Raadiopastor Kivisildniku jutlused, 21. köide. Ma ei usu, et keegi üllatus, kui lehest lugesin, et väga austatud Tiit Tammsaar endine rahvaliitlasest põllumajandusminister sai Weroli mehelt 600000 krooni Eesti raha. Võimalik, et pistis, võimalik, et süütu esto toetus. Võimalik, et lihtsalt eesti kroonide ülekanne ühelt arvelt teisele. Kohus pole veel otsustanud. Me elame ikkagi ühiskonnas, kus suur hulk väga lugupeetud inimesi metoodiliselt õigustavad kõige ilgemat jälkusi. Pidevalt mahitatakse pankasid, kultuuri, Bürokraatiat, jumalaid, päkapikke, vahendatud libademokraate ja Libressi ö märatsejaid. Miks ei võiks me kõik vahelduse mõttes, et ennast mitte tõrjututena tunda? Õigustada korruptsiooni? Väga tähtis on tunda ennast ühiskonna osana mitte mingi perverssed isee idendina. Käesolevaga kutsun ma kõiki inimesi õigustama ja mõistma Tiit Tammsaart ja tema kergelt teenitud poolt miljonit. Mõistame ennast isolatsiooni, kui mõtleme ja räägime nii, nagu asjad tegelikult on. Selleks et leida tunnustust ja mõistmist, on vaja kõige ilgemat paska näost välja ajada. Mille muuga põhjendada sotsiaalgeenius Kivirähki absurdset lauset intervjuus Soome lehele osundan. Terve maailm austab meid, kes võitsid fašismi ja ühtäkki Väike-Eesti nimetada vabastajad okupantideks. Tsitaadi lõpp. Väike Eesti ja väike eestlane ei ole ju teatavasti võimelised mahutama tõde. Tõde on suurte, rikaste ja tugevate privileeg. Meil on vaja neile ainult takka kiita ja kõik on hästi. Kivirähki loogika on kristalselt selge, suur poiss ütles mulle, et ma olen loll. Nüüd lähen ma suure poisi juurde ja ütlen, et ma olen loll siis ei saama peksa. Ehk saan isegi tema sõbraks. Hiljem saame koos teisi nõrku ja rumalaid jalaga taguda, ehk isegi vägistada, nagu raagi filmi järgi ühes koolis tehti. Mina tunnistan ausalt, et olen Tiit Tammsaare kõrval vaene ja nõrk, tervishoiu üldse läbi. Nii et rääkides Tammsaarest, ei pea ma nüüd püüdma tõde ega õigustega valijate huvisid kaitsta vaid pean rääkima seda, mida tugevam ehk Tammsaar ütleb. Ja ma pole kuulnud, et ükski rahvaliidu varas ennast veel süüdi oleks tunnistanud. Isegi kui varastas või korrumpeerunud Pole vaja nii-ütelda. Poliitikud on meil kõik ühesugused. Ütled ühe kohta täna, et lurjus mõistavad teised siinsamas, et homme hakkad nende kallal mölisema. Nii et seda pole vaja teha. Kohus on nad kõik siiani õigeks mõistnud. Tugevatega ülbitseda aga ei maksa, kohe saad molli. Ja kui sind just ei hukata, siis midagi head see ikkagi ei saa. Parem loota sellele, et kui Tammsaare tegudele mingi põhjenduse leiad ja hea sõnakese poetada langeb osa Werolist välja kanditud papist ka sinu osaks. Vaevalt seda küll juhtub, aga unistus jääb. Ameerikas ei saa ka kõigist ajalehe poistest miljonäre, aga neil on see võimalus. Meil on täiesti põhjendatud unistus Põhja-Korea ajalehe poisil. Ma ei tea, kas seal üldse enam ajaleht, ilmubki see selleks. Igal juhul pole Põhja-Koreas kellelgi mõtet unistada miljonäriks saamisest. Ja see on väga halb elu. Miks me käime tööl, võtame laenuga paela, vaatame rändavaid pilvi või silitamine lapsel peakest. See annab meile hea enesetunde. Kindlus homse päeva ees ja teeb tuju heaks. Võib-olla ütleb kaine mõistus, et Saksamaal panka röövida, Rootsis töötu abirahast punkaripõlve pidada on palju mõnusam. Kõige tähtsamad asjad meie elus on positiivsed emotsioonid. Kui Tammsaar oleks korruptant ja riigi, kas siis tekitakse meis viha vajadust kättemaksu õiglase karistuse järele. Kui seda karistust aga ei tule, siis tekiks jõuetu viha vajaduse omakohtu järele ja kokkuvõttes tervist laastav depressioon. Mõtleva olendina me teame, et kogu seda riigivaraste kampa laiali peksta või millegagi asendada on võimatu. Isegi üks 100-st riigivargast saab sümboolse karistuse tuleb tema asemele uus ja hullem, vaesem ahnem ja osavam isend, kes kokkuvõttes toob riigile veel rohkem kahju kui seadi. Et hoidmaks oma tervist ja mõistust, tuleb meilgi järgida sotsiaalteadlase Kivirähki eeskuju ja lihtsalt tõsiasjadest mööda vaadata. Sõna otseses mõttes valetada, aga mitte juhuslikke valesid, vaid neid, mis meie tuju heaks teevad. Loome oma psühhopaatilise unelmate maailma ja elame selles. Eesti, mida keegi kunagi okupeerinud pole, on hea koht elamiseks sinna kolimegi. Eesti pida ükski Tammsaar paljaks ei varasta, on samuti hea koht elamiseks ja sinna me olimegi. Ja kui selliseid kohti pole olemas, siis mõtleme nad välja. Nimetame, et kas ühiskonnateaduseks eetikaks või religioosseks veendumuseks. Vahet pole. Me ei pea ju elama tões ja tegelikkuses, kui see meid piinab, tervise ära rikub, igas muus mõttes üle mõistuse käib. Peaasi, et oleks hea olla. Põhiline on lootus. Vajame kogu aeg uusi luulusid, et mitte hulluks minna. Kui selleks sobib okupatsioonivaba ja Korruptsioonivaba Eesti. Anname minna.