes ruumides oli uue testamendi teemade käsitlemine isegi keelatud. Näiteks kui messija puhul on imestatud selle üle, et see on üks suurejooneline tooriumis, räägib meile lugu Jeesus Kristusest tema sünnist, tema surmast tema surmajärgsest valitsuses siis on selle tekst komponeeritud peaasjalikult vana testamendi prohveti ettekuulutus Dustest ja sel moel, et Jeesuse nime ei ole selles tekstis kordagi maininud. Tegelikult on sellel asjaolul üks väga lihtne põhjus. Nimelt kehtis Inglismaal seadus, mis keelas teatrisaalis nimetada Jeesuse nime. Ja see pidi ilmselt siis vältima sõda pühadeteemade üle. Teatrietendus, sest ebakohast nalja ei visataks. Aga endale oli paratamatult ka selle reegliga seotud ja seegi seletab, miks Endel valib peaasjalikult vana testamendi niisuguseid allegoorilisi teemasid. Samas tasub märgata, et Hendile oratooriumide temaatika ei piirdu sugugi mitte ainult piibliteemadega. Nende hulgas on pastoraalseid allegooriaid. Näiteks on messi aga üsna kõrvuti loodud suurejooneline ja võib-olla kaugelt liiga vähe tähelepanu pälvinud pastoraal oratoorium allegro, Ilpenserooso til, moderaato itaaliakeelse pealkirjaga Aga John Miltoni ingliskeelse tekstiga allegoorilise pastoraal. Samuti on oratooriumide hulgas ooperile sarnaseid teemavalikuid eriti kaks meistriteost, 40.-te keskelt seemele 43.-st aastast jahjah kaakles, võib-olla kõige kuulsam sellistest endani muusika draamadest 44.-st aastast ja hakkab ka silma, et Endel tõepoolest otsib sellistele teostele koguni kohast žanrinimetust. Neid nimetada ooperiteks, sest neid ei avastata. Ta ei taha neid nimetada ka alati Kauratooriumideks, sest et nad ei ole kristliku temaatikaga ja ta hakkab neid järjest sagedamini nimetama muusikalistekstraamadeks. Räägime Henri puhul, et ta jätab tegemata Operi reformi ja seda on Endelile muusika ajaloos ebakohaselt palju ette ei heidetud. Siis me võime öelda, et endal siiski viib selle ellu ainult et mitte ooperižanris, vaid oma 40.-te aastate suurtes muusikat lamades. 46. 47. aastal lõi endal kaks väga sõjakad oratooriumi, need olid juudas, makkab, jõus ja Joosua. Ja nendes teostes peegeldub tegelikult hind, oli hoiak tolleaegsed poliitiliste sündmuste suhtes. Õieti see oli sõjakas aeg, kus suruti maha Jakobiitide tolleaegset katoliiklikku opositsiooni. Viimane võimas ülestõus siis aastatel 1745 46, mis oli siis suunatud Hannoveri dünastia vastu ühtlasi ka protestantide valitsuse vastu, mida Endel omalt poolt on alati siiralt toetanud. Ja on üsna sagedane just protestant kujutatakse nendes allegooriat, kes siis nende tõeliste, usklike kena, tõelise valitud rahvana jumala rahvana jauratooriumide paganarahvad peavad sümboliseerima siis pigem katoliiklasi. Seesama konflikt valitseb tegelikult ka end, oli eelviimases sanatooriumis Theodora Aastast 1749. Aga deodoras on veel üks mõõde, mis tema elu lõpul väga oluliseks kerkib. Ja see on nimelt sentimentalistliku kirjanduse tugev mõju. Toora on väga ebatavaline oratoorium samuti üsna ooperlikult üles ehitanud teatud väga huvitavate karakteritega muusika draama. Aga erandlik ka selle poolest, et see on ainus teos, kus Endel puudutab varakristlikku temaatikat. Ühelt poolt on see siis kristlaste lugu, aga mitte uue testamendi, vaid ühe varakristlik Kuu pühaku lugu, kes peab võitlema ja enesekindlaks jääma roomlaste paganausu pealesurutud austamise vastu. Ja kes siis alanduse asemel valib kuratooriumi lõpuks vabasurma koos oma Rooma ohvitserist kallimaga. Siin on juba loo ülesehituses palju seoseid senti mentalismiga veel enam aga selle oratooriumi muusikas. Kas me leiame rohkesti siirast ja väga liigutavat tundeväljendust? Tõelise ooperina oratooriumi vormis võib aga näha endale viimast oratooriumit Jefta mis on kirjutatud 1751 ja mis viitab väga paljudes elementides antiikmütoloogiat vana kuninga Agamemnoni kuulsale lepingule jumalatega, mille eest ta pidi noh, valusalt maksma, sest et lepingu tulemusel pidi ta ohverdama oma tütre Iffigenejja. Sedasama traagilise lepingu lugu on aluseks ju Jefta loole vanast testamendist. Ja, ja seda tütrele on Endel andnud koguni nime aifis või Iifis, mis selgelt viitab isegi Neiale. Kogu loo ülesehituses on päris palju kreeka tragöödia jooni ja erilise vägevusega on üles ehitatud teise vaatuse lõpus stseen kus peategelane Jeff ta jõuab hullumiseni, sest ta ei suuda seda traagilist konflikti lahendada. Ta peab jääma truuks oma vandele jumala ees ja ta ei suuda ohverdada oma ainsat õrnas eas tütart. Sellele võimsale retsitatiivi stseenile järgneb aga end õli jaoks väga tähendusrikas koor mille kirjutades on ta teinud dramaatilise märke partituuri servale. Seda koori kirjutades pean ma töö jätma pooleli oma silmanägemise nõrgenemise tõttu. Oleme endale jääb peatselt pimedaks. See on vahest esimene kord, kus ta seda saatuselööki tajub. Koor algab aga sõnadega. Kui hämarad on issand, sinu otsused. A. Oma elu lõpul loobub Hendel baroki esteetika üle paisutatusest pikkadest aariat, nendest uhketest kaunistustest lauljate vertoossusest ja püüab ennast väljendada järjest lihtsamalt järjest lühemalt ja kontsentreeritumalt, saavutades sellega toredasti eriliselt kontsentreeritud tundeväljenduse. Ma jätaksin meie tänase saate ja ühtlasi ka saatesarja lõppu ühe imelise aaria koos kooriga hilises Doratooriumist Joossova, millega me ka tänast saadet alustasime. See on vanamehe hüvastijätt maailmaga. Vanamehe, kes on jõudnud oma igatsetud maale. See on juudi hõimukangelane Kaaleb kes tänab jumalat talle antud päevade eest ja selle õndsa võimaluse eest leida puhkepaik esiisa Aabrahami kõrval. Endale ise leidis oma puhkepaiga Londonis Westminster häbis. Ja harva unustatakse toonitamata, et on ainukene mitte inglane, kes on sinna maetud. Kuulsite viimast saadet sarjas Endel suur mees ajastute piirilt. Muusikateadlane Toomas Siitan rääkis siin Hendelist, kui uue oratooriumi žanri loojast saate, salvestas Katrin maadik.